Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat teene. Me oleme nüüd oma rännusarjaga liikumas väga sügaval
Arktikas nimelt Põhja-Jäämeres asuvatel teravmägedel
ja tänases saates ta andma siis jätkata oma elamuste
jagamist sellelt oma viimaselt Teravmägede reisilt,
mis toimus ligikaudu aasta tagasi aastavahetusel siis kui
teravmägedel valitses polaaröö ja loodusolud olid seal
võrdlemisi karmid päike, kes polnud üldse näha
ja pakasekraadid olid pärist tugevad. Aga seda põnevam oli seal siis ringi uudistada.
Ja tänases saates tahaksin ma siis jutustada kahest loomaretkest,
mis me seal läbi tegime.
Ja see esimene oli siis niisugune, sõitsime niisuguse
imeliku polaaralade jaoks mõeldud roomikmasinaga mööda
tundrat ringi ja otsisime mis tahes märke loomadest.
Ja et öeldud, siis midagi ikka leidsime ka.
Aga see teine loomaretk oli pigem niisugune ajaloolise kallakuga. Ja seal me matkasime tundras täiesti jala
ja päris pikalt.
Ja meie eesmärk oli siis näha erinevaid püüniseid
ja lõkse, mis olid sinna üles pandud.
Ja siis meie giid jutustas, et mismoodi neid kasutati.
Ja et üleüldse oli see trapperi amet siin teravmägedel
möödunud sajanditel üsnagi oluline.
Elatusharu. Ja küttimishooaeg oli ikkagi ka just sel ajal,
kui meiegi seal olime, ehk siis talvekuudel.
Sest sel ajal on ju loomade karvaga okkad kõige kohevamad.
Ja kuigi praeguseks ajaks on sedasorti küttimine
teravmägedel praktiliselt hääbunud, väärib ta ikkagi meenutamist,
kui üks vägagi värvikas osa Teravmägede ajaloost. Siin kuuldus nüüd ühe arktilise rahvamuusikat. Ja see rahvas on in, uitid, nutid elavad Gröönimaal
teravmägedes siis kuskil paar 1000 kilomeetrit lääne pool
ja teadagi teravmägedel ei ole kunagi põlisrahvaid elanud,
sest siin on nii rasked elutingimused.
Aga Gröönimaa on siis üks lähemaid paiku koosnet artilised
põlisrahvad elanud lausa aastatuhandeid.
Ja see ei nutimuusika on mind alati paelunud.
Eriti veel pärast seda, kui ma ise seal Gröönimäel ära
käisin ja selle innuittide pärimuskultuuriga täiesti
vahetult kokku puutusin. Ja nüüd selle muusikapala kohta ütleksin ma niimoodi,
et see ei ole ju puhtalt traditsiooniline innuity laul vaid
ta on pigem niisugune traditsiooniliste meloodiate põhjal
inspireeritud häälega mängimine.
Aga mina valisin ta siia saatesse välja just sellepärast,
et minu jaoks annab ta edasi seda tõelist arktilist meeleolu,
sedasama meeleolu, mis tuli mulle peale tihti siis,
kui ma seal Teravmägede looduses ringi käisin. Ja seal on ju niimoodi, et sa liigud sellistel lõpututel tühjadel,
väljadel lõikamas, külmas, mõnikord ka tugevas tuules.
Ja samal ajal kummub su pea kohal taevakumm,
mis on tipitud tihedalt täis selliseid kirkaid tähti.
Ja kui seal siis vahel hakkavad ka mänglema veel need
sinised ja helerohelised virmalised.
Vaat siis tulebki samasugune tunne peale nagu oli tunda siit muusikast.
Aga nüüd siis juba nendest retkedest lähemalt,
noh, see esimene loomadele pühendatud retk oli niisugune,
et me sõitsime välja sellise imelise tilise riistapuuga ees
oli tal siis vedamas roomikutega traktor
ja selle taga siis niisugune kinnine järelkäru,
millel olid kaal, roomikud külgedel, aknad taga sissepääsu
uks ja sees siis pingid, nii et kui me seal istusime,
siis saime päris suurtest akendest ilusti välja vaadata
ja seda ümbrust kogu aeg jälgida. Ja temperatuur oli seal tõtt-öelda küll sama külm kui väljas
kuskil miinus 20 kraadi ringis.
