Aprilli algus on viimane aeg mõelda, milliseid uusi
huvitavaid liike ja sorte, et oma aeda sellel aastal istutada,
milliseid marjapõõsaid oleks vaja uuendada,
aga võib-olla tuua oma aedaga midagi haruldasemad.
Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus on koos
seedripuukooliga valmis saanud ühe uuringu õieti mitu aastat
kestnud katsetused.
Ja me palume seda tutvustada Liina arusel,
kes seda suurt teadustööd on juhtinud ja lõpule viinud. Tere hommikust, Liina. Tere hommikust, võib-olla alustuseks ma avan selle projekti tausta,
et see projekt, mis tegeles vähe levinud puuvilja-
ja marjakultuuride kasvatamise ja sordiuuringutega
ja ka saaduste vääringut, uuringu paraku,
on tõesti tegelenud juba kuus aastat.
See oli väga-väga pikk projekt ja andis väga huvitavaid tulemusi.
Selle projekti raames uurisimegi kuslapuu sort,
aroonia sort, tikrisort, toompihlaka, lodjapuu,
leedri ja ka ebaküdoonia sorte ja selle projekti selline
laiem eesmärk oligi just tutvustada ja propageerida laiemalt
neid mittetraditsioonilisi puuvilja- ja marjakultuure. Niisiis tootja või suurema kasvataja seisu.
Oh issand, kui ka anda soovitusi siis koduaednikele.
Sest kellele ei meeldiks aiandus, et me tahame marju toota,
võib-olla sellest midagi teha, aga ma tahaks neid ka oma
koduaias kasvatada ja edukalt kasvatada. Kuidas need katsetused siis õieti toimusid,
te valisite välja need haruldasemad sordid,
must leeder, sinine kuslapuu, lodjapuu toompihlakas,
mis on ju Eesti looduses metsikutena täiesti olemas. Jah, tegelikult oleks ju valida veel rohkem selliseid
haruldasemaid marjakultuure, kuid meie valik,
kus sai määravaks see, et esiteks nad on meie looduses olemas,
teiseks võib-olla mõningaid on juba päris palju kasvatatud,
mõningad on juba päris populaarseks saanud näiteks kuslapuu
kuid see kultuuride valik lähtus ka paljus sellest,
et milliseid saaksime tootmiseks edasi kanda,
milliseid. Me saaksime suuremalt toota. Millised need kultuurid oleksid sellised,
mida näiteks vajavad, kas veinitööstusmahlatööstusmoosid tegemiseks?
See oli see põhjus, miks just täpselt sellised kultuurid
sellesse uuringusse sai võetud. Ja teil olid ikkagi ju aretatud sordid, millega te katseid tegite? Jaa, absoluutselt, et tegemist oli aretatud sortidega,
tegemist oli pigem nagu selliste uuemate sortidega.
Kui me toome näiteks kuslapuu siia seda kuslapuud,
on Eestimaal kasvatatud palju, palju pikki-pikki
ja aastaid või aastakümneid.
Et need sordid, mis olid, ütleme, 20 aastat tagasi levinud
siis nüüdseks on tulnud päris palju uusi sort,
et peale Venemaal Kanadas aretatakse väga intensiivselt
kuslapuud ja tegelikult oli ka vajad teavet,
kuidas need uued sordid käituvad. Eesti tingimustes me ei räägi mitte ainult kuslapuust,
me räägime ka arooniastik ris mustast leedrist,
et tuua teavet, et anda inimestele julgelt soovitusi edasi.
Vot ja sellist sorti võiks kasvatada julgelt nii tootmisistungid,
kus, kui koduaias või siis mõnel teisel sordiga,
no mõned sellised miinused juures.
Noh, et tasub ettevaatlik olla. Te ütlesite, et teadustöö jõudis huvitavate tulemusteni,
palume siis mõningaid tulemusi. Ma peaksin kõiki neid tulemusi, mis me saime pigem
positiivseteks tulemusteks kuslapuu puhul näiteks minu jaoks
oli väga üllatav, et mõned sellised uuemad sordid,
mõned Kanada sordid on niivõrd saagikad,
mida nagu varem Eestis ei ole saanud seal isegi poolteist
kilo põõsalt kaks kilopõõsad, et muidu koos lõpu puhul
räägitakse kogu aeg maksimaalselt pool kilo põõsalt.
