Vikerraadio. Kevade esimeses saates räägime talveunest ärganud puukidest
vaktsineerimisest ja sellest, miks lemmikloomade järelt
tuleb hoolega koristada.
Saates kõlab ka arhiivilõik, mis on pühendatud tänasele
nukrale aastapäevale.
Kuidas ja miks?
Toimetaja Piret kooli soovib head kuulamist? Oleks. Oleks võinud ju visata? Vikerraadio päevatee stuudios on Lääne-Tallinna keskhaigla
infektsionist Pille Märtin, tere.
Tere. Puugi süstidest räägime.
No talv ei ole veel kuhugi kadunud, miks me peame puugi
süstidest rääkima?
Puugid on siinkandis elanud viimased. Et ma ei tea, mõned miljonid aastat niikaua kui Eesti on
merest vaba, nii kavanga, puugid siin sahmerdan ringi
ja nemad hakkavad toimetama kevade saabudes,
ehk siis kui õues läheb soojemaks pluss viis kraadi ööpäevaringselt,
siis on nendel kõht tühi ja tahaks süüa ja see võib juhtuda täna,
see võib juhtuda homme võib-olla poole märtsi pealt on meil
temperatuur juba nii kaugel ja siis kui näljased puugid süüa
tahavad ja toimetama hakkavad, ennast külge haagivad
ja hammustavad, siis on väga palju hilja mõelda selle peale,
et äkki vaktsineerige ennast näiteks puukentsefaliidi vastu. Täpselt õige hetk on praegu.
Mida see puuk sööb meid siis või näiteks et kui me satume
talle tee peale ette, puugil on vaja verd,
ükskõik, kas ta on hiire sees, siili sees,
linnu sees või mõne muu looma sees või juhtumisi satub
inimene mööda minema, vahet pole, temal on vaja üks kõhutäisverd.
Ja siis, kui ta kevadel ärkab ja näljane,
siis selle ühe kõhutäie ta hangib omale. Kuidasmoodi käituda kui nojah, vaktsiin on see number üks asi.
Aga kui sa selle pahalase putuka leiad enda pealt siplimas või,
või veel hullem, ta on juba kaevetööd alustanud,
soont veel ei ole leidnud, aga teel sinnapoole kuidas toimida.
Mida teie teete? Puukide puhul nemad elavad või ronivad üles-alla mööda,
et noh, maksimaalselt kuni 70 sentimeetrit kõrgusele
maapinnast on vaja neil kõrgemale ronida üles-alla ja,
ja kui tema satub siis inimese või looma
või ütleme inimese peale, et siis alguses on tal vaja otsida
seda pehmemat kohta, ega igale poole noka sisse lüüa ei saa,
inimese peale on ka väga kõvasid kohti, olemas on ka pehmemaid.
Ja seni, kuni ta rändab, senikaua ei ole tast väga palju
miskit hirmuda, tuleb sealt maha pühkida
või ära korjata. Kui ta nüüd on juba noka sisse löönud kuskile,
siis kõige vähem, mida teha saab, on see,
et võtta kinni võimalikult naha lähedalt sellest puugist
ja ta otse välja tõmmata.
Ei peavanema sinna mingisugust võid või bensiini
või ükskõik mis inimestele pähe tuleb peale,
et äkki ta siis lämbub.
Kui ta lämbub, siis ta oksendab kõik, mis tema sees on,
otsejoones sinnasamma kohta, kus ta kinni oli. Aga, aga tuleb siis haarata ja tõmmata ja ongi väljas. Tõmbamine käib niimoodi Naksja otse. Otse üles järsku keera, mitte midagi keera,
sest puuke selleks, et kõhtu täis süüa, ta peab ikka tükk
aega inimese küljes olema või looma küljes või,
või linnu küljes, kellele ta parasjagu külge haagib.
Ehk siis ta piltlikult öeldes tsementeerib ennast mõneks
ajaks paigale.
See vereimemine on aeglane ja ressurssi nõudev tegevustaba
ega mõnikord päeva, mõnikord kaks, mõnikord kolm. Ja siis senikaua ta peab paigal püsima, nii et keegi teda
maha ei pühi, isegi mitte kogemata.
Et puuki, lihtsalt, kui ta juba kinni on,
maha ei pühi mitte ühegi vahendiga, ehk siis tulebki otsest
sirgelt välja tõmmata.
Ja mis siis edasi?
See koht oleks seebiveega ära pesta seebi
ja veega või, ja pärast puhastusvahendiga üle käia. Ja ega siis pole muud teha kui oodata, mis siis nüüd juhtus,
kas selle puugises oli mõni bakter või viirus
ja kas ta juba jõudis inimese organismi,
ehk siis puukentsefaliidiviirus on tegelikult puugi süljenäärmete,
ehk siis kui puuk juba nii-öelda sülitata torkab,
siis tegelikult see viirus on läinud juba organismi sisse.
Ja siin ei aita tõesti muudkui, et kui vaktsineerimine on
õigel ajal tehtud siis sellel viirusel ei ole võimalustki
pääseda kuskile mujale. Kaob juba eosAga bakteritega, näiteks borrelioosi bakteriga
on küll selline lugu, et tema on puugi taguotsas nii-öelda
ja peab ikka natukest aega toimetama seal inimese küljes,
enne kui see bakter kuhugile inimese sisse jõuab.
Ja kui ta jõuab inimese sisse, siis kahe,
kolme ööpäevaga.
Mida kiiremini see puuk välja, seda kiiremini on tõenäosus
või suurem tõenäosus, et et borrelioosibakter ei jõudnud
kuskile ja siis ei ole ka muud teha, kui,
et oodata, kas selle hammustamise tagajärjel nüüd tekkis
bakteriga infektsioon ja seda näitab meile enamasti laigu
tekesele Hama hammustuse koha peal. Et kas hakkab punetama punetama ümberringi ja,
ja kas punetus levib ja, ja mis ta siis teeb
ja kuidas ta välja näeb, et see on kõige varajasem staadium,
borrelioosi puhul.
Aga puukentsefaliidi puhul siis kuskil seitsme 10 päeva
pärast tekib selline gripilaadne tunne.
Lihased, liigesed valutavad, pea valutab,
palavik tekib, see kestab, mõned päevad läheb üle
ja sageli juhtub, et rohkem juhtubki, oligi haigus,
selline piirdusele ühe lainega, aga sageli tuleb ka teine
laine ehk siis vahepeal on kaks-kolm päeva rahu. Ja siis tuleb juba see laine, kus viirus on jõudnud
kesknärvisüsteemi inimesena tõeliselt paha olla.
