Teadust kõigile täna tuleb juttu kahest tähtsast saavutusest. Tähendusrikas läbimurre on saavutatud tuumasünteesi alal. Korda on läinud mehitatud kuu-reiside ettevalmistusretk. Andi hektari ja Rauno Gordoniga. Ajan juttu neist asjust. Olen Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kes meist ei unistaks odavast ja külluslik ost elektrienergiast? Üks võimalus, mida teadlased selleks on juba kaua aega ääri-veeri pakkunud ja natukene ka uurinud on tuumasüntees ehk teisisõnu ka termotuumareaktsioonid või fusioon heal lapsel mitu nime. Tundub, et uudiseid on sel alal läinud kuidagi tihedamaks. Füüsiku ja ettevõtja andi hektariga rääkisime viimati eriti tuumasünteesi teemadel, tegelikult selle aasta veebruaris. Nüüd sel nädalal ongi Ameerikast tulnud üks küllaltki rabav uudis. Nimelt Ta on sealses uuringukeskuses Lorenz live Mori. Laboratoorium on saavutatud tulemus, kus seadmest saadud kätte rohkem tuumasünteesil saadud energiat, kui seadmesse energiat sisse on pandud. Aga see ei tähenda ju seda ometi, et rikutada energia jäävuse seadust. Ja tõepoolest, ega energia jäävusseadust ikkagi looduses rikkuda ei saa. Et see, kus energia sealt nii-öelda selles tuumasünteesi reaktsioonis pärineb, on ikkagi meie ümber tegelikult kogu aeg olemas. Ja noh, jällegi see energia, mis tuleneb sellest, et mingisuguseid kergeid aatomi tuumasid näiteks vesiniku heeliumi selliste teiste kergete elementide aatomi tuumusid surutakse hästi kõvasti kokku ja nendest moodustuvad raskemad aatomituumad. Selline võib-olla üks tuntud reaktsioon on näiteks, kus pannakse kokku siis triidiumi teoteeriumi nagu kaks vesiniku isotoopi, aatomituumad ja sealt siis eraldub hästi palju energiat. Nüüd on küsimus see, et noh, et neid tuumasid aatomituuma siis üksteisele nii-öelda piisavalt lähedale suruda, et see reaktsioon toimima hakkaks. Selleks on vaja kulutada ka energiat ja siiamaani seda tüüpi seadmetes on alati kulunud rohkem energiat, et neid nii-öelda kokku suruda, kuivõrd sealt pärast kätte on saadud, kuigi noh, me teame tegelikult, et teoreetiliselt oleks võimalik sealt meeletutes kogustes enega kätte saada. Aga põhimõte on siis selles umbes nagu püssi päästikule vajutamine nõuab ka teatava hulga energiat. Aga, aga kui me räägime tuumasünteesist, siis päästikule vajutamine nõuab suhteliselt palju energiat. Ja, ja just, et noh, võib-olla võib ette kujutada isegi sellist, võib-olla mõned raadio koledad võib-olla teavad, kuidas töötab noh näiteks diiselmootor Me surume seal kütust ja õhku kokku hästi hoogsalt ja siis see läheb hästi kuumaks selle kokkusurumise mõjul ja siis nad nii-öelda süttib see kütus ja tekib siis selline põlemine, kus, mis annab rohkem energiat välja. Ehk lükkab selle mootoris selle kolvi suure hooga jälle tagasi. Et seda võib samamoodi kujutada, et meil, kui meil oleks selline kujutletav materjali, mis taluks ülitugevat temperatuuri, siis me võiks ka lükata vesiniku või ütleme siis näiteks tritiumiga diokteeriumi segu suruda kokku hästi võimsalt ja siis nii kõvasti, et need tuumad hakkavad ühinema ja siis nad energia eraldub ja lükkab kolvi jälle tagasi. No päriselus on muidugi see ei ole võimalik, sest noh, ei ole ühtegi materjali, füüsiliste materjali, mis taluks nii nii kõrgeid temperatuure ja niikuinii suuriga rõhkusid. Aga räägiks sellest lähemalt, et mis päris elus seal laboris siis täpsemalt toimus, kuidas energia aatomitest kätte saadi? Enam-vähem populaarteaduslikult. Kuidas seade töötab? Ja et see seade nüüd noh, põhimõtteliselt noh, mida meil on, nagu ma juba mainisin, meil on vaja kahte asja, et meil on vaja kokku suruda ja temperatuuri tõsta ja me räägime siin temperatuurist, miljonid kraadid ega jaga ikkagi päris kõrgest rõhust mis on noh, oluliselt kõrgem kui näiteks atmosfääri rõhk. Ja kui me nüüd hakkame vaatama, et kuidas seda saavutada, siis tegelikult noh, üks viis on suruda kokku kuna nii kõrgel temperatuuril on kõik ained plasma olekus, siis noh, üks