Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Küll aga. Kuula rändajat. Tere me oleme oma rännusaadete sarjaga nüüdseks jõudnud
sellisesse Lõuna-Ameerika riiki nagu Kolumbia.
Ja selles eelmises saates, kas see oli siis Colombia
avasaade sai tutvustatud stamaat kõige üldisemate joontes.
Et kus ta seal Lõuna-Ameerikast täpsemalt asub,
kes ta naabrid, milline on seal see loodus
ja inimesed.
Ja siis saate lõpus rääkisin ka sellest,
kus me seal Kolumbias ligi aasta tagasi ise ära jõudsime käia. Aga nüüd selle tänase saate, tahaksin pühendada Colombia
ajaloole ja sealsetele indiaani rahvastele.
No neid erinevaid indiaanirahvaid on seal praegu teada üle 100,
igaühel neist on oma keel, kultuur, ajalugu võiksid tunduda,
see on ju suu, indiaanirahvaste hulk.
Aga kui vaadata ajalooliselt, siis on need ainult väikesed
riismed nendest põlisrahvastest, kes elasid seal kunagi enne
eurooplaste tulekut. Ja kui nüüd mõelda Colombia ajaloo peale kõige laiemalt siis
tegelikult see aeg, kui hispaanlased sinna jõudsid
ja sellele järgnev aeg on suhteliselt tühine osa kogu
Colombia ajaloost.
Inimene on siin elanud tuhandeid aastaid enne seda,
kui siia jõudis eurooplane.
Ja just sellest Colombia ajaloovanemast osast tahaksin ma
täna rääkida ja nendest etappidest, mida see ajalugu seal
läbis enne hispaanlaste tulekut, aga ka sellest,
mis sai siis paljudest Indiaani rahvastest seejärel,
kui Hispaania konkistatoorid seal ringi hakkasid liikuma
ja lõpuks siis ka sellest, mis on nendest Indiaani
rahvastest nüüdsel ajal seal olla umbes saanud. Nii et lühidalt öeldes jutustan ma täna lugusid Colombia
indiaanirahvaste ajaloost. Need helid on need pärit ühest videosalvesti,
sest ja see on tehtud 2019. aastal.
Kollom. Pea mägedes ja nagu kuulda oli son flöödimuusika.
Indiaanlased mängivad puu flöötidel kahekesi isa
ja tütar ja nad kuuluvad viiva rahva hulka,
ka need viivad on selline rahvas, kelle juurde me ka ise
jõudsime oma Colombia rännakutel.
Ja siin videosalvestusel on isal siis seljas valge linane,
hame jalas samast realist valged püksid ja tema pikad ronkmustad,
juuksed ulatuvad õlgadeni. Ja tema tütar on päris nooruke, võib-olla nii 10 aasta
ringis ja tütrele seljas pikk valge linane kleit
ja tema juuksed on veel palju pikemad kui isal.
Ja nad mängivad tõesti toredasti seda tuua.
See on üks vana viiva rahvatantsulugu ja nagu nendel vanadel
lugudel tihti on, on ta selline aeglase rütmi meega
ja natukene ka niisugune pidulik. Ja kui meie nüüd olime seal viivad juures,
siis me nägime, et nad ka täiesti igapäevaselt kannavad
tõesti selliseid helevalgeid riideid piinlikult puhtaid.
Ja me nägime ka nende külasid ja nende igapäevast tegevust.
Ja teisest küljest ma pean ütlema, et need viivad on nende
suure hulga indiaanirahvaste hulgas kõige iidsema kultuuriga rahvas,
kas seal Colombias sellest nende vanast skulptuurist me siin
saates jõuame veel edaspidi kõnelda. Aga alustaksin siis sellest, et millised on need kõige
vanemad inimasustuse jäljed Colombias üldse.
Ja arheoloogid kinnitusel on need jäljed rohkem kui 10000
aasta vanused.
On üks koht, mis asub praeguse pealinna Bogota lähedal selle
nimeks on Aabera.
