Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Relvaga. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetega parajasti seiklemas.
Ühel sellisel Lõuna-Ameerika maal nagu Colombia
ja eelmises saates sai siis alustatud sellise mägiretke
kirjeldusega kus eesmärgiks oli jõuda iidsesse indiaanlaste
linna nimega.
Suudad Bergid, aeg kadunud linn.
Ja siis seal eelmises saates sai räägitud esimesest kahest matkapäevast.
Et see oli vaevaline, kurnav rada. Ja teisel päeval sai siis otsustatud, et jalavaeva
säästmiseks peaks ronima muula selga.
Ja see õigustaski ennast, kuigi tuli välja,
et seal mula sadulas püsimine nõuab teatud oskusi
ja ka päris palju külma närvi.
Näiteks siis, kui see isepäine muul mõnikord sealt kuristiku
servalt neid magusaid rohututte ampsab.
Aga nüüd tänases saates ma siis jätkan seda kadunud
linnaseikluse jutustamist, alguses räägin,
kuidas möödus meie kolmas retke päev ja siis sellest,
kuidas me ikkagi sinna kadunud linna kohale jõudsime
ja mida me seal siis näha ja teada saime. Sedaviisi algab siis kena linnulaulu saatel üks viiva
indiaanlaste tantsulaul.
Noh, need viivad on siis üks neid rahvakilde,
kelle pärimusskulptuur on üsna lähedane nende muistsete
Tairono omadega, kes kunagi selle nii-öelda kadunud. Linna avastasid ja see salvestis, kus muusika on pärit,
on tehtud 2020. aastal ühes külas nimega Cheesy
ja see küla siis üks paljudest, kus need tänapäeva viivad,
seal mägedes elavad.
Ja sealt videosalvestusest, et kus Eli nüüd pärit on,
on ka näha, kuidas tants käib, naised liiguvad tantsides
hanereas mehe järel, kes puhub flööti ja nii pillimees kui
tantsijad on helevalgetes riietes, nii nagu see viivadel
kombeks on ja naised hoiavad siis veel käes punaseid rätte,
millega nad siis tantsurütmis lehvitavad,
noh ühesõnaga üks selline igati klassikaline viivade rahvatants. Aga kui nüüd tulla Meie kolmanda matkapäeva juurde,
siis tõotas tulla vägagi pikk.
Seal oli siis nüüd oodata seda, et tuleb minna jala,
sest mula jaoks läheb see rada juba liiga järsuks.
Ja meie päeva marsruudi järgi pidi siis olema niimoodi,
et algul kõnnime päris pikalt, et jala siis läbime
kärestikuline jõe ja viimaks tõuseme mööda väga järsku
mäekülge iidseid trepiastmeid mööda sinna kadunud linna
ja vaatame siis seal kadunud linnas hoolega ringi. Ja samal päeval peame veel laskuma sealt alla jõudma enne
pimeduse tulekut öömajasse, ühes indiaanikülas.
Ja et kõike seda päevaga läbi teha, startisime ikka täitsa valges.
Ja nüüd esimene asi, mida ma märkasin sellel kolmanda
päevaretkel oli see, et kui muutunud oli see mets meie ümber.
Eelmistel päevadel oli olnud ikkagi nii,
et sellel metsal oli päris tugevaid inimese tegevuse jälgi,
mõnikord oli see siis väga hõredaks raiutud,
teinekord Ta oli sootuks maha võetud ja selle asemel rajatud
siis mingisuguseid karjamaid või põllulapp pakk. Ja siin täna oli ümberringi tõeline troopiline põlismets,
selline tihe ja lopsakas ja uhke.
Ja miks see mets siin kadunud linna ümber nii puutumatu oli,
selle kohta olin ma enne Colombia reisi päris palju lugenud
ja endale selgeks saanud, et põhjusi on päris kohe mitmeid.
Esimene siis see, et siin ümberringi on ikka ülihõre asustus
ja mäed on nii järsud, et teid siin ka ei ole.
Ja sellepärast lihtsalt Te ei ole metsaraiuja kusagil ümberringi. Ja teine põhjus pidi olema siis see, et see kadunud linna
ümbrus on kohalikele indiaani rahvastele pühapaik.
Nii et nad lihtsalt ei puutu, oh seda metsa ümber selle linna.