Iiveldus oksendab palavik, silmad kardavad valgust,
püsti ei seisa, et kõik need sümptomid, mis käivad selle juurde,
kui kesknärvisüsteem on pihta saanud. Ja see üks süst, vaktsiin aitab selle kõige vastu. Puukentsefaliidi viiruse vastu kahjuks ei ole olemas
vaktsiini puukborrelioosi vastu ja ka teiste tunduvalt vähem
levinud puukide poolt levitatavat infektsioonide vastu nende
vastu vaktsiin ei ole aga rohtu, antibiootikumid on olemas. Nii et ikkagi mingi ravi ja on lootust saada
ja olemas ja kuidasmoodi seda puugisüsti nüüd siis saada. Puugisüst on tegelikult kõikidele Eesti riigis siiski tasuline,
tema ei ole meil kalender vaktsiinide sees.
Tasub küsida oma perearsti käest, kas tal on olemas
ja uurida järgi oma vaktsineerimispassist kas
ehk on juba tehtud, millal on tehtud, kas
ehk on aeg värskendada oma oma seda immuniseerimise staatust.
Teatavasti viieaastase intervalliga võiks seda esmast skeemi
siiski kinnitada ja, ja vanematel inimestel pealt 65 isegi
kolme aasta tagant võiks kinnitada ühe doosiga. Kuidasmoodi selle süsti järgne kiire läbipõdemine välja näeb,
kas on vastunäidustusi või ei, vastunäidustusi. Praktiliselt ei ole puukentsefaliidi vastu välja töötatud,
vaktsiin on väga tagasihoidlike vastunäidustus,
tegelikult noh, tõesti väga äge haigus, põdegem välja
ja siis tehkem see vaktsiin.
Kui on olemas tõesti tõendatud raske allergiline reaktsioon
varasemale puukentsefaliidi vastasele vaktsineerimise,
see ka tõenäoliselt välistab selle.
Aga kõik ülejäänud situatsioonid on okei
ja isegi suisa peaks mõtlema, et kui on kroonilised haigused
siis seda enam, et puukentsefaliidiviirus viirusnakkus võib
väga halvasti lõppeda. Nii palju siis puukidest ja süstidest.
Lõpetuseks, mis selle verd täis imenud puugiga tegema peaks.
Verd täis imenud puuk tuleb hävitada. Ühemõtteliselt täiesti ühemõtteliselt hävitada,
siis kui te viskate ta lihtsalt kuskile maha siis verd täis puuk,
võib-olla emane, kellel viimane suutäis ja järgmiseks on
5000 muna kuskil. Lehe all nõme nõme, miks, miks ta ilma on loodud,
kellele teda vaja? Kellelegi selles ongi asi mitte kellelegi lemmiksöök,
mitte kellelegi.
Ta on jah, looduslik mitmekesisus ja toiduahelas olemas.
Aado pole 200 miljonit aastat kellelegi lemmiksöök. Sellega on hea lõpetada Lääne-Tallinna keskhaigla
infektsionist Pille Märtin, suur tänu teile tulemast.
Järgmise korrani aitäh. Mulle aegagi Kosmos. Aga nüüd mudelis on vist lõpetada.
Hüvasti, ma, nägemiseni, kosmos. Loomaarst, Tiina Toomet jälle vikerraadios päevade stuudios
ja seekord räägime vaktsineerimisest ja parasiitidest.
Tere. Tere.
Kui palju olete teinud viimasel ajal neid süst? Mina ei ole palju teinud, ma üldse olen viimasel ajal
niimoodi naudin seda peaaegu eelpensionipõlve
ja tegelen oma kliinikus palju muude asjadega.
Aga ma arvan, et tehakse päris palju, sellepärast et see kutsikakool,
mida ma siin iga nädal korraldan, seal meil ikka kutsikaid
jagub ja ja neis kutsikad tuleb ju kõik ära vaktsineerida,
enne kui nad saavad nagu väga aktiivselt hakata seltsielu elama.
Kas koera elus piisab kutsikapõlve vaktsiinidest,
et lõpuni välja ei piisa? Vaktsineerimisega on niimoodi, et ta peab saama kõik need
oma kutsika vaktsiinid kõigepealt.
Ja siis meie teeme tavaliselt neile siis kõikide vaktsiinide
kordus aasta pärast ja siis edasi on osad vaktsiinid
kaheaastase vahega ja, ja osad on sellised,
tuleb teha iga aasta, et see immuunsus ei ole nii hea,
et piisaks nii kaua koroona vastu, näit loomi veel ikka ei
vaktsineeri ei, pole vaja, sellepärast et nad õnneks ei noh,
on olnud, ma mäletan koroona ajal ka ju sellest räägiti
ja ma ise hirmsasti lugesin kõiki artikleid,
mis ilmusid, aga tegelikult see nende koroona põdemine on
ikkagi väga marginaalne, et seal olid vist juhtumid,
kus tõesti noh, inimene oli koroonas ja siis magas koeraga
ühes voodis musitas teda vahetpidamata, et siis võib-olla
siis lõpuks õnnestus koerale ka anda või kassile,
aga üldiselt, et ei ole mõtet rääkida sel teemal. Aga mis on need iga-aastased ja põhiliselt,
mida peab pärast kutsikapõlve jälgima ja meil on niiviisi,
et ainuke asi, mida riik nõuab, nii koeral kui kassil on
marutaudi vaktsiin ja seda tuleks siis teha seal umbes kolme
kuuselt tavaliselt neeme kolme poolelt ellaselt.
Ja kordame aasta pärast, ehkki tegelikult riigi seadus
lubaks kohe teha kaheaastase vaheaega, aga me oleme
tavaliselt teinud, et alguses saaks ikka hea immuunsuse. Ja edasi on siis tõesti nagu seadusetäht ütleb,
et iga kahe aasta tagant peaksid olema vaktsineeritud kõik
Eestis elavad koerad ja kassid mis muidugi ei ole nii,
aga noh, hea seegi.
Ja marutaud, mis on ikka väga hirmus haigus.
Siis seda ei ole Eestis enam olnud aastaid,
nii et me oleme ametlikult marutaudivabariik.
