Hea on teada.
Tere. Zooloog Lennart lennuk joonistab praegu uue
lasteraamatu jaoks pilte Eestisse jõudnud võõrliikidest.
Kas olete midagi kuulnud muda krabist, ümarmudilast
elegantses krevetist võib vööt-kirpvähist.
Kohe kohtume Lennartiga tormise mere ääres
ja avastame rikkaliku merealust maailma. Mis te arvate, mis me täna tegema hakkame? Ja erinevaid mereolendeid, et olete äkki kuulnud sellistest olenditest,
kes on tulnud kuskilt kaugelt maalt? On küll, jah, mudakrabi, täiesti meeletulnud siin hiljuti
ja ümarmudil ka.
Kas keegi on veel mõnda sellist tegelast kuskil näinud?
Olete te neid enne üldse kohanud?
Kuskil? Ei ole näinud?
Praegult on meil siin lumi maas, muidu suvel on hästi mõnus
ju rannas jalutades ka vaadata, mida rannast leiab,
et olete midagi rannast leidnud. Ahaa, aga mingeid elukaid. Ja. Rannas käisin, kus oli ranna peal nagu hästi palju sihukeseid,
ogalike nagu kalu, kus olid hästi palju okkaid,
essa astusid nagu nende peale siis versus. Ja kohalikega. Paras tegemine. Marastega liugu tiikides, kus Eestist kohtadest leidnud
konnakulles õitsema Meres väga olla ei taha, mis te arvate, miks siin olla ei taha? Äkki sust meres on nagunii palju laineid viivad nad kuidagi
ära ja nad ei saa nagu hakkama seal. See on ka üks mõte, aga tegelikult on asi võib-olla hoopis
no alati merevett maitsnud, mis ta erineb sellest järveveest.
Just ja kas konnakulles soolast tahab või ei taha.
Et sellepärast verre ronija.
Nii et meeldisid merest, leidub tõesti selliseid soolase
veeliike parem, aga on olemas ka selliseid olendeid,
kes tõesti on olemas nii meres kui ka magevees näiteks kalad,
siirdekalad, kes siis käivad jõgedes kudemas. Kas krabid või ka nii meres kui järvedes? Ja krabi on ka tegelikult selline, kui ta täiskasvanuks kasvab,
siis ta võib näiteks seal meil Eestis on näiteks Pärnu lahte tulnud,
viimati on ja ja seal ta võib tõesti mööda Pärnu jõge minna ülespoole,
magedesse vette ka, et võib küll juhtuda niimoodi sedasama mudakrabi,
kellesse enne rääkisid ka.
Ja siis on veel olemas selliseid liike, kes armastavad just
sellist nagu vähesoolast vett.
Meie Läänemeri on ju pigem selline vähesoolane. Kas kõigel ookeani ääres kunagi käid ookeanivett maitsnud?
No kuidas oli?
Väga soolane ikka, just, et ütleme, et ookeanivesi ongi
olenevalt kohast ikkagi kuni 10 korda soolasem.
Aga äkki siis vaatamegi, mis me siit kätte saame,
äkki saame mõne ägeda olendi kätte? Mina jään merelaine palki. Balti jajah, no vot, aga äkki leiab ka mõne elusolendi,
mis sul gaasia väetiatet merest midagi välja
ja mul on kaasas täna siis selline kah ta natukene välja
nagu liblikavõrk.
Aga tal on nagu paar erinevat asja siin,
mis te oskate öelda, mis ta erineb liblikavõrgus? Võib-olla on need väiksemad nagu avaused Nii, ja mis talle nagu kuju on ka teistmoodi.
Need on kandiline.
Ja hästi oluline on tegelikult see, et tal on siukene metalläär,
millega saab merepõhja kraapida ja kivide pealt ka kraapida.
Liblikavõrk läheks nagu katki selle peale
ja siis mul on üks niisugune anum, kuhu sisse me hakkame
neid mereelukaid panema.
Ma käin üksi, võtan selle proovi naksti ära
ja siis vaatame koos on ja nii, aga kõigepealt ma siis
täidan selle anuma ära veega. See on nüüd alles vesi, ma lähen toon nüüd selle proovi.
Kaera. Nüüd tõmbas Lennart pikad kalamehesaapad
ja püksid jalga, võttis kahva kaasa ja sammus otsejoones
lainete keskele.
Vaatame, mis ta sealt kätte saab. Meri on hästi tuuline, tormine täna, nii et ta on hästi
palju põhjast keerutanud, seda sätet ülesanne.
Nii et ega täna vist väga palju noomi õnnestu paraku näha.
Parem on siis siukseid une vaiksema ilmaga elu uurida.
Aga no vaatame. Nii nüüd sa selle, mis sa võrgust said, panid vee sisse
ja nüüdse näpuga, vaatad sealt seest, et mis. Jah, me hakkame nüüd seda siit lahti harutama niimoodi
ja kui peaks mõni elusolend olema, sest üldiselt liigutab,
hakkab sinu ujuma.
Mis ma nüüd selle kahvaga siis tegin, ma jalgadega lükkasin
natukene kive seal merepõhjas ümber.
Ja kui nüüd keegi seal kivi all juhtus olema,
eks ta seisund sisse. Ja vetikat on siin küll näha, vaat see on põisadru,
mida on jah, selles mõttes kuidagi on õnnestunud just see
ilm tabada.
Et mitu päeva puhunud tuul ühes suunas ja selle sette
ja vetika kõik.
Vot see on üks, teine kas see on niisugune punavetikas?