Ja kolmas põhjus, miks mets ikkagi nii uhke siin oli,
oli siis see, et siia oli rajatud juba mõned aastakümned
tagasi täiesti ametlik riiklik looduskaitseala.
Ja see looduskaitseala kandis siis nime Sierra Nevada dessant.
Ta Marta rahvuspark loodi juba 1964. aastal. Ja ta haaras ikka tohutu suure osa siinsetest metsadest
ja mägedest kokku 17000 ruutkilomeetrit,
noh, võrdleme näiteks meie armsa Eesti pindalaga.
See on siis ju tervelt kolmandik kogu Eestimaa pindalast.
Ja loodusteadlased on seda rahvusparki ka hoolega uurinud
ja selgitanud, et ta on ikka väga elurikas,
näiteks taimeliike leidub seal üle 3000 linnuliike üle 400.
Ja ei puudu ka sellised põnevad Lõuna-Ameerika metsloomad,
nagu akuuti, tapiir, jaaguar, kuuti. Tema on siis umbes niisugune jänesest veidikene suurem elukas,
kes välimuselt meenutab võib-olla suurt kasvu merisiga.
Ja ta piir on jällegi sarnane metsseale ainult päratult
palju suurem.
Ja tema kärsson nii pikk, et meenutab pigem lont.
Aga jaaguar, noh, see on teadagi siis Lõuna-Ameerika
kiskjate kuningas võimas laigulise kehamustriga kaslane,
kelle kehapikkus küündida kuni kahe meetrini. Neid elukaid seal matkates me küll silmata ei saanud,
kuigi ma olin neid eelmistel Lõuna-Ameerika reisidel kõiki
looduses näinud.
Praegu lihtsalt Meil oli matkamisega nii palju tegemist,
et loodus vaatusteks lihtsalt ei olnud aega.
Aga neid linde seal raja ääres sai küll näha suuremaid
ja väiksemaid, väga kirevaid, teinekord ja väga huvitava lauluga.
Ja mõtlesime sedamoodi päris kõva tempoga seal hommikul
ligikaudu tund aega ja siis jõudsime selle jõe äärde,
kuhu me pidime jõudma. Ja no kahtlemata oli see kõige laiem kõikidest jõgedest,
mida me kolme päeva jooksul olime ületanud.
Jõe laius võis olla umbes nii 10 15 meetrit.
Ja vesi paistis olevat kohati tihti lausa üle põlve
ja veevool väga tormakas.
Ja ma ei teagi, kuidas me muidu sealt üle oleksime saanud,
aga meie indiaanlastest teejuhtidel oli siis niisugune trikk,
et nad vedasid üle v ühelt kaldalt teisele sellise
julgestusköie ja sellest, et siis kinni hoides oli vees
sumada niisugune kindel tunne et kiire vool mitte mingil
juhul sul jalgu alt ära ei vii. Ja teistpidi oli see minek ikkagi võrdlemisi ebamugav,
sest põhi oli kivine ja minna tuli paljajalu.
Matkasaapad tuli hoida kuivana, sest matkapäev oli ju
praktiliselt alles ees ja märgade jalavarjudega pikka teed
kõndides võid sa ikka jalad väga haledasti ära hõõruda.
No saime siis kuidagi üle jõe ukerdatud ja saapad jälle jalga.
Ja nüüd siis seisis ees üks kõige tõsisemaid pingutusi meie jaoks,
sest siit algas siis legendaarne trepp, mis viis kadunud linna. Ja legendaarne on ta tõepoolest, sest ta on olnud läbi
aegade ainus võimalus sinna üles linna kohale jõuda.
Nii et rajati siia kindlasti juba rohkem kui pool 1000
aastat tagasi.
Ja siis vahepealsed sajanditega, kui see linn inimtühi oli,
lagunes trepp üsnagi laiali.
Noh, kõik need puude juured ja vihmaveed
ja muud loodusjõud olid need kivilahmaka kohad minema kangutanud. Aga siis pärast seda, kui nii 50 aastat tagasi teadlased
selle linna jällegi üles leidsid, hakati seda treppi jälle korrastama.
Ja põhiliselt tehti siis seda, et pandi lihtsalt need vanad
trepiastmed oma endisele kohale tagasi.