viis on seda suruda kokku magnetvälja abil, kuna plasma noh, las ma ei saa magnetväljast nii-öelda tugevast magnetväljast läbi minna ja siis saab seda kokku suruda. Ja teine viis seda sama asja teha, oleks seda suruda kokku nagu plahvatusega mingisuguse tugeva plahvatusega mis siis igalt poolt nii-öelda igast küljest kujutame ette kerakujuline selline objekt, mis igast küljest plahvatab ja siis surutakse keskel tõesti võimsalt kokkuse plahvatuse mõjul. Ja noh, sellist nii võimsat plahvatust saab teha tegelikult kahel moel. Üks üks viis on selline, mida me ei taha tõenäoselt teha, on siis kasutada väikseid tuumapomme nii-öelda kuidas tehakse täpselt nii tehakse vesiniku pommis. Et ümbritsetakse see kerged elemendid, siis mingisuguse tuumapommi, tuumapommilaadsete pommikestega ja teine viis sedasama asja teha on hoopis palju rahulikumalt väiksemal skaalal kasutada väga võimsaid lasereid, et me igast küljest siis meil on kerakujuline objektikene, kus igast küljest tulistama sinna pihta võimsa laser laserkiirguse, mis surub selle pallikese nii-öelda nii võimsalt kokku, et seal keskel tekib tuumasünteesi reaktsioon. Tähendab laserkiirel on siis nii palju jõudu, et ta on valgus lükkab aatomid kokku ja mitte lihtsalt kokku, vaid nii tihedalt, et hakkab toimuma termotuumareaktsioon ja ma täpselt nii, aga on peaaegu võimatu isegi tavainimesel ette kujutada. Ja ja hakkab toimuma tuumasünteesi ehk termotuumareaktsioon ja noh, ütleme nii tekib ju selle tõttu, et valgus ise rõhub sinna peale, aga veel võib-olla suurem efekt on sellele, et pealmised, kihid sellel kuulikesel nii-öelda hakkavad aurustuma ja siis tekib sihuke tagasilöök nagu ütleme, et tal on nagu raketi mootoris. Kui paiskad kuuma ainet ühele poole, siis rakett lendab teisele. Kui, kui võimas laser peab olema, kas, kas niisugune laser on siis tõepoolest olemas, no tundub, et. Ja no ma nüüd hakkasin mõõtmeid kirjeldama, siis noh, see on väga suur hoone, kus need laserid asuvad ja nende laserid ise on seal nii-öelda kümnete võib-olla isegi sadade meetrite pikkused peast ei oskagi öelda, aga noh, see seade ise täidab ära terve suure suure hoone tegelikult isegi mitu hoonet. Ja noh, seal me räägime laserite koguvõimsusest, räägime siis, seal on ikkagi ütleme, energiatarve pidev energiatarve on seal sadades mega, Pattides hetke hetkevõimsused isegi palju suuremad. Ja noh, seade ise võib-olla kui nüüd üritada nii-öelda maalides maalida maalide sõnadega Silmeta seda seadet, see koosneb mitmest laserkiirgust tekitatakse nagu etapiviisiliselt. Et kõigepealt on selliseid hiiglaslikud laserid, Need tekitavad infrapunakiirgust ehk siis soojuskiirgus miks soojuskiirgust sellepärast, et soojuskiirgust on kõige sellised laserid, on kõige noh, ütleme töökindlamad on ka üsna kõrge kasuteguriga laseris üsna palju energiat läheb soojuseks. Ja nad tekitavad ütleme ka väga sellise hea kõrge kvaliteedi ühe nimetaja kiirguse, et väga lühiseal on võimalik seda impulssi hästi kontrollida, hästi töödelda, nii et ta oleks hästi lühike, hästi võimas, ta läheks ajas nii-öelda ei läheks laiali nii-öelda see impulss. Ja siis kasutatakse veel sellist, et noh, tehnikat, kus mitu korda käib sellest Laserist nii-öelda läbise edasi-tagasi peegeldub see kiiret võimsust juurde koguda. Ja siis, kui piisavalt seal kuus korda käib läbi, siis lastakse ta edasi järgmisse süsteemi, kus teda veel fokusseeritakse ja siis suunatakse nii-öelda igast küljest sinna selle, selle objekti pihta see kiirgus. Ja jällegi seal seal on oluline, miks kasutatakse infrapunakiirgust, kuna selle, selle nii-öelda suunamine igasuguste selliste spetsiaalsete nimetada Väikse sisepeegelduse abil selliseid klaasprisma taolised peeglid on kaduma ei läheks kiirgust, kuna sellega on kõige lihtsam manipuleerida. Et kui me räägime tavalist valgusest või räägime juba ultraviolettkiirgusest, siis seal on palju keerulisem selliseid süsteeme ehitada. Ja nüüd, kui me oleme kõik selle nii-öelda