Oleme veeteel, mis viib meid mööda, siseveekogusid Narvast Pärnusse. Meil on selja taga esimene suur verstapost Narva jõgi  mis andis meile vihma ja päikest, mõnusat sillimist  ja korralikku rahmeldamist. Meie ees avaneb Peipsi järv, millest üle aitab meid purjekas  ponjo kapten Oliveri kindla käe all. Ja kergemalon tupa kat. Nüüd. Vaike tuleb korra appi, aga toodi popp. Esimesed olulised liigutused tehtud ja ristsed saadud,  võisime mootori välja lülitada. Aga vaata, üks oluline lüke on tegemata. Laseme Sverdi ka sisse. Valge sinine ots tuleks lasta ja lahti kolinaabist. Knaabist lahti ja lükka ka. Termineid muudkui tuli ja tuli ning meie usinat õpilastena  muudkui saime targemaks ja targemaks. Mis see teeb? Vert on nüüd see asi, mis annab roolile jõuli. Lisaks sellele, et see paadipõhjast vette lastav plaat on  hea abimees manööverdamisel annab ta tagasi sisse tõmmates  võimaluse ka oluliselt madalamas vees liikuda kui näiteks kiiljahiga. Ja juba etteruttavalt võib öelda, et kiiljahiga me enamuses  Peipsi sadamatesse sisse ei oleks saanudki. Juba peaaegu purjetama, aga üks oluline puri on veel puudu. Väga hea olemas kõik, pane sinna stoppenisse. Väga hea. Kas me nüüd siis purjetame või? Saame sellest ka tuttavaks, mis, mida sa päriselus teed? Päris elus. Ma olen doktor. Ma olen. Lõpetanud nagu põllumajandustehnika doktorantuuri  ja Tehnika nagu loomakasvatustehnika aa, vat hästi küsid väga  hästi küsid, see on nagu kombinatsioon keskkonnast  ja tehnikast. Need loomad on, on seal hulgas. Nii aga eemalt lähenes meile keskkonnaameti kaater. Jätsime korraks Oliveri koos ponjaga üksi  ning astusime paraku. Kus sa meid viid? No me läheme praegu Rannapungerja pandi rannapunger  ja vahepeale Seal on meil vees üks kanister ootamas meid. Tegemist on siis ühe vana püügile jäetud nakkevõrguga  osaliselt Need, vanad võrgud satuvad siia sellisel viisil,  et jää toob. Et kui jää liigub, siis tabab selle võrgupuntra kaasa  ja siis ta on hunnikus kuskil Veekogu põhjas. Mõned on siis sellised, mis on nagu maha jäetud,  et kas on keelatud silm keelatud aeg või minnakse järgi,  nähakse inspektorid või helistatakse, et valte peal on  liikumas ja nüüd see, et ta seal vees on,  see on siis halb. Ta on mittepidi halb, et ühe külje pealt on see,  et, Ta mingil ajal püüab kala edasi. Kala sureb sinna ära, laduneb ära, tõuseb jälle pinda,  hakkab uuesti püüdma. Teine asi on plastik, millest võrgud tehtud  ja mille veest väljakorjamise vajadust pikemalt seletama ei pea. Me käime siin raginas aegajalt kalurite jälgi kontrolli. Ja ja. Ma leian midagi väiksema välja võtta küll suure siiani  tuleks välja. Võrgurappeots käes, pistsid Ivo ja Steven  selle vintsi vahele ning läks lahti. Enamus kraamist olid kivid ja merekarbi taga  ka lante ning otsa saanud kalu. Välja toodud asjade valik on lai. Võrgupüügivahendeid on kaks tükki olla, nüüd on need  torpeedod tänapäeva need võrgu. Ajamise masinad nagu allvedroonid Raud, ma. Ankrud võrguankrud autoakud. Üks hästi vana tuur oli kunagi kirves, näpitsad. Väntvõllid. Seda, et need võrgurappad tänaseni