Mõne koha peal oli siiski vajaga juurde tuua täitsa uusi
kivi lahmakaid.
Aga nüüd oli see trepp igatahes igati käimiskõlbulik.
Jaa, ta koosnes siis 1200-st kiviastmest
ja oli väga järsk. Nii et siit jõe kaldalt vaadates oli lihtsalt näha,
et ta muudkui läheb ja läheb, on suhteliselt kitsas,
need kaks inimest sinna kõrvutada käima ei mahuks.
Aga noh, see trepi lõpp loomulikult sealt ära ei paistnud,
see lihtsalt uppus seal kusagil kõrgel sinna paksu metsa sisse.
Ja kui nüüd omal jalal sinna üles minema sai hakatud,
siis ausalt öeldes oli see päris pingutav.
Trip oli nii järsk, et mõne kurvi peal pidin vähemalt mina
küll täitsa käpuli minema ja muidugi võttis pikk minek siis higist,
et oma ja hingevahepeal kinni. Aga noh, kuidagimoodi sai sinna üles siis ikkagi ukerdatud
ja kui jällegi oli natuke aega hinge tõmmatud,
siis oli ikkagi ka see võidurõõm väga suur,
et näe, kolm päeva sai pingutatud, aga kohale jõudsime.
Ja siis, kui lihtsalt lasi pilgu selle kadunud linna
algusest üle käia, siis see sööbis ka ikka päris sügavat mällu.
No mis seal näha oli, olid niisugused suured platsid,
mis olid puudest ja võsast puhastatud ja nende platside peal
olnud siis niuksed, ümarad, kivide rassid mitmed neist olid
ikka nii 10 või paarikümnemeetrise läbimõõduga
ja neid rasse ühendasid päris laiad kivitrepid. Ja see terrasside ja kivitreppide jada läks mööda seda
mäekülge aina kõrgemale.
Täitsa nii kaugele, kui pilk üldse küündis.
Ja noh, see hommikune looduse seis, see oli ka ju väga eriline,
oli ju nii vara lämmatavad troopilist kuumust veel ei olnud,
õhk oli mõnusalt jahe ja sametine hingata oli kuidagi hästi
kerge ja siis veel see eriline hommikuvalgus.
Päike oli madalal ja selle langus kiired tungisid niimoodi
kimpudena läbi ümbritsevate puude võrade. Ja siis need uhked vaated veel ümbritsevatele mägedele mitme
kilomeetri kaugusel ainult tiheda põlismetsaga kaetud
mäetipud ja see troopiline mets parajasti neil
hommikutundidel auras.
Need metsa kohale kerkisid udukardinad, et kardinad kerkisid
siis kõrgemale mäetippude ümber ja muutusid sellisteks
pilved tupsudeks.
Ja siis tuul kandis neid sealt aeglaselt edasi. Nii et tõesti võiks öelda, nõiduslik tunne oli esimestel
minutitel sinna kadunud linna jõudmise järel. Aga kui nüüd kuulaja seda muusikat võrdleb selle muusikaga,
mis saate algul kõlas siis need meloodiad on ülimalt sarnased.
Ja põhjus selles, et see on kõik viivade traditsiooniline
muusika ja vahe on ainult selles, et kui eelmine kord seda
seal siis. Kuu lauldi siis siin juba kõlas ainult flöödimeloodiana.
Aga seal kadunud linnas oli nüüd esimene asi.
See, et meie indiaanlastest teejuht on, andis selle kadunud
linna ajaloo kohta teatud seletusi.
Alustas siis sellest, mismoodi see paik ikkagi avalikkuse
jaoks pool sajandit tagasi üldse teatavaks sai.
Ja kõnelised põhjuseks olid tegelikult illegaalsed aardeotsijad.
Neid aardekütte on seal Colombias tänaseni väga palju. Enamasti on nad siis niisugused puruvaesed mehed,
kellel midagi kaotada pole, tööd neil pole
ja siis nad lihtsalt kolavad lõputult kõrvalistes Kolgastes
ja mägedes ja otsivad mingeid vanu indiaanlaste asula
ja matusepaiku, mida keegi pole veel jõudnud rüüstada.
Ja siis, kui nad sealt midagi leiavad, katsuvad siis neid
esemeid mustal turul maha müüa.
