Tere õhtust, head vaatajad, tere tulemast vaatama  vestlussaadet plekktrumm. Tänases saates on meil omamoodi kevade kuulutaja,  paljud teist teavad tema aastakümnete jooksul pildistatud imekauneid. Loodusfotosid aga ta on ka suurepärane teejuht Eestimaa loodusesse. Ja nüüd, kui kevad tärk b siis loodus meid tõepoolest  ka kutsub. Tere tulemast, Plek trummi, Remo Savisaar. Rõõm on sind siin kohata ja ma tõesti loodan,  et me võime tänase saate siis teha ühe sellise sammu  kevadesse ja Eestimaa loodusesse, mida sina väga hästi tunned. Ja sa oled meile siia täna alguseks kaasa võtnud kohe  ka ühe väikese kingituse, nimelt tavaliselt on meil siin  kaks klaasi vett kummalegi, aga täna on meil neli klaasi  ja nendes lisa klaasides on siis värske kasemahl,  mille me siin just välja kallasime ja, ja selle,  sa oled värskelt toonud, et kust, kust see kasemahl nüüd  pärit on. Kasemahl on tegelikult Emajõe luhalt pärit  ja natuke parandan, et väga värske ta nüüd ei ole. Just et ta on selline noh, nelja-viie päevane  ja minu jaoks just siis tuleb see kasemahla karakter välja,  et muidu võib ta tunduda selline vesine. Aga praegu, kui sa nuusutad ja maitsed, siis on ta midagi muud,  et ta on tunda selline hapukas. Lõhn ei pruugi olla kõige meeldivam, teinekord aga maitse. No tõesti nagu klassikud saame proovida,  siin, nüüd kasemahla ja maitse on, ma ütleks,  selline. Selline huvitav, siin on mingi kummaline natuke  nagu selline lauda lauda moment juures, kas see tuleb sellest,  et on paar päeva sul seisnud või ongi see originaal nüüd? See on, see on tegelikult originaal ikkagi,  aga eks see maitse oleneb jah, erinevatest asjadest,  et ta on kergelt tunda ka, võib-olla selline natukene nagu  seene maitse on siin tunda selline aga see ongi see,  mis selle iseloomu välja toob. Kui ta seisab veel nädala ja ma hoian teda soojas,  siis ta muutub juba, võiks öelda, äädikaks noh,  siis ta väga hästi enam ei kõlba. Aga praegu ma ütleks, et on parim. Ja see kuulub sinu kevadiste rituaalide juurde ikkagi seda  kasemahla käia otsimas ja seda siis teatud perioodil  ka ohtralt juua. Jah, noh, õnneks teda väga otsima ei pea,  et praeguses kohas on mul hea selline jalutuskäik,  kus ma lähen ja võtan teda ja see on tõesti selline  igakevadine värk, kus ma vahetan kohati õlle kasemahla vastu. Hästi öeldud ja ma tunnen järel, maitse on tõesti pikk. Nüüd, milline see vahetud, need viimased paar päeva sinu  jaoks on olnud, et oled sa veetnud siis kusagil looduses,  mõnes varjendis ja passinud peale ka mõnda mõnda looma,  keda hiljem inimestele näidata. Varjendis nüüd viimastel päevadel just ei ole,  kuigi viimastel nädalatel on seda kõvasti ette tulnud,  aga viimastel päevadel olen muidugi palju käinud  ja ilm on, ilm on väga huvitav vita. Et mul siin õde just ütles, et jälle lumi,  et kas on seda vaja ja aprilli kuu? See on ju huvitav, see on põnev kontrast,  tegelikult selline kontrast, ehk siis kevadtalv,  see loob ka hoopis teistsugused eeldused piltideks,  palju paremad pildid võivad tulla, kus on juba kevadised  linnud saabunud ja nad on lumistes oludes,  et see on, see on väga äge. Aga kui ma mõtlen käikude peale, siis eile sellel kellaajal  ma olin veel metsas ja alles siis alustasin koduteed,  sellepärast et taevas sinas ilus kuu. Mul oli vaateulatuses kakuline ja siis ma tekitasid sellise  pildi nagu täiskuu, varjutuse. Sa oled oma blogisse värskelt ülesse laadinud,  aga pildi hoopiski ühest šaakalist, et see,  kas see pärineb ka nüüd mõnest hiliseäsjasest rännakust  või on see varasem pilt? Konkreetne pilt on natukene varasem, aga see aasta ma olen  ka neid jah juba sõbraga koos jälginud ja jäädvustanud,  et šaakal on äärmiselt äärmiselt põnev loom. Kahjuks nägin küll täna, et kui ma selle pildi üles panin,  siis tuli seal selline kommentaar, et. Et see loom ei ole just kõige parem loom,  siis ma küsisin, et miks, sest ta sööb linnumune. Mis ma oskan öelda, et tegelikult jah, see loom tahab elada,  ta sööb linnumune, aga ma kirjutasin sinna vastu ka,  et linnumune söövad ka näiteks siilid, oravad  ja on veel teisi elukaid, rebased ja nii edasi. Et neid munade sööjaid on, on teisigi, et sellepärast ei  maksa seda looma nii-öelda halvaks pidada. No selle šaakaliga on siin igasuguseid arvamusi ju ju olnud,  et ta on küllaltki hiline asukas meil siin Eestimaa looduses,  nüüd viimased vist umbes 10 aastat või rohkem,  kui teda on registreeritud. Et milline see sinu suhe sellesse looma on? Minu suhe, no kuidas võtta, minul on huvitav,  suhe on tegelikult tema jälgimine sai võimalikuks tänu ühele  heale sõbrale, kelle, kelle, kelle kohas juhuslikult hakkas  see saakal käima ja esimese hooga sõber sõber vaatas,  et naabri koer on tulnud. Ja alles hiljem selgus, et see koer, see on hoopis šaakal. No rääkides sellest kevadest veel natuke üldisemalt,  siis sinu kui loodus fotograafi jaoks, et