Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändumi kuus Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännu juttudega nüüd parajasti
arktilistel teravmägedel ja nagu ma siin neis Teravmägede
saadetes olen ka maininud, olen teravmägedel käinud õieti
kahel korral esimest korda siis 2014. aasta suvel teist
korda umbes aasta tagasi, talvisel ajal.
Ja nüüd sellest tänases saates tahaksin ma õieti meenutada
mõningaid seiku, kui just sellest esimesest 2014. aasta
reisist ja täpsemini siis muljeid meie tolleaegsetest
käikudest Teravmägede tundratesse. Seal saime me jälgida õige huvitavaid artilisi,
linde ja polaarrebaste imelikke toimetusi,
kui nad olid seal linnukolooniate juures
ja askeldasid seal ringi.
Ja see tänane saade tugineb õieti selle rännusarja ühele
varasemale saatele mis kõlas vikerraadio eetris esimest
korda 2015. aastal. Siin nüüd siis kõigepealt kuulajale mõistatus.
Mis hääl see on?
Vihjeks ütlen, et ei olnud kon nagu võib-olla mõni kuulaja
arvab ja ütlen, et see on üks lind.
Ja ütlen veel, et seda lindu Eestimaal ei ole.
Noh, see on ikka vist nii raske küsimus,
et pean ise vastuse ära ütlema, sellist häält teeb lumepüük.
Lumetöö on väga tüüpiline lind artikale ja ka teravmägedele
ja see hääl, mis nüüd Oli salvestatud, seda mina pole salvestanud,
ma olen näinud küll lume püüsid, näiteks taim mõõril
või Põhja-Norras küll suvel, küll talvel,
mul on meelde jäänud see, kuidas talvel on nad sellised
üleni valged ja suvel sellised pruuni-valge hallikirjud.
Aga lume pühelt, sellist häält nagu siin kuuldus,
ma ei ole ise kunagi kuulnud.
See salvestis on pärit Vene ornitoloogide arhiivist,
sealt kusagilt põhja Siberist. Aga seda lumepüüd ennast nägime me esimest korda
Teravmägedel kohe oma esimesel retkel.
Siis kui läksime sealt longer püüeni asulast mägedesse
ja seal nad olid, me olime ise liustiku peale,
siis vaatasime niimoodi üles mäeharjale ja nad olidki kivide
peal seal mäeharjal ja võib-olla sellepärast Ta et nad olid
seal mäeharja peal, aga nad jätsid tohutult suure mulle.
No suurema, kui nad tegelikult on. Ja võis põhjus olla ka selles, sest oli ju augustikuulinnud,
olid valmistumas talveks, kogunud naha alla rasva
ja ja kasvatamas juba neid, seda talvist sulekuube.
Aga tegelikult võib ka olla, et nad olidki suuremad kui need lumepüüd,
keda ma varem olen näinud, sellepärast et zooloogid ütlevad
et just see Teravmägede lumeöö alamliik on suurem kui
mistahes mujal.
Arktikas need lumepüüd on. Aga kui me nüüd läksime juba sellele ümber Teravmägede
laevareisile siis käisime ka paaris kohas,
toom trates ja need tunduvad on väga iseloomulikud maastikud teravmägedele,
võib-olla liustike järel, teiseks kõige levinumad maastikud
ja tundrad nendest rääkima hakates ma pean siiski paari
sõnaga ütlema, mis asjad need tundrat üldse on.
Pealtnäha on nad siuksed, koledad lagedad,
puudeta paigad kaugel põhjalas ja levivad põhja poolkeral
alati seal, kus mets enam kasvada ei suuda. Ja Ma olin näinud neid tundraid mujal põhjalas,
nüüd oli põnev mõelda, et millised nad siin on.
Ja esimene võimalus nüüd põhjalikumalt Teravmägede tundvat
näha oli ühel saarel.
Selle saare nimi on parend Soya saar ja see asub nüüd seal idaosas,
nendest Teravmägede saarestiku idaosas.