valgusega suunanud sinna sellele kesknii-öelda nimetatakse selliseid nagu süütekambrile siis vot seal selles kambri all seal kambri vahetusse kambri nii-öelda sees toimub see, et see infra Morna kiirgus muundatakse spetsiaalsete seadmetega ultraviolettkiirguseks. Et seal selline spetsiaalne tehnoloogia, kuidas seda teha. Võimas kiirgus, kõik muundub seal sees väga efektiivselt ultraviolettkiirguseks ja miks võib küsida, et miks ultraviolettkiirguseks, et jällegi see nüüd selle selle kuumutavad omadused laine jaoks on väga, veel paremad. Ja, aga see ei ole veel lõpp, tegelikult tegelikult suunatakse, suunatakse ultraviolett kiirgus nüüd fokusseeritakse umbes sellisele sentimeetri mõõdus kerakesele või, või tegelikult kerakesime selline resonaator kambriks nimetatakse seda kus siis toimub jälle sihuke huvitav efekt, et seal moondub see omakorda nüüd röntgenkiirguseks. Seal on selline keeruline efekt, kus tekib plasma ja seal seal nii-öelda plasma selle kambri seinte mõjul koosmõjus tekib see muunda muundumine ja vot see alles röntgenkiirgus siis surub, tegelikult kuumutab selle selle aine seal piisavalt kuumaks ja. See aine terake on, mida kogu see majade suurune süsteem kütab. Ja see ained, erakond tegelikult imepisike, et see on, ma täpset kaalu ei teagi, aga noh, see see on, me räägime seal ikkagi milligrammidest. Et seal, aga noh tegelikult on ka nii, et see, see kerakese struktuur, mis teda koos hoiab, see ka nii-öelda hävib ära selle käigus, et et kuna see kiirgusvoog on seal nii suur, et seal noh, ütleme kogu see sisemine osa sellest nii-öelda fokusseeritud objektist hävib tegelikult ära ainult see siis milligrammikene või natuke rohkem seal keskel süttib. Ja vot sealt sealt siis tekib see nii-öelda energia Ja sealt tekib nii palju energiat, et kogu see võimas laser mis selle süsteemi käivitas, tarbib ka vähem energiat, kui nüüd sealt juurde. No nüüd selles eksperimendis muidugi on, tehti natukene nii öelda sohki heas mõttes. Et loeti ära nii-öelda arvestati ainult selle energia, mis seal laserkiires sees. Et tegelikult laseri enda kasutegur ei ole ka 100 protsenti, et seega tegelikult ikkagi sinna Laserisse endasse läheb palju rohkem energiat ja noh, seal on tegelikult igasugu jahutussüsteemid ja kõik, kõik muu elektroonika ja kõik vajab kaev energiat, et seda sinna sisse praegu ei loetud. Väikesed manipulatsioonid ka juurde. Nende manipulatsioonid ka juurde, aga ikkagi noh, tulemus on ikkagi väga-väga hea selles mõttes, et see ka sellist asja ei ole enne saavutatud ja noh, tõepoolest see on siis esimene kord, kui võib öelda, et et see suures osas energia, mis sinna sisse pandi seda pandi sisse vähem, kui sealt siis sellel plahvatuse käigus. Energia vabaneb seal ka siis väikse sellise nagu plahvatusega. See ei ole küll väga suur plahvatus, aga tuumaplahvatus, aga see on tõepoolest, see on nagu samasugune plahvatus, enam-vähem, mis toimub vesinikupommi sees nii-öelda, aga muidugi üliväikses skaalas, et seal reaalselt ära jõuab. Kui ma rääkisin, et see objekt ise milligrammides siis reaalselt ära jõuab, seal sünteesi reaktsioon toimuda veel väiksemas koguses, ma peast ei julge öelda seda, aga noh, ta räägime jälle, võib olla mikrogrammidest seal lausa, et ta on tegelikult üsna väike ikkagi sihuke väga-väga miniatuurne tuumaplahvatus. Kus seal see edasiliikumise koht on täpselt et, et kuidas nüüd see, see niisugune energia vallandumine saavutati, kas kas tähtis on see, et just, et et võimalikult palju energiat võimalikult väikesesse ruumiossa suunata ja see saadi nüüd paremini? Ja no ütleme kõige keerulisem osa, võib-olla ongi seal see lõpufaas, kus vaja tekitada nii-öelda väike objekt, kus siis röntgenkiirguseks toimelise muundamine, kus ultrakiirus muutub röntgenkiiruseks piisavalt efektiivne olema ja no muidugi hästi suur küsimus on see, et see nii-öelda kiirgus tulema nüüd väga täpselt nii-öelda nii-öelda fokusseeritult, et nii kui natuke fookusest väljas