püüavad,  kinnitas üks latikas. Tuleb jälle jääb ära. Anname talle ikka võimaluse. No näed üks elu päästetud Kaua see võrd siin juba või alla annab? Ma arvan, et see on olnud siin kuskil niimoodi eelmise aasta  sügisest või nii vähe ja selle ajal Ei, see karp tuleb ruttu, et need teod ronivad sinna ülesse  ja kinnitavad kivide külge ja ja, ja. Väga see värk läheb. Sel aastal me tegime sellist tragimist neli päeva  ja selle nelja päeva jooksul me saime ligi 700 võrku 700 võrku,  700 võrku sai kaldale toodud. Aastas tuuakse Peipsist välja umbes 1000 võrku. Arvestades et võrkude piirarv on Eesti poolel 3000,  siis jõhkralt võttes kolmandik neist jääb vette. Okei, siin on ka ebaseaduslikult ning vene poolelt jääga tulnud,  aga ikkagi meeletu kogus. Süstemaatiliselt on tapjavõrkude korjamisega tegeletud  aastast 2006. Selle aja jooksul on välja võetud üle 10000 võrgu. Ja, ja kui Mõelda nüüd seda pikkust, siis sellega annaks kolm korda  ümber Peipsi, mida kald, määr käia kolm tiiru. Palju täna saite siis üks, kaks, kolm, neli. Suur punt, mis tuli seal see viis võrku kindlasti olla. 15 äkki? Jah, 10 15 sinna vahesse, kus. 15 võrku võib-olla kokku jah, kilomeetri juurde sinna ja. Vanade võrkude tragimine ja väljatoomine on vaid väike osa  nende meeste tööst peamiselt ikka kalakoguste kontroll  sadamas ja püügivahendite ning püütud kalade kontrolli järvel. Ehk kõik see, mis tagab, et Peipsis elaks kalad oma head  ja kestliku eluka 100 aasta pärast. Kuues Peipsi kuuekesti terve Peipsi peale  ja Lammi järve peal on meil hetkel kolm inspektorit. Aga tubli. Mida aasta edasi, seda paremaks pidavat olukord muutub. Meil on tegelikult käinud ka päris hulga neid kalureid abis  siin ravimiste aeg, et tulevad appi otsima. Mürke ja siis ise näevad ka seda olukorda kõige paremini. Palju jõudu Ivole, Stevenile ja Raivole ning teistele  inspektoritele Peipsi eest hoolitsemisel. Osad ametid olime juba varasemalt laiali jaganud,  Miken sai soodinaise töö ja Rasmus vahimadruseks. Kuna tulime just musta töö pealt, siis sai  ka Ilmar omale ülesanded. Kui sul Vernil oli romaan viieteistaastane kapten,  siis siin saab alguse filmi ete. 53 aastane laevapoiss. Eks ma pean mõtlema ka Peteri põlveks mingisugust ametit. Maiken ole hea, lase seda siis, kuula natuke tagasi,  nüüd. Kuri sisse ei lööks, et need niidid nagu,  mis seal ees on see punane, roheline ja teiselt poolt,  et need nagu ühtlaselt horisontaalis hoiaks. Klaarime ära veel ühe termini soodimees ehk meie puhul soodinaine,  see tähendab seda, et ohtliku tuuleiili korral peab  soodiotsa ehk maakeeli nööri vabaks laskma. See jälle omakorda tähendab seda, et kõik otsad peavad saama  vabalt liikuda. Siinkohal meenutasime Maikeniga head nippi,  kuidas laval juhtmeid kokku kerida, nii et need pärast lahti  rullides sõlme ei jookseks. Kehtib ka voolikute, nööride ja muu sellise kohta. Ehk siis ühtepidi ja keerad näpuga kaasa,  sest et kui ma panen ta niimoodi, siis tuleb kaheksa. Aga kui ma näpuga kaasa keeran? Siis teistpidi viskab hop siit üle ja juba ta keerab ennast ka. Ja siis siit lähed niimoodi