Ja me läksime paadiga maale, hakkasime sellel maal kõndima,
pinnas oli siin selline kohati vesine ja lirtsub peaaegu
nagu soos, vahepeal jälle selline kuiv ja kivine. Kui ma tuletasin siin nagu meelde oma varasemaid kogemusi tundratega,
siis siis need vesised ja noh, nii-öelda soised märjad
tundrad olid mulle just tuttavat.
Ta mõõrilt sealt põhja Aasiast.
Ja no seal on nad tuhandetel kilomeetritel üsna kõik ühesugused.
Ja jälle see kivine osa siin, see meenutas mulle just ütleme,
Põhja-Skandinaavia tundraid Need asuvad seal siis nagu
madalates mägedes ja ja mõnikord nimetatakse neid mägede
tundraid veel omaette sõnaga tundrapeks. Nii et esimene mulje Sid Teravmägede tundratest oli siis
midagi sellist, et et midagi nagu vahepealset nendele
teletundratele ja kivistele tundrutele.
Aga kindlasti olid need taimed siin väga erilised,
nii kui korra niimoodi maha kükitasid ja hakkasid lähemalt
uurima taimi, siis oli ka selge, et sa oled jah,
tõesti Arktikas väga paks, erinevad samblaliikide kiht aga
nende hulgas ka palju rohttaimi ja kõik sellised madalad,
justkui ära nuditud, lühikese varrega. Aga ega neid siin keegi muu pole nuttinud kui seesama
Arktika kliima, sest siin jäävad ellu ainult need taimed,
mis on hästi madalad.
See on juba näiteks see, et kui sügis tuleb
ja tulevad esimesed karmid talved, siis kui sa oled madal,
siis saad kõige kiiremini endale peale kaitsva lumevaiba,
mis sind terve talve siis karmi pakasest kaitseb.
Või siis jällegi teine põhjus, miks need artiliste taimede
varred nii lühikesed on see, et varre kasvatamiseks kulub
siis vähem energiat, vähem kasvuenergiat,
kui sa teed endale lühema varre. Ja siin Arktikas on ju iga suvepäev kulla hinnaga,
sellepärast et siin suvi on tohutult lühike,
sihukene, tormiline ja lühike ja taimed peavad kõik ka oma
elutsüklit alates siis õitsemist kuni viljade valmimiseni
selle imelühikese suvega läbi tegema.
Nii et see on niisugune tormakas areng nendele taimedele,
mis siin on ja veel üks niisugune huvitav asi,
vähemalt loodusehuvilistele mõelda, et siin Teravmägedel ei
ole ju putukaid. Aga me teame ju, et õisi tolmeldavad putukad,
et mismoodi need taimed siinsis tolmeldamisega hakkama saavad?
Ongi, nii et siin kõik taimed tolmlevad ainult tuulega
putukaid lihtsalt ei saa olla, nad ei suuda nii karmis
paigas elada.
Ja praegu oli augustikuu, kui ma siin parajasti kükitasin,
siin parendsoja saare tundras ja neid taimi uurisin.
Ja üllatav on tundes alati see, et et ka suve lõpus sa näed
õisi just sellepärast, et kõik siin toimub ju nii üksteise otsas,
nii tormiliselt, nii kiiresti, mõned taimed õitsevad,
mõnedel on viljad valmimas, mõnedel on viljad juba täiesti valmis. Ja nõndite õitsvate taimede hulgas arvasin ma ära tundvat
kivi rikk, need Kivirikud on, on väga ilusad siin kaugel põhjalas,
nad moodustavad niisugusi nagu pisikesi mättaid
ja tegelikult on see taim, millel on siis palju varsi,
palju lehti ja need tekitavadki niukse mättatunde
ja sealt siis napilt üle lehtede ulatub välja kas siis palju
selliseid ilusaid valge servaga või, või kollase servaga õisi.
Ja siin oli ka näha seda, et mõned taimed olid õigupoolest puud. Aga need olid kirjeldamatult pisikesed puud,
niuksed, kääbuspuud, näiteks siinsamas oli näha niisugune puu,
mida ma ka eestist tean, tundsin ta ära sõrmeküünte suuruste
ümmarguste lehtede järgi.
