Teadust kõigile, mida teevad toidus sisalduvad pisikesed plastitükid väikestele vee loomakestele. See on tänu eesti teadlastele nüüd paremini teada. Ökotoksikoloogia Randel Kreitzberg on täna saates. PÖFFile tuleb tänavu jälle ka teadusfilmide programm. Saates on selle koostaja mikronstram. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Inimene on maailma kõvasti kujundanud oma tegevusega ümber ja üheks tagajärjeks on see, et peaaegu terve meie planeet vähemalt pinnalähedased kihid on täis mikroplasti ja nanoplastitükikesi plastsaastet. Seda on avastatud nii kõrgelt mägedest, Antarktikast kui ka veekogudest. Aga suhteliselt vähe on ikkagi teada, kas ja kui palju need väikesed plastitükikesed, mis satuvad ka elusolendite kehasse olendite tervist või käitumist või elu kuidagi mõjutavad. Õnneks teadlased seda ka ääri-veeri juba ikka uurivad ka. Ja üks niisugune teadlane Randel Kreitzberg, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi ökotoksikoloogia teadur on koos oma teiste eesti kolleegidega uurinud nüüd kahe kirpvähiliigi näit veel seda, kuidas mikroplasti osakesed nende loomade sisse sattudes toimivad. Ja tulemused on ajakirjas Kema sfäär avaldatud. Ja Randel Kreitzberg meie saates. Kuidas nüüd tekkinud valmisolek nüüd Eestis just nendel väikestel kirpvähkide niisugust mikroplasti uuringut korraldada? No tegemist on selliste vahvate väikestega, keda tõenäoliselt iga inimene on näinud, kes on käinud sellises kivisemas mererannas suval. Need ühe sentimeetri pikkused kirt, pähikesed, neid on palju erinevaid liike on tavaliselt seal selle rohelise juusia vetika sees ja, ja nad on hästi olulised objektid erinevate kalaliikide toiduna. Ja meie valisime siis oma katses kaks kirpvähiliiki üksis gammarus, passiaatus, mis millalgi seitsmekümnendatel aastatel kaugelt Nõukogude maalt Eestisse toodi Peipsi järve just lootuses, et parandatakse see läbi kalavarude siukseid toitumisvõimalusi. Ja teine on siis meie nii-öelda kohalik ratiivne liik gammaruslacustris kes on siis meil kogu aeg sinna enam-vähem olemas olnud. Ja noh, miks me nendega toimetasime, sellepärast et nad on ühed toiduahelast tähtsad liigid, et miks me nendega eksperimenteeris mõjust ja sellepärast, et nad on ikkagi piisavalt suured, nad söövad selle mikroplasti sisse. Ja, ja küsimus millele olemmessis üritasimegi vastust leida on see, et kuidas nende tervist ja eluolu mõjutavad sellised looduslikult madalat kontsentratsioonid. Et laboris on analüüsitud tehtud eksperimente mikroplastiga omajagu. Aga tavaliselt tehakse need eksperimendid selliste ulmeliselt kõrgete kontsentratsioonide ka seal isegi 100000 tükikest liitris vees pannakse siis sinna mingisugused väikesed kalamaimud ujuma ja loomulikult sisse süües seda kunstmaterjali põhjustab see neile siis põletikke ja igasuguseid erinevaid tervisekahjustusi aga looduses on neid tükke tegelikult oluliselt vähem. Ja, ja see suur küsimus on hetkel teadlaste jaoks veel vastust. Noh, vastus on veel leidmata sellele küsimusele, et kas need, need madalad looduslikud kontsentratsioonid, kus võib-olla on üks tükikene liitri vee kohta, et kas, kas see ka siis meie looduses elavate liikide eluolu ja tervist kuidagi mõjuda. Mispärast on seni tehtud katseid siis niivõrd suure, ebaloomulikult suure mikroplasti osakeste hulgaga kas selle pärast lihtsalt, et, et saada mõjusaid tulemusi? Natukene on seal tõsi taga jah, et teadlased tegutsevad