Aga noh, vähemalt tuul ei puhunud otse peale.
Ja meie retke juhiks oli üks väga huvitav persoon,
kes väga meelde jäi ja ma räägiksin temast,
et siin paar sõna pikemat rahvuselt oli ta prantslane
ja vanuse poolest vaest, et umbes 20 viieaastane.
Ja ma nimeks ütles ta tree. Ja kui me kokku saime, siis üllatas ta meid sellega,
et ütles täiesti selges eesti keeles meile tere.
Ja kui me siis küsisime, et kust ta selle tere selgeks õppinud,
siis ta vastas, et vanaema käest ja siis rääkis selle oma
pere loo. Asi oli siis niimoodi, et tema vanaema on pärit
Kihnu saarelt ja siis viimase sõja lõpuaastatel põgenes ta
väikese tüdrukuna koos perega venelaste eest Lääne-Euroopasse.
Ja viimaks jäid nad pidama Prantsusmaale. Ja kui ta siis suureks sai, siis abiellus prantslasega
ja siis, kui tuli juba lapselapsed ja sündis kaanree,
siis vanaema, jutustas Andrei lepik kõiki lugusid Eestimaast
ja sellest Kihnu saarest.
Ja need lood olid Väikse Andrei jaoks niivõrd põnevad,
et kui ta suureks sai, siis Läks ta ise vaatama,
milline see Kihnu saar on ja kui hästi see vanaema juttudega
kokku klapib. Ja tema otsus oli see, et Kihnu on ikka vägev paik,
ta sai seal proovida suitsusauna ja kuivatatud lesta
ja Kihnu õlut ja paljud muud.
Ja ta käis juba pärast seda teist korda isegi Kihnu saarel
ja ütles meile, et praegu on ta tõeline Kihnu patrioot.
Kas pole huvitav, et vanaema on päritolult kihlane?
Andrei on üles kasvanud Pariisis, Prantsusmaal
ja nüüd töötab juba neljandat aastat Arktikas looduse giidina. Aga meie retk käis siis õieti niimoodi, et sõitsime roomikmasinaga,
longer pianist välja ja tegime aeg-ajalt peatusi,
et siis midagi vaadata või uurida.
Ja esimene peatus oli õieti täitsa longer püüeni linnakese
piiril ja seal oli siis niimoodi, et kui tulime välja,
siis selgus, et seal roomikmasina kõrval oli üks liiklusmärk,
mis hoiatas jääkaru eest.
Ja André l oli selle märgi kohta toredaid lugusid. Ja see esimene lugu oli siis niimoodi, et vaadake,
kui kummaline see liiklusmärk välja näeb,
ta ei vasta üldse standard Teil on jah, Kolmnurkne külgedel
sellised punased servad, aga liiklusmärgi taust peab olema hele.
Aga see siin oli täiesti musta taustaga ja seal peal siis
jääkaru kujutatud ja ja nüüd ta siis seletas,
et kuidas ta siis niisuguseks imelikuks siin otsustati teha.
Alguses olevat see hoiatusmärk ja karuost tehtud ikka niimoodi,
et seal oli hele põhi ja siis paratamatult tuli
karukontuurid teha mustaks. Ja need märgid ütles ta veel, on kogu maailmas väga haruldased.
Neid ei olevat mitte kusagil mujal kui ainult siin
teravmägedel longer püüani ümber.
Ja need liiklusmärgid on täiesti asja eest,
sest siinkandis tõesti neid jääkarusid ringi võib kolada
ja nende kohtade peal, kus märgid üleval on jääkarusid
nähtud kõige sagedamini, nii et nad tõesti hoiatavad autojuhti,
et ära sa nüüd selle jääkaruga siin kokku põrka. Aga nüüd selle märgiga oli olnud niisugune lugu,
et kui ta algul niimodi pandjat Caroli kujutatud mustana,
siis kohalikud inimesed hakkasid selle vastu protesteerima,
et jääkaru on ju meie Teravmägede sümbol.
Kuidas ta saab siis olla musta värvi, ta peab olema valge.