See oli kahtlemata vaevakask, see, mida ka Eestis soodes kasvab.
Eestis ta kasvab, ikka põõsana.
Aga siin ta oli täiesti maapinnale liibunud,
puitunud varred roomavad mööda maad, nende küljes on siis
sellised ümarad lehed ja need olid värvunud sügiseselt,
nii nagu Eestimaalgi vaevaga. Seal sügise värvid on niuksed, punakollased,
väga ilusad sügise värvid.
Ja siis oli siin kahtlemata veel üks selline puu,
noh kui me saame seda puuks nimetada, kui ta roomab mööda
maad ja on madalam kui kämblakõrgune.
Aga puitunud varss tal oli.
Ja see oli kindlasti Paju tal olid juba viljad niisugused
nagu niuksed vatitupsud seal peal näha ja see paju,
kes nii kaugel karmis põhjalas elab, saab olla ainult üks,
tema teaduslik nimi on põhjapaju ja see ongi siis kogu
maakera kõige põhjapoolsem puuliik või noh,
on ta siis nüüd puu või ei ole, see on ütleme,
dendro loogilises mõttes siis nagu ikkagi on puuliik. Aga kui mõelda, et kui kõrge ta on, siis siis tõesti
Eestimaa kõige madalamast põõsast ka madalam,
aga teistmoodi sa siin teravmägedel ju ellu. Niimoodi õige veidralt ja omapäraselt kõlab siis arktilise
linnu lumegi hääl.
Sellist häält teeb just suvisel ajal.
Isalind. Ja lumetee elab teravmägedel tihti ka sisemaal.
Maismaa lind, täpsemini ainus maismaa linnuliik teravmägedel üldse,
kes peab siin vastu terve aasta ringi. Ülejäänud rändavad siit minema.
Aga kui mõelda üldse kogu Teravmägede linnuriigi peale,
siis maismaa linde on siin ikkagi suhteliselt vähe
ja valdavad on merelinnud ja merelinnud,
elavad seal mererannikul ja asustavad seal nisukesi tohutu
suuri linnukolooniaid rannakaljudel.
Ja see kära ja see lindude hulk on seal nii suur,
et, et siis paiku nimetataksegi linnu laatadeks
ja nendel linnulaatadel Me mõistagi Teravmägede reisi ajal
ka käisime. Ja kõige pikemalt me olime just niisugusel saarel,
mille nimi on ojasaar, seal asub ka nüüd seal just
idapoolses saarestiku osas.
Ja sellest hetkeojasaare retkest.
Ma tahaksin nüüd pikemalt rääkida, sest peale lindude nägime
me ka siin siis polaarrebast.
Kui me läksime paadist kaldale, siis kõigepealt oli meie ees
niukene lage tundra avarus aga oli ka näha,
et see seal sisema pool lõpeb, seal oli selline kaljuastang
ja Kaljo Asta nagu sisse oli lõigatud nagu noaga selline
kitsas tume pragu. Siit kaugelt oli täitsa võimatu aru saada,
et kui kõrge see kaljuastang on, kui suur see pragu seal
kalju sees on, aga sinna suunas me oma sammud seadsime.
Ja mida lähemale me jõudsime, seda suuremaks muidugi see
kaljuastang kasvas.
Ja hakkas paistma ka, et selle kaljuprao ümber tiirlevad
sellised valged täpid lendavad seal.
No ei saa aru täpselt, aga igal juhul kindel on neidu seal
kohutavalt palju ja millegipärast nad seal tiirutavad selgelt. Tegelikult oli see siis ju linnukoloonia seal selles
kaljupraos ja kui me veel lähemale jõudsime,
siis juba jõudis kõrvu selge kajakate kisa.
Ja see kaljupragu laienes.
Tegelikult kui me lähemale jõudsime, ikka päris tumedaks kuristikuks.
Ja eks see linnukoloonia asuski siis selle kuristiku
mõlemapoolsetel seintel.
