Op vaata põdra jälg on siit tulnud mööda teed. Metsloomad on võtnud ökoduktid. Hästi omaks näed, need kitsekeegi on, siin on olnud öösel  siin kitsa tegevus, on Ilves, ilves ka. Taani ei saa uhkustada kõrgete mägedega,  küll aga tekitavad taanlased mägede viisi prügi. Maailma puhtaima prügipõletusjaama katusel saab  mäesuuskadega alla sõita. Üksinda talvistes rabades hulkuja saab kevade tulles puhkama heita. Eesti teedel hukkub igal aastal tuhandeid suurulukeid  ja loendamatu arv väiksemaid loomi. Liiklusohutuse eesmärgil ja elude säästmiseks on meil  ehitatud nii loomatunneleid, teeületuskohti kui  ka ökodukte. Ka osoonis oleme loomadele rajatud tee ületuskohtadest  rääkinud korduvalt ning tõdenud, et need on abiks,  aga ei säästa kaugeltki kõiki elusid. Üsna tagasihoidlikult on Eestis seni suhtutud üle laiemat  maanteede ehitatud ökoduktidesse arvates,  et ega need loomi hästi üle tee ei aita. Tuleb aga välja, et tegelikult ökoduktid toimivad küll. Viimaste aastate uuringud näitavad, et seda isegi üllatavalt hästi. Praegu ma olen tulnud rõõsale, kus asub 2020. aastal  valminud ökodukt. Op vaata, no nii põdra jälg, näed siin ka. Ta on siit tulnud mööda teed, näed. Sealt üle kraavi hüpanud. Ja lumi tuli maha eile hommikul ju. Nii et eks ta siis tuligi. Eile päeval, täna öösel, millalgi ta siit on üle läinud värskelt. Näed juba kaamera paistab jah, kuskil siin poole ökodukti  peal on teil siis see salasilm? Salasilmad, meil on siin peidus jah, tegelikult kokku kolm silma,  lähme vaatame ühte. Kuidas teie töö siis siin täpsemalt käib ikkagi? Andmed tuleb maha laadida ja ikka andmed maha laadida. Piilukaameratega. Kohe näeme, kas siin keegi käinud ka on. Need kitsekeegi on. Mina on olnud öösel siin kitsas ja et tegevus saab ooo,  Ilve ilves ka. Tegelikult on see ikkagi võib pool naljaga öelda,  et skeptikutele päris paras põnts, mida te siin näinud olete,  et küll on olnud aastaid ja aastaid juttu sellest,  et need ökoduktid, et kui need ehitatakse,  nad ju tegelikult ei toimi, siis praegu ma ise näen ka,  et toimivad küll. No üks asi on muidugi see, et kas loom sinna peale läheb. Teine asi on see, kui tihti ta sinna läheb  ja mida ta seal teeb. Aga need ökoduktid siin rõõsa nõmmeri, need toimivad  suurepäraselt praktiliselt öelda, et metskitsed elavad siin  peal mingi osa aastast nad söövad siin nad magavad siin nad  on siin keset päeva täiesti, et kõige halvem aeg  metskitsekohata on kusagil kesköö paiku. Ökodukt koosneb sõiduradasid ületavast sillast  ja loomi sillale, suunavatest tee ääres,  kulgevatest taradest. Tarad peavad olema piisavalt tugevad ja kõrged,  et suured loomad neid ei ületaks ning piisavalt sügavale kaevatud,  et väiksemad loomad ei läheks teele aia alt. Ökodukti lähistel muutub teeäärne tara plankaiaks,  mis summutab liiklusmüra ja varjab sõidukite tulede valguse. Üle silla juhatab loomi piirkonnale omane taimestik  ja pinnas ning kokku tassitud risuvallid,  mis pakuvad väiksematele loomadele ka varjumise võimaluse. Hästi oluline ongi see, kuhu see ökodukt on tehtud. Ta peab kindlasti olema seal, kus loomad ikkagi reaalselt käivad. Sellepärast et loomade käigurajad on ajalooliselt väga,  väga püsivad, et ei ole mõtet teha ülekäigurada sinna,  kus loomad ei käi. Et see on nüüd siis A ja O nüüd teine asi on see,  et sinna peab säilima see maastik, mis loomadel on. Et kui ökodukti ümber maastik ära hävitada,  ükskõik siis, kas me võtame sealt metsad maha  või me teeme sinna mingid laohooned või mida iganes  siis kui see rohekoridor täitsa läbi lõigata,  maastik ära hävitada, siis loomad ei liigu seal enam,  eks ole, ja nüüd tegelikult tulevad sellised väiksemad nüansid,  mis on ökodukti suurus, see ökodukt, kus me praegu oleme,  see on päris suur, see on keskelt 50 meetrit lai,  sealt