on nii mis seal võib juhtuda, on see, et esiteks osa sellest kiirus läheb mööda tabab hoopis selle kambri seinu mis tähendab, mis on üsna hell ise no ütleme purustava mõjuga sellele kambrile ja, ja seal on seal kambris on ka väga palju mõõteseadmeid väga palju peegleid, keerulisi süsteeme siis noh, see nagu seal see energia vallandub kuidagi vales kohas, siis tal kipub seal palju asju ära lõhkuma. Ja, ja noh, ka see laser, ütleme, laserimpulsi kvaliteet, et kui kiiresti see toimub, et kui, kui lühikeseks me suudame selle nii-öelda kvaliteetseks, me suudame selle laserkiirguse impulsi muuta ka sellega tegelikult nähti väga palju vaeva. Aga jah, see, kes ta on, eks ta on paljude väikeste asjade nii-öelda väikeste tööde nii-öelda tulemus seal ei saa öelda, et nüüd üks suur asi, mida, mida seal tehti teistmoodi viis selleni, et seal on kindlasti palju palju tehnilisi nii-öelda asju, mille, mida paremaks saadi, see, sellega jõuti sinnamaani, et me saame tõesti öelda, et et see plahvatus on piisavalt võimas. Termoütleme fusiooni ehk tuumasünteesi reaktsioone on enne ka sellistes seadmetes tehtud, aga jah, seal see kasutegur jäi oluliselt alla siis nii-öelda välja saadi olulist vähem energiat, kui sisse pandi. Võib-olla peab seletama, kuidas see süsteem nagu ajas töötab, et tegelikult on ikkagi nii, et see, need on nagu katsetused, et sinna pannakse keskele see objekt sisse, siis mõõdetakse seadistatakse üsna tükk aega, siis tehakse see üks nii-öelda kõrakas ärasele, käib väike plahvatus ja noh, tegelikult see plahvatus on nii võimas, ta ikkagi kahjustab seda kambrit ennast ka, nii et seda tuleb pärast tükk aega remontida, nii-öelda piltlikult öelda või hooldada selliseid asju. Noh, kui ma nüüd õieti mäletan, siis võib-olla nädalas ühe korra saab tehasel seadmes, et et see kindlasti ei ole mõeldud selleks, et seda nagu energia tootmiseks kasutada, et see on ikkagi testseade, kus tehakse iga erinevaid eksperimente ja noh, see on üks, üks palju üks paljudest seal nii-öelda Ja no see ka, et see kambrike läheb katki seal selle eksperimendi käigus see näitab, et seal insenerimõte peab veel natukene edasi töötama ja kuidagi tuleb lahendada see küsimus selles kontrollimatus plahvatusest ikkagi jõuaks siis elektriliinidesse hool ja lõpuks siis meie meie tubadesse. Kuidas see lüliselt võiks käia? Ja ega seda lüli seal väga ei ole, ütleme ausalt veel noh, nii-öelda kindlasti on insenerid mõtlevad selle peale, aga sellist reaalset seadet või katsetamist veel ei ole, et jah, tõepoolest energia vabaneb seal suuresti nagu kiirgusena, seal tekib erinevat tüüpi kiirgust. Seal selleks sünteesi kütuseks on erinevaid variante, osad osad tekitavad näiteks väga palju neutronkiirgust, mis on väga purustama, ütleme, materjale kahjustava toimega, seal tekib plasma, mis ka on väga selline keemiliselt kipub neid pindasid kahjustama. Et kuidas jõuda sealt nüüd päris sellise pidevalt töötava seadmini, kus toimuvadki mingid väiksed plahvatused ütlemisel sekundis korra või nii edasi, et noh, sellist sellise seadmine on veel väga pikk maa minna. Kuigi noh, ideed on juba olemas, kuidas seda võiks teha. Ja ma tean ka, et ka plaanid vist juba selliseid seadmeid ehitada on täiesti nagu paberi peal olemas. Et raske öelda, kui kaugele nad on jõudnud, aga kindlasti tahetakse jõuda ikkagi sellel tehnoloogi tehnoloogiaga sinnamaani, et seda saaks tõesti kasutada nii-öelda igapäevase energia tootmiseks. Jah, ja mine tea, hakkame meiegi veel saama tuumasünteesi energiat kasutada koduses majapidamises ja tööstuses. Ja no sellega läheb muidugi aega veel, et kindlasti ei maksa seal olla liiga optimistlik, et kuigi ma tean, et ka esimesed juba esimesed nii-öelda iduettevõtted on, toimetavad selles, sellel maastikul ka aga noh, siin on seal käib väike võistlus ka, et nüüd üks üks tüüptehnoloogiaid kasutab siis sedasama laseritest lasersüütamist ja teine suur tehnoloogiaga, mis üritab ka sünteesi tuumasünteesi abil energiat