projektipõhiselt ja ja mingisuguseid tulemusi tahetakse alati näha, aga noh, teisest küljest on ka see, et et eks on ju meie tulevik, need on tulevikustsenaariumid, et meil on neid tükikesi võib-olla tuhandeid seal ühe liitri vee kohta. Aga jah, et, et kui nüüd hakata vaata mikroplast on selline suhteliselt uus asi, mis siin teadlaste maailmas nagu esile kerkis 15 aastat tagasi või mitte mitte üldse väga palju aastaid tagasi. Ja tõepoolest praegu on ta populaarne, inimesed räägivad sellest palju, isegi koolid ja lasteaiad mõõdavad mikroplasti sisaldust erinevatest kohtadest ja arvatakse, et justkui on selle kohta palju teada. Aga tegelikult on teada väga vähe ja, ja selleks, et baasteadmised võimalikult kähku kätte saada, on mõistlikum alustada, sest nendest suurtest konsentratsioonidest Ahhaa ja baasteadmised näitavad, et tõepoolest, et põletikku nad tekitavad ja muid selliseid tervisehädasid ka kordaks selle veel üle selle baasteadmise, mis võib olla paljudel juba eelmistest selleteemalistest saadetest teada on mis on mikroplastplastitükk teatavas suuruses lihtsalt. Täpselt, et mikroplast on plastitükk, mis on väiksem kui viis millimeetrit diameetri poolest siis ja sealt edasi näiteks nanoplast on, on väiksem kui üks mikromeeter ja milleks neid plastitükke on siis niimoodi eraldi kategoriseerida, suurustesse jagada on siis sellepärast, et nad käituvad organismides erinevat moodi. Et kui see mikroplast võib siin tekitada näiteks ummistusi, noh, kas siis näiteks neerudes või maksas või võisooles nendel väiksematel loomadel ja nanoplast, siis jällegi toimib täitsa omamoodi, et tema läbib rakumembraane seda lipiits fosfolipitset kaksikkihti ja võib hoopis teistsuguseid kahjustusi ja probleeme elusorganismides tekitada. Mis siis katsetes selgus, kas tõepoolest needsamad needsamad tervisehäired, mis suurte kontsentratsioonide puhul esile on tulnud, esinesid ka looduslähedaste kontsentratsioonide puhul või ei olnud midagi märgata? No põhimõtteliselt võib öelda, et tulemus oli nii hea kui halb. Hea selles mõttes, et jah, me nägime muutusi nende loomakest, käitumises ja tervises ka nüüd, mil me mõjutasime neid madalate looduslähedaste kontsentratsioondega. Halb on loomulikult see, et, et need madalat kontsentratsioonid juba see vähene mikroplast, mis meil keskkonnas on, on potentsiaalselt loomadele kahjulik, et see tegelikult iseenesest kui pole väga hea uudis. Aga üks põnev oluline moment nende tulemuste juures oli see, et kaks erinevat liiki näha väga sarnased, sellised ühe sentimeetri pikkused väikesed kirp, väikesed tavainimene ei teeks neil kuidagi vahet ja võib-olla seal jalgupidi vees summades üldse ei pööraks nendele tähele panugi. Aga nende reaktsioon mikroplastil oli täiesti erinev see võõrliik, see gammaruks, mitte gammaroskalkmelinoides Fass jaatus, temal vähenes olulisel määral ujumise aktiivsus. Kui varem need Fassi aatused olid, olid sellised väga aktiivsed ujujad ja seetõttu on nad ka ohtlikuks võõrliigiks, nad levivad väga aktiivselt või noh, aktiivsemalt kui kui kohalikud liigid siis just seesama ujumine sai, sai põntsu. Ja sellel teisel liigil meie kohalikul liigil, siis temal oli näha, et mikroplast tekitas sellist rakusisest oksüdatiivse stressi ja, ja sellised rakusisesed keemilised protsessid olid häiritud. Kui palju see mikroplast nüüd nende katsete tulemuste põhjal võiks mõlema liigi igapäevaelu mõjutada. Vot see on nüüd küsimus, millele