Siinkohal suured tervitused meie kolleegile Enel Niinele,
kes on väga palju vaeva näinud sellega ja tegelenud
metsloomade vaktsineerimisega ja tänu sellele meil ei ole
tõesti Eestis ei ole marutaudi noh, nii kaua ei ole Kunime
korralikult vaktsineerima oma koeri, kassi
ja piiriäärseid metsloomi, siis vaktsineeritakse siis lennukitelt,
sest noh, eestit muidugi päästab natuke ka see,
et meil on see suur Peipsi järv seal vahel. Et meil ei tule nii palju üle piiri, siis Venemaalt neid
audi kandjaid.
Nii et marutaud on väga-väga tähtis, aga maru toodiga on
muidugi see, et teda ei ole ka nii lihtne saada.
Õnneks selleks, et koer või kass oleks marutaudi,
siis teda peaks hammustama siis teine marutõbine loom.
Need haigused, mis levivad, kergesti, eksis,
et piisab ainult mõne pissiloigu või maha köhitud pläraka nuusutamisest. Ja siis koerte katk, hepatiit ja parvo ja need niitsid siin
30 aastat tagasi kutsikaid, nagu loogu.
Need olnud õnneks tänu korralikule vaktsineerimisele ka
praktiliselt kadunud.
Mina ei ole koerte katku näinud, et ma arvan,
et 96. aastal nägi viimati siin on paar juhtumit olnud,
kus kolleegid on diagnoosinud aga sellise hästi ebatüüpilise
vormi ja mingit laia levikut pole igatahes toimunud. Hepatiidi ka samamoodi barovot vahetevahel ikkagi on.
See on tavaliselt kas mingisuguses sellises mitte väga
hügieeniga hea hügieeniga Kennelis või mõnes sellises,
mis on nagu väga palju loomi koos.
Sest ta on hästi püsiv viirus, kuidas ta on raske lahti saada,
aga ka noh, olukord on oluliselt parem, kui oli
kaheksakümnendatel Se parvumine, tuli, kutsuti ta olümpiahaiguseks,
sest ta tuli koos olümpiamängudega. Et ma just naersime, et, et informatsioon sellest,
et maailmas on tekkinud uus selline muteerunud viirus tuli
muteerusega kassikatku viirusest hakkas tapma Ma ikka täitsa sisulised,
tapma koeri üle maailma, siis meie, mina olin veterinaariatudeng,
teise kursuse tudeng tol ajal mina ei teadnud sellest midagi.
Aga ma olin siis tollases Tallinna loomakliinikus olin
praktikal ja siis kas meil äkki tulema suve teiselt poolelt
siis kutsikaid, kes oksendasid lihtsalt sisikonnad,
väljund ja mitte midagi ei olnud teha. Ja mitte midagi ei olnud teha ja me ei teadnud,
mis on, sest meil puudus informatsioon välismaailmast.
Aga nende olümpialaste kingatallad tõid meile sealt raudse
eesriide tagant selle, selle viiruse kohale.
Nii suletud linn on nagu Tallinn laulja,
noh, sest Nad ju välismaalt tulid, eks ole ju,
ja see, tõesti see viirus on nii püsiv.
Et võib-olla see inimene oli jalutanud seal kuskil
Stockholmi tänaval, kus oli koera kakahunnik
ja ta tuli kahe nädala pärast alles sinna Tallinnasse
ja tõi selle viiruse meile kaasa, nii et et ma nii hästi mäletan,
et mul õnnestus kusagilt saada üks rootsikeelne nagu flaier
ja parvo on igas keeles parvama, sain aru,
et seal parvvoo ilmselt ju ma siis seda teadsime,
et selle, selle haiguse nimi on parvu, sest ma hakkan praegu mõtlema,
et miks ma seda seostasid. No igatahes kuidagi ma sain aru, et see on nüüd mingi
informatsiooniallikas ja siis mul oli kooliõde,
kes õppis rootsi keelt.
Siis ma viisin selle talle tõlgi ära, et see on nii tähtis,
et ma tahan teada, mis on noh, ega ma väga targemaks palju saanud,
sest see oli selline flaier, mis oli mõeldud loomaomanikele,
sinna lõppu oli kirjutatud, et kui koer haigestub,
siis mine loomaarsti juurde, aga mina tahtsin teada,
mis loomaarst peab tegema. Ja tol ajal oli veel niimoodi, et me ei osanud loomadele
tilguti panna ehk siis veenisisest võtmist teha,
aga nad oksendasid, nad olid ju kuivasid ära.
Lõpuks. Ja tõesti, minule seda koolis ei õpetatud
ja keegi seda ei teinud ja siis paar koera õnnestus niimodi
ära päästa, et mu ema sõbranna, kes oli günekoloog,
tema kutsikas jäi ka haigeks ja ta ütles,
et ta ei lase oma koera ära surra, et mis asja,
et ma olen ise orstexi süstistena naha alla kogu aeg
füsioloogilist lahust ütles veel nii, ma nimetan ütles mu
emale püssi sünnitusmajas ka vanasti süstisime lastel üsna füsioloogilist,
nii et muud olid kõik taga, et enamasti säravama koera. Ja siis ma hakkasin tema järgi tegema nii,
aga noh, see aitab sellise kerge vormi korral,
et kui ta on ikka väga veetustunud, siis ta imendu napilt nahalt,
et see noh, see ei olnud nagu, et siis kui me hakkasime juba
tilka oskama panna, siis läks natuke paremaks asi.
Vähemalt tunded ma nagu, no ma olengi eelmisest aastatuhandest,
nii et nagu mingisugused Eesti rahva ennemuistsed,
jutud, kuidas loomi raviti, mitte ainult loomi,
vaid mulle jäi kõrva see, see, mida sünnitusmajas on
ütledega tehtud. Miks seda ma arvan, et see oli ka mingisugune,
kui mõelda, et see proua oli minu ema ja kaasa oli,
siis oli ka ju väga ammu, aga mis see põhjus oli,
et ma arvan, et ka just see, et ma ise lapsena mäletan,
ma olin vist viieaastane, kui ma sain tilguti,
sest mul oli nii äge oksendus tõbi, et ma oleks ennast nagu
tühjaks oksendan.
Ja kui sa oksendad, siis suu kaudu, mida kandes hakkab
uuesti oksendama, ehk siis tulebki teda vedelikku manustada
kuidagi teisiti. Ja, ja näiteks ma arvan, et see võis olla vabalt,
nii et kui ta on nii halvas seisus, saada veeni kätte
pisikese inimese veenid ja kui ta on vetustunud
ja vererõhk on madal.