milline see kevade  aeg üldse on, kui panna kõik need aastaajad kaardile,  kui tähtis aeg, see on. Väga tähtis ja see on hullumeelne aeg, kohati  ja nüüd see saab nii-öelda stardivagu vaikselt. Et kui talvine aeg on see, kus nädalas on,  ütleme mõned päevad, kus ma käin pildistamas,  see oleneb muidugi perioodist, mida see loodus mulle pakub,  mida mul on pildistada, kui näiteks noh,  on mingi väga eriline lint, võta, on kogu aeg paigal,  siis ma käin tõesti iga päev teda pildistamas. Aga talvel on sellise sellist aega, kus ma olen kodune rohkem,  ja tegelen piltidega, mis ma olen näiteks hoopis teinud suvel,  sügisel, kevadel. Aga nüüd kevadisel ajal, siis on see asi,  et ühel hetkel ma tahaks olla väga mitmes kohas. Ja kui mul hommikul meeldib väga magada ja ma hommikuti väga  pildistamas ei käi, siis vot kevad on see aeg,  kus tuleb käia, kus tuleb käia päikesetõusu ajal  ja tuleb käia ka loojangu ajal. Ja magada tuleb päeval sellepärast et see ööuni jääb väga lühikeseks. Kas sul on ka mingit sellist nagu natukene romantilisemat  igatsust ka selle kevade järele, ütleme see talv alati  lõpuks läheb ju ikkagi nii pikaks, et kas hakkab seal  kusagil veebruari lõpus juba kuidagi inka igatsema,  et oleks neid värve ja liikumisi natuke rohkem. Õnneks ei hakka sellepärast, et mulle tegelikult see talvine  aeg väga meeldib, et ta on selline väga minimalistliku,  et kui ma täna Tartust sõitsin siiapoole,  siis ma vaatasin ka, kui ilusad graafilise kõik olid,  põllud, valged puud ja sellised siluetid,  kõik oli suhkruga koos, kõik oli ilus puhas,  siis valge lume peal olid mustad täpid, neid täppe oli seal. No ütleme, sadu need olid saabunud haned,  et tegelikult. Ma nägin seal igal pool pilte, ma oleks tahtnud seisma jääda,  ma oleks tahtnud pilti teha, et mulle meeldib. Muidugi kevad on tore, ma ootan väga kevadet,  mul on seal väga palju huvisid, et kas või kasvõi see,  et pärast kahtekümmet viit aastat pausi ma olen enda jaoks avastanud,  taas avastanud kalapüügi. Ma tahaks väga ka kala püüda ja Farelli püüda askeldada seal  vee peal, et see on väga tore aeg ja kiir aeg. No iga kord ikkagi tundub, et see kevad,  nagu ta tuleb ja tuleb ja siis ikkagi tulevad need lumed  ja külmad veel tagasi, et kui rääkida veel sellest  ka praegu algavast kevadest, et sellel aastal,  millised sinu jaoks olid need esimesed kevade märgid  või millal ja mismoodi see tänavune kevad on alanud,  milliste selliste väljaastumistega looduse poolt? Kevade märgid tänavused, ikkagi need soojemad ilmad  ja see oli nüüd mõni nädal tagasi, kus tõesti oligi see,  et ühel hetkel olid kevadveed valla, ma enam endal rabas  olevasse varjesse minna ei saanud, kuhu ma soovisin minna,  sellepärast et metsas oli üleujutus. Ja ma küll arvatavasti hommikul ma proovisin minna,  oleks jõudnud sinna varjasse. Aga tagasi ma vist ei oleks saanud, sellepärast et vahepeal  oleks see veetase nii palju nii palju tõusnud. Ja siis üks selline kalapüük, kus ma käisin Virumaal. Temperatuur oli kaheksa kraadi, päike siras  ja ma kujutan ette, et päikese käes oli selline 15 kraadi  tuli ära. No tunne oli kevadine. Lisaks sellele mul õnnestus näha lendamas liblikaid. Märtsi märtsi keskpaigas noh, väga vinge oli linna linnud,  laulsid kevad. No kui sa mõtled nendele paljudele kevadetele,  mida sa oled ise looduses veetnud ja loodust pildistanud,  siis samal ajal me elame sellises kliima soojenemise ajas ja,  ja on ka selline maailmas selline suur liikide välja suremine. Kas Eesti looduses kuidagi need suured trendid  ka sinu pilgule sinu pilgu läbi ka kuidagi peegelduvad on,  on nad siin kuidagi kohal või mitte? Nad on kohal küll, nad on kohal küll, vaat seda välja suremist. Ma justkui näen ise vähem, kuigi ma loen  selle kohta, aga. Noh, me elame sellises kohas, kus ma näen pigem,  et teatud liike tuleb juurde. Et noh, 15 aastat tagasi Tamme Kirjurähn oli suur haruldus,  nüüd on ta täitsa tavaline. Siis on seal veel igasuguseid linde, varsti võiks tulla  meile tõesti mesilasnäpp, vaenukägusid on rohkem näha punaharksaba. Lisaks on tulnud erinevaid putukaid meile siia juurde,  keda varem ei olnud, mida ikkagi seostatakse  ka kliima soojenemisega. Noh, Saaremaal näiteks on ka herilasämblik,  aga vot sisemaale ta nagu levinud ei ole Saaremaal,  kohati on see kliima soojem ja seal teda on. Kes see punaharksaba on punaharksaba no see on üks selline  kull kulliline. Nii et väikesed värvulised hiirekesed, igasugused sellised  väiksed olendid peavad vabisema. Jah, pealised põhilised närvilised. No sa oled välja ka toonud, et, et sa võid ära tunda ikkagi  väga paljude lindude häälitsusi ja, ja laulu Neid võib olla noh,  isegi isegi sadu võib öelda, et sa oled selline hea lindude keeletundja,  et mis, mis see praegu siis täpsemalt tähendab,  kui hästi sa neid tunned, kui paljude lindude hääli sa ära  võid metsas tunda? No, ega