on väga raske vastata, aga see teisest küljest on selle äärmiselt oluline küsimus. Ja, ja võib-olla ma ei tea, mul natukene võib-olla puikle kõrvale, aga, aga see on see suund, kuhu praeguse mikroplastiteadusse läheb. Et on tehtud hästi hulk suur hulk igasuguseid laborieksperimente ja hakkab tekkima mingisuguste rünkadega, küll aga, aga suhteliselt normaalne ülevaade nendest mikroplastiga seotud kahjulikest mõjudest. Aga seda, kuidas asi täpselt seal looduses toimib, kus mikroplast koos näiteks ka teiste toksiliste ainetega ja näiteks hapnikupuuduse olukordadega või kliimamuutuste olukordadega või ookeanide happestumisega. Vot vot see on nüüd tegelikult asi, millele on raske vastust leida. Ja, ja mida on ka tegelikult raske uurida, et looduse looduslikud süsteemid on väga mitmekesised ja ja noh, eks siin tasapisi otsast hakatakse minema. Aga näitena hetkel ei suudeta isegi kokku leppida selles, et milline oleks korrektne metoodika sealt veekogust, selle proovi võtmiseks selliselt, et, et näiteks Nende, teadlaste endi riided või laeva küljest pärinevad tükikesed või, või plastmaterjali sisaldav tolm sul neid proove ära ei, ei reostakset. Et tõepoolest mikroplastist räägitakse küll palju, aga teada on vaid üksikuid üksikuid asju. No arvata võib, et kui olendil liikumine väheneb, et siis temal levik näiteks võib pidurdada või teisest küljest, kui meie kohalikul liigil tekib rakusisest stressi rohkem või seda okse datiivset stressi, mis sellest võib talle tulla. No oksitatiivne stress on selline rakusisene olukord, kus on selliseid molekule, mida kutsutakse vabadeks radikaalideks, mis, mis häirivad igasuguseid rakusiseseid protsesse et neid vabu radikaale on rohkem kui neid antioksüdante, mis seda, kas siis ikka nagu kontrollivad või vaos hoiavad. Normaalses olukorras tavaolukorras suudab rakk sellist stabiilset sisekeskkonda hoida, aga kui see läheb kontrolli alt välja ja näiteks antioksüdante on liiga vähe, siis alates raku surmast appub doosist kuni kuni siin kasvajateni välja, et oksüdatiivse stressi on seostatud kasvajatega. Sest eks kasvaja saab ka alguse ju ühe raku ebaõnnestunud jagunemisest. Et suur osa meie kehas toimuvatest ja loomade kehades toimuvatest protsessidest on ju saavad alguse ikkagi raku baasil, et, et kõik need protsessid võivad saada häiritud. Kas sellest on ka aimu, et kuidas võib üks väike plastitükk niisuguseid muudatusi loomakeses esile kutsuda? Vot sellised füsioloogilised mehhanismid on nüüd teine asi, mida tegelikult on kehvasti teada. Aga mis on taas äärmiselt oluline, et selles mõttes õigustatud küsimus, eks ta, eks ta tõenäoliselt läbi mingisuguse sellise põletiku või, või, või sellise ärritusseisundi toimub. Ja noh, eks siin on kaks põhilist viisi, et kas ta on mingisugune keemiline mõju. Häirib mingeid retseptoreid, tekitab mingisuguse signaalide kaskaadisel rakkude vahel või siis on neuroneuroloogiline mõju. Et siis häiringu signaal läheb ajju ja seeläbi siis on häiritud looma käitumine või, või läbi aju või hüpotaallamusega mingite hormoonide tootmine ja siis hormoonide selline signaali edastus seal seal kehas sees, et eksrakud omavahel suhtlevad seal kas keemiliselt või Vintšis närvide teel kaks viisi. Ja, ja kui on mingisugune häiring, olgu selleks siis, et ma ei tea, meil on liiga palav või, või keegi lööb meid või sööme sisse plastitükki ja see ärritab meie kõhtu, siis ongi needsamad kaks viisi, et