suudmast, ta läheb veel laiemaks, eks ole,  ta on selline nagu lehter, mis püüab loomad kinni kahest otsast. Nüüd see 50 meetrit on tegelikult miinimum,  mis meil siin üle neljarealiste maanteede käima peab  ja me ka teame, eks ole, et kui see ökodukt on liiga väike,  siis see ka takistab loomadel selle kasutamist,  ehk siis mõõtmed on väga olulised. Kallak on oluline veel, mis on seoses maastikuga,  me näeme, et sealpool on mets sealpool on mets,  loom tahab ka näha, et teisel pool on mets,  et seal see elupaik, kust ta tuleb, jätkub teisel pool ka. Me oleme tulnud nüüd päris esimese ökodukti juurde  ja siin selle jala, mil me praegu seisame. Just siin me siis näeme, et milline näeb välja peaaegu 10  aastat vana ökodukt. Et oleme Tallinn-Tartu maanteel 34. kilomeetril,  kuhu siis see kodu ökodukt ehitati aastal 2013. Kui ma praegu vaatan ja võrdlen seda nüüd  selle rõõsaga, kust me eelnevalt tulime see on ikka  märgatavalt väiksem, kohe täitsa tibatilluke,  võrreldes selle uuema ökoduktiga. Ja just, et uuemad ökoduktid said ehitatud ikkagi juba  soovitatud mõõtmete järgi, et keskkohast vähemalt 50 meetrit laiad. Aga kuna kolu oli selline esimene ja nii-öelda pilootprojekt  ja siis ta sai ikkagi väiksem keskelt on tal laiust umbes 22 meetrit. Aga samas me näeme, et aastatega on nüüd taimestik ilusti kasvanud,  et siia puud, põõsad on kõrgemaks muutunud. Müraseinad ei ole enam nii silmatorkavalt heledad  ja kollased, et tegelikult see on päris mõnus  ja loomad on sellega kenasti kasutusse võtnud. Ja kuidas need loomad selle omaks võtsid? See on väga erinev, et tegelikult ka liigiti,  et kui me tegime siin esmaseiret aastatel 2015 2016  siis julgemad loomad tegelikult olid selle juba kasutusse võtnud. Liikusid rebased, nemad liiguvad igal pool  ja tegelikult ka metskitse liikus päris palju  ja tollal ka metssiga ka ettevaatlikud suurkiskjad tegid  mõned luureretked, et hunt käis paar korda üle,  Ilves käis juba esmaseire ajal, aga valdav osa üllatust,  st tegelikult tehtigi ikkagi väikeulukite  ja koduloomade poolt, et siin käis ka hästi palju kasse  ja ka koeri ja inimesi liikus rohkem. Et praegu on hästi positiivne see, et siin praktiliselt  inimesi ei liigu. Ja ei ole ka seda häiringut siis ulukitele. Ja on näha, et nüüd jätkuseires, mida me oleme teinud,  et tegelikult suurulukite osakaal on oluliselt kasvanud. Kohalikud elanikud tahaksid ju ka, võib olla siit üle käia. No tegelikult jah, ökoduktid on ikkagi loomadele mõeldud  ja inimesed siin liikuda ei tohiks, et kuigi me oleme öelnud  ka kohalikele, et kui on ikka väga vaja minna  ja see on otse tee, et käige üle, et jalgsikäija,  jalgrattur võib olla ei ole nii häiriv. Aga üldiselt jah, inimesed võiksid siit eemale hoida. Tallinn-Tartu maanteel on nüüd ju olemas  ka need samatasandilised metsloomade teeületuskohad. Kas on teada ka, kas need toimivad hästi  ja säästavad metsloomade elusid? Nad võiksid toimida paremini, aga probleem on mitte loomades,  vaid probleem on inimestes, inimesed lihtsalt ei võta  kiirust maha, loomad ei pääse üle tee. Sageli nad jäävad sinna tarade vahele lõksu liiguvad piki  maanteed edasi ja mingil hetkel siis on ka jäänud auto alla. Me oleme nüüd tulnud Tallinn-Tartu maantee äärest  Tallinn-Pärnu maantee juurde ja uskuge või mitte,  see pilt on võib-olla natukene teistmoodi,  sest et ökodukt on siin koos väikse sõiduteega. Kas nii siis oligi täiesti siin mõeldud,  et ökodukt peaks olema ikkagi ka inimestele? Ja, ja see oli täitsa nii plaanitudki, et see ongi mõeldud  tegelikult kohalikele liikumiseks, sellepärast et noh,  kui pärast esimese ökodukti valmimist oli kohe kõva kisa,  et loomadele ehitatakse mitme miljoni eest silda,  aga mida inimene teeb, et noh, inimene peab ju  ka üle tee saama, eks ole. Ja see ei ole tegelikult