Ja kui selle üle siis pikalt arutati, siis oligi omavalitsus otsustanud,
tehakse niisugune märk, taust on must ja siis see karu saab
olla valge, nii nagu ta päriselt ju on. Ja Andrea ütles ka seda, et noh, et need liiklusmärgid on
turistide seas kole populaarsed ükskõik kas suvel
või talvel kõik turistid, kes üldse longerbianisse satuvad,
nad tingimata tulevad mõne sellise märgi juurde
ja teevad siis neid selfisid.
Ise nad tõenäoliselt jääkaru üldse ei näe.
Aga vähemalt saab siis kodus sõpradele näidata,
et näe, mina ja jääkaru. Mina lineid jääkarusid küll näinud siis,
kui me esimesel korral seal teravmägedel olime
ja ümber terve peasaare tiiru tegime.
Aga selle ekspert tõesti minema mingitesse parimatesse
kohtadesse kui longer Piiani ümbrusest.
Siia satuvad nad siiski suhteliselt harva,
aga mõnikord siiski tulevad ja siis selleks puhuks on siin
linnaomavalitsus kehtestanud hästi kindlad
ja üksikasjalikud reeglid. Ja esimene ja kõige tähtsam reegel on see,
et jääkaru ei tohi vaid ta tuleb siit kuidagi kas siis
minema peletada või minema toimetada ja see jääkarulinnast
väljaajamine pidi siis käima niimoodi.
Kohalikud kütid tulevad siis nagu brigaadina kokku kõigil
mootorsaanid ja püssid.
Ja siis nad katsuvad üheskoos niimoodi ahelikus seda jääkaru
niimoodi noh, nügida kuni linna piirini ja teda nii ära heidutada,
et ta ise tõesti lõplikult linnast jalga laseb. Aga mõnikord nippi ei aita, karu jääb ikka siia linna peale
ringi jalutama ja siis tehakse juba see,
et lastakse uinutipüssiga talle siis uinuti kehasse
ja Ta jääb magama.
Ja siis juba toimetatakse uinos olekus helikopteriga kuskile
hästi kaugele, nii et ta enam siia longerbiianis tagasi ei satu.
See koht peab siis olema ka niisugune, kus jääkarul sobib
nagu olla ja toibuda ja endale piisavalt toitu leida. Aga Andre jutustas ka ühe päris naljaka loo sellest,
et ega see suure ja raske jääkaru helikopteris
minematoimetamine Pole sugugi lihtne.
Ja üsna hiljuti oli siis juhtunud selline äpardus.
Et kui nüüd see uinuv jääkaru sinna helikopteri sisse
lohista D ja minema sõideti, siis jääkarul läks kõige selle
tantsu tamise peale kõht täitsa korralikult lahti
ja ta oli ikka helikopteri nii täis teinud,
et pärast kasite seda nädal otsa ja mõned sisustuse osad
haisesid ikka veel nii kohutavalt, et need tuli välja vahetada. Kogu see asi läks ju kalliks maksma ja siis mõeldi välja,
et niimoodi enam neid jääkarusid transpordi
ja sealtpeale pidi siis olema nii, et uinutatud jääkaru
pannakse hoopiski sellisesse spetsiaalsesse
ja suurde tugevasse võrku ja see võrk riputatakse
helikopterist väljaspool.
Et siis sellist asja enam juhtuda ei saaks.
Aga siis sõitsime juba sealt edasi ja sõitsime longer
pianist kaugemale mööda jäätunud jõe põhja. See siis nagu roomikute all seal aeg-ajalt ragises oli päris
sile tee nagu asfalt.
Ja aeg-ajalt siis ronisime siin-seal foonist välja,
vaatasime ringi aga no mitte ühtegi Rooma ei näinud,
ei näinud ka mitte kõige vähematki märki ühestki loomast.
Noh, mingis mõttes on see ju ka päris loomulik.
Sest kui võrrelda nüüd sellega, kui palju Eestis talvisel
ajal loomi võib kohata, siis teravmägedel on need ikka palju hõredamalt. Aga eks me siis nende peatuste ajal nautisime niisama seda
eriskummalist arktilist, loodust enda ümber kõiki neid
lumega kaetud tasandik ja taamal terendavaid musti maastikke,
kontuure ja mitte mingit elumärki, mitte kusagil,
ka mitte ainsatki tuld.