hops ja. Psja hops liikusime rannapungere poole silma paitamas järve  ja taeva vahelised uhked. Kombeks võrrelda Eestis nähtud muu maailmaga,  et see on nagu see seal ja see on nagu see seal. Meie jõudsime arusaamale, et tuleb lüüa selg sirgu  ning muuta oma suhtumist. Peaksime sellesse suhtuma niimoodi, et kui ma iganes satun  normandia rannikule, siis ma vaatan seda  ja rühman peaaegu et põlglikult. Jah, aga selle originaal asub ju Peipsi rannikul. Muistse jutu järgi sündis Peipsi Ingrimaalt põgeneva kuninga  tütre rannapuura poolt maha visatud linast. Teda ajas taga musta kana seljas kihutav nõid Peepja,  kes järve uppus ja nüüd aeg-ajalt möllu teeb. Meil on Peipsi ilmaga siiani vedanud. Twitterillise Peip ja raevuhoo kätte jäi 102 aastat tagasi  ka Johannes Maile, kelle reisikiri süstal ümber Eesti. Meie saatjaks on. Äkki jookseb tuulehiil üle vee. Temale järgneb minuti aja pärast teine ja varsti tantsid  Peipsi ja jälle oma nõiatantsu minu ümber kisades  ja huludes. Ta mitme 1000 aasta jooksul valgeks muutunud juuksist  koguvad alalõpmatult miljonid veepiisad ja vahumullid minu süsta. Ja see täitub mõne minuti jooksul veega. Vaid kiire maabumine Remniku kuru küla all päästab mind tema käest. Meie maabumine oli plaanitud rannapungerjale,  mille nimi kahtlaselt sarnane kuningatütre omal,  aga millel ometigi rannapuur aga teadaolevalt pistmist ei ole. Siin saime esimest korda tunda ülestõmmatavaserdieeliseid,  sest kohati oli sügavust vaid pool meetrit. Siingi on omamoodi Veneetsia, aga see on oluliselt  süstematiseeritum ja visuaalselt ühtlasem. Loogika sama kunagistest paadigaraažidest on saanud suvilad,  kus suvine elu käib mühinel. Aleksander on Rannapunger ja jõesadama üks alustalasid. Tänu tema orgunile kerkisid algselt planeeritud lihtsate  paadikuuride asemele muhedad suvilad. Ja kui eeltingimused on soodsad, siis muu hakkab liikuma  justkui iseenesest. Millal neid üldse ehitati? 89. aastal me alustasime, praegu on üle Eesti,  on siin inimesed ja ja palju siin kokku on neid,  siin on kaks nagu kaks ühistut, meie ühistu on 38 inimest  ja nendel on 32. Ja siis. Üks poks üks poks on 48 ruutmeetrit, on siis  siis üks korrus vist tuli välja niimoodi  või nii et ruumi jätkub. No ma võin enda ukse. Sest angi pilt ette. Väga kihvt, igal juhul. Igal inimesel on garaažist tehtud selline ruum. See on nüüd puhkeruum, kellel on veel all täiskelder,  seal on saun, seal on dušš, tualett, kõik olemas. Vot üleval on suured ruumid, alt vaadatuna tundub,  et all üleval on hästi vähe ruumi, aga tegelikult on seal  ruumi rohkem kui siin. Ja ongi maakera sees veel üks, teine maakera,  mis on veidi suurem. Osa poiss. Aga elate aastaks? Ja suvel ikka jah. Vot siin on kõrgust küll ja ruumi küll ja. Ja ma ütlen, väljast, seal on ja see Otsa ja see, see on see luks kinnisvara ja jõevara. Või rõdukalas olla? Oi kui ilus. Meil on siin inimesi, kes tulevad ja küsivad,  aga, aga mis siin enne teid oli? Ma räägin, et siin ei olnud mitte midagi absoluutselt mitte midagi. Tühi samasugune nagu see vastaskallas. Vastas kallas oli niimoodi, põllumaa