toota, on siis niinimetatud plasmalõksude tehnoloogia, kus siis pannakse plasmaplasmat, hoitakse väga kõrgel temperatuuril ja rõhul kasutades magnetvälju. Ma ütleks, et igasugune, selline heatahtlik võistlus on, on alati kasulik tehnoloogia arendamisele. Ja noh, üks põhjus, miks me võib-olla neid uudiseid siin viimase mõne aasta jooksul nii palju näeme, ongi seal on kaks suurt põhjust, esiteks toimub kui magnetlõksu meetod oli võib-olla natuke ees sellest laser süütamisest siis nii-öelda nüüd nad on võib-olla noh. Ma ei saa öelda, et päris võrdsel tasemel, aga ikkagi ka seal on areng toimunud. Ja teine suur põhjus ikkagi on see, et on tekkinud ettevõtted, kes ka neid tehnoloogiaid arendavad. Et see ei ole enam selline valdkond, kus kus on vaja miljardeid dollareid ja eurosid sisse panna ja 20 aastat eksperimenti teha. Ta on täiesti mitu ettevõtet, kes on suutnud ütleme, siin viimase viie aasta jooksul endale väiksed sellised näiteks plasmaseadmed tekitada, millega on täiesti suudavad juba on jõutud üsna lähedale fusiooni reaktsioonile. Arengutest fusiooni ehk tuumasünteesi reaktsiooni kasutamisel elektri tootmiseks ajasin juttu ainult hektariga. Sellel nädalal möödus 50 aastat päevast, mil inimese jalg viimast korda Kuu pinnal käis. Sellises aasta 1972 detsembris ja poole sajandiline vahe on, on jäänud tõesti vahele, kuid õnneks on NASA võtnudit kuu peal käimise uuesti plaani ja just viimastel nädalatel. Noh, ütleme nii, et eelmise labori saate järel kohe, kui oli paar tundi möödas. Sellest saatest saabus Maale tagasi üks NASA kosmosesõiduk, mis oli just kuu juures käinud edasisi kuusõite ette valmistamas. Ja aja nüüd juttu Rauno Gordoniga, kes on Tallinna tehnikaülikooli kosmosevaldkonna juht ja praegu kaugel reisil mitte küll päris kuu peal. Et selles mõttes on meie ühenduse helikvaliteet vast natuke parem. Kas tohib küsida, et kus oled, mis teed, kas tööasjus või, või puhkereisil? Olen reisil jah, võib-olla ei täpsustaks, aga, aga oled nii tööl kui ka kui natukene puhkamas, aga, aga siiski siiski teen tööd, et ei ole päris, ei ole päiks puhkuselainele. Aga oled natuke jälginud siis ka seda, mis artenis üks programmiga on toimunud ja ja kuidas on läinud kosmoselaeval orjan, mis kuu juures käis? No üldiselt niipalju kui kuulda on. NASA jäi rahule toimunuga. Ja ma, ma olen nagu jälginud seda kogu aeg ja, ja hästi põnev, et see on ikkagist üks kõige kõige suuremaid asju, mis viimasel ajal toimub siin. Millised kosmoses arendused on. Ja NASA on, on kõik need tegevuspunktid nagu läbinud, et et see Artemis üks missioon, mis siis valmistab ette inimeste taas kuule minemist kõik need asjad, mida, mida nad plaanisid teha. Nii et see tegelikult läbitud, et praeguseks on see Orioni kapsel ka maandud tagasi maale ja Plardsetes vete siin siin mõni päev tagasi, et need on kõik asjad nagu ilusti õnnestusid ja kui seal oleks inimene elus inimene sees olnud, siis ta olekski eluga tagasi tulnud, et tunduvad kõik asjad nagu enam-vähem, nagu läksid. Kõige suurem asi muidugi alguses oli see, et, et kas rakett stardi, sest et seda seda suure raketi starti SLS, eks ole, Spess lohh, sest et seda suure raketi starti oli sind väga palju edasi lükatud ja ja tegelikult nad ei teinud selliseid, noh, ei olnud näha, et teeksid järjest nagu raketiparandusi arendusi, et ma kogu aeg võrdled seda SpaceXi suure suure raketiarendusega, mil, mis on hästi nagu nähtub, kuidas järjest nagu katsetavad mootorite erinevaid versioone ja pidevalt sellised sellised nagu vaikset parandamised ja et asi oleks turvalisem ja töötaks. Et selle SLS-i puhul seda kõike seda näha ei olnud ja suur osa sellest tehti, tehti kinnistes, kinnistes laborites ja ja esimene suurem nähtav oligi see, et kuidas, kuidas tohutu suur rakett stardib juba kuu ümber tiirlema läheb, et, et et see kõik õnnestus, et rakett startis lõpuks peale mitmeid-mitmeid, hilinemisi ja tõesti on nüüd kuu ümber kaks tiiru tehtud ja, ja Orion kapsel