Ja meil on tegelikult üks tore vetikas on ju,
elab meres. Millest saab teha ühte maitsvat asja. Ja marmelaadi, selle nimi on agar, aga Ragarik
ja teda leidub tegelikult kõikjal, aga kõige rohkem teda
siis võetakse välja seal Saaremaa ja Hiiumaa vahel Väinameri,
kus on siis tema lahtine eluvorm, et kinnita kujutise mere külge,
vaid kasvab seal lahtiselt.
Aga mulle tundub jah, et täna need mereelukad ei taha ennast näidata,
seal koti juures on mul see punane karp,
et me võime selle lahti teha ja vaadata,
keda siit muidu tavaliselt võiks leida. Aga miks sa seda kõike uurid? Ma uurin seda sellepärast, et saadagi aru,
kes on meil siin kohalikud liigid ja kes seal võõrad liigid,
et eks me peame seda mereelu tundma ja kui tuleb uus liik,
siis me saame kohe aru, et ta nendega uue liigiga.
Meil on ju teada, kes siin enne olid ja miks seda vaja
tähele panna on see, et need uued liigid võivad muuta meie keskkonda. Jaotliku hävitada neid välja. Nad võivad seda teha, mis nad veel võivad teha,
võivad võtta näiteks elupaiga üle või süüa näiteks selle
toidu sära nendel kohalikel liikidel.
Kuid tegelikult need liigid alati ei ole halvad
ja üldse see, ütleme, et kas ta nüüd hea
või halb, see on niisugune inimese väljamõeldis.
Et kuidas teie arvate, kas krabi on, et halb sellepärast,
et ta siia on sisse toodud. Kas krabi on selles süüdi? Ja nii on, nii, on jah.
Nii et samamoodi ka liikides ei saa öelda,
et üks oleks halvem kui teine tegelikult lihtsalt inimene on
ju ise põhjustanud selle, et need liigid on siia jõudnud
võõrliikidega sageli, nii on. Laeva peal on Ja laevade peal on.
Kuidas nad veel siia võiks saada. Kui ta tormiga tuleb, siis ta on ikkagi looduslikult levinud.
Vaata võõrliigi omadus ongi see, et ta tuleb siis inimese
kaasabil ja teinekord võib tulla ta näiteks ballastveega,
suured laevad võtavad endale vett sisse et ennast tasakaalustada.
Ja teinekord ta siis võtab selle v kuskil kaugel-kaugel,
ütleme näiteks Ameerika rannikul sisse.
Ja niimoodi on need rändkrabid siis jõudnud siia,
et lasknud. Siin välja niimoodi olla, et mõni võõrliik on nagu võrku jäänud,
kuskil kaugel maal ei siistis, ta pääseb kuidagi sealt võrgusla. Õnneks sellist asja väga ei juhtu, aga mis võib juhtuda,
on see, et tassitakse siis püügivahenditega sisse ütleme,
vastseid, keda nagu ei märkagi seal püügivahendi küljes on jah. Aga ideaalne mudakrabi püüad teha loo nagu Eesti loodusele halb. Mudakrabi ka nüüd niimoodi, et talle meeldib väga süüa,
väga palju meeldib süüa just limuseid, erinevaid karpe.
Ja vaata, karbid on siis sellised tegelased,
kes filtreerivad merevett.
Ja siis tänu sellele, et nad filtreerivad.
Nad puhastavad seda merevett.
Nii et kui nüüd rändkrabi peaks sööma Need karbid ära sealt,
sest see merevesi muutub sogaseks, sest et kedagi ei ole
enam teda puhastamas. Nii et selline mõju võib olla. Ka kui palju siis umbes võõrliike kokku on,
kas need on väga palju, pigem vähem? No neid on ikkagi tuleb iga peaaegu et kolme-nelja aasta
tagant tuleb alati uus liik ja praegu selliseid,
kellele me nagu tähelepanu peaksime pöörama,
on kuskil 15 20 tükki, nii et ikkagi omajagu.
Ja no vot ongi mudakrabi kindlasti ümarmudil,
siis on selline tegelane nagu elegantne krevett,
kes on sihuke hästi värviline, näeb välja veel neid
kalaliike tegelikult osasid, siis on tiiger kirpvähk
ehk siis vööt-kirpvähk väga, väga niisugune vilgas,
samamoodi jällegi tõrjub kohalikke liike välja. Aga miks me peaksime tegema, ei lähe suvel ujuma
ja näeme krabi. Ega seal midagi suurt teha polegi, et sellel hetkel me
võib-olla suurt midagi teha ei saa, aga üks väga hea viis
võõrliikidega tegeleda on neid lihtsalt toiduks kasutada.
Et me ei ole harjunud näiteks sööma, krabi on küll üsna
raske siia Eesti kultuuri nagu sokutada.
Hiinas süüakse isegi neidsamu väikseid krabisid,
aga näiteks ümarmudil, kes on meil ju väga tuntud võõrliik ja,
ja siis on ka Pärnu liiva sees elavad ühed uued karbid,
keda saab ka süüa samamoodi, nii et lihtsalt tuleks nad
õppida neid sööma, mõelda, mingeid maitsvaid retsepte välja
ja niimoodi aitaksime siis võõrliikide. Kas me päris lahti neist saame, aga saaksime nende arvukust
päris palju kontrollida. Eestisse jõudnud võõrliikidest rääkis tormise mere äärest
zooloog ja Eesti loodusmuuseumi kogude osakonna juhataja
Lennart lennuk.
Saate tegid Emma Tamm ja Lisette vilt.
Hea on teada.
