Tere filmis, mida me kohe vaatama hakkame,  tuleb juttu e-ainetest nimelt sellest, kas tegu on  kulinaarse kurjusega või hoopis inimkonna päästjaga. Ja seda filmi olen palunud sisse juhatama Eesti maaülikooli  veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi  toiduhügieeni osakonna juhataja Mati Roasto. Kuidas siis on, kas e-ained on kurjast või on need hoopiski  meie elupäästjad? Nii ja naa et vastus alati eeldab siin kahte poolt,  et ühelt poolt kindlasti on olemas nii-öelda need  sünteetilised säilitusained, kus nii-öelda looduses analoog  nagu puudub et nende nii-öelda liigne tarvitamine,  kindlasti on see kahjulik inimese organismile sõltuvalt  muidugi doosidest kuid teisalt on teada-tuntud nii-öelda  loodusidentseid või päris looduslikke säilitusaineid,  mida nüüd küll ohtlikuks pidada ei saa. No säilitusaineid on inimkond otsinud aegade algusest peale,  kui me räägime kasvõi liha säilitamisest milliste  lisanditeni ollakse praeguseks jõutud ja millises suunas on  teadusel veel areneda. No kindlasti tuleb ära mainida seda, et ega antud hetkel  naatriumnitriti nii-öelda vastu ühtegi nii-öelda toidu  lisaainet ei saa. Et naatrumnitrit võib lausa luba lugeda selliseks super  toidu lisaaineks, sellepärast et ta on multifunktsionaalne. Et ühelt poolt on see maitse ja värvi efekt,  teiselt poolt on kindlasti see, et ta on bakterid,  siit see toimeaga eriti väga ohtliku klustaridon patuliinimu vastu. Ja samas ta on suurepärane antioksüdant,  nii et kui antud hetkel asendada püüda asendada naatriumnitritit,  see põhimõtteliselt tähendaks seda, et me peaksime kasutama  vähemalt kolme või nelja erinevat nii-öelda toidu lisaainet. Ja lõppkokkuvõttes ma olen täiesti kindel,  et see on ohtlikum. Kui naatrum-nitritid liigset maha tehakse,  et siis eeldatakse, et ja tuuakse välja,  et niisugune väga kahjulik nii-öelda toiduaine,  näiteks laste jaoks viinerid, siis mina sellest päris kindel  ei oleks, et tõenäoliselt, et laps ületaks oma adi  normatiivi viinerites peaks neid ära sööma päris mitu kilo. Mida ta kindlalt ei tee, samamoodi ka täiskasvanud inimesed  seda ei tee. Räägime veel nitraatidest, nitrititest me saame nitraate  nitriteid tegelikult ju väga-väga palju rohelistest taimedest. Kas on siis nii, et kui me ei söö kilode kaupa viinereid  ja sõitu ainult lihakonservidest, siis me  ka seda ohtlikuks peetud kogust ei ületa,  sest et roheliste taimede söömist ei ole ju keegi kahtluse  alla seadnud. No mina ütleksin, et on küll. Et tegelikult on ikkagi nii, et me oleme proovinud  toiduteadlastena ka välja öelda, et ka roheliste taimede  nii-öelda väga suur tarbimine on ikkagi ohtlik  ja siin me peame vaatama ka, et kellega meil tegemist on  ja kui vanad need inimesed on, et kui meil on tegemist  väikelastega ja me tõepoolest üritame neid nii-öelda väga  rohkete roheliste taimedega nagu sööta, et  siis tagajärjed võivad olla päris ohtlikud. Nii et lõppkokkuvõttes Nitraadi ja nitriti puhul üldse võiks  nagu väga selgelt välja öelda seda, et me peame vaatama,  kui palju ja mida me tarbime, et tähtis on ikkagi  lõppkokkuvõttes kumulatiivne efekt. Filmis tehakse katse, kus inimene sööb ühe päeva jooksul  sisse nii palju e-aineid, kui on vähegi võimalik poest  toiduga saada. Aga kahjulikuks osutub ju talle pigem see rasv  ja magus, mis ta sisse sööb, mitte need e-ained. Toitumisteadlased on ammu välja öelnud selle,  et kõige suurem oht on ikkagi sellest, et me liiga palju tarbime,  ka suhkruid soolasid või siis rasvu. Ja eriti ohtlikud on ju nimelt need küllastunud rasvhapped. Et aga samas ega ei pea, ei saa päris normaalseks nimetada seda,  kui inimene tarbib nagu ööpäeva ures jooksul vähemalt  viitekümmet erinevat e-ainet. Mitte keegi ei ole uurinud tegelikult nende e-ainete  kombineeritud efekt inimorganismile. Mida te soovitaksite vaatajatele, kust on võimalik saada  head ja adekvaatset infot e-ainete kohta? E-ainete kohta on väga palju informatsiooni igal pool üleval,  kuid eelkõige selline adekvaatne informatsioon tuleb ikkagi teadlastelt. Et meil on nii Tartu Ülikoolis kui Eesti maaülikoolis. Ma usun, et ka Tallinna tehnikaülikoolis piisavalt teadlasi,  kes selle küsimusega tegelevad ehk sõna otseses mõttes  nii toitumisküsimustega kui ka toitainete küsimusega,  kui ka toiduohutuse küsimustega toidutöötlemise küsimustega. Et ma arvan, et ikkagi teadlane on see, kes on kõige  adekvaatsem informatsiooni andja kuid kindlasti on võimalik  leida väga palju informatsiooni internetis,  kuid selle suhtes peab olema ettevaatlik. Samuti on tänapäeval poodidesse tulnud päris mitmed raamatud,  mille suhtes samuti tuleb olla teatud määral nagu  ettevaatlik mina, teadus olen näinud, leidnud ühe eesti  keelde tõlgitud teose, mida ma väga hindan. Et seal on tasakaalus. Teadus ja igapäevaelu. Milline on Eesti teadlaste osa e-ainete maailmas,  millega Eesti maaülikoolis selles vallas tegeldakse? Meil on järjest enam levinud selline teadussuund,  mis tegeleb sõna otseses mõttes toidu tervislikkusega  ehk tegelikult Me teame, et väga erinevad ka Eestis nii-öelda kasvavad loodustikud,  kasvavad nii-öelda taimed ja marjad sisaldavad tervisele  väga kasulikke ühendeid ja neid me ka uurime. Et põhimõtteliselt eks ma näengi ühe tuleviku suunana seda,  et neid teatud e-aineid on võimalik näiteks taimsete  ekstraktide või lisanditega. Nagu asendada ja selle nimel tehakse praegu Eesti  maaülikoolis väga palju tööd. Et tähtis on ka see, et me teeme koostööd  ka toiduainete tööstustega. Aitäh Mati Roosta selle huvitava ja olulise sissejuhatuse  eest ja vaatajaile head otsustamist, milliseid toredaid  katseid sellest filmist saab ja maksab ise kodus järele teha  ja milliseid mitte?
