Tere hommikust. Lubasin selle nädala hommiku mõtisklustes silmitseda erinevate inimeste kohtumise Jeesusega mis nende elu muutsid. Evangeeliumi lugedes peame leppima sellega, et too aeg, mil Jeesus elas ja tegutses oli erandlik inimkonna ajaloos. Aga meie ei saa ennast tollesse aega ise asetada. Õnneks võime ka meie kohtuda Jeesuse kui elu issandaga. Jeesuse juurde aitab meid pühakiri, kirikupärimuspühade inimeste eeskujud. Ja muidugi Püha Vaimu juhatus, milleta kõik jääks väliseks. Paljudel puhkudel saab eemalt ja meie puhul veel ka ajalise distantsi tagant vaid oletada, mis toimus inimeste südames kes Jeesust kohates jätsid oma senise elu ning hakkasid käima koos temaga. Enamik kohtumise lugudest on jutustatud lühidalt ja lakooniliselt. Kuid vahel räägitakse ka detailselt ja siis me saame paremini kaasa elada. Vaatame apostlite Siimon Peetruse ja ta vend Andrease ning Sebe tõuseb poegade Jaakobuse ja Johannese kutsumist. Matteus ja Markus piirduvad vaid lakoonilise rentimisega, et Jeesus kutsus neid kaasa ning nad jätsid sedamaid oma võrgud ja paadi ning järgnesid talle. Lucas jutustab pikemalt. See oli aeg, mil Jeesuse ümber tungles rahvahulk. Et paremini kuuldav olla, kasutas Jeesus vahel võimendusena vaikset järve vett. Igaüks, kes on eriti varahommikul kuulanud järve kaldal loodushääli, teab, kui tõhus on. Jeesus, astus Siimanopaatia, palus tal pisut kaldast eemale aerutada, et ta saaks paadis istudes rahvast õpetada. Jeesuse sõnad puudutasid paljude hingekeeli. Oli ka neid, kes olid tulnud lihtsalt uudishimust ja kelleni Jeesuse sõnumi mõte ei ulatunud. Aga see oli seeme, mis võis kunagi hiljem hakata idanema. Ja siis Jeesus lõpetas oma jutluse. Kalurid olid samal ajal puhastanud oma võrke pärast püügiööd mis oli jätnud nad tühjade kätega. Ent Jeesuse sõna peale Nad sõudsid sügavale kohale. Ja mõlemad paadid said täis kalu, nii et need olid vajumas. Peetrus, kes oli ilmselt üsna ükskõikselt kuulanud eelsuse jutlust taipab äkki, kelle ta on oma paati võtnud ja impulsiivne, nagu ta on, langeb maha ees põlvede ette ning palub. Mine minu juurest ära, sest ma olen patune mees. Hirm oli haaranud tema ja ta kaaslased kala loomuse pärast, mille nad olid püüdnud. Uue ja tundmatu kogemuseks, peab julgema riskida. Vilunud Kalamees, Siimon Peetrus riskis end lolliks teha, kui ta kuulas jutlustaja korraldust mis olid täitsa võimatu. Rabi, oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud. Aga sinu sõna peale ma lasen võrgud vette. Sel kellaajal ei olnud mingit lootust kala saada, kuid nemad püüdsid ilmatu hulga kalu, nii et nende võrgud kippusid rebenema. Palvetagem. Sina oled tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Meie elus võib mõnigi asi nurjuda. Ent juhata sina meie tegusid ja õnnista meie elu täna. Aamen.