Ainus tsivilisatsiooni pesa oli hästi kaugel all orus
kumavad longerbiiani tuled.
Aga need loomad meil siiski nägemata ei jäänud. Ja see oli siis niimoodi, et jällegi on Trebiat tas
roomikmasina kinni, tegi furgooni ukse lahti
ja ütles meile vaikselt, et tulge nüüd hästi tasakesi siit välja.
Ja kui midagi räägite, siis kõnelgi ainult sosinal.
Ja kui välja läksime, siis osutas ta ettepoole.
Seal oli siis kabiini katusele kinnitatud prožektor,
mis andis valgusvihu sinna ettepoole, kuskile 100 meetri
kaugusele ja seal olid siis näha pool tosinat lumivalget
pika karvaga looma. Ja noh, ei mingit kahtlust, need olid need kuulsad
Teravmägede põhjapõdrad.
Mulle olid nad tuttavaks saanud juba sellelt esimeselt
reisilt teravmägedele siis oli ju suvi ja me olime neid
vaadelnud seal tundrus mitmes paigas.
Aga juba tollest ajast oli mulle meelde jäänud see,
kui imeliku välimusega see Teravmägede põhjapõder on.
Ja kui kummaline on tema ajalukku. Nimelt On ta siis väga väikest kasvu võrreldes nende põhjapõtradega,
keda ma olen näinud siis kasvõi siis Põhja-Soomes
või või siis ka kuskil seal Venemaa Taimõri poolsaarel
või Kaug-Idas.
Ja lisaks sihukesele töntsakale kehale on ta jalad ka hästi lühikesed.
Nii et niisugune üksinda kääbus, põhjapõder
ja miks ta selline on, selle kohta on Soloogidel täiesti
selge põhjendus. Nimelt on see Teravmägede põhjapõdrapopulatsioon elanud
muudest põhjapõtrade Est eraldatuna tohutult kaua aega.
Geneetiliste uuringute järgi siis on tuvastatud,
et nad on elanud omaette, et siin üle 10000 aasta,
seega siis seal viimase jääaja lõpust alates.
Ja kuidas nad siia üldse tulid, seda ka täpselt ei teata.
Lähimat paigatuks põhjapõtru leidub, on tuhandete kilomeetri
kaugusel aga siis oletatakse seda seal jääaja lõpus. Oli see Põhja-Jäämeri nii tugevasti jäätanud,
et ju nad siis kusagilt, kas Gröönimaalt siis saad Norra
poolt üle jää, kuidagiviisi siia rändasid?
Noh, ja siis, kui ilmastik läks juba soojemaks,
siis seda jääd enam nii palju ei olnud ja need põhjapõdrad
jäid siia teravmägedele siis nagu lõksu.
Aga ega neil midagi siin häda polnud, siin oli ju seda
maismaad palju elupaiku ja toitu jätkus küllaga
ja nii nad siin elasid rõõmsasti selle ajani,
kuni siia jõudis inimene. Noh, ja kui siis inimesed tulid, eks nad siis hakkasid need
põhjapõtru küttima ja mida rohkem inimesi siia sai,
seda rohkem nad neid põhjapõtru küttisid.
Nii et seal kusagil möödunud sajandi alguses oli nende hulk
jäänud tõesti väga väikeseks ja nad olid jõudnud siin
väljasuremise piirile.
Aga õnneks jätkus siin teravmägedel siis kohalikul
omavalitsusel nii palju oidu, et nad hakkasid seda kohalikku
põhjapõtra alamliiki hoolega kaitsma ja sealtpeale on siis
nende põhjapõtrade arv jällegi kasvanud ja praegu on see
isegi 20000 ringis. Väljasuremine neid kindlasti ei ähvarda ja mul oli nüüd siin
polaaröös tõesti suur rõõm neid loomi näha ka talvisel ajal.
Ja mida nad seal siis tegid, kui me neid vaatasime?
Nad kraapisid päris hoolega esisõrgadega seda lund laiali.
Ja siis aeg-ajalt kummardasid alla ja võtsid sealt midagi hambusse.
Ja Andrei seletas, et see, mida nad siin söövad,
see on nende kõige tähtsam talvine toit.