ma neid kokku ei ole niimoodi lugenud,  aga lindude hääle õppimine minu jaoks on olnud selline,  et ma vaatan lindu. Ma kuulen laulu või tema häälitsust ja mul jääb see meelde  ja neid liike aina tuleb. Ja nagu ma peaks mingi arvu ütlema, siis ma ei ole testinud,  aga ma ütlen arvu, näiteks 250 lindu tunnen heli järgi ära. Ja kui ma metsas ringi liigun, siis tõesti,  see on selline, seda infot tuleb hästi palju,  kes kõik häält teevad. Ja kui ma kuulen muidugi sellist häält, mida ma ei tea,  vot siis läheb muidugi asi põnevaks, sellepärast  siis on keegi selline liik, keda ma ei ole arvatavasti vaadelnud,  keda ma ei ole pildistanud, et siis ma proovin neid  kindlasti üles leida. Saad sa ka aru, millest need linnud räägivad. Oled sa ka ise võimeline mõnda linnu häält matkima,  kui sa tahad sellesse vestlusse sekkuda? Ikka olen jah, teatud teatud lindude hääli on väga,  väga lihtne teha järgi ja neid niimoodi ligi meelitada isegi,  aga vot selle ligimeelitamisega sellega ei maksa. Ei maksa üle pingutada, et ma tunnen, et seal on selline  eetiline piir, et kui sa oled korra kutsunud linnu kohale,  siis ära enam häält teeb nagu aitab, eks,  et noh, kutsub kohale, pildistada ära, et ta läheb ära,  et sa kutsud uuesti ära, seda pigem tee. Lindude hääled no lindudel on väga erinevad hääled,  näiteks kui ma metsas ringi liigun, siis kuidas ma leian kakulisi? Üks asi ongi see, et värvulised või teised linnud annavad teada,  et siin on mingi oht, et siin on keegi ja ma lähen  selle järgi vaatama ja otsima ja enamasti leiangi ära. Aga sa võid mõnda kakuhäält ka siis ise ikkagi teha,  ma saan aru. Jah, no neid kakke on päris palju, ega sa praegu ju ei soovi,  et ma teen, aga tüüpilise Uhhuu on meile kõigile, aga neil on niisugused huvitavamaid helised. No neil on näiteks värkak, vilistab, teeb. See on selline tüüpiline hääl, siis on tal veel selline  hoopis kiirenev sügisene hääl, selline. Umbes selline. No see on üks selline näide, noh muidugi handkaku võime  järgi teha karvasalgkakku siis erinevaid rähne,  näiteks hallpearähni, keda tavainimene kui ta näeb,  ta siis ütleb, et roheline rähn. Et rohe rähn, see pidi olema rohe rähn enamasti meil siin mandril,  sisemaal see on halb ja rähn, teda on ka äärmiselt lihtne  seda häält järgi teha, ta on väga uudishimulik,  ta tuleb kohe nagu vaatama, et kes või mis seda häält teeb. No kui sina oled praegu juba see inimene,  kes ise inimesi looduse juurde viib või neile loodust  ka koju toob, oma piltide näol, siis kes on sind ennast  üldse looduse juurde toonud, kes on olnud need eeskujud sulle,  kas nad on olnud kaugemalt või lähemalt perekonna ringist? Ega seda toomist otseselt ei olegi olnud,  ma pigem olen leidnud selle tee nagu ise sinna looduse juurde,  et kui ma mõtlen, et noh, sellist maakohta mul ei ole olnud,  et ma olen olnud linnalaps ja sõbraga koos,  kui me hakkasime kalal käima lastena, siis me avastasime  seda loodust, aga tegelikult selline looduse huvi oli mul  olemas juba, ma mäletan lasteaias, sealt on  ka mõned sellised väga kentsakad juhtumid,  millesse ma päris nüüd ei laskuks. Aga sealt on see kasvanud, aga kui eeskujud  siis muidugi. Kasvades millalgi ma avastasin enda jaoks ma võisin olla  äkki 12 13, avastasin Fredi enda enda jaoks. Hakkasin tema saateid kuulama ja tema on olnud kahtlemata  üks nendest eeskujudest. No sa oled pildistanud ju tegelikult ka mujal väljapool  väljapool Eestit, aga sa oled nagu jäänud ikkagi truuks just  nimelt sellele Eesti loodusele. Siin ei ole selliseid kõrgeid mägesid või väga lihtsalt kohe  selliseid suuri avaraid vaateid, postkaarte,  mis, mis oleks kohe võimalik kauniteks fotodeks jäädvustada,  et mis sind siia Eesti looduse juurde ikkagi on jätnud. Miks sa oled jäänud truuks just sellele sellele kohale,  siin? Võiks öelda, et meil on oma mäed, nad on küll väikesed  ja võib-olla sellised hoopis jutumärkides kaljud,  noh, võtame kasvõi taevas kohe või mõned muud sellised kohad,  et see on ikkagi Eesti, see on südamelähedane,  see on see, kus ma olen sündinud, mulle pakub see just huvi,  see meie oma loodus, et vahest ka küsitakse,  et no kas sul juba kõik ära ei ole pildistatud. Kaugel sellest pildistada tegelikult on väga-väga palju  ja see on see ei ammenda ennast, et mulle mulle see väga meeldib,  kui ma nüüd mõtlen reiside peale, et näiteks lapimaad  või Island, siis seal ma olen huvitunud ka eelkõige nendest  põnevatest liikidest, kes teinekord satuvad  ka meile. Ja ma olen soovinud neid pildistada. Kui ma muidugi Islandi läksin, siis kohe kindlasti,  ma tahtsin ka lunni pildistada, kes on selline justkui nagu  papagoi lind. Hästi värvikirev. Ja tegelikult on siin ju eraldi see loodusfotograafia teema ka,  et sa oled fotograaf ja, ja ennekõike siis keskendunud loodusele,  aga fotografeerida võib ju igasuguseid asju  ja mulle tundub, et see loodus eeldab