siis, mis on ka inimeste jaoks mõeldud, siis ilusti maandus, tuli maa peale pärast Laatsetas vette ja tundub, et, et kõik asjad nagu nagu kõik kriitilised asjad töötasid. Võib-olla teine suurem aspekt oli just see, et, et mida rõhutati, et kui see kapsad nüüd maa peale tagasi tuleb, et kuidas ta siseneb atmosfääri ja temal ees on siis selline suur kaitsekilp, mis kuuma eest kaitseb. Et kui hästi see süsteem töötab. Sest et see on, on ikkagi pidanud olema nagu palju suurem, kui need varasemad või kui näiteks palju palju kõrgematele temperatuuridele vastu pidama, kui, kui need, millega inimesed tulevad Iiessessilt rahvusvahelises kosmosejaamas, eks ole. Et kui nad maalehest orbiidid sisenevad atmosfääri Kas sellepärast, et q juurest tuleb tulla suurem hooga? Ja see kiirus on nii palju suurem jah, et ta ei kuu juurest tuleb, kapsel siis ei, ei lähe, ei lasku nagu orbiidile täpselt ja orbiidile ei alandama, kiirust ei mõõdeta siseneks vaikset orbiidilt, vaid tuleb ikkagist qq juurest. Ja mingi nurga all siseneb atmosfääri, et, et see on jah ei, ei ole sama asi kui maa orbiidi tule tulemine, et kiirused olid seal kuskil poolteist korda suuremad. Ma sain aru, et asja mõte oligi siis selles, et proovida läbi nii-öelda ilma inimeseta simuleerida sellist lendu, kus põhimõtteliselt võiks ka inimene pardal olla ja isegi üks mannekeen oli seal pardal. Ja inimesekujuline mannekeen istus seal inimesele mõeldud istmes ja tegi selle reisi kaasa. Kõike mõõdeti tema radiatsiooni, et kui palju ta tema keha selle selle reisi jooksul traditsiooni kannatab. Tegelikult seal radiatsioonipool on üks kriitilisemaid asju kui üks selliseid, mis ei ole veel lõpuni lahendatud, et et kui, kui kuu peal nagu pikemalt olla seal baase rajada, Marsi peale minna. Et siis radiatsioonipoolse vajab veel palju uurimustööd ja uusi arendusi. Et sedasi mannekeen seal katsetas ja kogu selle reisi vältel oli siis ka jupiti videopildist näha, mis mõneke seal kükitab ja mis seal ekraani peal toimub, et kuidas seal kaaluta oleku indikaator seal ringi hõljub ja aga tegelikult see analüüs veel käib, et meil ei ole nagu avalikud teada kõike, neid lõplikke, kui hästi need asjad töötasid, et numbrilised. Et need vastused veidi veel ei ole avalikkuse ees. Lendas siis kapsel Kuu pinnast umbes 100 kilomeetri kõrguselt mööda ja pärast seda tuhises hoopis kaugele. Seda ka tõstetakse esile kui suurt saavutust, et, et kapsel käis nii kaugele ära. Ma ei tea, kas see tõepoolest nii tähelepanu väärne on. Jah, eks need on mõeldud kogu selle missiooni jooksul, et millised on kõige erilisemad või sellised rekordi saavutamise kohad ja nad valisid sellise huvitav orbiidi tõesti, et, et see kapsel käiks kuust ka suhteliselt kaugele, ta läks kuu lähedalt mööda siis ühele poole kuust kiiresti suure tiiru ja siis tuli jälle kuu lähemalt mööda, tegi teiselt poolt väga suure tiiru ja siis kuule mööda tulles, siis võttis suunamaa suunas tagasi. Et sellise sellise huvitav orbiidi võtsid. Võib-olla proovida seal täpseid põhjuseid, ma kõiki ei teagi, et ega eksandid radiatsioonitaset ka proovida, et mis saad kuust kaugemal nagu nagu toimub, aga need teised orbiidid, mis, kus juba inimesed sees on, need tulevad teistsuguse kujuga. Et kui nüüd hakata Artemis kahest rääkima, see on siis järgmine sama raketi lend koos Orioni kapsliga, aga seal on juba neli inimest sees. Et see võtab siis teistsuguse orbiidi ja tema teeb korraliselt tiiru ümber kuu ja siis tuleb tagasi kiiremat teed mööda. Et ei viibi seal nii kaua ja nii kaugele ei lähe kuust. Aga hakkamegi neid numbreid siis vaatama, et üks ja kaks on, on siis juba kõlanud? Kaks on inimestega, kuu peal nad veel ei käi. Mis ajaraamistik võiks praegu paista? No praegu on räägitud sellisest praegusest hetkest, kas kuskil poolteist aastat või niimoodi, et et siin on mõned kuupäevad, mis on varasemalt välja käidud, on 2024, aastal, maikuus võid seal start olla, seal nad siis inimesed sees, sama raketi