kas siis keemiline või siis läbi närvide selle halva asja teadasaamiseks. Et siis ühte, ühte nendest, siis peab see mikroplast ärritama. No ökosüsteem ise on ka võib-olla et peaaegu sama keeruline suhete võrgustik kui organismid ise mis võib teiste olenditega juhtuda nii-öelda ahelreaktsioonina sellele, kui mikroplast näiteks väikese väikese liikuvust hakkab piirama. No terve hulk asju. Esimene mõte, mida ja mille üle me oma artiklis seal arutlesime, oli see, et need väikesed, kellel on mikroplast kõhus liiguvad vähem ja saavad seeläbi eelistatult kalade, toiduks või kalamaimude toiduks või, või suuremate kiskja liste vee putukate toiduks. Sellepärast et kui sellel kala maimul või kellel iganes kedes, kes teda seal sööb, on valida toiduobjektide vahel, siis ta võtab ikka sellega aeglasemalt eest ära, ujub ja niimoodi tegelikult valik soosib just nende isendite söömist, kellel on kõhus mikroplast. Ja see mikroplast niimodi eelistatult siseneb toiduahelatesse ja võib seeläbi jõuda kuni inimese toidulauani välja. Et see on selline natukene ohtlik perspektiiv, kui mingisugused ökosüsteemis toimuvad protsessid. Just nimelt soosivad näiteks söömist. Et võiks ju olla, et, et lasti söömine on juhuslik. Aga kui plasti söömine on eelistatud, siis võimendab kõiki neid potentsiaalseid mõjusid, mis sealt nagu võivad siis tekkida. Aga räägiks sellest katsest endast ka, kuidas katse välja nägi? No põhimõtteliselt oli, oli asi üldistatult on väga lihtne, et püüdsime need väikesed kinni, panime nad väikestesse akvaariumites toitsime neid kunstliku toiduga, mis sisaldas mikroplasti kahe nädala vältel. Ja siis pärast esimest ja pärast teist nädalat vaatasime, mis nendega juhtus kas käitumises või siis selles rakusiseses oksüdatiivse, stressis. Kas mikroplasti sisaldas ka akvaariumi vesi või oli see ainult toidus? Seda saab eksponeerimist, saab igat moodi teha, aga meie mõtlesime, et on hea seda nii-öelda kvantifitseerida läbi toidu ja meie seal lugesime neid tükikesi ja kaalusime ja arvutasime, kui palju toitu need väikesed jõuavad ära süüa ja meie tegime nendele sellised sentimeeter korda sentimeeter toidu, Pätsikesed, mis koosnesid siis taimsest, akvaariumikalade toidust ja, ja siis sinna Pätsikeste sisse üritasime võimalikult ühtlase massina siis selle, selle enda loodud mikroplasti siis ilusti ära jagada. Ja kui kaks nädalat oli väikesi sellise toiduga toidetud siis sai hakata vaatama, et mis tulemused on millised need käitumiskatsed olid ja kas te, kas te otsisite ka muid võimalikke käitumise muudatusi peale liikumisaktiivsuse? No põhimõtteliselt me vaatasime igasuguseid asju, aga, aga oli, oli tähtis, et nad saaksid võimalikult niimoodi üheselt numbritesse pandud ja ja see käitumiskatsemegi välja selline, et me otsime kolm pisikest vähikest välja, panime nad Petri tassile sihuke madal, madal niuke, kausikene, lasime neil natukene seal oludega kohaneda ja siis hakkasime neid filmima. Vist kolm minutit, filmisime neid. Ja, ja siis selline tark arvutiprogramm siis jälgis neid kõik see aeg, kui me neid filmisime ja kirjeldas, või noh, pani meile numbriliselt kirja, et kui suure osa ajast nad niisama seisid, kui suure osa ajast nad ringi ujusid. Ja minu arust oli seal kaetumised, mitu pööret nad tegid ja mis on see keskmine liikumiskiirus. Aga, aga põhitähelepanu oli sellele, et paigal seistud aeg versus ringi liigutud aeg. Nii et liikumine oligi siis tegelikult