nagu sellist erilist  kannatlikkust ja võib-olla ka tehniliselt sellist erilist ettevalmistust,  et miks ja millega loodus on jäänud sind just fotograafina inspireerima,  et, et sa oled jäänud pildistama just vot seda poolt elust. No ühtepidi seal loodus justkui on, kui on,  on justkui nagu liht lihtne, et võiks öelda,  et ma ei pea seal justkui küsima luba, et kas ma võin sind pildistada. Aga ma pean lähenema seal ikkagi väga eetilised,  et ma pildistatavat ei häiriks. Mul ei ole loodust pildistada ka mingit sellist survet peale,  et ma pean pildi kätte saama, et pilt on minu jaoks alati  selline boonus. See on alati hästi huvitav looduse puhul on  ka see, et kui ma lähen sinna pildistama isegi mingit  konkreetset liiki, siis on alati varuks üllatusi  ja nagu vahest ka küsitakse, et noh keda ma homme lähen pildistama,  siis ma tavaliselt vastan, et seda, mida loodus pakub  ja ta pakub ja teinekord on seal just sellised asjad,  et ma ei osanud seda oodatagi. Kui oluline on siis saada kätte neid linde  ja loomi tõesti oma sellises suures uhkes hiilguses nad  oleks sul täpselt seal objektiivi ees ja me saaksime seda  karu või hunti. Oma kõikides detailides vaadata ja kui palju on sul aega  veel nii-öelda selliseks kunstiks seal ikkagi otsida veel  mingisugust poeesiat, mingisugust ilu, kompositsiooni. Pigem mina ikkagi rõhungi sellele teisele,  et ma seda otsest nii-öelda määramispilte. See ei ole mu esimene eelistus, et ma pigem ajangi taga meeleolu,  värvide, mängu, kompositsiooni, midagi, mis kõnetaks,  et minu jaoks on hea pilt ikkagi see, mis sind kõnetab,  mis köidab, kus on meeleolu sees näiteks vanasti aeti ikka  taga seda, et pilt peab olema terav. No ma ütleks, et see teravus on ikkagi teise teisejärguline,  et pilt peab sind kõnetama. Muidugi, selline tehniline täiuslikus siis jah,  pilt võiks olla terav, aga on teatud teatud võtted,  kus sa ei saagi teravat pilti, kaasavedamistehnika,  kus lind on näiteks liikumises ja kõik muud sellised. Aga mina mingit survet ei tunne, et ma peaksin nüüd  selle karu ilusti pildile saama, selles mõttes on mul mul lihtne. Muidugi ma tahaks teda ilusti pildile saada,  et kui ma lähen pildistama, siis ma ju ootan,  et ma saaks väga heas valguses väga hea esiplaaniga,  väga hea taustaga, midagi sellist ägedat,  võibolla võtaks ägeda poosi sisse. Võib-olla see oleks lausa kahe erineva liigi mingi suhtlus omavahel,  et seal midagi toimuks, et minu lemmikžanr on  ka tegelikult ikkagi tegevuspildid, kus midagi toimub. Kas sa mõnikord kutsub esile ka neid tegevusi  ja fabritseerid seal mingisuguseid olukordade loomadega? Vahest tuleb ette, aga see ette ette tulemine on selline  lihtne asi, et kui ma näiteks jälgin mõnda kakulist,  ma olen erinevad pildid juba ära teinud ja mul ei ole veel  sellist silmside pilti siis ma selles kutsun teinekord  tõesti esile, et ma teen lihtsalt nii. Ta vaatab. Ma teen pildi ära ja kõik, et mulle väga  meeldivad tegelikult sellised pildid, kus on näha selline  kontakt nagu silmside. Aga kui mu pilte vaadata ja seal on näiteks silmside kontakt,  siis see ei tähenda, et iga seda pilti ma olen niimoodi teinud,  et teinekord on lihtsalt selline juhuslik vaatamine minu  poole või minust nii-öelda läbi. Aga mulle mulle see nagu meeldib, et seda ei maksa  siis võtta niimoodi, et ahaa, fotograaf on olnud avastatud,  ei, mitte mitte ilmtingimata. Lisaks nendele lindudele, lindudele ja loomadele,  sa pakub ka selliseid väikeseid tuure või ekskursioone  ka mõnikord huvilistele inimestele. Kas, kas ja kui palju on Eestimaal tegelikult neid kohti,  ütleme, mida sa ikkagi inimestele väga näidata ei taha,  et näitab neile midagi niimoodi, et nad on rahul. Aga sul on endal teada, et vot need kõige paremad kohad on  kusagil mujal. Kohti on ja tegelikult nende tuuridega on  ka selline, et ega ma neid väga oma inimestele siin teha ei taha. Et vot selle loodusfotograafi see kallim vara ei ole mitte  see tehnika, millega käib ja ei ole ka mitte need teadmised  ja oskused vaid on tegelikult ka kohad. Et need kohad on väga olulised, et kui need on välisturistid,  siis ma tõepoolest teinekord viin neid oma parimatesse kohtadesse,  näitab parimaid kohti, aga ma olen seal lugenud  ka sõnad peale, et kõik kepsud kõik nagu välja lülitada. Ja meil on kokkulepe, et nad ei jaga seda kohta,  kus see on tehtud. Muide, kui palju on neid inimesi üldse välismaalt,  kes selle Eesti looduse vastu sellist sellist huvi tunnevad  ja mida nad tegelikult siia siia otsima tulevad,  ütleme, inimene kusagilt alpides, tal on seal endal  ka päris võimas. No jah, et tal on teistmoodi võimas, et kui ta näeb ikkagi  meie liike ja meie erinevaid kooslusi, näeb,  et Eesti justkui on väike, aga samas väga suur,  kus on erinevad biotoobid, erinevad keskkonnad,  kuidas sa pääsed ühest kohast teise kiiresti  ja seal on erinevad liigid, see