Ja see on õigupoolest mullune kulu, hiin,
mis eelmisest sügisest jäi lume alla ja Andrei rääkis,
et eks see talv ole nende põhjapõtrade jaoks kõige raskem aeg. Siis nad jagunevad sellistesse väikestesse rühmadesse,
nii nagu see rühm siin kuus põhjapõtra ja,
ja nad püsivad enam-vähem samas paigas kuude kaupa.
Ja põhjus selles, et nad on välja valinud siis paiku,
kus seda kuluheina jätkub piisavalt ja suure karjana nad
hävitaks selle kohe ära, aga niimoodi laiali hajunud jätkub
igale ühele siis seda sööki nii kaua, et kevadeni peab vastu.
Ja meie vahtisime neid sealt siis noh, nii 100 meetri
kauguselt Telega sain isegi pilti. Teha kõik see oli väga põnev.
Ja oli ju tõesti tore. Nüüd selles arktilises polaaröös vähemalt ühte arktilist looma. Kuuldus nüüd juba järgmine jupp sellest Gröönimaa põlisrahva
Inoiti meloodiast.
Ja on ka vist õige aeg tutvustada seda lauljat,
kes niimoodi julgelt ja vabalt nendel Innoiti meloodiate
teemadel improviseerib.
Tema nimeks on Sainko lamp, tšilak ja rahvuselt ei ole ta
üldsegi mitte innuit, vaid on hoopiski Tõva rahvusest.
Ja selle Sainko Nantšilaki elulugu on niivõrd omapärane,
et sellest tasub natuke rääkida isegi pikemat. Nimelt kasvas ta üles muidugi seal Tõva maal
ja sai selgeks kõik selle rahvamuusika ikka oskused
ja nipid. Ja juba varases nooruses lõi välja tema andekus
ja tema hääle erakordne väljendusrikkus ja ulatus.
Ja nii sai ta tuntuks üle Venemaa ja hiljem juba koguni
rahvusvaheliselt kuulsaks.
Ja kui ta populaarsus niimoodi aina kasvas
ja ta käis alailma kontsertturnee reedel ka Lääne-Euroopas
ja mujal maailmas siis ta lõpuks koliski Tõvast ära
ja elab praegu Euroopas viimastel aastatel,
siis Austria pealinnas Viinis ja ta on kogu aeg osalemas
väga eri sorti muusikaprojektides. Aga ta ise on öelnud, et selle Innoiti muusika suhtes on tal
eriline tõmme.
Ja miks see on niimoodi siis seda võib põhjendada sellega,
et kuigi need ju Gröönimaa ja Tõva asuvad maailma eri
nurkades siis nende rahvamuusikas on imelikul kombel midagi
ühist noh, näiteks sama kõrilaulustiil, mida nii hitid kui
ka Tõvad väga tihti kasutavad või ka siis häälega mängimine
ka see on mõlema rahvapärimusmuusikas hästi laialt levinud. Aga nüüd siis selle meie teise retke juurde seal Teravmägede polaaröös.
Ja see oli siis niisugune, et eesmärgiks oli siis teha
tutust endiste aegade Teravmägede trapperitega
ehk siis nende karusnahaküttidega.
Ja siis selleks, et me saaksime tõesti tunda,
kuidas trapperi elusal talvistel teravmägedel võis tunduda,
siis rändasime me seal ringi nii nagu nemad omal ajal
täiesti jala. Ja see oli siis niisugune omamoodi õpperada,
kuhu oli siis mõne kilomeetriste vahedega pandud erinevaid
püüniseid ja lõkse selliseid, mida need trapperid omal ajal kasutasid.
Ja Andrei siis selgitas igal pool, et, et mismoodi neid
täpsemini kasutati.
Aga no see kõndimine seal polaaröös kokku mitu tundi.
See oli küll omaette elamus, sest see pakane oli ju krõbe.
Ja puhus ka veel päris tugev tuul. Aga üks hea külg selle kõndimise juures oli see,
et ma avastasin, et seal lume sees kõndida on üllatavalt kerge.
Nimelt on see Teravmägede lumi niisugune hästi kõva,
nii et jalg üldse naljalt läbi ei vaju.
Ja see lumekihtki on seal maa peal võrdlemisi õhuke,
nii et kui mõnikord kuskil jalg läbi vajuski,
siis mitte rohkem kui poole sääreni.