Ja siis oli olnud nii, et 1972. aastal oli siia üksildesse
paiku ka jõudnud üks selline noh, võiks öelda hulgus. Ta oli aardeotsija, aga samas ka kirglik jahimees
ja ta pidas siinsamas mäe jalamil jahti ja sai siis püssiga
pihta ühele linnule.
Lind kukkus metsa alla ja kui mees seda sealt maast üles
korjama hakkas, märkas mingisuguseid sammaldunud
trepijäänuseid ja siis hakkas neid jäänuseid mööda ülespoole liikuma,
jõudis nende imelike kivi terrasside juurde
ja siis sai aru, et siin võib olla midagi üsna väärtuslikku. Pidas koha meeles mõne päeva pärast.
Ta võttis juba kaaslased kaasa ja siis nad hakkasid siin kühveldama,
kühveldasid mitut päeva ja leidsidki esimesed ehted
ja esemed, need olid peenelt viimistletud,
osalt kaetud kulla ja kalliskividega.
Noh, ühesõnaga nad leidsid, et nad on sattunud väga magusale
kohale ja hakkasid siis järgmistel kuudel ümberringi
linnades nende asjadega koobitsema. Aga see jõudis kohe teiste aardeotsijate kõrvu,
et keegi on midagi väärtuslikku kusagit leidnud.
Ja tasapisi Peilist nad ise ka siis selle koha välja.
Ja siis tuli juba see aeg, kui seal kadunud linna asemel
toimetas õige palju hauaröövleid.
Ja kui nad seal siis niimoodi midagi ka leidsid,
need mehed olid ikkagi ju üsna sellised tahumatud
ja ütleksin, et jõhkrad ja vägivaldsed. Siis nad päris tihti hakkasid seal omavahel kraaklema.
Ja mõnikord ikka läks täitsa tapluseks.
Vahel paukusid püssid ja mõnikord tekkis ka lausa laip puu.
Nii et asi läks ikka väga käest ära ja siis oli olnud niimoodi,
et üks nendest aardeküttidest, temal sai kõigest sellest
kõrini ja ta läks ühes linnas ühte teadusuurimuse instituuti
ja kõneles arheoloogidele ära, et mis asi seal mägede peidus
leitud on ja ta oli isegi arheoloogid sinna kohale viinud,
tee kätte juhatanud. Ja see oli siis aastal 1976, noh, ja siis algas selle
kadunud linnaga juba täiesti uus ajajärk.
Need aardeotsijad aeti sealt minema ja arheoloogid asusid
tegutsema ja samas hakati ka korrastama selle kadunud linna varemeid.
Colombia valitsus ja rahvusvahelised organisatsioonid said
kiiresti aru, et tõeliselt vägev leid seal mägede peidus
ja nendele teadlastele tiga üsna heldelt raha.
Nii et juba kuskil kümnekonna aasta pärast olid esimesed terrassid,
trepid seal kadunud linnas välja puhastatud
ja neid siis korrastati, uuriti aina edasi
ja siis when ütles seda, et praeguseks ajaks on siis
teadlased selgitanud, et see linn on ikka tohutult vana. Esimesed kivirajatised lood siia juba 1400 aastat tagasi.
Ja siis sajandite jooksul muutus linn aina suuremaks
ja tema hiilgeaeg oli olnud kusagil seal 13.-st sajandist
kuni 16. sajandini.
Siis oli elanud siin alaliselt rohkem kui 2000 inimest
ja kõik need ümbritsevate mägede nõlvad olid kaetud aia
ja põllulapp pidega.
Ja see linn ise oli siis keskuseks hästi suurele alale
ümbritsevatele indiaani rahvastele. Olin niisugune poliitiline kaubanduslik usuline keskus.
Ja need ehitised seal olid siis tänapäeva pilguga vaadates
väga osavasti ja läbimõeldult ostetud.
Seal oli kivist torustike ja kraavide süsteem,
mis juhtis ära liigvee, noh seal troopilistes mägedes on ju
need vihmaveetulvad igal aastal lausa määratud.