peal. Eks ta natukene tundub selline, seda raketti just teda kahe katsetatud, et et ühe korra lendas ilma inimeseta, et demonstreerida ja töötas hästi teise korra juba lendab pooleteist aasta pärast koos inimestega teeb tiiru ümber kuu ja siis peale seda ongi järgmine variant siis Artemis kolm, mis on kas aasta või paar sellest hiljem, kui on seal ka inimesed sees ja, ja siis juba proovitakse kuule maandumist. Jaa, Artemis neli on ka planeeritud sarnasel viisil kuule laskumine ja nüüd sinna vahele käib ka siis Nad ütlevad siis Keit või et, et see on siis see on siis selline ümber kuu tiirutab jaam, kus siis astronaudid teevad vahemaandumise, et vahepeatuse, et sest et seesama Orioni kapsel, millega nüüd inimesed stardivad maa pealt, seesama Orioni kapsel ei lasku kuu peale, tema jääb ümber tiirutama. Ja nüüd kuule laskumiseks on teistsugune süsteem ja see oli päris huvitav, et seda kuule, laskumissüsteemi. NASA korraldas konkursi erafirmadele, et nad saaksid pakkuda välja oma lahendusi ja, ja seal oli ka mitmeid kandidaate, oli, oli väiksemaid, aga, aga oli kõige suurem siis kandidaat võttis siis Spessiksi rakett mis on siis põhimõtteliselt sama, nagu nad praegu maa peal ehitavad, aga selle selle teistsugune versioon, Starship nimeline rakett, aga siis just Starship nimeline rakett, mis sa näed kuu peale laskumiseks mõeldud tsite korra stardi ja see, see Starship pisut suur rakett, mis on just kuu jaoks mõeldud, see enam enam maa peale tagasi ei tule, tema siis jääb kuu ja kuu orbiidi vahele käima või siis maandubki ühe korra ainult kuule, jääb sinna selliseks suhteliselt suureks baasiks. Et ta on huvitav selle poolest, et, et seal on palju rohkem ruumi ja tema võimekus sinna kuu peale viia viia siis lasti kasulikku Cargot, ela elamisvahendeid, ruumi, elu, eluruum, mähta, võib-olla jääb siis ka astronautide selliseks pikemaks peatuspaigaks. Et tema, jah, kandevõimekus on palju suurem. Nii et ta saab sinna siis Cargot viia, kohal on päris palju ja selle abil saab hakata siis kuu peal ka lõpuks püsivat paasi looma. Nii et nüüd Artemis kolm, kus on esimest korda inimesed peaksid siis laskuma kuu peale. Seal kuu juures see orjan, kapsel, kus on neli inimest sees, peaks kohtuma siis selle SpaceXi raketiga suure Starship raketiga ja mis on mõeldud kuubel laskumiseks. Ja need inimesed lähevad sealt Orioni Kapstest väiksest orieri kapsast suurde Starship raketti, lasknud sellega kuu peale, toimetavad seal kuskil nädala ja siis peaks Starship rakett jälle tõusma. Kuur pidi üles Kuu orbiidil kohtuma Orioni kapsliga. Inimesed lähevad Doriani kapslisse tagasi ja sisseorjad, kapsel tuleb maa suunas ja lõpuks siis siseneb maa atmosfäär ja, ja maandub. Mida NASA õigupoolest kuu peal laiemas plaanis tegema kavatseb hakata, mis nende plaan on? Et lõpuks? Eesmärk baase luua ja et nende baaside loomine on ka ikkagi kaugema eesmärgi mõttes, et kuidas, kuidas jõuda marsi nii ja kuidas Marsi peal olla, kuidas ka Martin Paas ja tuua, et, et selle sellesuunaline aretus. Nii et kuubele minnakse kaks detailsemat missiooni Antsis Artemis kolmi Artemis neli, kus siis samamoodi seda oriend kapslist inimesed lähevad Starship raketti, mis laskub kuule, need artimis kolme artimis neli peaksid olema lühiajalised missioonid sellised noh, kas nädal aega, kuu peal viibimiste tegutsemist. Aga vot sealt edasi juba plaanitakse, need plaanid ei ole väga täpsed, aga plaanitakse püsivat baaside loomist. Ja see asukoht on siis valitud lõunapoolusel Kuu lõunapooluse ja seal on sellised kraatrit, mis, kus päike ei ole kunagi sisse paistnud, et nad on, kui kuu orbiidist pildistada, siis siis need on alati pimedas sinna sisse valgust kunagi paistnud või noh, ei ole miljardeid aastaid paistnud, et seal arvatakse olevat jääd ja Kuu ümber tiirlevad sondid on ka, on ka seda sondeerinud siis radaritega ja, ja siin on ka just saadeti, saadeti kuhu suunas ka teele selline väiksem satelliit, mis laseritega püüaks