Ja miks see lumi seal teravmägedel nõukan,
no kui me näiteks võrdleme Põhja-Norraga,
siis Põhja-Norras on see lumi mitu korda paksem. Aga Teravmägede lume vähesus on loodusloolised väga hästi põhjendatav.
Nimelt Te jäävad need teravmäed nii kaugele Arktikasse,
et nad asuvad siis sellises loodusvööndis,
mida nimetatakse jää kõrbeks.
Ja noh, nagu kõrbes ikka, ei 100 seal ei suvel
ega talvel kuigi palju.
Ja sellepärast on ka talvel see lumekiht seal üpriski õhuke.
Aga noh, see kõndimine oli just selle tuule tõttu päris
paras väljakutse. Eriti veel siis, kui me kõndisime päris pikalt ülesmäge
ja tuul puhus täiesti vastu.
Ja kui mul tuli peale, siis niisugune tunne,
et tahaks natukene toriseda siis meenutasin endale,
et miks ma siia üldse tulin, tulin ju just selleks,
et oma naha peal kogeda seda Arktika polaarööd
ja nüüd saangi seda siis järgi katsetada.
Aga meie suureks rõõmuks oli nüüd sellel jalgsiretkel Andrei
kaasas ka oma koer ja see oli niisugune,
kes sai kohe kõigi meie lemmikuks. Ta oli siukene, väiksemat kasvu, hästi elava loomuga,
tohutult sõbralik ja seltsiv ja üleni valget värvi,
nii et väga nunnu.
Aga Andrei siis seletas, et see koer ei ole siin sugugi
kaasas ainult lõbu pärast vaid Tal on oma ülesanne.
Ta on nimelt meie retke turvameheks.
Ja just siis selles mõttes, et ta oskab jääkaru siin
hämaruses märgata palju kergemini kui inimene. Sest inimene ju märkab ümbrust põhiliselt silmadega.
Aga jääkaru on ju täitsa lumevärvi ja kui ta peaks seal
kuskil maas niimoodi lihtsalt lamama liikumatult,
siis on teda väga raske lumest eristada.
Aga tema oma koer pidi siis jääkaru haistma eri eriti hästi
ja väga kaugelt.
Ja Andrei jutustas ka siis selle loo, et mispärast just see
tema Haski nii tundlik selle jääkaru suhtes on. Ja see oli üks niisugune juhtum, et kui tema koer oli veel
õige noor, no täitsa veel kutsikaohtu, siis nad olid,
et ükskord Andreiga jällegi seal polaaröös kahekesi ringi
kolanud ja koer jooksis rõõmsalt ja muretult ees
ja André lonkis kaugel tagapool.
Ja korraga ta taipas, et koer on seisma jäänud,
algul korra plahvatab ja siis hakkab hullusti kiunu maja
vinguma jookseb otse peremehe juurde, saba jalge vahel
ja surmani kohkunud. Ja kui siis Andre oma taskulambi põlema süütas,
selle lambi valgusvihu sinna kohta suunas,
kus see koer oli olnud siis nägi, et seal istus lume peal
hästi suur isane jääkaru, nii et koer oli läinud tal ainult
paari meetri kaugusele noh, peaaegu sülle jooksnud.
Ja siis alles aru saanud, et see on jääkaru
ja karu ei olnud koera üldse rünnanud.
Ilmselt arvas, et sellise nähvitsa peale küll ennast
liigutama ei tasu hakata. Aga koerale jäise küll tohutult mällu.
Tal on see šokk siiamaani õieti meeles.
Ja just selle tõttu haistab ta seda jääkaru praegu nagu
Andrei ütles juba kasvõi poole kilomeetri pealt
ja siis käitub samamoodi, nagu ta esimesel korral käitus,
kohe jookseb peremehe juurde, saba jalge vahel hakkab niutsuma.
Ja siis on selge, et siit tuleb hästi kiiresti minema minna. No meie jääkaru küll ei näinud, meie Haski mitte kordagi
niutsuma ei hakanud, aga me siis kõndisime,
nii nagu ma rääkisin ühe näidislõksu juurest teise juurde
ja see esimene püünis oli siis niisugune,
et sinna oli pandud üles näidis niinimetatud ise laskmast püssist.