Huvitav tulemus oli ka näiteks tikrisortide osas,
kuigi me katsetasime selliseid uuemaid Kesk-Euroopast pärit
selliseid tööstuslikke sorte, mis peaksid väga head,
väga saagikad olema. Aga Eesti kliimas miskipärast geid selliseks
tagasihoidlikuks isegi õitsenud.
Nii hästi, kuivõrd nad võiksid õitseda.
Et võib-olla see meie vegetatsiooniperioodi pikkus ei ole
temale sobiv või on mingid muud probleemid.
Samas kri puhul jõudsime järelduseni, et Need,
vanad head tuntud sordid nagu siin on punane
või hinnandmen kollane või in victa on igal juhul väga perspektiivsed,
aga sobivad kasvatamiseks. Alati saab saaki väga hästi peavad vastu.
Mis veel musta leedri puhul, minu jaoks on see selline
vau-efektiga kultuur.
Mustalleetril teatavasti kasutatakse nii õisi kui vilju
ja pigem on ta eks levinud siin Lääne-Eesti saarestikus,
võib-olla sisemaal Eesti sisemaal ei pea ta niivõrd hästi,
kuid kui õnnestub ta istutada väga heas kasvukohta,
mis on viljakas, mis on nõndanimetatud soe kasvukoht,
mõnus metsa sopice, siis tegelikult peab ta väga hästi vastu. Sellised olid minu, need sellised vau efektid. No kui me teame, et arooniamarjad on eriti head
kõrgvererõhutõve põdejatele ja ja et ebaküdoonia vili
sisaldab hästi palju C-vitamiini, nimetatakse põhjamaa
sidrun üks siis kas need uued liigid meie aedades ikka
suhteliselt uued, seesama must leeder, lodjapuu,
sinine kuslapuu, kas nende viljad on millegi poolest ka
eriti kasulikud? No tegelikult kõik puuviljad ja marjad, mida me sööme,
on millegi poolest kasulikud, ühes on võib-olla C-vitamiini rohkem,
teises on mingisuguseid muid aineid rohkem ebaküdoonia kohta
ma ei saa öelda, et temas on nüüd nüüd nii tohutult palju C-vitamiini,
noh, igal juhul must sõstar ületab seda,
kuid põhjamaa sidrun just eelkõige sellepärast nimetatakse
teda niimoodi, et tal on see mõnus Hap kas hapu maitse juures,
aga eriline aroomikus juures ja Ma olen alati olnud seda meelt,
et miks me peame kasutama niivõrd selliseid lõunamaiseid
puuvilju nagu sidrunid, kui me võime kasutada,
eks ju, ebaküdooniad. Aga kui nüüd sellest kasulikkusest veel rääkida,
siis selline üldine reegel on selline, et mida tumedam mari
seda kasulikum on, seda rohkem on temal näiteks polüfenoole
antud soone sees, mida siis peetakse inimese tervisele
selliseks kasulikuks mõjuks.
Ja tõesti, igas marjas on midagi eripärast,
võib-olla mõnes võib-olla natukene vähem rohkem sellise
maitse poolest aroomikuse poolest süüakse teisi kultuure
kasutatakse rohkem just sellises, noh, ma ei saa nüüd öelda
ravieesmärgi võid nagu tervist toetavale eesmärgi. Üheks selliseks on kindlasti lodjapuu, mida võib-olla
niimoodi Mariana süüa ei ole, väga meeldiv,
ei ole väga atraktiivne, aga lodjapuud näiteks slaavi rahvad
on alati oma rahvameditsiinis asetanud väga kõrgele kohale
ja eelkõige just meeste tervise seisukohalt.
