Eesti meremuuseum avas paksus Margareetas ekspositsiooni uue
põlvkonna digilahendusega liitreaalsusega liitreaalsuse abil
saab täpsemalt teada eesti mereloos märgilist rolli mänginud
laevade käekäigust.
Mudelid on väljas suurtükitorni ekspositsioonis.
Aga liitreaalsus, mis valmis koostöös Eriksoniga,
loob täiesti uued võimalused teada saada,
mis laevaga on tegu ja milline on olnud tema saatus. Aga kõigepealt, mis on liitreaalsus?
Ericsson Eesti juhatuse esimees Andrus tureiko. Definitsiooni peast ei mäleta aga aga noh,
hästi lihtne on see, et see on siis nii-öelda tehnoloogiline samm,
tänasel päeval, kus me võtame ümbritseva reaalsuse
ja lisame sinna infot, kas saan siis piltkujutis heli,
animatsioon ja me rikastame siis seda tänapäeva maailma,
siis selle virtuaalmaailmaga kombineerimine?
Tehnoloog ise on ju 10 aastat turul olnud,
aga põhimõtteliselt nüüd me näeme seda seoses
ühendusvõimaluste paranemisega ja ka siis seal selle
seadmete jõudluse suurenemisega, see tuleb igapäevasesse
ellu järjest rohkem rohkem. Ja platvorm, mille on siis Eriksson arendanud,
on meremuuseumi kasutusel ja need kasutuslood.
Ja siis needsamad lood, millest siin räägitakse,
on siis teostatud sellel platvormi peal meremuuseumiga koostöös.
Kas liitreaalsuse võimalused on lõputud?
Seda ma ei oska öelda, kas on lõputud, tõenäoliselt see on
meist endast kinni, et kui palju me oskame seda rakendust leida?
Tehnoloogia pakub seda, mis on küsimus, kuidas me selle
tööle paneme enda jaoks, see on see, mis hakkab piirama. Meremuuseumi lood võivad ka maja seinte vahelt välja minna,
nii et nähes merel mõnda vana laeva, äkki on meremuuseum,
oli lugu sellest rääkida ja suunates telefoni kaamera seal
peale või tunnetusel ära ja esitab selle loo.
Aga kindlasti nii saaks teha.
Ja ka tehakse tulevikus tõenäoliselt. Paksu Margareeta suurtükitornis esitles uue põlvkonna
digilahenduse liitreaalsuse abil väljapaneku vaatamist
püsinäituse kuraator Mihkel Karu. Me oleme meremuuseumis otsustanud selle lahenduse välja tuua,
niimoodi võimaldama külastan siin kohapeal saarlase tahvel,
mille ta saab, aitäh.
Saan selle käivitada ja siis juba avaneb külastajal võimalus
siis konkreetse laeva, mis siis on parklaev Hiiumaa
siinkohal kolme tema lugu vaadata näiteks. Kui sellest, kuidas nimega Hiiumaa Hiiumaa esimene siin
teatud alus, mis sõitis ümber Lõuna-Ameerika lõunatipus
asuva Hoorni neeme Hiiumaa sõitis tollase Revali,
nüüdse Tallinna Panen sulle hääle vaiksemaks sellest ekraanist nähtava
reaalse maailma sisse kuvatakse erinevaid kolde elemente,
siin puhul siis on tegemist sellest laevast säilinud hukk maaliga,
mis ka ise meremuuseumi kogudesse kuulub.
Ja samamoodi siis nagu kuulsite, käib selle juurde ka siis
tekstiline pool.
Samuti on meil võimalik olnud siis ka muid lugusid jutustada,
näiteks sellest, kuidas antud laev Peruusse Guano järele sõitis. Seilata läbi kurikuulsa treiki väina ilmastiku selles
merekindluses on jahe, möllavad tugevad tormid.
Talvel jäätub väina lõunaosa ja seal on jäämägesid.
Selle väina veed on ühed kohtlik kuivad maailmas nagu multifilm. Umbes nii, aga ikkagist seotud keskkonnaga seotud esemetega,
andes siis tõesti külastajale uue kihi uue võimaluse,
seda ideed.
Sest selle mõttelise ruumi eelis on see,
et sinna me saame ju seda informatsiooni peaaegu piiramatult
sisse panna tavalisel kujul pilt teksti ja kõike muud mahub
siia eksponaadi juurde ikkagist piiratud koguses,
nii et avardab väga selgelt ka meie võimalusi. Erinevaid lugusid jutustada reaalselt meie muuseumi vaadates
ka tõesti siis see selline nii-öelda maailma avardaja just
selles mõttes, et me ei ole reaalsusega piiratud.
Hiiumaa lugu võimega siit edasi astuda, vaadata järgnevat
lugude jutustamisviis, seda me oleme valinud väga erinevaid.
Seda päeva näitasin, kuidas oleme loonud erinevaid kolde
elemente aga kui võimalik, et tuua isegi vrakk siia ruumi sisse.