Pluss see, et, et nüüd meil on veenikanüülid,
eks ju, tol ajal me pidime ju mingite jubedate nürid
nõeltega seda veeni punkteerima, nii et noh,
ma arvan, et seal ikka palju faktoreid oli,
mis, mis seda sundis tegema, aga ma arvan,
et päästis nii mõnegi elu, ma arvan, nii mõnegi lapse elu ka. No igatahes mitte nii kaugele siis arvuga,
siis läks nii, et et kui vaktsiinid tulid,
siis läks olukord paremaks ja, ja prae seda ei ole,
noh, mõtlen, et juhtumit mõnikord kuskil siin-seal.
Sest tegelikult see, missugune meie olukord on,
see käib selle Covidiga sama moodi, et kui meil on
populatsioon vaktsineeritud, siis meil ei jää enamasti ju
keegi haigeks ja mida vähem meil on vaktsineerituid,
seda suurem tõenäosus on, et jääb üks haigeks,
jääb teine haigeks, jääb kolmas haigeks ja ongi meelsed
Audele lahti. See ei ole niisama, me ei kutsu neid vaktsineerima ka
täiskasvanud koeri, vaid just sellepärast,
et kui nemad on vaktsineeritud, siis on ka kutsikat kaitstud,
kes tulevad siis vaktsineerima alles kuskil kahe poole kolme
ja poole kuuselt oma esimesi vaktsiine saama.
Aga need haigused, mida Eestis on, on siis kennelköha
ja lebo spiroos.
Kennelköha on selline nagu selline näeb välja umbes nagu
inimeste ülemiste hingamisteede mingisugune haigestumine
seal on, meil on ka väga palju erinevaid tekitajaid,
niisamamoodi on see koerte kennelköhasse,
võib tekitada viiruse, mükoplasma või isegi bakterid. Ja kõikide vastu veel vaktsiini ei ole.
Aga see kennel köhaga tavaliselt ei tapa kedagi ära,
et kui omanik ikkagi vähegi hoolib oma loomast,
ei lase tal juurde külmetada, siis ei juhtu midagi,
kui ei hooli, siis võib tulla tõesti saatuslik kopsupõletik
ja võib ka loom surra.
Et selle kennel köhaga on pigem nagu see tüütuda köhib
ja noh, eriti kes tahavad käia näitustel
ja võistlustel ja igal pool, et siis seal on see nakatumise
oht on suurem ja siis nagu tähtis, et need koerad oleks vaktsineeritud. Ja lepphospiroosi esineb, et niimoodi lainetena siin mõni
aasta tagasi oli väga suur Leprospiroosi laine,
sellepärast spiroosan bakteriaalne haigus levib.
Näiteks kui nad joovad mingitest seisvatest veekogudest
hiirte rottide vahendusel, nii et kui on nagu vanad talu aidad,
kuurid, keldrid, siis sealt võib seletus Piroles korjata.
Ta allub hästi ravile, kui me jõuame ravida.
Aga tal on kahjuks ka selline üliäge vorm,
mis võib olla nii, et õhtul on koer terve hommikuks surnud. Ja seda ei jõua siis ravida.
Kui jõuab, siis antibiootikumid aitavad,
et ka seetõttu on mõistlik, et nad on vaktsineeritud
ja see kennelköha ja, ja leppespiroosi vaktsiini tuleks siis
teha iga aasta.
Nüüd me jätsime kassi täiesti tähelepanuta,
kassist peaks sõna, eks ole.
Kuidagi väga koerakeskseks on see kõik läinud,
aga tõesti, kas need on erinevad siis ja neil on täiesti
erinev tähistused hoopis kassilood, mis nad on ikka väga
suured võrreldes koeraröövlitega, eks ole,
tema enda arvates vähemalt aga kassidele on siis kassikatk,
siis on ka ülemiste hingamisteedega viirused,
mille vastu vaktsineerima ja marutaud, noh,
marutaud on neil siis nagu ühine, aga katkud on,
koeratekitaja on erinev, et kassikatku tekitaja tegelikult
on sugulane sellele koerte parvo viiruse tekitajale,
aga nad ei abiellu omavahel, ütleme niimoodi,
et nad ei lähe teineteisele üle. Ja kassidel on siis veel kasside nakkushaigus on tegelikult
kordades vastikumad, kuivõrd toovad sest et koera puhul on
tihti niimoodi, et kas saab terveks või sureb ära,
ütleme niimoodi laias laastus siis kassidel on hästi palju
sellist varianti, et nad jäävad kandjaks
ja ta võib-olla ei näitagi välja, et ta on haige
ja siis mingid tingimused on ebasoodsad,
kas ta stressis või ta immuunsus langeb ja siis ta nutab,
tuleb see haigus tal üldse välja. Ja ja kassidel on selles mõttes nagu nii-öelda noh,
see ei ole ilus öelda põnevamaid haigusi,
aga see kõlab niimoodi, et kassidel on oma aids
ehk siis immuundefitsiidi viirus, neil on keemiaviirus,
mis on nakkuslik ja neil on siis ka see koroonaviirus.
Ja see koroonaviirusel on jälle erinevad versioonid,
kas võib kanda koroonaviirust, mis on hoopis teistsugune koroonaviirused?
Ei maksa nagu ühendada, et see, kas, kui minu kassil on koroonaviirus,
siis ei ohusta mind ja minu koroonaviirus ei ohusta kassist,
nad on erinevad, aga see kasside koroonaviirus
ja seal on nii, et see, kas võib olla eluaegne kandja
ja midagi ei juhtu või halbadel asjaoludel,
tal tekib ikkagi kliiniline haigestumine
ja näiteks tekib see koroonaviiruse nii-öelda märgvorm siis infektsioon,
bentoniit ehk siis nakkusliku kõhukelme põletik
ja sellest erilist lootust terveneda ei ole. Et kasside nakkushaigused on minu meelest nagu keerulisemad
ja kõigi vastu, ma ei saa ka vaktsineerida,
et nagu põhilised, mille vastu Eestis vaktsineeritakse,
marutaud, nõutud ülemised hingamisteed ja katk
ja vahel siis mõni muu veel, aga kõikide vastu
ja selle koroonaviiruse vastu ei saa vaktsiini
ja seda tuleb kõike teha ka juhul, kuigi loom on tubane.
Jah, ja see on veel selles mõttes nagu väga oluline,
et kui meil on õues käiv kass, siis suure tõenäosusega ta
igast asjad juba üles korjanud. Ja kui ta on ellu jäänud, siis tal on immuunsus.