vaadata, kas kas seal täpselt jääda on ja kui palju seda, seda seda kogust määrata. Nii et siis kuu lõunavoolus loodetakse, et nendes kraatrites on, on väga suures koguses jääd, mida siis inimkond, kui seal paasa loob ja ja võib-olla seal isegi mingi püsiv asurkond jääb elama, et, et siis seda saks sadu Ast sadu või isegi tuhandeid aastaid kasutada. Ja teine hea asi, mis seal on, et, et saab püsivalt päiksevalgust kasutada samamoodi kui, kui need sinna kraatri servale minna kõrgema künka otsa, siis päike alati paistab, päike käib ringi, muidu on kaks nädalat tugevat päiksevalgust ja pinnatemperatuur paarsada kraadi ja siis on kaks nädalat mujal kuul, eks ole, on siis, on siis jällegi kaks nädalat on see öö, kus päike on kuu taga varjus ja, ja on hästi külm seal mitu kraadi külma, eks, et mujal oleme kohal, aga, aga seal lõunapooluselt, siis on lootused samas kraatris on jääda seal kraatri servale kõrgem koht, kus päike paistab ja saab päiksepaneele siis siis keerata päikse suunas niimoodi, et seal on pidevalt Eveter olemas ja ta saab pidevalt energiat. Ja järgmine peatus siis, marss. Mispärast on kuu selline väga oluline vahejaama Marsile minekul? Lähemas perspektiivis on muidugi see, et Marsile minekuks kõige rohkem kardetakse seda radiatsiooni poolt ja kuidas ta mõjub inimese kehale. Ja häid lahendusi veel ei ole olemas, et nii palju varjastust, siukest, kaitse varjastust saate kaasa, et raketis oleks pikest turvaline ja ka Marsi peal oleks hästi turvaline, et seda on raske teha. Üritatakse leida paremaid materjale, mille teatud kihistused siis pidurdavad radiatsiooni kinni, et inimestel oleks ohutum. Ja selle uurimiseks siis on, on kuu peal palju lähemalt seda teha, et marssal nii paljugi ühist kaugemad ja lend sinna kestab nii palju kauem, ütlesin kuule, minnes mõne päevaga kuuni ja marsid on ikkagist, noh, pool aastat vähemalt on selline kajaskaalat ja samuti läheb lihtsalt aega, kui, kui tehakse uurimustööd ja arendustööd, et, et paremaid raketimootorit välja töötada, siin on, on fantaseerinud ka tuumakütusega Marsi juurde minemist rakette ja ja kui nad suudavad seda lennuaega vähendada poole aasta pealt siin mõne kuuni, siis siis muutuks ka Marsile minek oluliselt paremaks, turvalisemaks. Lihtsamaks, aga jah, et missioonid Marsile võivad olla nii pikad, et kõike seda nagu läbi proovida, et, et see, see kindlasti töötaks, et oleks riskid maandatud, siis on kuu peal niivõrd niivõrd palju parem seda teha et palju lähemal ja, ja samas samas paljud paljud probleemid on samad, mis tuleb ära lahendada. Ma tean mõnda teadlast, kes on väga skeptilised Marsile, lennu mehitatud lennu suhtes üleüldse just selle kiirguse pärast. Ja see on, see on väga suur oht ja aga ma usun, et kuidagi seda on võimalik maanduda ja vaadates, et, et just, et kui, kui suuri kosmosesüsteeme on võimalik välja ehitada, et üksikkaugem visioon on ka see, et et kuubia saab kaevata ja seal leida, et kütusematerjal noh, näiteks seesama, et seal see, see vesi on seal jää seal seal kraatrites siis sellest teha, teha nüüd kütust ja või, või suur osa kütusest, vähemalt hapnikku saab sealt kätte ja ja sellega siis sellega siis minna nagu Marsile edasi. Et, et näiteks noh, kui, kui kuu pealt saab tööstuse püsti panna kaevandamise raketiehituse kütuse tankimise, siis suur rakett, mis maa pealt tõuseb üles ja läheb kuu juurde, et seal ta kütust täis tankida siis Marsi poole edasi minna, et, et kokkuvõttes see võib olla palju kordades lihtsam, kordades odavam, aga noh, praegu need süsteemid ei tööta, need asjad välja arendamata. Ja sellised plaanid on siis praegu Nasal kuuretkede ja marsiretkede vallas ja kuur hetked on mehitamata kujul juba alanud. Ajasin sellest juttu Rauno Gordoniga. Tänases saates oli juttu tuumasünteesist ja kuureisist. Jutu ajajad olid Andi Hektor, Rauno Gordon ja Priit Ennet. Uus saade on kavas juba nädala pärast, veel uuem, see-eest kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