Ja kui me nüüd siin lähemale tulime, siis siis meid giid
rääkis ka seda, et hoidke silmad lahti. Et siinkandis on liikumas ka polaarrebaseid
ja ta rääkis ka põhjuse, miks polaarrebane just siin on.
Noh, loomulikult sellepärast et siin on see linnukoloonia,
sest linnukoloonia kindlustab neile toidulaua.
Et muidugi ei suuda rebased, kuigi nad on väga osavad ronida
nendele püstloodis kaljudele pesade juurde.
Aga nad ei peagi ronima, nad kõnnivad ja passivad seal
kaljuseinte all. Ja kui siin on nii suur koloonia, siin on tuhandeid
ja tuhandeid linde siis ikka aeg-ajalt juhtub seal üleval
pesas mõni äpardus, näiteks veereb mõni muna üle pesaääre
välja või mõni lennuvõimetu kajakapoeg kaotab tasakaalu
ja kukub alla.
Ja siis, ega need polaarrebaseid peagi muud tegema,
kui patrullivad seal all maapinnal edasi-tagasi
ja ikka midagi leiavad nii endale kui oma pisikestele poegadele. Siis hoidsime lähenedes kogu aeg silmad lahti
ja siis nägimegi esimest polaarrebast Taali paremal pool
sellest kuristikust niisuguse lauge rohelise nõlva peal.
Ja ta oli, noh, ta oli päris kaugel rohkem kui 100 meetri kaugusel.
Ja esimene mulje oli see, et, et noh, et on ikka pisikene küll,
niisugune meie rebasega võrreldes kindlasti palju väiksem.
Ja ometi ma aimasin, et see oli enam-vähem täiskasvanud
polaarrebasemõõtu loom seal. Sest ma olin näinud polaarrebaseid ka varem Arktikas.
Aga samas käitus ta niimoodi, nagu saab käituda ainult üks
noor ja kogenematu polaarrebane, ehk siis ma arvan,
et see oli ikka tänavuse aastasest pesakonnast.
Sest nii kui ta meid eemal nägi nii hakkas ta käituma tõesti nagu,
nagu laps korraldas meile ikka kohe tõelise etenduse algul
eitis sinna kõrte vahele pikali ja uuris meid sealt niimoodi
oma meelest märkamatuks jäädes ja ja ilmselt vaadates,
et mis imelikud loomad need on. Ja siis muidugi uudishimu, mis saab kõigest võitu,
toetan vaja selgeks teha, kes need loomad ka on.
Ja siis ta tuli lähemale, aga mitte sugugi niimoodi
otsejoones ja hiilides vaid ikka nagu, nagu lapsed niimoodi
möllates hullates vahepeal joostes nõlvast üles,
vahepeal alla, siis jälle paigale jäädes.
Ja niimoodi ta tuli meile lähemale ja lähemale.
Lõpuks jõudis nii paarikümne meetri peale
ja vot siis jäi juba tõsiselt seisma ja paigale meid uudistama. Ja noh, eks me siis uudistasime teda ka sealt hästi lähedalt.
Ta on tõesti armas loomakene, siukene, hästi koheva karvaga,
et tal oli muidugi ka see, et praegu suve lõpus oli tal juba
tekkimas talvekarv, talvel on ta üleni valge,
suvel üleni pruun ja see suvekarv on niisugune õhukene.
Aga nüüd oli ta õieti niisugune nagu vahepealne suuremalt
jaolt valge, aga selliseid hallikaid pruunikat laike oli
seal karvade sees ka veel alles. Aga tema nägu oli selline ümmargune niukene,
noh, niukene nisu, nina, ümarat, võrdlemisi suured kõrvad
ja sellised suured tumedad silmad, millega ta meid uuris
ja uuris oma uudishimu täis, siis lähemale ka ei tulnud,
vaid läks niimoodi kaarega meist mööda ja läks siis sinna
ranniku poole oma polaarrebase asju ajama.