see põhiline, mida, mida jälgisid. Ja et see on sarnane natukene, kes on siin jalgpallivaatajad, kui jalgpallurid teinekord tulevad platsi pealt ära, toimub mingi vahetus, siis ekraani peal näitab, et vot see jalgpallur on praeguseks hetkeks kaheksa kilomeetrit jooksnud. Et seal on täpselt samasugused programmid, mis jälgivad meid jalgpallureid, et et samamoodi on võimalik neid väikesi ja nende ujumist jälgida. Aga. Kust sisest stressi teada saada, see on juba natuke keerulisem, seda päris lihtsa kaameraga ei võta. Ja sellega oli tükk pusimist ja üleüldse tegelikult kogu see eksperiment oli meil nullist välja mõeldud ja see nii-öelda eelnev kõikide süsteemide tööle saamise protsess oli tunduvalt pikem kui see eksperiment ise. Ja, ja selle oksüdatiivse stressi mõõtmine oli üks, üks paras väljakutse meil. Just nimelt sellepärast, et need loomakesed on nii väikesed ja noh, põhimõtteliselt, mida me seal mõõdame, mõõdame ensüümide aktiivsust ja nüüd ensüümid on ju seal rakkude sees tuleb sealt kuidagi kätte saada, selleks et meil oleks võimalik panna pisikese lippetiga sinna masinasse vedelikkuses lahustatuna ja siis masina oma oma valguskiirtega, siis seal mõõdab seda ensüümide hulka. Et kui mõelda ühe sentimeetri pikkuse sellise luu plaadikesta ja kõvade jalgade ja tundlatega eluka peale, siis sa ei saa talle süstalt sisse torgata nii nagu inimesele, kellelt sa võtad vereproovi vaid, vaid kuidagi oli saada oli vaja kätte saada see rakuvedelik sellest sellest loomakest. Ja seal tõesti alates sellest, et mittu mittu loomakest Me uhmaris ära peenestame ja mitu tilka sellist lahustavat vedelikku me sinna peale tilgutame. Selleks, et need ensüümid sealt rakkudest kätte saada ja et see kõik oleks pärast mõõdetav ja sobituks selle masina detekteerimist tundlikusega ja kõigega, et seal oli hästi palju sellist puhast käsitööd ja katsetamist, et, et sealt selliseid usutavaid numbreid kätte saada. Nüüd me teame siis nende kahe liigi ja mikroplasti osakeste koostoime kohta palju enam kui enne, mida tuleks nüüd edasi uurida? No üks suur asi loomulikult on see, et kuidas vähendada mikroplasti levikut või selle tekkimist meie keskkonnas, sest fakt on see, et et ega me seda mikroplasti sealt kuidagi kätte ei saa, et prügi või metsa alt kokku korjata ja likvideerida niimoodi natukene puhastada seda loodust, siis selle mikroplastiga on oluliselt keerulisem, et et hetkel on täpselt see aeg, mil tuleks mingisuguseid meetmeid tarvitusele võtta, et see, et see olukord ei läheks hullemaks, kui ta meil juba praegu on. No selline on seis praegu mikroplastiuuringutega ja keskendusime täna ühele Eestis tehtud uuringule. Minu vestluskaaslaseks oli Randel Kreitzberg. Päevad lähevad nüüd järjest lühemaks ja ööd pikemaks ja peagi on algamas taas Pimedate Ööde filmifestival ehk PÖFF. Ja nagu juba heaks tavaks on saanud mitmeid aastaid järjest on ka tänavusel PÖFFil tulemas teadusfilmide programm. See kannab siis niisugust nimetust nagu teadus 360. Ja selles programmis näeme nelja teaduslikovi teadusega seotud või teadusega tegelevat linateost. Ja teadus 360 programmi koostaja Micranstram on mu vestluskaaslane, sel puhul noh, tegelikult mulle tundub esmapilgul, et mõnedel eelnenud aastatel on filme olnud selles programmis rohkem, seekord ainult neli. Miks nii? Ja tere kõigile, et seekord on programmis tõesti neli filmi ja tõsi ta on, et on olnud ka rohkem filmiprogrammis ja oleks