Aga need terrassid ja trepid ja mägede nõlvu kindlustavad
müürid olid ehitatud nii hoolikalt, nii soliidselt,
et nüüd, kui teadlased nad avastasid olid nad püsinud üsnagi
rikkumatutena ja neid taastada oli võrdlemisi lihtne. Teadlased on ka selgitanud seda, et oma parimatel aegadel
oli siin terrasside peal olnud ikkagi sadu erinevaid hooneid
ja must neist hoonet, sest olid siis elumajad.
Osa olid mõeldud lao hooneteks.
Osa olid jälle niisugused suuremad, ühiste nõupidamiste
ja tseremooniate hooned.
Aga kõik need hooned olid kerge konstruktsiooniga.
Nad olid üldiselt ümara kujuga, seinad olid tehtud puidust
või savist, katus punutud, peamiselt rohttaimedest. Ja nüüd nendel sajanditel, kui siin enam ei elatud,
lagunesid kõik need hooned nii ära, et nendest ei ole
praegusel ajal seal mitte mingisugust jälge.
Aga kui nüüd on selle sissejuhatava jutu ära rääkinud,
siis hakkasime mööda neid terrasse ja trepp Pepe ringi
kolama ja seal kõnele Su on igasuguseid huvitavaid asju
sellest muistsest Taironade kultuurist näiteks matusekombed.
Me olime siis parajasti ühe niisuguse kivi terrassi juures. See oli siis praegu täiesti lage.
Agamann ütles, et siin peal oli siis asunud üks elamu
ja arheoloogid olid siis leidnud selle kunagise
elamukivipõranda alt matusepaiga.
Et see oli siis selliste rohkete hauapanustega.
Seal oli siis leitud ehteid ja väga hoolikalt viimistletud esemeid,
keraamilisi, nõusid, riidejäänuseid, tarbevahendis,
ühesõnaga igasugu asju, mida Taironade veendumuse järgi
nendel teispoolsusesse lahkunud inimestel vaja võis minna. Ja vann kõneles ka seda, Need lahkunute põrmud olid seal
elumaja põranda all täiesti kindlas järjestuses,
nii et pereisa säilmed olid kõige keskel
ja siis teiste pereliikmete omad ümberringi selle ümber.
Ja Ta ütles ka seda, et see oli nüüd siis väga tüüpiline.
Samasuguseid kombeid olid arheoloogid leidnud ka siit mujalt.
Nii et tõepoolest elati selles samas hoones,
mille all olid siis lahkunud pereliikmete säilmed. Aga on, ütles ka seda, ega need hauarüüstajad siiski kuigi
palju siin paha teha ei jõudnud, sest 1976.-st aastast
peletati nad ju siit eemale.
Pärast seda on tegutsenud juba arheoloogid väga põhjalikult.
Kuigi aeglaselt ja kokkuvõttes on siis seis ikkagi selline,
et enamik sellest musse linna maapinnast on veel teadlaste
poolt täiesti läbi uurimata.
Aga ta ütles ka seda, et ajaloolased on kogu sellel tohutul
alal märganud, et seda linna laiendati sajandite jooksul
mööda mäeselga aina kõrgemale. Ja ajaloolased on siis andnud nendele erivanustega
linnaosadele isegi omaette nimed.
Ja päris selge on juba praegu, et see Ciudaaperdiida on
olnud omal ajal ilmatu vägev linn kindlasti palju suurem,
kui see väga kuulus matšubiitsu seal Peruus
ja tema pindala on veel praegu teadmata.
Praeguseks on puudest vabastatud parajasti kokku umbes 30 hektarit,
mõelge ise, 30 hektarit sinivõimas kuid oletatakse,
et vähemalt kaks kolmandikku linnast on veel džungli peidus. Nii et tõepoolest, teadlaste jaoks on see väga võimas paik
ja enamik sellest linnast on praeguseks veel täiesti läbi uurima. Aga siin oli nüüd kulda juba koogide, indiaani rahvamuusikat,
seal kõlasid siis flöödid ja trummid ja need koogid ise on
siis õige lähedased oma kultuuri poolest viivadele.
Mõlemaid peetakse siis nende Tirona kultuuri jätkajateks.
Aga meie kõndisime nüüd seal kadunud linnas ikka edasi.