Vrakk on võimalik tuua siia ja anda ka seda lugu edasi. Võimalusi on pea piiramatus koguses. Kas seda infot saab siia juurde panna ka? Meil ei pea piirduma selle kolme looga, näiteks,
mis antud laeva puhul on nii Siis on siis täiendatud, Me saame siia ta Ta juurde neid lugusid,
nii et meie ainult meie enda lugude väljaotsimise
ja nägemuse piirid, mida me soovime teha,
kuidas me soovime teha ja noh, tõenäoliselt ainus asi,
mis seni nutivahendeid kasutama harjunud inimesel võib-olla
natuke harjumist praegu ongi see, et tegemist on siis
reaalselt ju nii-öelda ruumilise elemendiga,
sa saatsin ringi riiklusele miskid, asjad tekivad sinu
kõrvale sinu ümber maailma ei ole ainult piiratud selle väikese,
mõnekümne ruutsentimeetriga, et seal tõesti aken
mingisugusesse suuremasse maailma. Hetkel me oleme. Teinud selle lahenduse selliselt, et meil on kaheksa laeva,
mille juures on siis võimalik neid lugusid kuulata.
Kindlasti ei ole meie eesmärk see, et tulevikus hakkaks
olema iga laeva puhul võimalik siis mingisuguse nii-öelda seadmega,
olgu see siis inimese enda seade või siis meie poolt pakutav
seade neid lugusid kuulata.
Jääme ikkagi selle reaalse maailma juurde ka,
et see saab olema lihtsalt mingis mahus üks üks lisainfo
andmise võimalus. Praegusel hetkel oleme me lihtsalt otsustanud,
et sellisel viisil on see kõige lihtsam siis külastaja ise
midagi endale oma telefoni alla tõmbama.
Lootma, et seal võib-olla asjad loodetavasti toimiksid.
Et me nii-öelda võib-olla selle tehnilise poole teeme tema
jaoks lihtsamaks, et selle tõttu oleme otsustanud tuua ta
nii-öelda meie poolt pakutavate ohvritena siia ruumi.
Siin korrusel on meil siis kokku kolm lugu kolme laeva kohta
lugu neid leiab ka kahelt kõrgemalt korruselt,
et oleks meil siis võimalikult erinevad laevastik kaetud
neljandalt korruselt, sealt siis ka veel kalalaev
ja pluss Estonia ka välja toonud vähemalt ise töötama selles suunas,
et ka jäämurdja Suur Tõll peal loodetavasti lähema poole
aasta või natuke rohkem jooksul saab ka sedasama süsteemi
kasutada ja seadis juba reaalses laeva enda keskkonnas neid
lugusid jutustada. Eesti meremuuseumi juht Urmas Dresen rääkis,
et uue digilahenduse väljatöötamiseks oli ajakulu üsna suur. Kuidagi isegi üllatavalt pikk, nii et kusagil kaks aastat
või natuke isegi peale, nii et eks siin on olnud igasuguseid
muresid vahepeal ja ühe niuksed, kuna see on tegemist päris
uue tarkvaraga, selle jaoks on siis tarkvaraarendajate puhul
võib öelda, et see ongi peaaegu normaalne.
Aga eks siin muidugi rikkus vahepeal väga paljusid plaane
ära ka need koroonapiirangud, kust vahepeal oli maja kinni
ja ei saanud kõiki asju katsetada, nii et et kuskil jah,
kaks aastat kindlasti. Mida te tahtsite?
Kõigepealt, kas süües kasvas isu, et te saite aru,
et nüüd saab seda laiendada ja lõpmatuseni laiendada
või kuidas? Õige on see, et süües kasvab isu ja õige on ka see,
et tegelikult lahendus on natuke teine, aga noh,
põhimõtteliselt oli see, et, et kui me siin vaatame seda vitriini,
mis siin on see olen teisel korrusel purjelaevade siis mõte
oli alguses mul see, et kui inimene vaatab Neid mudeleid,
siis näiteks see sein, see mudeli kassisein,
mis on näiteks siis praeguses seisus siis müüri poole muutub
ühel hetkel matiks ja siis selle mat klaasi peale on
võimalik siis eelsalvestatud lugusid provotseerida,
aga siis tekkis küsimus, kuhu need prorektorit panna. Teiseks, selline tehnoloogia on küll olemas,
mis selle klaasi matiks muudab, kuna sinna vahele pannakse
üks kile, aga siis selgus, et seda on võimalik teha
tunduvalt väiksema mastaabis, et meil on neid ruutmeetreid
ikka väga palju.
Ja see ei osutunud väga töökindlaks.
Et see oleks pidanud hakkama tööle siis tunnis korra
või poole tunni tagant, aga pigem leidsime. Me tookord niisugust lahendust ei tee, eks ka siin oli raha,
küsimus oli samamoodi ja siis see lahendus tekkis tõepoolest
hiljem ja, ja see oli tõesti õnnelike juhuste kokkusattumus,
et Eriksson soovis arendada ühte oma tarkvara platvormi
ja meie sattusime siia pilootprojektiks,
nii et nii see on.