Ja meie läksime siis sedasi sinna kuristiku sisse
ja seal me nägime neid polaarrebaseid veel kogu selle retke
jooksul ikka päris mitmeid kokkuma pakuks oma poolt tosinat looma. Ega nad lausa jalgade juurde ei tulnud, aga nad olid päris
julged ikkagi mõnekümne meetri kaugusel liikusid seal
ja olid sellised heledapoolsed hallikirjud
ja niisugused pisikesed nääpsukesed.
Ma arvan, et osa nendest olid isegi vanad loomad,
aga osa nendest olid ka tänavuaastased.
Nad olid juba peaaegu täiskasvanud mõõtu
ja seal nad siis need oma arveid klaarisid. Nuuskasid seal vahepeal 11, vahepeal läksid päris karvupidi kokku,
möllasid, aga mitte niimoodi kurjalt, vaid pigem nagu
mürades nagu lapsed ja pidevalt ikkagi seal maapinnal ninaga nuuskides,
et ehk on midagi söödavat pudenenud ülevalt sealt kaljude pealt.
Ja need polaarrebased, no nende eluring on muidugi aasta
jooksul selline, et suvi on nendele nagu selline paradiis.
Sest kusagilt nad siin suveajal ikka toitu leiavad väga
tüüpiliselt just linnukolooniate juurest. Aga isegi kui sealt midagi hamba alla ei saa,
siis siis ka rannikul sest meri uhub kaldale üht-teist söödavat.
Nii et suvisel ajal on toit kindlasti polaarrebasele kindlustatud.
Aga talv, see on tõesti karm aeg, siis jahivad nad neid lume püüsid,
kellest meil siin varem juttu oli.
Lumepüüd ei ole sugugi kerge kätte saada
ja siis viimases hädas nad siis kõnnivad ka mööda mererandu
nendes paikades teravmägedel, kus vesi ei ole külmunud. Et siis loodavad sealt leida mingisuguseid mereloomade
jäänuseid või korjuseid.
Ja üks trikk on neil veel talve üleelamiseks,
kas kuskil hilisel sügisesel ajal nad hakkavad matma kinni
püütud linde või ka siis lihtsalt korjused
või korjusetükke, mida nad leiavad maa sisse,
peidavad niisugustesse paikadesse, mis nad ise meelde jätavad.
Ja siis käivad talvel neid lahti kraapimas neid oma
jääkeldreid ja ka sealt siis toitu juurde võtma,
siga tähes, polaarrebane on täiuslikult kohanenud selle
arktilise kliimaga ja peab vastu nii siin kui ka mujal Arktikas. Aga nüüd ikkagi sellest kaljukajakakolooniast,
mis meie ümber siin kaljuseintel oli?
No kuidas tunne oli seal olla, esiteks oli see kaljulõhe ju
ikka kitsas ja valgust tuli ainult sealt ülevalt kõrgelt
mitmekümne meetri kõrgused, nii et et siin oli hämar.
Lõhn oli niisugune, kõige rohkem oli tunda ikkagi seda
linnusõnnikulõhna siin ja siis muidugi kisa,
täiesti kõrvulukustav kisa, mitte nii väga meie pärast,
vaid see tuhandete pealine kajakate kolooniasse lärmadki
kogu aeg niimoodi hirmus kõva häälega. Ja siis, kui vaatad kõrgemale, siis näed,
et et kõik kaljuseinad, iga väiksemgi kaljunuki,
igale väiksemgi orv, mis seal kivi sees on.
Need on pesa aluseks ära kasutatud, pesi on lugematul hulgal,
nad on mingitest taimedest niimoodi nagu punutud pruuni
värvi ja ümberringi siis seal kaljunukkide peal seda valkjad
linnusõnnikut hästi palju.
Ja siis need kajakad seal kogu aeg teevad,
kogu aeg toimivad, kogu aeg ajavad oma kajaka asju. Muide, see liik, kes siin oli, see oli kaljukajakas,
kaljukajakas on üks kõige tüüpilisem kajak ka liik siin teravmägedel.