lummab, neid,  see, see pakubki, neile huvi. Et kui me liikidest räägime, siis noh, enamasti need inimesed,  kes mul käivad, neil on neil on linnu ja loomahuvi nii-öelda  imetajate huvi, et siis on alati kakulised teemaks. Erinevatest aastaaegadest noh kindlasti kevadisel ajal  rohunepp Laanepüü rähnid, et see pakub väga huvi ja muidugi suured kiskjad,  et noh, karu näeb mujal ka ja eks teisi liike ka,  aga Nad soovivad väga näha ilvest ja soovid näha hunti. No hunti on väga raske ilvest ka raske, aga mul vahest on  ikkagi õnnestunud, kus on soovitud näha,  ilvest on, tundub isegi Kanadast ja ma olen teinud tuuri. Ja vot siis ei läinud küll nii hästi, et me oleks ilves läinud,  aga me nägime värskeid ilvese jälgi korduvalt,  et looduse puhul, kui ma giidimist teen,  siis ma need inimesed muidugi teavad, aga ma alati ütlen  neile üle, et looduses midagi garanteeritud ei ole. Et kuigi mul näiteks on viis päeva järjest üks konkreetne  lind kusagil nähtaval, siis see kuues päev,  kui ma lähen näiteks klientidega teda ei pruugi seal olla. No kui sa oled üksinda, siis on sul siis need varjad  või sa seal istud tundide kaupa, ootad midagi,  et mismoodi see varjes istumine siis ühele fotograafile,  mida see tähendab, mismoodi see käib? See on ühtepidi lihtne, oleneb, keda ma seal varjas,  varitsen, et seal on ju see, et ega ma pean ju kogu aeg  valmis olema, et ega ma ei tea, kuna see kuna see passitav tuleb,  et noh, mul on oma selline aastaring ja ma tean,  et nüüd aprillis Ma arvatavasti lähengi peagi lähiajal, võib-olla on juba see nädal,  lähen vaatama jäälinde. Ja jäälindude passimine on ka selline, et mul on välja  selgitatud pesakoht, ma tean konkreetse paari see paar,  võib-olla nad on saanud hukka, vahepeal on uus paar aga  eelmise aasta paari puhul lemmikpõõsad lemmikoksad,  kus neile meeldib olla ja sinna lähedale ma panen varja. Teinekord tuleb seal passida. Noh, kaheksa-üheksa tundi. Ja. Võib juhtuda, et ma saan neid pildistada võib-olla ainult kaks,  kolm minutit. Mida sa seal kaheksa, üheksa tundi seal seal varjes  siis teed? Jälgin jälgin, mis ümber ümber varje toimub,  et väga palju näeb muud ka, nagu ma enne mainisin,  et vot, lähen ühte pildistama, aga näen teist näiteks  jäälindu eelmine aasta varitsedes ma pildistasin  ka metskitsi, kes üle Emajõe ujusid. Sellist vaatepilti väga tihti ei näe ja mul õnnestus seda  väga lähedalt näha. Siis ma olen näinud sealt näiteks saarmaid,  kopraid, erinevaid muid linde, jõgi, tildreid,  noh, seal on, seal on põnev, aga olen, olen näinud  ka selliseid asju, mida tegelikult väga näha ei tahaks. Jah, kus inimesed arvavad, et tulevad privaatsust nautima  oma paadiga pargivad selle paadi sinna ära. Ja kui see kõik mul täpselt kaamera ees aset leiab,  siis ma tunnen, et ma tahaks nagu ära keerata  ja jalga ära lasta, et ma olen justkui nagu väike pervert seal. Sa oled väga delikaatne inimene, aga, aga see on muidugi signaal,  et ka looduses rahu ei leia, et, et silmad võivad meid  jälgida tõepoolest kõikjal. Sa oled kusagil ka kirjeldanud toredasti,  et pilt pildiks, aga see looma nägemine võib ikkagi pakkuda  ka noh, ise mingi väga tugeva emotsiooni,  et ma ei tea, on sul mingisuguseid näiteid tõesti sellistest hetkedest,  kus sa kohtud seal kas siis ootamatult või,  või ka oodatult mõne sellise, no sala, salapärase,  natuke metsiku olendiga ja see tõesti täidab siin mingi  erilise tundega. Oi, neid kohtumisi tegelikult on palju, võiks öelda,  et ega ma väga ei eelista nagu ühte liiki teisele tegelikult  ma võin elamuse saada ka tavaliste Kodutuvi jälgides kusagil Tartu linnas turuplatsi juures,  kuidas isane tuvi hakkab keerutama, ennast proovib ära  võluda emas tuvi, et oh, ma saan ka seal elamuse kätte  ja ma tahaks tegelikult seda ka pildistada,  aga ma ei taha lihtsalt sinna oma selle kaameraga minna passima,  sellepärast et siis jälgitakse hoopis mind. Vot see, see tekitab mul stressi, seda ma ei soovi. Aga neid elamusi, elamusi on omajagu. No kas või eilsest hanke kakk ja ka kopra jälgimine,  kuidas kobras minust, noh, kusagil 10 meetri kaugusel  vaikselt sõi pajuoksakest, siis läks vette,  Läks uut tooma tuli tagasi, see oli elamus,  see oli nagu tore, aga sellised tugevad elamused,  need on ikkagi seotud selliste haruldaste loomadega,  kui õnnestub näiteks jälgida ilvest. Aga õnnestub jälgida teda poolteist tundi,  jutt näha, kuidas ta magab, ärkab, ringutab,  haigutab ja kuna siis oli see veebruarikuu keskpaik,  kui on Ilvese jooksu aeg, hakkas ta tegema häält  ja kui ta tegi häält, siis tuli suust selline aurupahvakas välja. No see on võimas, see on võimas, kui õnnestub sellist asja näha. Ja kui õnnestub ka jäädvustada, no super. Sa oled looduse tundmises tegelikult niiöelda autodidakt või,  või ise õppija kui palju sa oled endale seda ise nii-öelda  eesmärgiks ka seadnud, tõesti niimoodi kogemuslikult  