Me sõidame mööda väinamerd Hiiumaa ja Saaremaa vahel  kõrgelaiu poole, et näha väga salapäraseid loomi. Tiigerhülgeid. Nad on ikkagi ülimalt ettevaatlikud ja ja,  ja, ja lähevad kas siis kivi otsast vette? No ikka enne, kui inimene tavaliselt neid näeb  või nagu see paat nagu nägemisulatusse jõuab. Viigerhülged on tõesti väga salapärased loomad  ja ainus võimalus neid natukene paremini näha on tasapisi  neile lähemale hiilida ja hea on, kui teha seda puude varjus. Siinsamas meie vaateulatuses on üle 20 viigerhülge. Miks nad nii ettevaatlikud on? No eks see nende nende elu miljonite aastate jooksul on  selleks sundinud, et need on arktilised loomad  ja ja põhiline vaenlane on jääkaru. Ja kui sa seda jääkaru õigel ajal ära ei näe,  siis, Siis oled sa siis oled sa tema kõhus, jah,  varsti. Aga kes on nende vaenlased siin? Looduslikke vaenlasi ei ole. No võib olla küll, et poegi üritavad ikkagi õnneks võtta  ja võtavad merikotkad ja rebased, kui nad neid üles leiavad,  aga aga ikka põhiline. Põhiline, mis pärast veel see iiger inimest pelgab,  on see, et teda on. Niikaua kui inimene ja viiger on koos olnud,  on seda viigrit ikkagi kütitud. Viiger ja üldse hülged põhiliselt just viiger,  võib-olla üheks põhjuseks, miks pärast inimesed seal  Läänemere ääres üldse paikseks jäid just eriti saartel,  et kasutati siis lihatoiduks ja toiduks nahka köhakatteks rasvakütteks. Et siin on ju vanemad vanemad asula asulakohad,  mis on Hiiumaal Kõpus, kust on leitud ikka äärmiselt palju  viiger hülge, luid. Siinsamas ühe suurema kivi taga. Kui õnnestuks sinna varjuda, siis oleksid viigerhülged üsna lähedal,  aga samas peab. Jääma hästi maad ligi praktiliselt roomates  või kägarkõnnis tuleb neile lähemale minna. Kui kaugel me praegu oleme neist umbes? Olla sõjamehet. Seitse-kaheksakümmend meetrit, see on väga hästi,  eks ole. Ja väga suurt lähemale ei soovi. Kui inimene näeb viiger hüljest, kuidas ta tunneb ära,  et tegemist on just viigerhülgega Põhi põhiline tunnus on see, et, et viiger on ikka kassi  näoga loom ja siis alluljes on niisuguse koera näoga  või hobuse näoga, et ja väga hästi saab karvamustri järgi aru,  et tiigritel on ilusad rõngakujulised laigud,  mõnel suuremad, mõnel mõnel väiksemad. Aga aga need on ikka täiesti selgelt eristatavad  ja hallil ja teistel hülgeliikidel selliseid ümmargusi laikusid. Kere peal ei ole. Karva vahetavad, et see on siis põhjus, miks nad peavad  olema kivide peal niimoodi esitama, meest väljas olema. Loomulikult, kui kui on külmad talved, siis on sel paralleel  meres nii palju jääd, et, et siis nad on veel ütleme,  jää peal saavad sellega hakkama. Nahk tahab sooja saada selleks, et uus kar kasvama hakkaks. Nad ei söö ega tee mitte midagi muud selle  selle kuu aja jooksul, kui see kalavahetuse aeg on. See hakkab kuskil aprilli alguses ja lõpeb. Mai mai keskpäeva mai lõpus. Üks on eriti suur ja paks. Kas kevadel väiksem oleme? Kui on Kui palju kevadel paksusid hülgeid, siis see tähendab,  et midagi on valesti. Hülged peaksid olema kevadel hästi kõhnad. Miks just kõhnad, kõhnad sellepärast, et nagu me räägime,  et nad ei söö ju kuu aega midagi. Nad on oma poja üles kasvatanud, selle ära noh,  talve külma üle elanud, eks ole, et neil peaks olema see  energia täiesti täiesti otsas. Aga kui seda on üle jäänud, siis midagi on jäänud tegemata,  ilmselt on jäänud see poeg sünnitamata või ei ole nad  imetanud seda poega piisavalt kaua. Põhjus, miks me praegu siin viigerhülge poegi ei näe,  kus nad on? Pojad ujuvad ja söövad kuskil sellepärast,  et pojad esimesel aastal karva ei vaheta. Nad selle aastal sündinud pojad. Ilmuvad välja järgmisel aastal, siis, kui nad esimest korda  karva vahetavad. Kogenud bioloogi jaoks on merekividel pikutavate hüljeste  jälgimine oluline infoallikas et saada aru,  kuidas siin tegutseval hülgekarja