Aga kui meil on täiesti tubane kass ja elu näitab,
et nad hüppavad aknast välja või lipsavad kuskilt
ja vot, kui meil on nüüd see tubane vaktsineerimata kass
satub sinna viiruste keskele, siis tema elu on ikka tõsiselt ohus,
et tuleb jah, mis on kallim, kas loom?
Ta või teda vaktsineerida?
Peaaegu nagu see tujurikkuja see naljad pidada enam ei jaksa
siis uue ja väiksema. No vaktsineerimine ei maksa küll minu meelest tänapäeval
praktiliselt mitte midagi, mis eesti keeles on,
see on sõltuvalt kliinikutes mingi paarkümmend eurot.
No mitte saada igal juhul, et ma arvan, et see
vaktsineerimine nüüd ei tohiks küll olla asi,
mis, mis käib üle jõu ja kui käib vaktsineerimine üle jõu,
siis ei tohi ju looma võtta, sest siis käib ka kõik muu üle jõu,
millega me teda siis toidame. Ja hoidku jumal, kui ta midagi juhtub, jääb haigeks
ja seda ravida.
Kust see raha siis võetakse, tõenäosus, et ta jääb haigeks,
on päris suur või?
No ikka Jon arstide soov lihtsalt.
Jartsid ei soovi küll, et nad haigeks jäävad.
Meelika meeldiks, võivad terved, oleksid vist.
Aga no vot, see ongi nii, et kui me need halvasti hoiame,
siis need tabavad traumad tihtipeale või mingid mürgistused
siis on vaja abi anda. Kui me neid väga hästi hoiame, siis nad elavad vanaks.
Ja vanatusega kaasnevad ka haigused, mitte ei ole.
Et lihtsalt ta nüüd vana ja olgugi nüüd vana
ja valluta kooma jalgu või ärgu ma tea kõndi kui enam korralikult,
vaid tegelikult on ju palju asju, mis mida me saame aidata,
neil ei oleks, jalad ei valutaks või et nad ei oleks neil
mingisuguseid nahaprobleeme või, või Win närviprobleem,
mis iganes. Need, paljud tulevad vanadusega ja ka väga paljusid kasvajaid,
me suudame ju praegusel hetkel juba opereerida edukalt
ja tegelikult ka Eestis juba tehakse ka tehakse keemiaravi,
koertele. Jälle peab alati vaatama, mis tema sellest saab,
mitte ainult nii, et omanik tahab, vaid et kas ta siis
tegelikult ka saab nagu elupäevi juurde ja need elupäevad on
ka kvaliteeti teed, seda ka mitte nii, et ta lebab voodis
ja saab mingisugust ravi ja siis tegelikult oma nagu
liigiomast elu ei ela. Aga palju asju saab tegelikult tänapäeval teha.
Ja selleks, et vaktsineerida nüüd oma neljajalgseid lemmikloomi,
tuleb teha, mida me tahame, et nad oleksid kõigepealt
ussirohtu saanud.
Sellepärast et nii naljakalt kui see ka ei kõla,
siis väga paljud kutsikad ja kassipojad sünnivad juba
ussidega ehk siis solkmetega.
Ja seda ka hoolimata sellest, et kasvataja on võib-olla
olnud väga korralik ja oma seda emaskoera uusi rohutanud
igatpidi enne ja pärast paaritust enne pärast poegimist. Aga see kutsikas olge või see kassisulge,
see on lihtsalt nii kaval elukas ja nii hästi oskab ennast
nii-öelda Behitasel ussirohu eest.
Et tihtipeale võib juhtuda nii, et ka täiesti korralikust
peret pärit see kutsikas või kassipoeg tuleb koju,
jooksendab jooksendabki sihuksed, Moklevad vihmaussid põrandale.
Ja, ja selge on see, et kui tal on ussid,
et siis ta immuunsüsteem on nõrk ja kui ma teda vaktsineerima,
siis noh, üks asi, et tal ei pruugi kujuneda üldse
korralikku immuunsust, aga kui ta on ikka väga nõrk
ja väga ussitanud, siis ta võib ka haigeks jääda sellest vaktsiinist. Nii et ussirohu andmine on nagu igal juhul,
see on esimene asi, mida me küsime.
Et kas on saanud, tihtipeale nad ei tea,
siis küsivad kasvataja käest järgi, või kui ei tea,
siis anname lihtsalt topelt, midagi ei juhtu.
Et me peame kutsikatele ja kassipoegadele andma ussirohtu
kord kuus kuni kuuenda elu elukuuni, et see oleks mõistlik,
sest see on see aeg, kui need solkmed elavad veel soolestikus. Juba vanemal loomal kipuvad need solkmed minema rändama,
organismi jäävad sinna noh piltlikult öeldes,
jäävad passima ja isaste loomade puhul jäävadki passima seal
neil nagu tupiktee, aga emaste puhul siis nad ootavad seda hetke,
kui see emane tiinestub, siseneb jälle piltlikult öeldes
ärkavad ellu ja rändavad siis kutsikatest kassipoegadest
ja kõik see asi hakkab jälle otsast peale
ja plussis tegelikult neid solk meid kogu aeg on võimalik
juurde saada siis õuest. Sest et see loom, kellel nüüd on solkmed,
elavad soolestikus, siis need kogu aeg munevad
ja need munad on siis väliskeskkonnas ja sealt saab siis
nüüd jälle kogu aeg juurde.
Ja need ei ole ka päris ohutut tegelikult inimestele.
Et küll ei ole, nii et noh, ma mäletan omalgi,
et öeldi, et A katsusid koera, panid sõrmed suhu,
et nüüd saad ussid kõhtu, et see ei ole selles mõttes päris õige,
sest inimeses olge, kes elab siis nüüd inimese soolestikus
on hoopis teine asi. See koera või kassi solge läheb.
Kui su muna sattub organismi, siis ta on seal ainult hetke,
talle ei meeldi seal, ta ei hakka seal paljunema,
aga ega mune levitama, vaid et tema läheb ka nii nagu selle
täiskasvanud koera või kassi puhul läheb organismi.
Ja enamikel juhtudel ta ei tee seal organismis nagu midagi halba,
ta lihtsalt kapseldud kuhugi ja noh, nii-öelda kooleb
sinnasamasse aga erakordse ebaõnne korral ta võib minna
kusagile elutähtsas organisse ja mingisse halba kohta. Neid juhtumeid on ilmselt väga vähe, sest kunagi aastaid tagasi,
kui ma üritasin inimeste arstide käest teada saada,
et kas nad on diagnoositud selliseid asju,
siis siis osati mulle öelda ainult üks juhtum,
kus ühel lapsel oli see läinud silma.