rännates pildistada, seda loodust tundma õppida teda teda  endasse imada või on sa tulnud nii-öelda kõrval saadusena lihtsalt? Ei, see on ikkagi olnud ka pidev selline töö,  mida ma kogu aeg teen ja vot seda on ka küsitud,  et oh, mis see, mis kraad teil on, et nii tugevad teadmised  ja siis ma olen öelnud, et 18 aastat süvaõpet,  et noh, mõelge, mis kraad mul siis on. Et konkreetselt, kui ma ühe liigiga tegelen,  siis ma teen selle täielikult endale selgeks. Ma loen väga paljude kohta. Ma loen nii selle biotoobi kohta kui liigi kohta  nii eestikeelset kirjandust kui välismaist. Ma suhtlen teiste fotograafidega, et saada võimalikult palju  teada selle selle liigi kohta ja ma võtan üha enam neid  liike vastu, et kui ma näen näiteks mingit liiki,  keda ma ei tunne aga ma hakkan temaga tegelema,  ma teen põhjalikult selgeks endale No kui sa käid koolides rääkimas õpilastele näiteks loodusest,  siis me elame üldiselt sellises linnastuvas maailmas üha  rohkem inimesi elab maailmas linnades ja on väga suurt muret  tuntud selle loodusest võõrandumise pärast,  et et mida sina nendel kohtumistel kogeda,  et milline see huvi siis inimestel ka noortel looduse vastu on,  kui palju neid selliseid loomulikke teadmisi loodusest  üldiselt nagu inimestel on? Teadmisi on vähe ja kui ma mõtlen ka enda algusaja peale,  siis ka minul oli selliseid teadmisi vähe. Et kui ma koolides käin, siis ma näitan ka oma esimesi  looduspilte ja ma näitan ka, kust mul tekkis selline sügavam  huvi huvi tegemaks endale teatud liike üldse selgeks. Näiteks ma kohtasin sellist lihtsat liiki nagu hallrästas  ja pildistasin teda. Ma ei teadnud, kes see on. Ja see on täiesti normaalne, aga sealt hakkas tekkima  selline huvi ja ma hakkasin tegema endale neid liike selgeks. Et noh, see oli vist Fred, kes on öelnud,  et kahjuks meie, meie noored oskavad erinevaid automarke nimetada,  aga vot neid erinevaid linde nad nagu ära ei tunne,  et noh, see kahjuks on jätkuvalt jätkuvalt nii. Aga see tähendaks tegelikult ikkagi siis sealsamas matkamist käimist,  rändamist, et tõesti ikkagi omal nahal kuulda  ja näha ka kõiki neid liike. No see oleks ideaalne, sellepärast et siis tegelikult kõik  need teadmised ka kinnistuvad, kui sul on,  kui sul on huvi, noh, minul on see huvi olnud. Lisaks muule Sa veedad küll palju tunde looduses  ja armastad loodust, sul on ka kolm väikest toredat last. Ütle, kui, kui palju sa isana mõtled selle peale,  et sinu lapsed siis saaksid ka sellise hea loodushariduse  neil võiks olla väga hea šanss. Kujutleda, kuidas isa neid viib, istute koos,  seal varjas ja, ja nii edasi, kas see tegelikult  ka nii on, see tegelikult ei ole nii. Mulle meeldiks, kui see oleks nii ja ma olen neile ikkagi  pakkunud selliseid võimalusi välja, aga vot ei ole seda  nii suurt huvi, et ei ole ka pildistamise mõttes  nii suurt huvi, eks ma olen natukene siin mõned valed sammud  ka teinud. Mis tähendab seda, et mul on meeles,  kuidas ma keskmise tütrega Pillega läksin kunagi sinililli pildistama,  tal oli väga suur huvi, ta tahtis väga pildistada  ja siis me pildistasime koos. Ja siis, kui see kõige magusam aeg tuli valguse mõttes,  siis ma tahtsin ka pildi ära teha, et ma saaks kätte  ja siis ma juhendanud teda ja ta tahtis tähelepanu,  aga mul ei olnud tema jaoks tähelepanu. Ma tahtsin selle pildi kätte saada. Vot siis muidugi lapsel tekkis peavalu ja halb tuju ja,  ja siis tuli pikk paus, aga nüüd on ta vähemalt tuleb,  tahab kalale muga kaasa tulla ja on näha,  et tütardes on tekkimas huvi just nimelt  selle kalapüügi kui pinna vastu, et täpsus,  visked, püüdmised ja keskmine laps, tahaks muidugi  ka väga kala kätte saada oma lemmik kala,  ahvenat. Nii et see tähendab seda, et kui sul on nädalavahetus pikk ees,  sa tead, šaakal on, võib tulla või üks keegi kaks seal pesitseb,  neil on armumängud, et sa võid ikkagi praegu teha  selle valiku pigem ikkagi lähen sinna metsa  ja võib-olla lapsed vaatavad seal kodus midagi huvitavat tegevust. Paratamatult nad vaatavad seda huvitavat tegevust  ja ma hea meelega võtaks neid alati kaasa  ja iga kord tegelikult, kui ma metsa lähen,  ma olen ikkagi ja pakkunud välja, et kas soovid,  sellepärast et noh, teatud asju ma saan luba lubada näiteks  handkak on jäänud pesa, et ta õnnestub piiluda,  kuna ma olen seda andku endaga viimased aastad harjutanud,  siis tal mingit kartust, kui sellist ei ole,  et ma saaksin lapsele väga hästi näidata,  et näed, seal ta on ja vaata, varsti tuleb isane toob hiire,  emane isane suhtlevat, see on väga põnev,  aga no tuleb lapse peale ka mõelda, et kohati on see selline  pikk varitsemine, hakkab külm, hakkab ka pime  ja nad on koolilapsed. Minu, kui ma jõuan sealt metsast koju, siis teinekord on  kell juba 10. No kui mõelda veel sellele kogemusele, mis sul on,  siis mõnevõrra võib-olla sa natuke ja sellele  ka vihjasid, aga