oli heinakui,  kaks heinaku oli siin kunagi ja järv paistis,  kus need suured kasetõmbas, seesama ongi järve aken. Mõni tühi, poksi ka on? Ei, praegu ei ole midagi, kohe läheb. Kohe. Kuulge, aga mis pilt see on? Ma tegelesin 20 aastat langevarjuspordiga ja,  ja sina oled siis selle suure pildi peal või? Vot see sama. Vot see olen mina. See olen ka muidugi mina, aga siis ma olin kaevur  ka 27 aastat, nii et kui ma läksin kaevandusse tööle,  siis olin vot selline poiss. Tasub ringi käia, siis tasub ikka vaadata. Eestis on praegu palju ilusaid kohti. Kõik need, kus ees ma ise ka teen ja keegi aitab  ka vahest. Aga need paadi kuuridest hakkas see peale. Või siis vastupidi, Rootsi rannaküla originaal asub siin rannapungerjal. Kuulge, aga suur-suur tänu veelkord ja kõike head  ja jõudu ka. Meil oli aeg liikuda külla proua räbisele. Tervist, mina olen proua rääbis rääbise pärandikandja  Rannapunger ja külast. Pille ehk proua Rääbis ja tema abikaasa Raivo on põlised Peipsikad,  kes esimese Peipsi tänavatoidufestivali ajal tõid välja  siinse traditsioonilise toidu soolarääbise. Pererahva üllatuseks läksid 30-st kilost kaubaks mõlemad. Ja siis ma sain nagu aru, et et nii rääbise soolamise  ja söömise traditsioonid on hääbumas. Aga siis ma sattusin rahvakultuurikeskuse koolitusele. Ja järsku päeva lõpuks tuleb. Selline loeng nagu Eesti vaimse kultuuripärandis,  kuulan seda loengut ja siis mäletan, et see lektor ütleb seal,  et et mõelge, et mis on teie, kodukoha, see midagi sellist,  et mis võiks ka olla Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu vääriline. Ja siis kirjutasingi rääbise soolane ranna pungerja külas. Sellest ühest lausest piisas, et mõte idanema panna  ning tänaseks ongi soolarääbis selles väärikas nimekirjas. Teil on võimalus siin piltide peal siis kiiresti ära rääkida. Mis see on väga odav. Me teeme kiiresti ära, need aga. Alustame sealt alustame, kõik need etapid teeme ära. 10 aastat rääbise kriisi ja Oskajate põlvkonna lahkumine  tegi asja keeruliseks. Pille ja Raivo alustasid nullist. Pikad uurimised ja katsetused on tänaseks  selle teadmise taastanud. Siin suhteliselt kerge, kust aga peas kinni,  siis on mugav nii siis kõhu alt, eks kõhualune osa ära  ja siis küljed. Aga need need pärast juba siin on eraldi ütleme nii,  et iga iga seal seal on juba järgmisest järgmiste oskustega inimesed,  ega siin see meeskonnatöö ikkagi Teises tsehhis puhastati kalad ära ning seejärel pesti  korralikult läbi. Et, et see veri kõik ära tuleb. Heinaajal põhitoiduks oligi soolatud rääbist musta leiba hapupiima. Kui rääbised ette valmistatud Läks soolamiseks, palju sinna soola pannakse. Me paneme täiesti tunde järgi ikkagi ohtralt ja. Vähe paned, seis. See üks variant ongi kõik, rohkem midagi muud ei pane. Mul on tegelikult paar oma nõksu ja on ka päris hea olnud,  aga ma ei saa. Aga nii, et, et viimased kalad ja natuke see on üleääre,  aga me ei lase ennast häirida praegu sellest asja kõige  olulisem osa, et kui seda kiva ei ole, siis seda hommikuks  seda petsi alla. See soolvesi tuleb, ise tekib peale talle kala,  