Ja vot sealt on siis leitud neid kõige vanemaid jälgi.
Ja seal abra ümbruses on niisugused maastikud nagu savannilaadsed,
Rohtlad, vahel on ka selliseid mägesid ja lausa kaljuseinu. Vot nendelt kaljuseintelt on siis leitud siukseid kummalisi
jooniseid mis kujutavad inimesetaolisi olendeid
ja imelikke loomiks ta praegusel ajal Lõuna-Ameerikas enam
olemas ei ole.
Ja sealt on leitud ka kalju koop, vaid nende kaljukoobaste
pinnasest on siis välja kaevatud loomaluid
ja söö jäänuseid.
Ja siis selle radiosüsiniku meetodil dateerides on kindlaks tehtud,
et need Ell Aabra jäänused on 12000 aasta vanused kui nüüd
järele mõelda 12000 aastat. On ju teada, et enamiku ajaloolaste veendumuse järgi jõudis
esimene inimene Ameerikasse ülebeeringi maa silla kusagil
seal 17000 aastat tagasi.
Ja see on päris üllatav, tav, mõtleme peeringi,
maa Silds asub Põhja-Ameerika kõige põhjapoolsemas osas.
Ja nüüd siis 12000 aastat tagasi on juba siin Colombias
inimese jäljed olemas.
Järelikult inimene jõudis ligi 5000 aasta jooksul läbi kogu
Põhja-Ameerika põhjast lõunasse siis veel ka läbi
Lõuna-Ameerika ja oli juba kohal Lõuna-Ameerikas. Natukene mõtlemapanev.
Aga noh, see teema, et millal esimene inimene siis ikka
sinna Ameerikasse jõudis, see on niisugune natukene
ebakindla vastusega ja selle üle vaieldakse tänase päevani
päris tuliselt.
Ärme selles saates siin selles nii väga kinni jääme.
Aga noh, kindel on see, et arheoloogid uurimuste järgi oli
12000 aastat tagasi inimene praegustel Colombia aladel olemas. Need inimesed olid siis kiviaja kütid ja korilased
ja nendel tähtsamaks loomseks toiduks olid ulukit.
Ulukeid liikus seal savannis neil aegadel päris palju.
Ja nüüd juba kusagil 7000 aastat tagasi on arheoloogide
kinnitusel õppinud sealne inimene valmistama ka savinõusid
ja hakanud ka siis tasapisi arendama aiandust
ja põllundust kasvatama siis maisi, kartulit,
uba ja kõiki neid muid kultuurtaimi, mis on ju pärit Ameerikast. Ja ajaloolased siis ütlevad ka seda, et,
et kuskil 2000 aastat tagasi oli juba mitmete
indiaanirahvaste ühiskond üsna keeruliseks organiseerunud
nii poliitilises mõttes kui muus mõttes.
Siin olid erinevad ülikute kihid, olid käsitöölised,
olid kaupmehed, olid sõdalased ja nii edasi.
Ja väga huvitav on see, et neilt Colombia aladelt kulgesid
läbi vägagi pikad kaubateed lausa uskumatult pikad,
sadade, mõnikord isegi tuhandete kilomeetrite pikkused siis
põhjast lõunasse või lõunasse põhja ja lõunapoolne ots
nendel kaubateedel ulatus välja kusagil sinna ekvaatorialadele,
kus hiljem kujunes Jugase inkade impeerium välja
ja põhjapoolne ots läks siis Kesk-Ameerikas ütleme sinna
majade riigi kant. D. Ja neid kaubateid mööda liikusid erinevad kaubad,
noh siis luksuskaupadest näiteks kuld ja vääriskivid aga
igapäevastest kaupadest näiteks sool, keraamilised,
nõud, tekstiil, igasugused riideesemed ja nii edasi.
Ja need rahvad nüüd, kes asusid nende kaubateede vahetus
läheduses said omajagu jõukust siis ka selle kauplemise
kaudu endale juurde.