maailmas ainulaadne,  Eestis küll seni ainulaadne, aga maailmas see toimib mujal ka. Aga kuidas siis nüüd loomad sellise ökodukti siin vastu on võtnud,  kus tegelikult on ka pidev selline inimeste üle sillaliiklus? No ei saa öelda, et see neid üldse ei häiriks,  häirib küll. Tegelikult meid üldse alguses üllatas see,  et kui palju erinevaid liike me siin nägime,  sest et alguses me ei lootnud siin näha üldse suurkiskjaid,  aga selgus, et nemad käivad väga hea meelega mööda teed. Siit on isegi karu üle läinud ja siiski me kuna karu on üks  väga tundlik liikidest, siis me ei lootnud siin tegelikult  karu näha. Aga karu arvukusega on praegu hästi  ja siit ta on üle ka jalutanud. Ja tegelikult põtra me ei lootnud siin üldse näha. Aga siiski seire lõpuks. Puder hakkas siit üle käima regulaarselt. Üks asi, mis muidugi mulle siin teravalt silma torkab,  on see, et siinpool on väga kõrged puud ja võiks öelda,  et kohe mets vastas, teisel pool samal ajal on ikkagi täitsa  lagedaks tõmmatud, kas see ei mõjuta siis loomi? See mõjutas neid väga kõvasti ja see mõjutas neid kuni teise seireaastani. Ja see oligi põhjus, miks me tegelikult ei lootnud,  et me siin põtra näeme, sest et põder on üsna ettevaatlik  ökodukti peale liikuja. Ja tegelikult seesama lageraie, mis siin suudmes toimus,  sai väga palju kriitikat, kohe, kui see ökodukt valmis juba enne,  kui see valmis, tegelikult. Aga siiski, eks ole, mets ka kasvab need puud,  mis siin siis on näha, need saavutasid ütleme nii,  et piisava kõrguse ja tiheduse Kas kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult Eestis  olemasolevad ökoduktid toimivad ja täidavad oma eesmärki suurepäraselt? Nad toimivad, mõni võiks toimida natuke paremini,  mõningaid vigu saaks vältida, inimesed võiksid ökoduktidel  võimalikult vähe käia ja kui tõesti on vaja käia,  siis vaikselt ja nii, et endast märki maha ei jäta. Koeri kindlasti mitte ökoduktil jooksutada,  sest see on ohtlik nii loomadele kui koerale endale. Aga eks me peamegi mõtlema sellele, et ökodukt kestab kauem  kui inimsugu, kes meil siin praegu elab,  ökodukt peab kestma vähemalt 100 aastat. Ja samuti kõik see, mis ökodukti ümber on,  peab püsima. Et ta saaks toimida. Taani ei saa uhkustada küll kõrgete mägedega,  küll aga tekitavad taanlased ühele Lääne tarbimisühiskonnale  kohaselt mägede viisi prügi, mida siin Kopenhaageni  kesklinna rajatud mäekujulises hoones põle. Tähetakse tehiskünka otsast saavad inimesed aga alla suusatada. Iga päev toob siia jaama olmejäätmeid umbes 300 prügiautot  ja see jaam toodab soojust 90000-le kodule  ja elektrit 80000-le majapidamisele ja see jaam tarbib  aastas umbes pool miljonit tonni olmejäätmeid. Aga kuna taanlased on ühe Euroopa parimaid jäätmesorteerijaid,  tuleb siia jaama töös hoidmiseks ka prügi sisse teistest  maadest importida. Ja just praegu segataksegi siin Inglismaa prügi,  Taani prügiga. Samas on selge, et põletamine ei ole kaugeltki kõige  keskkonnasõbralikum lahendus jäätmeprobleemile. Erinevate jäätmetega ümberkäimise viiside hindamiseks on  teadlased loonud niinimetatud jäätmepüramiidi  millest võib näha, et põletamine jääb oma  keskkonnakahjulikkuselt alla vaid jäätmete prügilasse ladestamisele. Kõige olulisem on juba eos nende tekkimise vältimine  ja tekkinud jäätmete korduskasutamine või ringlusse suunamine. Kõik algab ikkagi prügi sorteerimisest. How Sorter Sard? See prügipõletusjaam on väidetavalt maailma puhtaim,  sest keerukate puhastustehnoloogiate abil filtreeritakse  välja kemikaalid ja korstnatesse jõuab vaid veeaur  ja süsihappegaas, mille jaama arendajad tahavad tulevikus  samuti kinni püüda. Praegu veel arenduses oleva protsessi käigus juhitakse  süsihappegaasi sisaldav suits tulevikus süsiniku sidujasse. 