paned raskuse peale, siis see kala mahl tulebki välja,  siis ta jääb. Selline. Et ega talle eraldi soolvett ei tehta. Sa enam ei saa öelda? Ei ole söönud, on ju? Rammapungerile sisse sõites tervitab saabujaid uhke majakas,  tänaseks on see nagu kõik teisedki automatiseeritud,  aga veel mõned aastakümned tagasi vajasid need inimese  igapäevast sekkumist. Rannapunger ja tuletorni. Viimased kolm vahti on olnud naised eelviimane neist  peremehe vanaema ning viimane maja ka vaht oli Raivo ema. Mis te siis tegema pidite, siis oli mehhaniseeritud ainult  tuled põlema panna ja kustutada ja seal klaasi pesta  ja lisaka. Ja see tegi ka rohkem, siis. Ma ütlen ausalt, laps ei tee, mees. Mees kell seitse tööle, ma pidin siis loomad tallitama,  süüa saama. Tema see järg, jalutus randa kustutas tule  ja õhtu. Poisid olid juba suured raiu ja vanem puu. Ja need siis läksid paiutama. Muidugi ma käisin, aga suurem töö oli. Kritiseeriseid episoode, kus majakas jäi tööle panemata  või Vaata siis minu aeg ei olnud, aga tehti mist,  niisugune kiri ja siin on, ma ei teadnud seda siin lugesin nüüd,  et vanaema ei pannud õigel ajal või noh,  ei jõudnud panna ja siis mingi praam läks,  liiva sõitis või puhas. Aga ta oli üksikaine, minul oli terve komando taga kergemat. Kui see Vene mamma oli, siis oli potrooli tuli ju see oli  veel raskem ju. Pane siis lamp sinna põlema, kust. Aga palju siis seda rääbisepüüdmist ja kala toona oli,  oli? Kõvasti muidu. Ja nendega oli igavest nalja. Olid siia siis nad läksid, riid omavahel,  siis ta tapeti üks ära. Ma ei tea siis, kuidas nad koju läksid. Ilus aeg ja. Imeinimesed olid. Ajad on muutunud ja toidud koos nendega. Tiiu vanematekodu asub siit mõned kilomeetrid ülesvoolu  ning neile oli laual peamiselt jõekala, teiste hulgas  ka kuivatatud haug. Kodus tegi, tehti nii, et kartulite peal keedeti see kuivale. Ja siis sai, läks soolases niimoodi vot see on huvitav,  see on, see on päris pull ja kartulid olid juba kalamaitsega siis. Koorekaste peale ja olla imeline roog olnud veidi pikemalt  kohalikest eris kummalistest toitudest on juttu meie sots  meediakanalites aga nüüd tagasi ellu äratatud arhailis ampsu  ehk soolarääbise juurde. Nagu te näete, nuga ja kahvlit ei ole nii et kõik käib  näppude vahel. Ja miks? Ja kuidas süüa, et võtame siit noh, tavaliselt. Nii siit ära, nii. Siis noh, idee järgi, kui nahk on kõva, siis võiks noh seda  siis koorida, aga tegelikult see on nii pehme,  et mina sõin niisama noh, ja nüüd ongi juba paremat  ja vasakult ja ja leiba ja sibulat ja tilli juurde. Tõeliselt. Ja nagu öeldi mulle tagastonis näppudega vaikselt paremini. Tegime selle asja ära, onju. Panime vajutuse peale, mis siis saab? Sügavkülmikute eelsel ajal pidi ületalve hoidmiseks tublisti  rohkem soola panema ning soolvee olukorda tünnis jälgima. Osad soolasid ka koos soolikatega on küll veidi kibedam,  aga rasvasem maitse asi on täiesti nagu müstiline,  et millised maitsed on siin olemas, lihtsalt inimesed. Seda üles leidnud seesama neli päeva kuivatatud rääbis on. Me oleme harjunud, et noh, kuivatatud kala on