Kas olete kogenud talvises metsas käies sellist tunnet, et kõik on vaikne aga siis äkki läheneb kusagilt sadistav linnuparv siis on nad kusagil pea kohal kõrgel puulatvades. Ja järgmisel hetkel on nad jälle läinud ja ümberringi valitseb vaikus. Üks linnuliik, kes niimoodi salkades armastab talviti liikuda ja ikka tavaliselt kõrgemal puulatvades, toimetab onsiisike. Võib-olla ei ole ta seepärast mitte ülearu tuntud lind, et tema liikumistrajektoor jääbki talvel sageli väljast ülespoole. Ka oma pesa teeb ta pesitsemise ajal päris kõrgele, tavaliselt okaspuule kõrgemale kui viis meetrit. Ning see on ka hoolega kokku punutud ja samblikega väljastpoolt põimitud, nii et seda raske avastada võõral silmal. Aga sisikest võib ka kohata talvel lindude toitmispaikades, nii et päris võõras inimesele ta kindlasti ei ole. Nagu juba eelnevast selgub, on sisike meil aastaringselt kohatav lind kuid siiski tuleb päris palju isendeid kevadrände ajal meile juurde ja jääb siis pesitsusajaks meile pesitsema. Tallinna arvukus võib siiski aastati väga erinev olla ja mõnel aastal seoses suuremate rännetega võib pisikesi meil ühekorraga kohata lausa tuhandeid. Sisike on suurel määral taimtoiduline lind ja mida muud need sisikese Parvet, kase või lepavõras ikka teevad, kui otsivad sealt seemneid, millega talvel oma kõhtu täita. Suvel võivad nad ka rohttaimede seemneid otsida ja allpool isegi rohurindes näiteks võililleseemneid süüa. Välimuselt on sisike üsna väike vindilaadne lind, väiksem kui rohevint, kes rohevindi tunneb. Ja sisikese isane on märksa värvilisem, kui emane isasel on, sulgedes silmatorkavat kollast rohkem ja otsaesine on, on must ja see tuleb eriti kontrastsed kollasega esile. Emane on hallikam ja silma torkamatum, aga see on lindude puhul päris tavaline. Pisikese hääl on parves olles päris kõva sädistamine. Aga mis aitab meil teda ära tunda, on lauluelemendina ette kantav aeg-ajalt tehtav venitatud hüüa nagu lind kaeblex millegi üle. Pisikesed parve linnud ja mõnikord armastavad teiste omale lähedaste sugulasliikidega ühes parves liikuda. Üheks selliseks suuruseks on urvalind erinevalt, aga sisikesest urvalinnud Eestis reeglina ei pesitsevaid lähevad kevad-suveks põhja poole kas taigasse või metsa tundrasse. Erinevalt sisikesest on urvalinnu sulestikus ka punast. Tema otsaesisel on karmiinpunast näha ja isastel on rinna peal ka roosakat värvi. Ka urvalindude salgas kuuldavate helide seas kostuvad põhiliselt sädistavad hääled, nii et esmakordselt neid kuulates võivad üsna sarnased tunduda. Lõpetuseks kuulame aga urvalindude hääli nende suvises kodus Lapimaal.