viimastel aastatel on läinud. Kui palju on suur ja kui palju on väikseid hülgeid,  see näitab enam-vähem seda, et missuguses seisus see,  see, see kari on, kui hästi on nendel läinud eelmistel  aastatel sigimine. Nüüd praegu väiksed hülged eriti palju sees ei ole,  järelikult ei olnud see sigimine nagu eelmistel aastatel  eriti hea. Kui siin see karvavahetus ja nälgimine lõpuks läbi saab,  kuhu nad lähevad, lähevad siis sööma, kus on palju kala,  jah, tavaliselt avamerele kuskile, kus on suuremad räimeparved,  et. Mis teeb viigerhülge eriliseks, loomaks,  mis loom ta on? No ta on ikkagi jää, hüljes, puhtalt jää,  hüljes, jäähall, üles on ka samamoodi jäälembeline hüljes ja,  ja kui ütleme, meil siin Läänemeres tal võimalus poegida on,  siis ta eelistab ka ikkagi jääd, aga aga saab väga hästi  ka laidudel ja, ja karidel oma poegimisega hakkama,  aga, aga viiger, seda kunsti pole selgeks õppinud  nii et, et ta on ainult ainult jääga seotud. Et ta on sellise sigimisega kohanenud, sellepärast et see on  talle kõige turvalisem. Et ta peidab oma pojad ära jääkoobastesse  ja siis ei ole nad siis kunagi oma põhivaenlase jääkaru  poolt nii lihtsalt leitavad. Ja, ja samal ajal kõik teised rebased ja kotkad,  kes tegelikult viigripojaga väga hästi hakkama saavad,  kui ta üles leiab Kui hallhülges kaitseb oma poega päris raevukalt Siis viiger tavaliselt põgeneb, et ta teab,  et ta, et tal on lihtsam lihtsam oma poega ohverdada,  ise ellu jääda, et siis ta saab ehk järgmine aasta veel ühe poja. Praegu me oleme Hiiumaa laidude juures ja meil tõesti  õnnestubki näha viigerhülgeid. Aga miks me üldiselt neid ikkagi nii harva kohtame? Nad on üksildase eluviisiga, nad ei kogune suurtest  karjadesse nagu, nagu allhülged. Ja, ja tegelikult needsamad Hiiumaa laiud on minu arust  Läänemere kõige parem koht üleüldse, kus neid sellisena  vaadata saab. Eestis me räägime mingisugusest umbes umbes suurusjärgus  1000-st loomast, kes nüüd on siis natuke rohkem  ja natuke vähem, et ega seda täpselt ei tea ja. Läänemere number tuleks mingisuguse 13 14 15000 kanti,  aga enamik nendest elab seal Botnia lahes. On põhjapoolse põhjapoolse levikuga. Ja siis ongi siin Väinameri ja Liivi laht on nagu teise ala  alamasurkonna kodu ja üks väikene käputäis on  siis veel ka Soome lahe idaosas põhiliselt põhiliselt Venemaa. 100 aastat tagasi elas Läänemeres umbes 180000 viigrit. 1980.-teks oli see langenud 5000-ni. Selle põhjuseks oli intensiivne küttimine  ja Läänemere reostuse tõttu vil veatuks jäänud emasloomad. Viigrite arvukus tõusis uuesti kahe tuhandetel põhiliselt  Botni asurkonnas. Viigiljeste seirega tegelevad Läänemere riikide teadlased järjepidevalt. Need pildid on tehtud kevadisest viigrite loendusest  Väinamere jääl. Kas ta talv viigrite jaoks oli? Tundub, et said hakkama oma poegimisega selles mõttes,  et jää oli kogu poegimisperioodi jooksul  ja see oli piisavalt piisavalt suurel alal,  et nad ei pidanud kuskile ühte punti kokku kogunema,  nagu mõni aasta on olnud, kui viimane jäätükk on ainult  Pärnu lahes ja, ja kõik hülged on seal peal. Ja seegi sulab enne ära, kui nad oma pojad saavad suureks kasvatatud. See, et meil oleks võimalus siin Hiiumaa laidudel  ja meres näha endiselt viigerhülgeid ka aastakümne  ja 20 pärast ja nii edasi, kas me saame ise midagi ära  ka teha selle jaoks, et nende arvukus kasvaks? Ega suurt ei saa, sellepärast et nendel arvukus ikkagi  sõltub sellest, kui edukalt nad sigivad ja,  ja see sõltub sellest, kui palju on nendel sigimis ajal jääd  ja kas see jää püsib selle sigimise ajal. Jääd mereme teha ei oska. Et kliimamuutustel on otsene mõju viigerhülgele See on kõige otsesem mõju, ütleme ma arvan,  et, et Eesti liikidest on liiger viiger,  kõige puhtam kliima soojenemise näidis, mis noh,  imetajate liikidest, mis võib juhtuda eliigiga.