ka see aasta saanud rohkem programm, filme, programmi meie, kus siis teadusagentuuriga, kes me siis neid filme aasta läbi valime, ei taha teha karvavõrdki hinnaalandust, et filme on ka väga erinevaid, väga erineva tasemega. Mõned on nii-öelda rohkem sobivat teadusfilmide programmi, mõned vähem. Ja me oleme tahtnud nagu seda, et parem olgu-olgu, vähem filme, aga väga kõrge kvaliteediga. Et kui me mõtleme nagu seda, et kogu selles suures PÖFFi filmide rägastikus, kus on üle 180 täispika filmi, et siis neli teadusfilmi sinna ära ei kaoks, nad peavad olema väga-väga head ja, ja see ongi see, see, see loomulikult siin on vahepeal jätnud oma jälje ka kaks väga ränka covidi astut, kus filmi tootmine oli keeruline ja raskendatud. Ja noh, nüüd hakkab vaikselt tegelikult nagu muutuma ja tagasi tulema. Loodame, et pandeemia selles mõttes maailmas enam enam nii-öelda töid ja tegemisi ei sega, et et ma arvan, et tulevikus me näeme selles mõttes siin programmis kindlasti rohkem filme kui neli. Üks erinevus on veel võrreldes nii mõnegi möödunud või eelnenud aastaga. Ma ei pane tähele, et oleks selliseid seansse, kus publik saaks teadlasega filmi teemadel vestelda. See võimalus on mõnel eelmisel korral olnud ja selles Selles on õigus, et me oleme nagu kaalunud seda, seda väga põhjalikult ja põhjus, miks, miks selles mõttes teadlast kohe pärast filmi ei ole, on just see, et me oleme tähendanud, et publik selles mõttes kuidas ma siis ütlen, vajab veel aega ja harjumist, et selline vestlusring ka pärast filmi tegelikult toimiks. Vestlusringid olid väga populaarsed siis, kui veel ei olnud nii-öelda sellist muud informatsiooni. Keskkond on väga palju, ehk et oligi selline kohtumine oli nagu väga nagu ainulaadne, et täna tegelikult kui nagu teema huvitab saab inimene väga palju informatsiooni mujalt kätte ja ime. Me nägime, et, et see, selles mõttes see formaat on mingil hetkel oma nii-öelda ajanud vara elanud, et, et täna me otsime nagu selles mõttes nagu teisi formaate ja kui me mõtleme ka, mida, nagu teadusagentuur, kellega me koos teeme, veel teeb, eks ju. Teaduse populariseerimiseks ja siis see teadusfilmide programm on, on üks osa sellest suurest puslast, eks ju. Et ma arvan, et, et see, et, et otse sellist arutelu ei järgne suurt tagasilööki nii-öelda tegelikult ei olnud ka eelmine ja üle-eelmine aasta. Ei, ei, ei, ei tule küll, aga ma ei välista seda, et tulevikus tuleb, et ma näeme, me oleme nagu võtnud nagu vaikimisi selle, et et kui näiteks teadusfilmidega tulevad filmi tegijad kohale, et siis on see nagu teine teema, siis loomulikult toimuvad arutelud pärast filmi ka. Et tänavu on siis jah, selline selline lugu. Kuidas teadusfilm üldse sobib sellisesse suurde üldisesse festivali, kus, kus teemad on tegelikult noh, ütleme nii, et et isegi mitte humanitaarteaduslikud, vaid võib-olla lihtsalt sellised üldinimlikud Ma arvan, et see sobib väga hästi, kui me seitse aastat tagasi alustasin misse, kõlas kuidagi nagu võõrastavalt, sest et loomulikult jah, 90 protsenti festivali programmist on, on jah, sellised humanitaar-sotsiaalteadused, päevakajalised, ühiskonnaprobleemid ja nii edasi, nii edasi, ja nii edasi. Siis siis siis hakata viljelema seitse aastat tagasi, et teadusfilmide programmis kõlas jah, selline nagu, et et kuidagi nagu, nagu imelikult juurde poogitud asi. Aga tegelikult see mõte ja see, kuhu, kuhu, kuhu nii-öelda ka täna me oleme nagu jõudnud nõuga