See, mis nüüd praeguseks on välja tulnud,
siin on osa asju, mida me tõenäoliselt hiljem saame veel kasutada,
edasi edasi arendada, üks neist on tõenäolised jäämurdja
Suur Tõll. Kõiki lugusid, mis praegu siin jäämurdja juures on,
ei ole, sest hiljem oleks plaan neid asju kasutada ka juba
reaalselt jäämurdja Suur Tõll tekil. Ja eelkõige me mõtleme siin selle peale,
et kõik inimesed ei pääse kas oma liikumispuude
või mingitel muudel põhjustel laevaruumidesse ei pääsenud
võib-olla nendest kitsastest metalltreppidest alla
masinaruumi siis põhimõtteliselt niukseid lugusid on
võimalik jutustada ka laevatekil.
Nii et ka siin selles lahenduses on teatav osa ka seda,
et muuta muuseum kättesaadavaks ja omada esemete omade
laevamudelite tausta. Et eks mudel ise on ilus, aga me peame looma neid
taustalugusid ja jutte.
Virtuaalreaalsus on üks nendest, mida on võimalik lihtsalt
ära kasutada. Kui ma olen näiteks purjeka huviline või merendushuviline
ja läen teie muuseumist mööda teie seina pealt valin endale
näiteks mõnusa menüü, mida ma tahan vaadata
ja lasenaga telefoniga peale ja muudkui tuleb jutustus,
meremehed ja hukkumised ja pääsemist ja kõik on korraga. Et see kõik on võimalik, kuidas nüüd sisu luua,
siia see on võimalik, aga nende puhul on ikkagi niimoodi,
et ma olen sedamoodi seda meelt, et see ei võta ära seda
muuseumit ennast mitte kunagi, sest see on tegelikult
seesama vaidlus, tuli internet, siis räägiti kindlasti,
nüüd surevad ära ajalehed, noh, ei ole kuskile surnud.
Ei ole ka televisioon surnud ära selles mõttes,
et internet tuli ja samamoodi ka muuseum oma autentset
esemetega nende lugudega jääb ikkagi alles,
aga alati peab mõtlema selle peale, kuidas oleks neid
lugusid võimalik, parem edasi, et kuidas neid lugusid oleks
parem tuua arhiivist välja paremini, arusaadav Moskva väga
palju nooremale põlvkonnale, kes on harjunud reaalse maailma ka,
nii et kõik siin on erinevad variandid ja võimalused
ja ma usun, et kõik muuseumid teevad seda oma mingisugusel
paremal äratundmisel või moel. Meil on see üks lahendus, tõenäoliselt tuleb lahendusi
mingisuguseid veel, sest eks me kasutame seda teatud mõttes pilootprojektina.
Sest kui me nüüd järgmise aastal planeerime,
mis uusi lahendusi me hakkame tegema lennusadama juba nüüd,
siis üle 10 aasta vana püsiekspositsiooni täiendamiseks
ja muutmiseks.
Eks me kõik seda võtame arvesse nii nagu me siin võtsime
arvesse lennusadama kogemusi nende erinevate ekraanide puhul,
et siis me uuesti lennusadama ekspositsiooni uuendamisel
võtame arvesse neid kogemusi, nii et selles mõttes on
mõlemad meie muuseumid on nagu teatavas mõttes aeg-ajalt
katsepolügoonil kui seda võib niimoodi öelda,
et me juba mingisugused lahendused saame läbi testida
varasemalt külastajate peal vaatame, kas see toimib
või ei toimi. Ja siis seda, mida me oleme uut välja mõelnud,
siis lennusadama püsiekspositsioonis seda näeb siis nüüd
tõenäoliselt rahvas 2024, ütleme kevadeks,
nii et, et see 2024 aasta esimene pool, ehk siis kolm kuud
läheb seal jällegi ekspositsiooni täienduseks
ja muutusi tuleb seal ka päris palju, aga nendest ei saa
praegu rääkida. See, et muuseum oleks elus, siis möödapääsmatu on tehnikaga
käsikäes käimine.
Eks nii. Kindlasti on, aga ma tean ka muuseumi, kes ütlevad,
et, et see on ka natuke tülikas.
Jah, ta on tülikas, ta eeldab muuseumilt väga head omaenda
inimeste võimekust väga või väga heade partnerite olemasolu.
Meil on mõlemat ja aga eeldatavasti seda tuleb teha,
see ei võta ära külastajaid.
Pigem see võib olla intrigeerib külastajaid,
nii et me seda ei pelga. Aga nojah, kaasajaga kaasas käiv õigemini ma peaks seda
lihtsalt normaalseks arendustegevuseks, millega peab
lihtsalt tegelema. Nii rääkis Eesti meremuuseumi juht Urmas Dresen paksus
Margareetas suurtükitornis näeb ekspositsiooni täiesti uue
põlvkonna digilahenduse liitreaalsuse abil.
Esialgu on võimalik vaadata, milline on olnud kaheksa laeva saatus.