selline  vintske nagu rapsid sellega higipull otsa ees. Siit võtad nagu sups ja sups lihtsalt teed  selle lahti. Ja sööd, Me oleme söönud nüüd kaks päeva juba eile sõime suitsurääbist,  täna me sõime kuivatatud ja soola ja nende maitse ikkagi,  ta lööb läbi see rääbise maitse, ehk siis mulle tundub juba tuttav. Ja küsis, kas me kuiva haugi tahame. Siis jah, kuivahauku. Ma ei saa ju öelda, ei ka ju ma pean lahti raiuma,  lahti raiuma, kuule, aga me aitame raiuma. Niiske ilm, ega ta ei olegi nii väga kuiv  ja muidu ta läheb mondiks kätte. Lee niisugused kitsad linnud Oi kurja mööda läks, pole haugi raima. See oli nüüd seesama, mis Tiiu lapsepõlvekodus koos  kartulitega pehmeks keedeti ja koos koorekastmega keele alla viis. Raivo rääkis, et alates neljakilostest võetakse enne  kuivatamist selgroog välja kolmeks päevaks kõva soola sisse,  seejärel korralik loputus ja kuivama ning seisab kenasti üle talve. Liharaiujat minust ei saa, aga õnneks maitse siin sellest ei sõltu. Minule hakkas peas nagu jooksma see film,  mis sarnaneb Lennart Meri hõbevalgele. Nad vaatavad üksteise poole aga nad ei näe 11  sest nende vahel on suur järv. Elusana säilitati kalu kummides. Olemise sajandi algus? Jah, nagu selline puur oli sellega nii-öelda pukseeriti sinna,  kus oli turg ja võeti elus parasealt ära. Naine tuli vastu, kui, kui läksid kalale,  siis kuradi keeras otsa riiuli päriselt ja oli vana aine. Kuradi seli tuleb vastu tubli meesterahvas  või langenud naisterahvas siis on oodata head saated. No vaatame, kui sovinistlik ühiskond Sarnaseid kalaõnne jutte olin kuulnud ka veepsalaste juures. Soome ugri värk ja need lood elavad seni,  kuni on jutustajaid. See on järjekordne kinnitus sellest, et,  et elu on Eestimaa erinevates nurkades olemas  ja tänu sellistele seda inimestele nagu teie püsib see siin  veel sajandeid. Aitäh. Jäime reis passiks ühe kohaliku vahtranapsi  ning markeerisime oma külaskäigu ja liikusime oma õhtuse  pesa poole. Teel laagriplatsi poole jäi, et uhke Järuska puitsild,  mille Eesti ja Ameerika, Soome ja Inglismaa vabatahtlikud  siia 2013. aastal suurveega minema läinud nõukaaegse kökatsi  asemele ehitasid. Sild ehitati kaldal valmis ja plaaniti kraanaga kohale tõsta. Niigi raske sild oli niiskusega veelgi raskemaks muutunud. Ja ta tegi kaks tõstet, et algul tõstis nagu kaldale  ligemale ja siis sõitis lähemale, et tõsta niimoodi,  et ta siis nagu, nagu ulataks peale, mis  selle katuse mõte siin selja peal on, katuse mõte on,  eks ta on efektne. Teist sellist ei ole, aga kaitsta seda konstr. Signe seletas meile ka seda, miks see sild  nii kõrgel peab olema. Selline seadus on, et viimase 100 aasta kõige kõrgemast  veetasemest peab olema pool meetrit kõrgem. Kui te tahate näha madissoni maakondade silla kordades  kenamat originaali, siis sellele jäte te Ida-Virumaalt lemakult. Järgmises saates jätkame maitse plahvatustega. Üks imeline aed Mustvees ma ei lase lihtsalt  selle aia nukka minna, jääme pimeda peale. Uus veedeline Mart õpetab praktilisi asju. Meenutame siguri, kohvi ning mõndagi muud juba järgmisel korral.