Ja see jõukus omakorda tekitas seda, et need skulptuurid
olid seal väga omanäolised, nad olid väga erinevad,
nii et ajaloolased ütlevad, et neil aegadel oli vähemalt
pool tosinat täiesti erinäolist peenelt välja arendatud
indiaani kultuuridel praegustel Kolumbia aladel. Ja noh, siis tulid hispaanlased ja nii kuskil 500 aastat
tagasi on siis ajaloolaste hinnangul olnud nendes kantides
kaks niisugust naaber tuuri, mis olid mõnes mõttes ka
omavahel lähedased.
Üks nendest, mis asus põhja pool, oli ta iroonade kultuur,
sinna kuulus siis õieti mitu rahvast kokku kokku. Ja nende deroonade juurde me jõuame siin saates veel
põhjalikumalt hiljem tagasi afganistani Roonadest nüüd lõuna
pool olid siis Muska rahvad ja neidki oli mitmeid.
Nad olid üpriski jõukad, moodustasid omavahel ka selliseid
ühiseid nii-öelda kogukondi.
Ja nende jõukuse aluseks oli siis väga hästi välja arendatud.
PõllumajandusNad valdasid täiuslikult terrasspõllunduse
näiteks ka siis põldude ja aedade niisutussüsteemide väljaehitamist. Ja kuna nad omavahel moodustasid veel ka poliitilisi liite,
siis olid nad, et kõige võimsamad rahvad Kolumbia keskosas üldse.
Ja huvitaval kombel see muiskade ala läbimõõdus põhjast
lõunasse oma paarsada kilomeetrit oli sealsamas,
umbes koos olid esimesed inimese jäljed Colombia aladel
ja samas kandis on ka praegusel ajal Colombia pealinn Bogota
niukene tänuväärne ala, suured orud, viljakad orud,
mis kasvatavad hästi saaki. Ja kus saab siis põhja-lõuna suunas ka hästi liigelda.
Ja noh, nad olid tehnoloogiliselt tõepoolest osavad.
Näiteks nende tähtsamad teed olid sillutatud kividega
ja üle suurte jõgede olid nad ehitanud tugeva
konstruktsiooniga sildu.
Ja eriti kuulsad olid muskade käsitöölised.
Nad valmistasid ümbruskonna kõige uhkemaid keraamilisi
nõusid ja olid ka haruldased ehtesepad. Sepistasid ülikeeruka ornamendiga metallehteid.
Nii et peaaegu võiks seda muskaatkultuuri pidada kõrgkultuuriks.
Kuigi nad ei moodustanud oma, et riiki ja nad ei ehitanud ka
selliseid kivilinnu ja suuri kiviehitisi,
nagu näiteks nüüd nendest lõuna pool asunud incad
või põhjapoolsel Kesk-Ameerikas asunud majad.
Aga linnad olid neil olemas ja linnad olid tihti nii suured,
et seal elas tuhandeid inimesi. Linna hooned olid siis niisugusest kergemast materjalist kas
siis puidust või savist Katus punutud rohttaimedest.
Aga majade vundamendid olid tähelepanuväärsed.
Need nägid välja nagu suured kiviplatvormid.
Ja sinna peale sai siis ehitada uue maja,
kui eelmine oli vanaks jäänud ja see kiviplatvorm pidas seal
hästi vastu, siis sajandeid.
Ja need linnahooned asusid tihti ka siis mäenõlvadel
ja nad olid siis ühendatud kivi tripidega,
need olid väga pikad ja, ja soliidsed kivitrepid. Nii et päris huvitavad olid need muskade linnad.
Aga kui hispaanlased saabusid, nad tulid ju merd mööda siis muskades,
sõdalased hakkasid neile algul südilt vastu,
hispaanlased kohkusid natuke ära, läksid siis mujale,
kus vastupanu nii tugev ei olnud.
Aga ega nad neid muskasid muidugi rahule jätnud.
Kõigepealt ikkagi hallutasid nad endale need rannaäärsed
muskade alad põletasid siis maha nende linnad
ja külad. Ja siis hakkasid juba sinna rannikulähedasele
tasandikule jõudma. Jällegi hävitasid kõikamat teel võtsid muskaatorjusesse.