40 kraadine suits tõuseb alt üles, samal ajal voolab ülalt  alla spetsiaalne vedelik, mis reageerib CO kahega  ja seob selle endasse. Tekkiv lahus viiakse järgmisesse anumasse,  kus 105 kraadini kuumutades süsihappegaas eraldub. Ülejääv vedelik juhitakse tagasi süsiniku sidumisele. Kokkukogutud CO kahte saab tulevikus kasutada näiteks  e-kütuste tootmisel. Protsessis järgi jääv veeaur juhitakse korstnasse  ning üleliigne soojus kasutatakse kaugkütteks. Kuna Taanis mägesid pole, kasutasid arhitektid  selle hoone ligi sajameetrise kõrgust tara testi ära  ja rajasid siia Taani kõrgema ronimisseina  ja aastaringselt töötavad mäesuusarajad. Ja siia üles toodi ka rohelust, nii et linnakodanikud saavad  siia tulla jalutama ja pikniku pidama. Ja kui seda vaadet kaua imetleda, võib lausa ära unustada,  et siin all tuksub prügipõletusjaam. So how dus i work ho te local People usid. Taanlased on kõvad prügisorteerijad ja ka nende üldine  energiatootmine on palju keskkonnasõbralikum kui Eestis. Juba praegu moodustab tuuleenergia siin üleriigilisest  kogutarbimisest enamuse. Tänu muudele energiaallikatele aetakse ahju  ka vähem Baltimaades pärit puidupelleteid. Aga miks ikkagi tänasel päeval veel jäätmeid põletada? On südatalv Maa on kaetud paksu lumevaibaga ja see sillutab teed  paikadesse kuhu vesi sel ajal nii kergelt ei pääse. Sooja rabasaared on ilmselt ühed üksildasemad paigad meie  maastikel ümbritsetud raskesti läbitava sooga. Ei ole sinna asja metsamasinatel ega pühapäeva matkajatel. Kui esivanemad otsisid siit pelgupaika sõja eest  siis minu jaoks on need viimased kohad, kus kogeda puutumata  loodust ja omaette olemist. Mida pikemalt siin unenäolises talvemaailmas liigun,  seda enam ununevad mõtted argipäevast ja hakkan tundma end  kui tegelane muinasjutust. Hetkeks võingi uskuda, et olen viimane hingeline maamunal ei  ühtki looma ega lindu, kellega tõtt vaadata. Rääkimata inimesest. Pikema kulgemise peale leian siiski kellegi jäljed. Kaks metskitse, kes põldudel karjas liikumise asemel on  valinud rabavaikuse ja üksi olemise. Tundub, et meil on midagi ühist. Talvises vaikuses on sügavust, mida suvest  või kevadest ei leia. Mõnes võib see tekitada kõhedust aga mina tajun selles  seletamatut pühadust. Kohe sellist, et isegi süüa on raske sest mälumine keset  vaikust on nagu vägivallaakt. Võtan alandlikult peast mütsi ja kuulatan. Ainult jopele langevad lumekristallid ja külmast naksuvad puud. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Rabasaartelt kultuurmaastikele liikudes selgub,  et päris välja surnud talvine elu siiski pole. Seal, kus sobivat toitu leiab ka näljaseid. Need on kõige sitkemad loomad ja linnud,  kes saavad meie tingimustes aastaringselt hakkama. Nii otsib põder värskeid raiesmikke ja pajuvõsa kotkasted  või maanteel hukka saanud loomi. Rebane loodab teravale kuulmisele ja heale hiireaastale. Ning leevikesed leebele, talvele ja inimeste abivalmidusele. Minul on palju lihtsam. Minu väljakutse on jääda ellu vaimses mõttes. Pikk pime talv on kohati väsitav ja paratamatult tekib  igatsus kevade järele. Õnneks tunnen juba külmakuu lõpus, kuidas päevad suure  sammuga pikenevad. Üha rohkem on retki, kus valgetel väljadel saadab mind  pimestav päike. Üksikute paigalindude hääles on tunda elevust  ja see on nakkav. Jäässe hakkavad sulama esimesed augud ja siin-seal hakkab  taas kostuma veevulinat. Ühtäkki leian rabalt salapärased jäljed. Keegi oleks kui õmblusmasinaga valge lapiteki kokku õmmeldud  autogrammiks müstilised hiroglüüvid. Esimesed tedrekuked hakkavad kogunema kevadiseks pulmaajaks. Kui enamasti alustatakse väga rahulikult  siis mõned kokkupõrked on juba lume pealgi tõsiselt tulised. Äkitselt on sulaveed valla ja looduses algab kõigil kiireim aeg. Ainult üks kahejalgne leiab, et just nüüd on paras hetk  laisklema hakata.