festivaliga festivalil tervikuna siis ja mõtteviisi, mida me nagu ise nagu iga päev ka viljelema, ehk et me tahame ka, et festivali korraldamine oleks võimalikult nii-öelda tõenduspõhine. Me kogume hästi palju enda ümbert andmeid, PÖFF on väga suur, kuidas seda festivali paremini arendada, et ei ole kõige parem meetod vana hea kõhutunne, eks ju. Et, et meie nii-öelda organisatsiooni filosoofiasse sobib see väga, väga hästi. Ja tegelikult see ta, et üks programm PÖFF-i juures on seitse aastat kestnud, näitab, et on sinna loodud ja ta on õiges kohas. Et meil on eriprogramm nende 25 aasta jooksul olnud väga seinast seina, aga tihti eriprogramm elab kolm peal juhul neli aastat, aga mitte seitse. Ja kui me mõtleme ja vaatame ka ümbritsevat, kuhu meie maailm liigub ja kuidas me nii-öelda üha rohkem ja rohkem ka muul ajal räägime sellest, et me peame usaldama uskuma teadlasi ja kuulama ja võtma nende seisukohti arvesse igapäevaste otsuste tegemisel, siis ma arvan, et see, et, et ka üks festival, mis tahab kõnetada väga suurt ja laia sihtrühma, peab sellega nagu tegelema, et juba nagu maast madalast, et et siin siin nagu selles mõttes sellist sellist võõrastus täna ei ole, et programm justkui nagu ei sobiks. Kas tänavused neli filmi või või mõni nendest on ka niisugused, mis võiksid aidata inimestel selliseid teaduspõhiseid igapäevaotsuseid paremini teha? Jaa, on küll, et meil on tegelikult kaks filmi, mis, mis räägivad toidust ja räägivad sellest, kuidas maailm maailm muudkui kasvab ja kasvab ja nõudlus, nõudlus, nõudlus ja vajadus nagu suureneb ja, ja tegelikult me küll üritame mõelda justkui nagu kiiremaid ja, ja, ja, ja, ja põhjalikumaid tarneahelaid välja. Aga tegelikult, et mis siis juhtub, kui meie nii-öelda selline toidu tarbimise vajadus, kui kasvab, aga me ei suuda seda enam rahuldada. Ja, ja selle nii-öelda tegelikult nii näide näiteks, mis võib juhtuda, kui, kui nii-öelda praegu välja kujunenud justkui mallid mingil hetkel mingil põhjusel katkevad olgu-olgu või näiteks praegu sõda, kus vilja eksport ei saa olla ja osa maailmast seal ei olnud mõttes, võib ära nälgida, eks ju. Et me peame leidma nutikaid lahendusi, kuidas nii-öelda ennast ära toita ja selles mõttes on on jah, need filmid, kus mis on õitsenud igaviku on pealkiri ja teise pealkiri oli 10 miljardit suud, kus siis tegelikult antakse väga selgelt teaduspõhiseid soovitusi ja kuidas me saaksime liikuda sinna, et, et söömisest ja, ja toitumisest ei saaks meile tegelikult katastroof. Ja, ja ma arvan, et, et need on hästi teema päevakajalised ja hästi hästi hästi aktuaalsed just praegusel ajahetkel, et nad sobivad ka selles mõttes sellesse, mis, mis praegu siin ühiskonnas toimub, suurepärast. No üks film neljast on ka, nii nagu teaduse teemale tihtipeale kohane kosmose kosmosefilm. On see hea imelised lood kosmosest, et sellega on see, et kosmosest ei pääse vist ükski aasta üle ega ümber. Ma olen nagu mõelnud missale põhjus nagu on, et neid tegelikult tehakse väga palju. Või kui vaadata kas või ETV kanaleid, siis neid ikka tuleb nädalas üks, ma julgen julgelt julgelt julgelt niimoodi väita ja need on väga head ja, ja ma kujutan ette, et neid ei oleks eetris, kui neid ei vaadataks. Ent ma arvan, et, et seal on nagu see, et tegelikult see, kuidas, kuidas kõik, kes siis nii-öelda tegelevad kosmosetehnoloogiate väljaarendamisega, et siin oli just ju ka ETV ekraanil suurepärane sari sellest