siiski, et kui palju need samad meie  Eestimaa maastik ütleme nende aegade jooksul,  mis sina oled nüüd nendes metsades nendel maastikel rännanud,  kui palju nad on muutunud ja, ja palju on neid muutusi esile  kutsunud ka just nimelt inimmõju. Minu see aeg on tegelikult ju päris päris lühike. Aga siiski need muutused on kahjuks näha  ja ma usun, et on näha enamusele, kes ringi sõidavad. Põhiline on ikkagi metsaraie, mis nagu silma riivab,  riivab just see lage raie ja monokultuuri istutamine,  et noh, see, see ei ole enam, see ei ole enam see,  et loodus, loodus, mets on kõige kõige selline jõulisem mets  ja muidugi mind häirib ka kohati see ütlemine,  kus vaadatakse, noh, see mets on juba raisus  ja surnud ja minu jaoks kohati see surnud mets on kõige  elusam mets üldse. Sellepärast see on, seal on väga palju erinevaid liike. Ja noh, kui mets on üks asi, siis teine asi on tegelikult  ka see, et põllumaad kohati tehakse juurde,  et oma kodu lähedal mul oli teada üks kullerkupu koht,  noh seda kahjuks enam ei ole ja kullerkupuga,  kui vaadata üldiselt Eestis siis ka kõige kõige paremad  seisud ei ole teda, teda jääb vähemaks ja praegu lähimad  kullerkupu kohad, noh neid on, aga kodu lähedal mul enam ei  ole sellised. Ja no kolmas on ikkagi see, et, Linn suureneb ja asulad tekivad ja väga paljud kohad,  kus ma 15 aastat tagasi käisin aktiivselt pildistamas  siis on avastatud, et see on hoopis hea koht,  kuhu ehitada majad ja kus hakata elama. Siin on tekkinud elamukrundid, seal on majad valmis  ja mul ei ole sinna väga enam asja. Mõned liigid on seal küll veel alles, ma aeg-ajalt seal  piirialadel käin nagu piilumas aga ega ma ei soovi  pildistada niimoodi, et inimesed mind aknast vaatavad ja. See nagu ma ütlesin, see tekitab mu stressi,  et need on nagu põhiasjad, mida ma nagu märkan. No loodus on ühtepidi ju väga visa, aga teistpidi tõesti  ka väga-väga tundlik, et et kui palju siis see metsade  taandumine või metsade majandamine noh, on sundinud taanduma,  ütleme, võib olla mingisugust sellist erilist elus. Eluslooduse kooslusi või ka mingisuguseid kindlaid lindusid või,  või loomasid, et mis see, mis see sinu kogemuses on? Ongi kui need vanad metsad, mis näiteks sobivad laanerähnile  kui need kaovad, siis selle laanerähnil ei ole seal nagu  midagi teha ja üks, üks selline mets oli kodu lähedal ka,  kus nüüd ongi majad püsti, hoopis väike metsatukk on alles. Ja ma küll iga aasta käin seal vaatamas,  aga noh, laane rähni ma enam seal kohanud ei ole,  varem oli ta seal pesitseja, nüüd on seal lihtsalt sellised  tavalised liigid alles jääb noh, käblik punarind. Suur kirurähn, mõned sellised. Jäävadki meile ainult need fotod meenutama neid neid aegu  Eestimaa maastikelt. Päris mitte, et seda vana metsa ka leiab kui,  kui otsida, et on selliseid kohti ja eks meil ole  looduskaitsealasid ka, kus on, aga noh, seda metsa vanemat  metsa võiks ikkagi olla rohkem ja võiks olla  ka lähemal. Tead, aga selline küsimus ikkagi ka, et,  et see, see mets on. Ikkagi pisut ju ka metsik koht ja sa mainisid neid  ka suuri ulukeid siin. Kas, kas sul endal on mõnikord olnud ka mingisugust,  noh, ma ei tea, ärevust või hirmu või mingeid olukordi  ka seal metsades tekkinud, kui see ei ole olnud hunt  või karu, võib-olla mõni ilmastikunähtus hoopis. Jah, ilmastiku nähtusega on olnud küll, et loomadega vähem,  aga ilmastikunähtusega mul kunagi oli näiteks selline juhtum,  kus ma olin, uju varjega. See on siis varikanda osad, ma lähen vette,  ma lähen vee peal ja pildistasin seal hallpõskpütte ühed linnud. Ja siis hakkas tulema, noh, ma juba eelnevalt nägin,  et täna on lootust, et võib tulla mõnus vihmasadu  ja sellepärast ma soovisingi pildistada halus ühte vihmas  aga tuli hoopis rahe. Kõik oli väga vinge, rahe tuleb, linnud vaatavad,  tae poole, mõtlevad, miks küll, et noh, raheterad eid päris suured,  justkui see, mis nad ülespoole vaatavad,  ma arvan, et nad justkui pehmendasid neid raheterade lööke,  keerates oma pea niimoodi ülespoole. Aga vot siis käis ühel hetkel kõva pauk,  käis sähvatus ja välk lõi lähedal sisse. Ja vot see oli nüüd koht, kus ma tundsin suurt hirmu väga suurt,  mulle tulid ju muidugi kõik need jutud meelde,  et kui väikest lööb või midagi sellist, ära sa vees ole  ja nii edasi. No ma olin vees ja ma ei saanud sealt niimoodi kiirelt välja  ka tulla, et siis mind valdas küll ma tundsin kohe,  kuidas mul tuli selline külm igi ja see oli selline väga  hirmutav värk. Seal vees selles varjes sa oledki, siis jalgupidi  või kõhtupidi vees võid seal roostikus tundide kaupa istuda. Põhimõtteliselt võin jah, ja ma olen seal jalgupidi vees,  no tavaliselt rinnuni vees, et mul on sellised  kahlamispüksid jalas, olenevalt veetemperatuurist on  siis kas ka näiteks vatiinipüksid või isegi mitu paari pükse,  et ma saaks olla seal tõesti, noh, kolm neli,  viis, kuus tundi, teinekord