Aga isegi kui me mõtleme, et seal on ainult üks juhtum,
siis see konkreetne juhtum on ju väga õudne,
sest sihukeselt silmast seda kätte ei saa. Ja, ja see tähendab ikkagi tegelikult ju laias laastus nagu
pimedaks jäämist sellest silmast.
Et see ei ole nagu tavaline meie piirkonna praktika,
ma olen Soomest uurinud, seal on olnud ka mõned juhtumid,
ainult soome elanikkond ongi selle võrra suuremat,
neil ongi juhtumeid rohkem.
Aga noh, kui isegi teoreetiliselt mõeldes on see päris kole,
aga kuskil seal lõunamaades, kus need kassid
ja koerad ja lapsed ja kõik on ühes rentslis koos,
seal on seda väga palju. Ja see võiks nagu mõtlema panna sel teemal,
et äkki ikka koristaks oma looma järel.
Sest kui me koristame, siis me nii-öelda elimineerimine
selle võimaluse, eks ole ju kui ei korista,
kui see laps mängib liivakastis, kus on kellegi junnid
ja satuvadki kõik halvad asjaolud kokku,
siis teoreetiliselt võib selle nakkuse sealt saada
ja eks ole, nii et see looma järel koristamine on ülitähtis. See viis mu mõtted hoopis sellele, et kui,
kui sa tänaval näed, jah, on ju endiselt loomaomanikke,
kes ignoreerivad igasuguseid väljaheiteid eriti enda looma
omi ja sinna nad jäävad.
Mida siis teha?
Mul olnud lihtne, kuna mul on endal koer
ja mul on praktiliselt kõikide mantlite taskus kakakotid
ja ma olen seda teinud ja see on väga efektiivne kõikide
koerte kõikide väljaheidete järel. Ei ma võõras ei korista ma selleks, ma ei ole võimeline.
Aga kui ma näen inimest, kes oma korraleri korista siis ma
lähen sõbralikult ja ulatan telekaga koti
ja ütlen, et kui ma näen, et te olete unustanud.
Mina tahaks näha seda, kes selle peale ütleb,
et ma ei võta seda koti veetma, korja ilmselt ikka need
juhtumid mina ta korjanud siit, kui sa lähed
ja ütled, et mis teil koristama koera ära,
siis on, tuleb hästi kergesti see, siis ta hakkab näitama neid,
et näete siit see koristanud, teine koristan aga minna enda kakakott,
öeldi, et lumi, et ma, sest ma olen ise unustanud,
mul ükskord endale oli selline juhtum, ma ei tea,
kuidas see juhtus, et ma unustasin täitsa hädas
või mis asja sa teed, mu suur koer ka selle tõesti patarei
maa jääb ja õnneks läks üks teine koera omanik mööda
ja loomulikult ma kohe küsisin, ütlesin,
kuulge, vabandust. Otse loomulikult ta ka andis mulle sellega roboti.
Et ma ei tea, teeme mingi üleskutse, KKK,
kakakotikampaania või kannakakakoti kaasas
või midagi sellist, et et kui näed butad viisakalt,
näete, et unustasite.
No ma arvan, et kui mulle mõni vika vägane rähvaks,
et ei, ma ei korista, siis ma ilmselt demonstratiivselt
koristan üles. Selleks veel eriti tore, Varun.
Korjad tema nina all, deva koerahunnikut.
Teie õppetund lasteks ju, või siis mitte.
Nojah, jah, aga jälle ma arvan, et kui ühiskond nõuab,
kui see on see nõudlus on suur, siis paratamatult pead seda tegema.
Kas see ei saa olla nii, nii selline ükskõikne selles suhtes,
mis, mis ülejäänud inimesed teevad ja kakakoti teeme ära. Ja üleskutse missugune ja sobib meie saatesse samuti selles mõttes,
et liikumine, loomine ja läbimine on motot,
mida järgida ja ja kakakoti kaasaskandmine annab selleks võimaluse.
Aitäh, Tiina Toomet, seekord seletamast.
Järgmise korrani. Tõdema. Tallink. Ka tunud. Kraanaga? Sääs?
Lennu. Kogu. Meil kaasa. Päeval. 25. märtsil süttivad meie koduakendel tuled küüditatute mälestuseks.
Nii peatume hetkeks täna ka meie Järgneva intervjuu ühe
küüditatud lapse loo salvestasin 2019. aastal
ja see kõlas esmakordselt klassikaraadio eetris sama aasta jõululaupäeval.
Nüüd pakun kuulata vestlusest katkendeid,
sest just täna, 74 aastat tagasi ärkas pisike Kersti oma ema
kaisust karmi koputuse peale.
Hetk hiljem istus ta Jaani kiriku esisel platsil ema kõrvale
veoauto kasti. Jätkab Kersti Ernesaks, samm. See oli viieaastane tüdruk, siis kui sa emaga koos Siberisse
sõitma hakkasid.
Miks. No nüüd alles hiljaaegu või kui mu onult 100. juubel oli,
siis ma läksin, võtsin julguse kokku, läksin arhiivi vaatama
oma ema toimikut ja seal siis oli ju niimoodi,
et tulin, et kulakud ja fašistid ja ma ei tea,
mis pätid kõik ära saata, aga minu ema toimiku peale oli kirjutatud.
Et tema süü oli Estonce sinna kirjutatud lihtsalt Estonce
sellepärast saadetigi ära. Ilmselt siis sind küüditati 1949. aasta märtsis. 25. märtsil ja see oli kogemata.
Ei, see kindlasti ei olnud kogemata.
Ma arvan, et seal olid ikkagi mu ema vend oli noor poiss,
kuidas Saksa sõjaväkke mobiliseeriti.
Siis võeti ta siin kuskil tänaval kinni ja saadeti kuueks
aastaks sunnide laagrisse.
Minu isa oli ju ka teada, et ta oli seal sinimägedes.
Nii läks. Ja sinu onu, kelle juubelile sa siin viitasid on Gustav Ernesaks.
On, sa ütlesid vahetult enne Meie jutuajamist,
et sul on olnud kolm lapsepõlve üks neist,
mis oli esimesed viis aastat enne küüditamist üks neist,
mis oli Siberis ja kolmas siis, kui sa üksinda pärast ema
surma tagasi tulid ja kasvasid oru tänaval Gustav Ernesaksa
ehk oma onu peres.