Aga sealt veel sügavamale sisemaale nad esialgu väga ei kipu
polnud ja nad võib-olla polekski niipea läinud sinna
sügavale sisemaale.
Aga siis hakkasid Nende kõrvu jõudnud kuuldused,
et seal kusagil mägede vahel orgudes on eriti jõukad muskade
linnad ja külad ja läbivahendajad peaks nende kätte jõudma nisukesi.
Väga uhkeid kuldesemeid. Need olid nii peenelt tehtud ja särasid üleni kullast.
Et nüüd hakkas hispaanlaste silmis sädeleva see tuluke.
Me oleme ehk seekord leidnud tõelise L Dorado no El Dorado,
see oli Lõuna-Ameerikas nende konkistatooride jaoks nagu
täiesti selline võlusõna, sest nad nägid siinsetel rahvastel
on palju kulda.
Ja siis hakkas liikuma niukene legend, et kusagil peab olema
niisugune üleni kullast linn, kus on lausa tänavad
sillutatud kullaga. See tuleb üles leida ja siis neid kohti,
kas siis otsiti.
Ja kui siis kohale jõudis, jällegi pettuti,
et et nii palju kulda seal ei olnud.
Aga nüüd, kui nähti neid muskaat kuldesemeid väga peenelt viimistletud,
siis oldi veendunud nüüd Sealse El Dorado asubki
ja 1536 oli see aasta kui konkistatoorid suutsid siis kokku
panna ligi kaheksasajamehelise väe, noh Lõuna-Ameerika
tingimustes 800 konkistatoorid on ikka väga võimas väesalk. Ja siis nad asusid hambuni relvastatult teele.
Neil olid hobused, laskemoon, kõiksugu muu toidumoon
ja nad lihtsalt läksid otserannikust kaugemale,
ilma teedeta.
Nad ei teadnud täpselt, kuhu minna.
Ja nagu tollaaegne kroonik kirjeldab, tabasid neid tohutud raskused.
Kuumus oli armunud, niiskus oli väljakannatamatu,
nad lihtsalt ekslasid seal metsades ja mägedes. Ja kui nad niimoodi kuude kaupa olid liikunud ilma midagi
väärtuslikku leidmata, siis hakkas neid tabama nälg.
Riided muutsid räbalateks, mehed hakkasid surema.
Aga mingi osa nendest jõudis siiski välja nendele muskaade südaaladele.
Ja siis oli neid konkista toore 800-st järel vaid 200.
Aga neil olid tulirelvad, neil olid hobused,
meil olid teras turvised, mille vastu indiaanlaste relvad ei saanud.
Ja see käputäis hispaanlasi olid ikkagi võidukad. Ja nad rüüstasid nii palju, kui jaksasid Börtsid tagasi
rannikule suure saagiga.
Ja nii kui nad rannikule nüüd jõudsid, nii nad hakkasid siis
muidugi seda kaasa võetud vara ja sealt otsima välja neid
kuldesemeid neitsist purustama ja sulatusahjudes ajama.
Ja sedasama tegid ka nüüd juba järgmised konkistatooride jõugud.
Tee oli teada, kuhu minna.
Neid läks Alaina üks salk teise järel. Ja kui nüüd siis seda kulla sulatamise järel loodeti saada
selliseid kullakange siis oli hispaanlast Te pettumus väga suur.
Sest selgus, et need esemed olid ainult pealt üle kullatud.
Aga põhiosas koosnesid nad sellisest hõbeda vase kullasegust,
kus kullaprotsent oli suhteliselt väike.
Ja mingit erilist kullakogust sealt üldse kätte ei saanud.
Hispaanlased olid väga pettunud ja samal ajal teisest
küljest oli siis muskade kogu ala täiesti maatasa tehtud,
et inimesed olid kas tapetud või orjadeks muudetud. Ja kui me nüüd praegu selle pilguga tagasi vaatame tollele
ajale sajandit tagusele ajale, siis siis need konkistatoorid
olid ju tõelised barbarid sest nende silmis oli ainult see kullasära.