Ja üks väga huvitav asi, millest ma tahaks rääkida,
oli ühe sellise terrassi juurde püsti upitada tattood,
kivirahn. See oli päris vägev niukene, inimesekõrgune,
selle üks külg oli lihvitud siledaks ja selle lihvitud külje
sisse oli uuristatud igasuguseid salapäraseid märke. Nii et kui kõiki neid märke, kes seal niimoodi ühe pilguga haarasid,
siis jäi mulje, et see on nagu mingi täiesti terviklik võrgustik,
mida seal on tahetud kujutada.
Ja Huan ütles, et see kivi oli leitud nüüd siitsamast selle
terrassi kivise põranda alt.
Ja et võib-olla on siin tegemist sellise musse kaardiga koos
siis need kriipsud tähendavad jõgede ja radade võrgustiku
ja siis niisugused ristiga märgitud kohad asustatud paiku külasid,
linnakesi ja kokku võttes tähendab see seda,
et siin ümberringi oli siis üle poole 1000 aasta uskumatult tiheasustus. Ja siit edasi tuli täitsa tore seletus selle kohta,
et mida see kadunud linna nimi õieti tähendab.
Võiks siis öelda, et see on puhtalt hispaanlaste pandud nimi
nende jaoks oli see tõesti niimoodi, et nad kunagi ammu siia jõudsid,
siis nad kuulsid mingisugust imelikku kumu mingist imelikust
linnast kaugel ligipääsmatutest mägedes aga hispaanlased ise
sinna mitte kunagi ei jõudnud.
Pärast järgmistel sajanditel unustasid nad selle jutu
täielikult ja nüüd siis alles 1900 seitsmekümnendatel
aastatel jõudis siis linn nii-öelda avalikkuse ette,
nii et selles mõttes nimi kadunud linn täitsa õigustatud. Aga teistpidi kui nüüd mõelda sellele, et praeguste
ajaloolaste seisukohtade järgi olisin indiaanlaste asustus
võrdlemisi tihe, nad omavahel pidasid sidet suhtlesid,
nad mäletasid seda ta iroonade pärimust päris hästi.
Ja nende jaoks ei olnud see linn mitte kunagi kadunud,
vaid nad teadsid seda.
Ja kui see oli nüüd jäänud inimestest tühjaks pärast seda,
kui hispaanlaste surve oli aina tugevamaks läinud siis nad
käisid siin ikkagi igal aastal regulaarselt pidamas usutalitusi. Nende jaoks oli see linn väga tähtis.
Pühapaik. Ja siis, nüüd 20. sajandi teisel poolel,
kui see paik sai avalikuks, teadsid ka indiaanlased,
et nendele on see alati teada olnud.
Ja et nad tahavad oma usutalitusi seal pühapaigas ka praegu
jätkata ja rahvuspark oli sinna loodud ja ametimehed siis otsustasid,
et muidugi võivad nad seal neid oma usurituaale jätkata.
Ja nad pididki seda praegusel ajal tegema igal aastal oktoobrikuus.
See on siis vihmahooaeg, kui need teed muutuvad täiesti
läbimatuks ja turistid siia enam mitte mingil juhul ei tule. Ja siis nad lihtsalt peavad päevade kaupa paar sellist laulu
ja tantsufestivali korraldavad tseremoniaalseid sööminguid,
ohverdavad oma jumalustele toiduande ja erilisi esemeid.
Aga Neil on range reegel, mitte ükski võõras nende riitusi
sealt pealt vaatama ei tohi tulla ja sellest peetakse ka
praegu kinni.
Nii see asi siis ongi, et hispaanlaste jaoks tõesti kadunud
linn kohalike jaoks mitte mingil juhul. Nende jaoks on see alati ei olnud väga oluline paik koos
meenutada oma esivanemaid ja nende muistseid tarkusi. Siin kõlas nüüd viimast korda, seda. Muistsete Taironade järglaste muusikat, mida saatis kena
linnulaul ja meie tänane saade saab otsa saada
ja sellest, kuidas me seal Põhja-Colombias oma mägiretkega
viimaks ikkagi sinna salapärasesse Ciudaatpertiida linna
jõudsime ja mida me seal nägime ja millest tuleb järgmine saade.
Seal tahan ma siis kõnelda mõnedest traditsioonilistest
indiaani küladest, koome seal Sierra Nevada mägedes oma
retkedel sattusime kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvega. Kuula rändajat.