Räägi neist lapsepõlvedest. Seda esimest, ega me eriti palju ei mäleta,
siis ma olin ikka üks kuni viis midagi oli,
mis oli väga oluline, mis tahategi mulle tollel ajal minu
vanaisa tegi väga hea asja, tema õpetas mind nelja-aastaselt lugema,
see kulus mul siberis nii ära see lugemine.
Ja noh, eks ma olin ikkagi õnnelik laps,
mul seal. Aga siis, kui me Siberisse läksime,
see, no ma olin ju laps ja see siberi aeg oli minu
ja ema ainukene, kus me saime olla koos ja armastada teineteist. Sest rohkem mul seda enam ei juhtunud, kui mu ema suri 54.
aastal seal Siberis, vana soolid, ma olin siis 11 ja,
ja see oli minu ja emaarmastuse aeg.
Ma ei saa teistmoodi öelda, ma olin muidugi ma olin mures,
sest tema oli kogu aeg haige, aga oli ka neid hetki,
kus me olime, me olime väga tihedalt ja väga ma ei oskagi öelda.
Ilmselt me ikka väga-väga armastasime, teine tõesti olime
seotud lausa sest ma tean, et kui mu ema oli,
oli juba lõpupoole 54, ta suri. Ja onu ja vanaema, onu, ema, ema emaga hakkasid rääkima,
et meid on vaja nüüd ära saata Eestisse.
Ega mina ei teadnud ju, ma teadsin kogu aeg,
et mu ema on haige, aga kuidas ma ei saanud ju ära minna,
kui mu ema on haige siis ma mäletan, et ma panin mingi
siukse rätiku sisse kuivikuid võileivatükke
ja panin voodi alla.
Mõtlesin, et kui nüüd meid hakatakse ära viima sinna rongi peale,
et siis ma lihtsalt jooksen kodunt ära ja ootan nii kaua,
kuni need seal rongi peal ära viiakse ja siis ma tulen koju,
et ma ei saa, jäta oma ema. Aga läks teisiti, seda.
Kunagi hiljem leidis mu vanaemal selle nutsakuselt minu
voodi alt, aga ema suri.
Ja järgmine päev pärast matuseid pandi meid sinna rongi peale.
Siis minu kaheksa aastane onutütar ja meid tuli viima tüdruk,
kes sai tee peal 16.
See oli ka juba päevade mäng, sest kui me oleks viis päeva
hiljem läinud, siis ta ei oleks saanud enam meid viia,
sest ta siis oli juba 16 ja täiskasvanud ei lubatud. Olme olekski jäänud sinna pikemaks ajaks. See on siis vedamine, et sa eluga tagasi said lapsena
ja eluga. No ma arvan, et ma oleks ikkagi mingil moel ju tagasi sealt
saanud aga mingisugune vedamine mul siiski oli seepärast,
et no see ema surm oli mulle ikka täielik šokk
ja ma ei uskunud ikkagi seda, sest Ma olin seda jumalat nii
palju palunud, et ehk ta toob mu isa koju
ja siis ma alati juba nii vaikselt, et tee nii et ma
sureksin enne oma ema ära.
Aga see ei õnnestunud ja ema suri ja kohe pandi meid rongi
peale ja see tüdruk, see Viive, kes meid tei. Üheksa päeva me tulime, temal ei arvanud,
et ma ei ela Tallinnani välja, ma ei söönud üldse,
ma ei rääkinud kellelegi ja see üheksa päeval jah,
selline sõit, et ma ei mäleta sellest mitte midagi.
Aga see oli nii kummaline, et see lapsepõlv lõppes
või ütleme niimoodi, et esimesel septembril see teine
lapsepõlv siis.
Ja kui me jõudsime Tallinnasse üheksandal septembril,
siis järgmine päev vist tädi mind kooli. Ja ma olen mõelnud selle peale nii tihti,
et kas see oli õige, et nüüd tehakse neid leinalaagreid
lastele ja kõik, eks ole, aga samas ma lõppude lõpuks olen
aru saanud, et see oli ainuõige.
Ma sattusin kohe teise keskkonda, ma pidin hakkama koolis käima.
Ma pidin hakkama sõbraks saama teiste lastega,
ma pidin õppima.
Mul ei olnud enam aega selle kõige peale mõelda,
mis mul oli. Ja ma arvan, et ma sain niimoodi kergemini üle sellest.
Eks ta ikka kuskil kuklas oli, aga mul oli siis lihtsalt nii
palju tegemisi ja ma olen tohutult õnnelik
ja tänulik oma tädile, et ta seda tegi. Kuidas sai sinu koduks oru tänav, kuidas onu Gustavi juurde jõudsid? No aga pole ju olnudki kuskile minna, sellepärast et onu oli
mu isa vend minu vanaema ja vanaisa, muide,
onu onu, Gustavi ema, isa, nemad olid kogu aeg mind hoidnud,
meile pakke saatnud, mu ema kirju hoidnud
ja mul oli palju sugulasi, aga onu oli mulle kõige lähedasem.
Mul ei olnudki teisi ja kuidagi vist siis niimoodi võeti
mind sinna kolmele vennale üheks õeks veel juurde.
Missugune see lapsepõlv oli selline teistmoodi täiesti. Tegelikult ma tulin ju tagasi.
Nagu ema mul kirjades kirjutab, et ma olin olnud
rõõmsameelne laps.
Aga see rõõmsame, laps jäi kuskile väga kaugele sinna
Siberisse maha.
Ja siis ma olin niisugune arglik ja ma pelgasin kõike
ja kuigi nad olid mu vastu, nad võtsid mind vastu,
nii nagu ma oleksin eluaeg elanud nendega koos,
mitte mingisugust ei olnud, et vaadake nüüd kersti tulija. Ei, niisugune tunne, et ma oligi kogu aeg seal elanud ja,
ja see elu seal oli, andis mulle ikka väga palju.
Kõigepealt oli seal see meeletu raamaturiiul.
Ma olin juba Siberis lugenud, memmed saatsid emale ikka raamatuid,
lasteraamatuid mulle ja emale suurte inimeste raamatuid,
aga Need lasteraamatut nüüd, Malle tahab arstiks saada,
väike May, eks seal olid, need olid mul 10 minutit
ja mul olid nad läbi loetud tänu taadile. Aga siis ma hakkasin lugema neid Vilde ja Oskar Lutsu
ja neid lukkusid, jutustasid, ma ei tea,
mida see kaheksastele lapselt aru sai, aga see oli jube põnev.