Kolla järgi ju hinnati mitte ainult Hispaanias,
vaid kogu Euroopas kõiki väärtusi, isegi inimene,
kellel on palju kulda, tema oli eriti auväärne.
Ja siin lööb just välja see vastuolu erinevate vaimsete
maailmade vahel. Et kui hispaanlased otsisid ainult kulda
ja mitte midagi muud siis Nende indiaanirahvaste jaoks kuld
ei olnud mingi väärtus omaette vaid ta oli lihtsalt üks ilus metall.
Kui seal teed mingit metall sepist, siis katad selle kullaga,
sest ta näeb kenam välja.
Aga ta ei olnud mingi mingi omaette absoluutne väärtus.
Aga hispaanlased saavutasid selle, et kuna nad kõik need esemed,
mis näisid olevat kullast, purustasid siis tänase päevani on
säilinud ülivähe, seda Moskade kõrgkultuuriesemeid
ja ehteid. Ja näiteks üks nendest on imekombel säilinud. Seda nimetatakse praegu L Dorado parveks.
Internetist saab vaadata selle pilt.
See kujutab siis vee peal sõitvat parv, mille peal seisavad
rivis muskade tähtsamad jumalused.
Ja nüüd figuurid on niivõrd peenelt ja filigraanselt
detailselt valmistatud, et satud täiesti selle lummusesse,
mida sa seal näed.
Ja loomulikult kandsid nad endas ka siis neid muiskade
vaimseid väärtusi, nende veendumusi, nende uskumusi,
koguneda vaimset maailma ja nüüd me teame sellest ülivähe. Nojah, aga nii käitusid ju konkistatoorid ka mujal Kolumbias.
Ja, ja huvitav on see, et kuigi see muskade pärandist on
praktiliselt kõik hävinud, üks nimi elab ometi edasi.
Nimelt asus seal kusagil nende alade keskel üks niisugune
tähtis muskaatlinn, mille nimi oli pagata.
No see tehti maatasa, nii nagu kõik muud.
Aga mõne aja pärast hakati sinna kõrvale ehitama Hispaania linna.
Ja mingil arusaamatul kombel pandi see nimi siis noh,
natuke moondunud kujul siis Bogota nimi anti sellele
hispaania linnale. Ja nüüd oligi siis niimoodi siukene, irooniline paradoks,
et hispaanlased hävitasid selle pagata selleks,
et see igavesti inimeste mälust pühitaks.
Aga praegu elab ta siis selle moodsa miljonilinna Kolumbia
pealinna nimes kenasti edasi. Aga siin kõlas nüüd juba üks uus indiaani meloodia Colombia aladelt.
Kas pole tore?
Rütt paneb kohe nagu jala iseenesest tatsuma.
Ja pillidest kõlas siin flööti telelisaks ka trumm.
Ja see helisalvestis on tehtud 1998. aastal sellise rahva juures,
kelle nimeks on Kanquomod. Concoomad tänapäeval pisikene rahvakild elab üsna sealsamas kandis,
kus need viivadki, kelle muusikat me enne kuulsime.
Ja Nad mõlemad elavad siis seal praegustes Sierra Nevada
mägedes ja nende kultuuris on väga palju ühist.
Mõlemad kannavad muide üleni valgeid riideid.
Ja nad kuuluvad mõlemad sinna Tairona rahvaste rühma,
kellest siin alguses korra räägitud sai.
Taironat olid siis muskadega oma kultuurilt suhteliselt sarnased,
aga nad elasid siiski täiesti eraldi. Mõlemad elasid tähtsate kaubateede ääres viljakatel aladel
olid suhteliselt jõukad.
Ja ometi läks nende saatus täiesti teistmoodi,
kui neil muskadel.
Algus oli sama, kui tulid hispaanlased, kõigepealt need
Ronald elasid ka siis seal Atlandi ookeani ääres,
seal olid neil päris suured linnad.
