Varbla praegune kirik sai valmis 19. sajandi teises pooles. Pühakoja üsna tagasihoidlikule välisilmele vastandub  omapärane rannarootsi kirikute stiilis interjöör. Näiteks satub kirik, kus see tuli ja justkui kummuli  pööratud paadi alla. Merepiir on siit umbes linnulennult kolm-neli kilomeetrit  aga ajalooliselt on meri olnud kirikule lähemal. See kirik on olnud merel sõitjate jaoks turvaliseks,  maamärgiks ja loomulikult kohaliku kogukonna jaoks  vaimulikuks majakaks. Seda, et tegemist on rannarahvakirikuga,  seda tõestab kasvõi see, et kui me tuleme siia kirikusse  sisse ja tõstame silmad lae poole siis me näeme,  et me oleksime sattunud justkui kummuli pööratud paadi  või lausa laeva alla. Nõnda on see kirik justkui kumulipööratud noalaev  selle rannarahva jaoks kaitsvaks turvaliseks koduks,  mis hoiab teda elumerelainete ja tormide keskel. Kiriku sisustus pärineb osaliselt eelmisest pühakojast. Alles on hoitud seitsmeteistkümnenda sajandi tundmatu  meistri altari maalid. Kunagi moodustasid pildid Kristuse sündimine,  ülestõusmise ja taevaminemine, kolmest osast koosnev altari  ehk triptühoni. Varbla kiriku patroonidele viitab von mai telliv apiga perekonnapink. Siin Varbla kirikus seinal on üks toreda ajalooga plaat. Sellel mälestusplaadil on kirjas kohalike inimeste nimed,  kes on saanud hukka esimeses maailmasõjas  ja vabadussõjas. Siis, kui Eestimaale tulid keerulised ajad  ja nõukogude okupatsioon, siis kohalikud inimesed,  kes hoolid, võtsid selle plaadi ja peitsid  selle plaadi siiasamasse kirikusse. Kohe, kui tulla välisuksest sisse, on põrandal maas üks rest,  millel saab oma jalad tolmust ja liivast puhtaks pühkida. Sinna resti alla see plaat ka pandi väike kiht liiva peale  ja nõnda see plaat elas, kõik need rasked okupatsiooniaastad  seal rahulikult üle, kuni taasiseseisvumise tulles pandi ta  jälle oma õigele kohale tagasi. Ja südame teeb soojaks see, et selle plaadi juures põlevad  alati mälestusküünlad.
