Kliimamuutusega seoses on hea teada, kuidas ökosüsteemid varem sarnastes tingimustes käitunud on. Nii sukeldusidki Tartu Ülikooli teadlased eesti alade minevikku ja koostasid ülevaate siinsest elurikkusest viimase 15000 aasta jooksul. Meelis Pärtel, Tartu Ülikooli professor. Selleks tuleb kasutada väga erilisi meetodeid, üheks selliseks meetodiks on taime õietolmuterade analüüs. Õietolm säilib ülihästi sätetes järvede põhjas, soode põhjas. Ja kui nüüd teadlased puurivad järve setteid soos eteid, siis nad saavad neid õietolmuterasid näha ja teada, millised taimed kasvasid varasemal ajal ja meie nüüd küsisime lisaks sellele, et milline see elurikkus oli mis osa sobivast elurikkusest on puudu. Selle puuduoleva osa on Tartu teadlased ristinud tumedaks elurikkuseks tumeda elurikkuse alla kuuluvad liigid, kes võiksid ökosüsteemis kasvada. Ent mingil põhjusel ei tee seda, missuguse sisendi annab see tuhandeid aastaid kattev elurikkuse ja tumeda elurikkuse uuring. Tänasele päevale. Kui me tahame Eesti loodust hoida, meie elustik kaid kooslused hoida, siis üks selge nõuanne ongi see, et mõelda mitte ainult sellele elurikkusele, mis on meil hetkel kohal vaid kas sellele elurikkusele, mis meil võiks olla, mis meile sobib, aga mis on millegipärast meil puudu, just see tume elurikkuse pool, see annab meile palju rohkem informatsiooni, kuidas peaksime oma metsi niite ja soid majandama. Teiseks tuleb jälgida ka, mis on nende elusorganismide omadused. Me saame välja tuua liigid, mis on eriliste tunnustega, kes teevad ökosüsteemist midagi rohkemat, näiteks elavad koos seentega sõltuvad putukatest, et saada viljuda, et me vaataksime elurikkusele rohkem sisse, et millised need liigid on. Ja kolmandaks see, et kõik muutused, mis meil toimuvad, on teatud ajalise viivitusega. Kui me ütleme, et meil praegu on veel elurikkusega päris hästi, meil on suhteliselt palju liike, siis see võib olla väljasuremise võlg. Need liigid on siin veel olemas, aga nad ei tunne ennast hästi. Seega selline kõrge elurikkus võib olla petlik. Aja jooksul need liigid meid kaovad, esmalt lähevad tumedasse elurikkusesse ja lõpuks kaovad päris meie maalt ära. Briti Kuningliku Ühingu toimetistes ilmunud uuringu tulemusi esitles professor Meelis Pärtel.