Aa ja mis mulle tohutult meeldisid, tollel ajal seal Siberis
ma lugesin lõputul emaga me pärast niimoodi nagu võistlesime,
kellel on rohkem luuletusi peas.
Meil oli siis suits ja liiv ja sööd ja kes seal kõik olid,
tohutult meeldisid. Ja no kui ma siia tulin, siis võta raamatuid nii palju kui
tahad ja siis ma istusin seal oma toas, ainult lugesin.
Eks see oli ka mingil moel võib-olla minu põgenemine
reaalsest maailmast ikkagi ära sulatada see eelmine
lapsepõlv ja, ja teine lapsepõlv.
Kuigi mulle tundub nüüd tagantjärgi ma mõtlen,
et siis kui ma sealt ära tulin sealt ema juurest seal siberis,
siis see lapsepõlv läks lukku. Ja seda ma väga harva puutusin.
Jes lukud läksid lahti alles mõned aastad tagasi
sest nii oli kergem elada.
Ma elasin selles olevikus, ma elasin nende kodus,
mul olid seal sõbrad ümberringi sõbrannad,
kellega me Kadriorus käisime.
Kadriorg oli meie mängude maa.
Poisid olid mul toredad. Sa mõtled vennaseid, sisa onu, Gustavi pojad
ja esimene päev oli nii kummaline, kui ma tulin.
Ja ma seisin seal ülemisel korrusel ja ma julenud alla minna
ei julenud kuskile, ma olin ära ehmunud.
Ja siis äkki vaatan, et treppidest jookseb üles üks
niisugune valget juustega punaste põskedega.
Poiss paneb mitut trepiastet korraga.
Ekraan mul ümbert kinni ja ütleb, et sina oledki see minu õde. See oli Jüri.
See Jüri kallistus vist jäigi väga pikaks ajaks viimaseks,
sest ega tollel ajal nii väga ei kallistatud
ja ja oli kuidagi niuke vaoshoitud ja noh,
see aeg oli juba selline, kõik olid ju haiget saanud.
Aga Jüri võttis mu niimoodi ja, ja ma julenud ta käest lahti
last tõmmata ennast ja ma julenud nutma hakata,
aga sel hetkel ma tundsin, et ma vist olen kodus. Jüri andis mulle kodu. Sa ütlesid, et see Siberi lapsepõlvelukk avanes sinus mõni
aasta tagasi millega seoses ja miks ja kuhu sa tänaseks
sellega jõudnud oled? See lukk hakkas avanema, ütleme niimoodi,
et kusagil seal on Gustavi 100.-ks sünniaastapäeva paiku
isegi natuke nende, seda sellepärast, et ühel päeval tulid
kaks soomlast minu juurde, üks on hästi tore ükse hoolevilas Sander,
kes oli mu onude vaheline, tema oli nende vahel kogu aeg
sidepidaja sõber ja tal oli kaasas üks teine mees.
Äsja teine mees oli siis nõutanud Saksamaa arhiividest välja
minu isa toimiku nagu. Ja ma nägin seal toimikus oli isa käega kirjutatud elulugu.
Ja viimane lause oli, et, et mul on üheaastane tütar Kersti.
Siis ma sain vist esimest korda üldse aru,
et, et mul on kaisa olnud.
Enne ma ei olnud üldse mõelnud selle peale,
sest ei ole, ei ole.
No ma olen kuulnud, et mul teistel sõpradel on,
isad on, minul ei ole, siis on, aga siis ma nägin,
et mul on ka isa, on siis hakkas mingi krõks käis
ja siis asi hakkas nagu vaikselt liikuma,
siis oli tuli see onu Gustavi film ja ma läksin sinna arhiivi,
siis siis ma nägin neid oma ema toimikuid
ja nendele soomlastele. Ma olin näidanud ka oma ema, et mul kaks karbitäit,
ema kirju ema kirjutas memmele-taadile ligi 300 kirja,
et nüüd on kõik alles menda, toitsid need alles.
Aga mina ja ma ei olnud ühtegi ära visanud,
aga ma olin oma elu jooksul ma vahetevahel võtsin mõne kirja välja,
aga ma ju lugenud seda ka lõpuni, ma panin ära.
Ma ei tahtnud, ma ei saanud.
Ja nemad nägid neid kirju. Siis ma olin natukene selle filmiga nagu seoses kuskilt
poolt jälle läksin nagu minevikku, eks ole.
Siis hakkas üks minu sõpradest hakkas mulle peale käima,
et ma pean.
Ma pean need üles kirjutama, kõik.
Ma ei tahtnud, ma mõtlesin, et ma ei taha,
ma ei taha, ma ei taha sinna minevikku, ta ütles,
et sul on kohustus ja ta oli päris kuri mu peale. Aga ma siis olin sõnakuulelik ja, ja võtsin siis need kirjad.
Üks suvi oli vist 2012.
Ja ma võtsin need kirjade, kirjutasin nad kõik endale
arvutisse üles, sest nad olid ju mõtlemisajast seisnud,
väga suur osali pliiatsiga kirjutatud.
Ta kirjutas siis pliiatsiga, kui ta oli voodis haige
ja teised olid tindiga.
Ja üldiselt ma sain kirjad peaaegu kõik endale sisse
toksitud ainult mõni üksikasi jäi seal arusaamatuks. Ja siis öeldi mulle nii, nüüd on sul need kirjad olemas,
nüüd pane sinna juurde oma neid lapsepõlve mälestusi,
mis seal seoses nende kirjadega.
Ja, ja ma hakkasin neid mälestusi sinna juurde trükkima.
Ja, ja lõppude lõpuks, kui ma sellega maha sain,
siis äkki tundsin, et midagi on natuke nagu imelikku.
Mul on kuidagi nagu vabam hingata vä.
Ja ma tundsin, et tõesti need lukud, mis tungi lahti läinud. Seepärast, et ma jah, selle suve, kui ma neid kirju kirjutasin,
see oli väga raske, emotsionaalselt väga raske suvi.
Aga mul oli nüüd juba palju lihtsam mõelda tagasi nendele asjadele.
Ja ma leidsin, et tegelikult jah, see kõik oli õudne
ja kole ja aga see oli minu armastuse aeg seal emaga.
Süli selline aeg, mida ma ei saanud mitte kuskilt enam mitte iialgi.
Ja see on oluline. Arhiivikatkendis rääkis küüditatud lapse lugu Kersti Ernesaks.
Samm päevade panid kokku Maristombachiya Piret kooli kuulmiseni.