kuidas kosmosetehnoloogia tegelikult ei ole kuskil kauge ja võimatu kättesaadav, vaid kuidas siinsamas, meie igapäevaelus nagu juhib, eks ju. Ja ma arvan, et need, et nii-öelda inimese selline suur soov on ju alati piiluda, mis on nurga taga ja mis on kaugel ja eemal ja ma arvan, et see kannustab kui nii-öelda filmitegijad ja nad on hästi inspireerivad, sest see, see, see, see, see näitab seda, kuidas suured töö suure õppimisega on võimalik avastada väga huvitavaid ja väga-väga vingeid asju. Et kosmosest. Ma arvan, et ei pääse, aga tulevikus me üle ega ümber, sest inimene ju kogu aeg läheb, tahab kaugemale minna, neid missioone, kujutage, kui me oleme juba kuulnud, minnakse uuesti kuu peale. Mitu-mitu filmi on tehtud eelmisel kuul käigust, eks ju, kümneid kui mitte sadu. Ja ma arvan, et me näeme neid veel ja veel ja veel. Mis, mis ongi, sest et mis ongi ka huvitav vaadata, et kuhu siis tegelikult inimmõistus meid viia võib. Ja neljas film, see kannab isegi žanri määratlus komöödia see on küll teretulnud. Täiendusteadusfilmide programmi. Ja see on film, linoleum ja meil ei ole viis seitsme aasta jooksul, tähendab, kindlasti ei ole meil seitsme aasta jooksul olnud mitte ühtegi mängufilmikavas. Ja sellel aastal muutus, linoleum räägib, siis on niisugune teadusfilosoofiasse, võiksime ta nii-öelda kategoriseerida. Et film, mis räägib ajast aja olemusest ja esitab küsimuse, mis on aeg ja kas ta on olemas. Kui me kunagi 20 pluss aastat tagasi tuli välja selline kultusfilm nagu tarku mis võib-olla paljudele kuulajatele tuleb kohe meelde, see on üks selline natuke selline. Me võime küsida, kui palju ta teadus on, aga ta on kindlasti teadusfilosoofia seal filosoof, eriti ka aja ja ruumi üle. Siis nüüd on jälle üks selline film tehtud ja neid ei tehta üldse väga tihti. Ja ta on tõeliselt vahva. Ta on kohati naljakas, ta on ka kurb. Ja ta küsib. Ta üritab vastust leida siis ka sellele küsimusele, et kuidas inimene aega trotsides justkui peaks nagu vastu pidama. Et kas me küll me küll küsime, mis on aega, aga ega, ja selle ja filosoofid on seda küsinud ju läbi sajandite korduvalt ja korduvalt. Ja võib-olla on leitud vastused aega äkki ei olegi olemas. On olemas kestvus ühest sündmusest teise sündmuseni. Ja vot see on nagu selles mõttes üks kindlasti väga huvitav leid ja, ja kui ma seda esimest korda sellel aastal nägin, siis ma olin tõeliselt üllatunud. Kas tõesti on selline film nagu tagasi tulnud, ajab naerma, nutma ja ta esitab tegelikult väga huvitavaid küsimusi ja ta pakub ka tegelikult väga huvitava vastuse, mida ma tahaksin öelda. Seda ärme jaheta ära räägi. Aga neid filme saab siis vaadata nii Tallinnas kui ka Tartus. Ja täpselt niimoodi, et järgmine nädal hakkab Tallinnas pihta kõik filmid on Tallinnas, Tartus ja, ja kõige kohta, siis saab PÖFFi kodulehelt täpsemalt juba informatsiooni. Nii et selline on teadusprogramm, siis tänavusel PÖFFil neli filmi ja juttu ajasin Micranstramiga teadus 360 kraadi vist tuleb ka öelda siia lõppu. Me oleme pannud pealkirjaks, mis on 360 panime sinna või kraadi, et et võimalikult lai spekter oleks justkui kaetud, et me vaatame igasse suunda ja ja otsime neid filmi igast suunast. Micranstre teadus 360 kraadi programmi. Tänases saates oli juttu mikroplasti tervisemõjust, pisiloomadele ja teadusfilmide programmist. PÖFFil juttu ajasid Randel Kreitzberg, Micranstram ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