Ja näha oli seal siis niisugune puust lavats,
selle peal oli üks vana vintpüsse.
André ütles, et see on teise maailmasõjaaegne saksa
vintpüssi ja selle püssi kukk oli siis vinnastatud
ja selle püssi päästiku küljes oli nöör ja nööri teine ots
oli mitme meetri kaugusele ulatuv ja teises otsas oli siis
sööd riputatud nihukese väikse postamendi otsa. Ja noh, põhimõte oli siis siin lihtne, et kui jääkaru tuleb
selle sööda juurde ja hakkab seda näppima,
siis nöör vallandab kohe püssi päästiku ja karu suunas läheb
surmav lask.
Ja miks just teise maailmasõjaaegne püssori,
selle kohta ütles Andrei tõesti pärast teist maailmasõda.
Need kohalikud Norra karusnahakütid kasutasid just väga
tihti sedasorti püssi ja põhjus selles, et teise
maailmasõjaaegadel oli siin olnud vahepeal ka Saksa sõjaväge
ja kui nad ülepeakaela põgenesid, siis jätsid oma
moonaladudesse maha hästi palju selliseid korralik
ja töökindlaid. Vintpüsse. Ja selle jääkarude küttimise kohta rääkis Andree,
et neid jahiti siin täitsa eelmise sajandi 70.-te aastateni välja.
Ja jääkaru nahk oli siis trapperitele kõige ihaldatuma saak.
Ja põhjus muidugi selles, et rahvusvahelisel karusnahaturul
liikus jääkaru nahka siit väga vähe ja nende eest maksti
väga head hinda.
Aga kui me sealt siis mõned kilomeetrid edasi läksime,
siis jõudsime niisuguse seadeldise juurde,
mis oli mõeldud polaarrebastepüügiks. Ja see nägi välja siis niisugune, et massiivsetest
ajupuutükkidest tuli kokku klopsitud niisugune suur kolakas
selle kolaka üks ots oli tõstetud maapinnast kõrgemale
ja Andres ütles, et vot sinna selle üles tõstetud koha alla
pandi siis mingi roiskunud kala või muu hästi haisev peibutis.
Ja siis rebane tuli lõhna peale kohale ja nii kuidas seda
peibutist puudutas, nii vallandus kogu see kupatus talle
pähe ja lämmatas ta lihtsalt surnuks. Ja nende polaarrebaste küttimisega oli siis muidugi niimoodi,
et nad olid kah trapperite ihaldatud saak,
kuigi nende nahkade hind oli palju väiksem kui jääkarudel.
Aga seest oli neid polaarrebaseid jällegi palju
ja neid sai suurel hulgal siis jahtida.
Sealt edasi läksime möll erinevate püünisraudade juurde ja,
ja vibulõksu juurde, noh kõik need olid huvitavad,
aga Ma arvan, et nendest ma siin pikemalt ei räägiks. Aga kogu selle retke üldine tulemus oli see,
et kõigi nende Andrei juttude peale panime siis oma peas
kokku sellise teramäged.
Tropp pärite ajaloo algas see siis juba 18. sajandil
ja sel ajal olid siin küttimas peamiselt hoopiski venelased.
Need olid siis need pomoorid, kes tulid siia valge mere kallastelt.
Aga juba 19. sajandil olid siin ülekaalus norra trapperid.
Ja kokku kestis ajajärk ju eelmise sajandi viimase veerandini. Nii et tervelt kaks ja pool sajandit.
Täiesti. Oluline ja pikk ajajärk Teravmägede ajaloos. Siin kuuldus juba viimast korda seda artilise innukalt Läti
rahvamuusika improvisatsiooni mis minule küll mõjub üsnagi
müstiliselt sama müstiliselt kui mõjusse polaaröös seal teravmägedel,
mida ma aasta tagasi veidikene maitsta sain.
Ja siinkohal saab siis tänane saade otsa
ja saavad ka otsa rännusaated teravmägedest,
nii et järgmises saates läheme juba täiesti teise maakera otsa.
Läheme siis Lõuna-Ameerikasse ja hakkame seal ringi rändama
riigis nimega Colombia. Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Teravmäed Kolumbia. Rändame koos Henryga. Hitler ei. Kuula rändajat.