Ja esimese hoobi saidki siis muidugi need rannikuäärsed linnad,
hispaanlased lihtsalt purustasid need ja siis hakkasid ka tasapisi,
pärast seda, kui olid ranniku hõivanud ka sinna sisemaa
poole liikuma ja hävitama neid Tairona keskusi. Ja suurem osa Taironadest ja nende aladest siis hävisid.
Aga Taironadel oli olemas looduse poole,
et üks väga huvitav salatrump.
See oli nimelt seal sisemaal asuv mäestik,
mille nimeks on Santa Marta Sierra Nevada mäestik.
Ja see mäestik, see on üsna ranniku lähedal.
Aga ta kerkib tohutusse kõrgusse, nii et,
et seal kõrgemad tipud on kusagil üle viie
ja poole kilomeetri kõrged. Ja kogu see Sierra Nevada mäestik on suhteliselt väike,
pindala kokku 17000 ruutkilomeetrit, noh,
mõnes mõttes muidugi suur üks kolmandik Eesti pindalast,
eks ole, aga aga võrreldes noh, andidega,
mis olid täiesti eraldi mäed, ikkagi väga väike mäestik.
Aga nende omapära seisab tõesti selles, et nagu geoloogid ütlevad,
et nii ranniku lähedal kõrguvad kohe nii kõrged tipud.
Ja geoloogid ütlevad lausa, et Sierra Nevada mäestik seal
Santa Marta juures on uunikum kõigi maailma mäestikes eas
sest mitte kusagil maakeral ei asu troopikas üks väga kõrge
mäestik otse ookeani juures. Ja seal sama Sierra Nevada mäestiku omapära on veel selles,
et tema reljeef on äärmiselt keeruline.
Ja need maastikud on üliraskesti läbitavad.
Noh, seal on siis kõrged kaljuseinad, vaheldumas
Beatööritavate sügavad orgudega.
Kõike seda katab tihe lopsakas vihmamets.
Sademeid aastast tuleb hullupööra 4000 millimeetrit aastas.
Võrdleme Eesti keskmise sademete hulgaga kaheksa korda
rohkem kui Eestis. Ja see tähendab ju seda, et seal sajab alailma,
õhk on niiske, kui me ise seal ringi liikusime,
me saime ka tunda neid Sierra Nevada paduvihmasid,
siis on ikka nii, et kui paduks läheb, siis lõpeta igasugune
matkamine matkata lihtsalt ei ole võimalik.
Ja kui niisugune sadu kestab veel päevi,
mis seal on üsna tavaline siis tõusevad Djoetele kallaste
ja siis kõik teed ära lõigatud. Ja vot nüüd Taironot, need elasid seal mägedes ka,
neid oli seal hõredalt võrreldes selle tasandiku
ja rannikuga, et midagi oli.
Aga kui need hispaanlased nüüd niimoodi samm-sammult neid
aina rohkem kimbutasid seal tasandikel siis hakkas aina
rohkem Taironasid või õieti nende riismeid imbuma ka siis
sinna Sierra Nevada mägedesse.
Jaa, konkistatooridele oli see väga vastik paik,
kõik need, need mäed seal. Sest kui sa lähed oma raskete relvade ja hobustega sinna
mägedesse ja sa ei tunne seda mäestiku labürint,
ei siis sa ei jõua mitte kuskil.
Ja kui nad mõnda kohta veel jõudsidki, siis siis Taironat
tõmbusid veel sügavamale mägedesse ja Tairon riismed,
kes sinna siis sattusid, nad ka lõpetasid igasuguse nihukese,
järjepideva suhtlemise hispaanlastega.
Ja nüüd tulemus oli õieti see, et hispaanlased unustasid nad
lihtsalt ära, unustasid pikaks ajaks mitte üheks sajandiks,
vaid ka järgnevateks sajanditeks. Ja see, et kui haruldane on see Tairona kultuurirahvas seal mägedes,
seda hakati avastama alles 20. sajandil,
noh siis kui ju kõige hullemad ajad indiaanlaste jaoks olid
juba möödas.