Ja noh, slaavi rahvad ütlevadki, et lodjapuu on 99 tõve
vastu üks lodjapuu mari päevas ära süüa,
pidistus nagu arsti eemal hoidma, nii nagu öeldakse,
eks õuna kohtad üks õun päevas, hoiab arsti eemal. Milliseid mahlu ja moose nendest meie aedades ikka veel
haruldastest taime viljadest saab teha?
Te uurisite ju seda ka? Ja me uurisime selliseid erinevaid toodete tegemise
väljundeid nendest seitsmest kultuurist ütleme,
Kuslap, puu, toompihlakas, mahlana, moosina,
segudena, absoluutselt igatpidi sobivad kultuurid,
võib-olla leedri, noh, päris niimoodi mahlaks moosiks
niivõrd ei kasutata, lodjapuust võib teha kindlasti
huvitavaid moose või siis kuivatisi või siis küpseta
teistesse panna. Võib-olla selle ebaküdoonia ka on natukene raske,
noh, mahla ei ole raske teha, võib-olla moosi
või sellist natukene raske teha, sest ta on niivõrd tugeva viljaga,
et võib-olla ta tahaks enne saada sellist viljade
pehmendamist või püreestamist.
Et temast siis ilus hea maitsega moos saada.
Võib-olla millegiga, kui segada.
Karusmarjas on tehtud läbi aastakümnete,
et siin tõesti mahlasid moose, veine, jooke,
igasuguseid selliseid asju ja arooniast eelkõige on ta
ikkagi kasvatatakse sellest, et temast mahla teha,
kas teha siis suhkruga koos mahla või suhkruta mahla,
segada millegiga kokku? Jah, et see mahla ja moositegemise selline etapp selles
projektis oli pigem selline hästi väike.
Proovisime näiteks teha ka nendest kõikidest nendest
kultuuridest siis erinevaid jäätiseid, erinevaid marmelaadi,
proovisime segada külmkuivatatud, püreesid meediga,
saime väga ilusaid maitse, meesid näiteks kuslapuu
ja musta leedri viljad kui meega segada.
Ma pean silmas muidugi, eks ju. Püree külmkuivatatud kui reede segamist meediaga andsid
sellise huvitava tulemuse, et me kutsusime neid black hani mustmesi.
Kui me neid jäätiseid siis katsetasime, tegime erinevaid retsepte,
siis algul me hakkasime tegema siis selliseid
traditsioonilisi koorejäätiseid, kõikultuurid. Et hästi huvitavad ja head ja kui ma nende koorejäätiste
katsetamisega lõpetasime, siis natuke materjali üle
ja me mõtlesime, et no proovime teha ka siis nagu mahlajäätiseid.
Ja siis jällegi nagu ma enne rääkisin nendest vao efektidest
siis minu jaoks mahlajäätis vahet polnud,
kas ta oli siis kuslapuust või tikk Krist
või siis ebaküdooniad olid sellise vau-efektiga toodet.
Tõesti, Need on niivõrd maitsvad, niivõrd head
ja kui me mõtleme mahlajäätise peale, siis mahlajäätis sobib ka,
eks veganitele, taimetoitlastele võib-olla inimestele,
kes ei talu piimatooteid niivõrd, et on võimalik igasuguseid
huvitavaid asju nendest teha. Kuid noh, minu jaoks ikkagi on väga-väga väärtuslik see,
kui me saame neid marju värskelt süüa.
Sügavkülmutame, võtame neid talvel natukese kaupa
sügavkülmast välja, teeme, smuutisid, paneme pudru peale.
Pigem on nagu just see ja kui meil on aias neid ükspuha,
kas siis seda seitset erinevat kultuuri,
lisame juurde siia kõik õunad, pirnid, maasikad,
sõstrad, asjad, et me saame varakevadest kuni hilissügiseni
oma aiast korjata värskeid marju, värskeid puuvilju,
neid süüa, midagi endale keldrisse talveks teha. See kõlas kõik väga ahvatlevalt.
Meile, rääkis Polli aiandusuuringute keskuse teadusjuht
Liina Arus.