see, mis sealt avaneb,  see vaatepilt, see on muidugi põnev, ega see ujuvvarje  ka imesid ei tee, et see on ka selline asi,  kus ma pean tegelikult esmalt õppima tundma,  kus need liigid on, kus on pesa, kus on toitumiskoht,  kus on nende territoorium ja seal varitsema. Aga kuidas on ikkagi nende puukidega, sest et alati,  kui see hooaeg algab, suvi algab, ajalehed on kogu aeg täis,  neid puugilugusid, et hirmsad puugid ründavad  ja neid läheb kogu aeg. Neid tuleb kogu aeg juurde, et, et kuidas  siis ühele looduse mehele loodusfotograafide see paistab,  kuidas sa puukidega võitled? No puukidega on lugu kehvasti, esimene puuk on tänavu juba saadud. Õnneks küll oli ta kõigest riiete peal ja mul tütrel,  et ma ise endalt ei ole veel avastanud, aga kuidas ma võitlen,  üks asi on elementaarne riietumine, mis tähendab seda,  et kui ma lähen metsa ja on puugihooaeg,  siis see tähendab seda, et püksid on sokkide sees  ja särk on püksis. Ehk siis see puuk saab sisse tulla ainult see kaelusest  või käisest. Et sa pead seda nagu jälgima, et kui ma liigun kusagil  teatud teatud kohas, kus ma vaatan, et no siit äkki võis  tulla mingi puuk, siis ma kohe kontrolli  ja päris sageli ongi mõni puuk ja siis ma nipsutan lihtsalt  riietelt nad ära. Kui palju sul neid peal siis on olnud kõige rohkem? Kõige rohkem, kõige rohkem oli Alutagusel mõned aastad tagasi,  kus ma sain ühe õhtu jooksul korjasin vist riietelt ära 12  puuki ja see, see oli nagu müstika, et seal väga puugirikas piirkond,  et kogu tolle suveperioodi jooksul üldse ma kujutan ette,  et ma sain äkki sealt 150 puuki. Tavaliselt kui ma oma radadel liigun, siis aasta jooksul  äkki tuleb 15 puuki, aga seal tuli ühe õhtuga 12,  et noh, müstika. Nüüd meil on siin laual veel tõesti juba mainitud Fred Jüssi,  üks selline legendaarne raamat, rebasetund,  mis on uuesti välja antud ja, ja siia on  siis sisse pandud nüüd ka sinu tehtud fotosid,  nii et see on ühtepidi selline, nagu kummardus  ka sellele vanameistrile ja Fred Jüssi lisaks sellele,  et ta on olnud meie kõigi suur õpetaja ja meile loodust näidanud,  sellest jutustanud on, on ju tõepoolest ka olnud loodusfotograaf. Kas tema fotodes on olnud midagi sellist,  mis on sind kõnetanud või mida sa oled tahtnud nagu järgi teha? Kas nüüd järgi teha just, aga lihtsus lihtsad asjad,  et see, see on mind nagu kõnetanud, aga kui ma alustasin,  siis väga-väga palju oli neid Eesti selliseid fotograafe,  kelle töid ma jälgisin, kes nagu väga silma jäi omal ajal  oli Avo põlenik, et tema, tema tööd olid teistsugused. Kas sellel kevadel, nüüd, arvestades kogu seda ilmastiku  ja seda hetke, kus me praegu oleme kui anda noh,  mingisugune pisikene, ma ei tea, juhtnöör,  kes veel tahaks seda loodust kuidagi jäädvustada  või seal midagi märgata, näha kas, kas siin võiks olla just  midagi sellist, mida sellel kevadel võiks nagu eraldi silmas pidada? Vaat see on huvitav. Nii ma päris ei ütleks, pigem mõtlekski tänasele päevale  ja lõuna Lõuna-Eestile, et kui meil seal lund 100.  ja kevadised liigid on juba kohal, siis see on nagu teema,  mida võiks proovida jäädvustada neid kevadisi saabujaid,  lumesajus ja lumes, et see oleks nagu vinge. Sa mõtled neid linde just siis kus tulevad jah? Aga milline oleks täna õhtul Remo, sinu kultuuri soovitus meile? Esimene soovitus oleks kindlasti näiteks seesama Fredi Fredi  raamat ette võtta, et see on küll selline uus trükk,  aga kui ma mõtlen selle raamatu peale, siis on väga paljude  loodusinimeste lemmikraamat olnud ja oli  ka minu ja on jätkuvalt minu lemmikraamat,  kus on väga sellised toredad, südamlikud lood erinevatest liikidest. Ja kui see eelmine raamat oli mustvalgete piltidega  ja seal olid väljamaa fotograafide pildid,  siis siin raamatus siin ei ole mitte ainult minu pildid,  siin on ka mõned teised fotograafid, kelle pildid siin on,  aga need on kõik meie oma. Eesti kraam. Nii et need pildid on toetamas neid Fredi,  Fredi jutte ja mis ma veel soovitaksite,  et lugedes seda raamatut ja saades siit elamuse,  siis soovitan muidugi ise loodusesse minna oma elamust saama,  et loodus seda pakub ja selle elamuse kindlasti  ka sealt leiab. Remo Ma tänan väga, et sa leidsid võimaluse sellel tihedal kevadel,  mis ühe fotograafi jaoks on ikkagi tulla täna õhtul siia  Plekrumi saate otse-eetrisse ja natukene seda oma maailma jagada. Me pidime täna tegema sõnadega pilte, aga sinu pildid  vähemalt valik nendest on ka. No sinu suurepärases blogis aitäh selle tänaõhtuse vestluse eest,  ma soovin sulle kõige paremat kaunist kevadet,  aitäh. Head vaatajad, see oli Polektrummi saade,  mis täna oli teie jaoks mõeldud väikese kevade kuulutuse. Meil oli külas suurepärane loodusfotograaf Remo Savisaar  ja püüdsime natukene seda alanud kevadet teile lähemale tuua. Aitäh vaatamast ja me jääme ootama teiega kohtumist taas  uuel esmaspäeval. Nägemist.