Ja nüüd oli siis niimoodi, et kõigepealt hakkasid neid
ikkagi uurima teadlased siis etnoloogi, antropoloogid,
ajaloolased ja nii edasi.
Ja sammhaaval selgus siis noh, lausa sensatsiooniline tõsiasi,
et seal unustatud mägedes on järjepidev ana
ja ehitana säilinud Kolumbuse-eelne indiaanikultuur. Ja kõigele krooniks avastati siis 1900 seitsmekümnendatel
aastatel sealsamas mägedes, see suurejooneline linn veeti
siis selle linna varemed selle nimeks pandi siis Ciudaat Berdyyda,
mis tähendab siis kadunud linna hispaania keeles.
Ja see on siis niisugune kümnete hekt tarite suurune ala ühe
mäe tipus tohutud kividega sillutatud terrassid,
neid trass on seal rohkem kui 150 meeletult pikad,
kivitrepid, palju muud põnevat. Ja juba esimesed arheoloogilised proovikaevamised näitasid,
et selles linnas on elatud järjepidevalt ligikaudu 1000 aastat.
Ja nüüd need praegused Taironade järglased,
kes seal elavad, Nemad praegusel ajal peavad seda paika oma
kõige pühamaks paigaks ümbruskonnas ja korraldavad seal igal
aastal regulaarseid selliseid nädalaid kestvaid
suurejoonelisi rituaale, mis samuti tuginevad Taironade traditsioonidele.
Ja et kõik see kokku nüüd juba äratas ka tähelepanu Colombia
riigiameti võimudes. Ja siis loodi, siin on niisugune rahvuspark.
Selle rahvuspargi hispaaniakeelne nimi on Sierra Nevada de
Santa Marta.
Ja selle rahvuspargi eesmärgiks öeldi siis,
et see on Sierra, Nevada, looduse ja põlisrahvaste kultuuri kaitsmine.
Et mõlemad on seal tõesti erakordset kordumatut
ja haruldased rahvuspargina, toimib ta selles mõttes,
et mingitesse nende selle kaitsealaosadesse võivad minna ka turistid. Üks niisugune piirkond, kuhu tirist siis lubatakse,
on see mereäärne alasesse, rahvuspark ulatub lausa mere
äärde välja.
Ja mägedes on siis turistidel lubatud just see kant,
kus siis asub see kadunud Lynnek tapertiida.
Ja vot sellesse piirkonda, kus turistid nüüd seal liikuda saavad,
kuulub ka siis mägitee mida mööda tuleb siis päevade kaupa
rügada jalgsi, et sinna kadunud linna jõuda. Ja siis ka need külad, mis asuvad otsesele tee ääres,
ütleme nende küla inimestega, võib siis ka kontakte pidada.
Aga valdav osa kogu sellest Sierra Nevada rahvuspargist on niisugune,
et sinna tegelikult turiste ilma eriloata ei lubata,
noh, mis on minu meelest väga tore see ülirikas loodus saab püsida.
Haruldane indiaanlane, tuur saab püsida ja jämedas joones,
on siis niimoodi, et kokku elab seal siis neid Tairona
kultuuri tänapäevaseid kandjaid neli erinevat rahva kildu,
nende nimed on siis konkuamud, viivad koogid
ja Arfaakod. Ja siin saates me kuulsime nüüd juba viivade
ja konkuammude muusikat ja nüüd siia saate lõppu annan siis
raadiokuulajale kuulata väikese näite sellest,
kui musitseerib koos viiva mehega veel koogi rahva hulgast
pärit mees. Tore tantsumuusika ju seegi ja selle muusikapalaga saab
tänane saade otsa.
Ja nüüd järgmises saates hakkan kõnelema sellest,
kuidas me ise nendel aladel Ringi seiklesime, läksime oma eestlastest kambaga samuti
otsima seda kadunud linnaelamused olid päris krõbedad
ja kuidas need omal nahal siis Tundusid sellest siis juba järgmises saates.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