Ja praegu augustikuus oli ju see aeg, kui õietise poegade
eest hoolitsemine oli peaaegu lõppenud, linnupojad olid
suureks kasvatatud, enamik nendest juba lennuvõimelised
ja nüüd seal pesade peal oli siis nii vanalinnud kui noored
oli raske vahet teha, kes on kes.
Ja päris pisikesi poegi praktiliselt üldse näha ei olnudki. Ja nende kajakate vahel, no üldiselt valitses üksmeel,
aga ikkagi kuidas keegi naabriga läbi sai.
Ühel pool vaatad, kaks naabrit omavahel vadistavad järele
jätmatult rahulolevalt räägivad ilmselt väga olulist
informatsiooni seal üksteisele ja samas teisel pool jälle
üks niisugune huligaani tüüpi täiesti selgesti ründab pesas
olevat kajakad ja, ja see teine siis sirutab tiivad laiali,
ajab oma nokka laiali, teeb hirmsaid kriiskeid,
viskub vastu sellele esimesele, keerlevad seal õhus nagu
mingisugused sulepallid. Siis vihane kaklus lõpeb sellega, et see,
kes ründas, see põgeneb.
No siis on siin kõike sõbrustamist ja kiindumusi,
vaenu ja tülisid.
Aga noh, kokkuvõttes on ikkagi selge, et koloonias elamine
on Nende lindude jaoks kindlasti parem kui ühekaupa pesitsemine.
Sest nii on kindlam.
Nii on turvalisem. Naabrivalve on ju kogu aeg toimimas ja kui mingi tõeliselt
suur oht ähvardab, siis saab ju üheskoos sellele vastu hakata.
Ja sealsamas koloonias olime tunnistajaks ühele tõeliselt
dramaatilisem sündmusele.
Noh, seda võiks nimetada siis lapserööviks.
See oli siis niimoodi, et siin ei olnud ainult kaljukajakaid,
oli lendamas ka mõningaid teisi linde ja enamasti olid nad
siin ikka tiirutamas kurjade kavatsustega
ja üks nendest oli siis, keda me silmasime,
oli vandel kajakas vandel kajakas on selline suur kajakas,
palju suurem kui kaljukajakas ja nime on ta saanud sellest. Tal on päris ilus värv, siukene, vandli karva heletool.
Ja see vandel kajakas on, on artiline lind,
ta suudab elada veel karmimates tingimustes,
isegi kui kaljukajakad.
Ja teistpidi on ta kas siis kartmatu ja isegi röövtoiduline lind,
nii et kui on midagi, millest tema jõud üle käib,
siis seda ta ka rünnata püüab ja praegu oli siis selline hetk,
et seal ühes pesas oli ainult üks kaljukajakapoeg. See oli palju väiksem kui need muud seal koloonias.
Ilmselt oli see selline hiline poeg, ta oli veel täiesti
udusulis ja lennuvõimetu.
Ja vaat see saigi siis vandel kajaka sihtmärgiks.
Ta lendas otse sinna pesa peale haaras linnupoja noka vahele ja,
ja tõusis lendu.
Ema ja isa olid ei tea kus, igatahes lähedal neid ei olnud,
ükski naaber ei jõudnud isegi reageerida,
kui juba see vandel kajakas lendas eemale valge sulepall
nokas ja läks siis sinna kuskile rusu vallile. Surmas selle linnupoja ja hakkas seda sööma. Vaatepilt muidugi, kes nüüd esimest korda midagi sellist
looduses näeb, esimene tunne on, et, et külon,
alatu küll, on halastamatu.
Nii ei tohi teha, aga loodus on ju loodus.
Ja looduses on omad reeglid.
No ma isegi arvan niimoodi, et see kaljukajakapoeg kes seal
nüüd oli, ta ei olekski esimest arktilist talve üle elanud,
sest ta oli alles udusulgedes suve lõpus
ja tõenäoliselt oleks ta esimese talve jooksul niikuinii hukkunud. Nii et vandel kajakas võttis lihtsalt selle kõige nõrgema
kõige elujõuetu oma.
Ja üldse on niimoodi, et loodus, selliseid Mõõdupuid Nagu jõhkrus või, või julmus või halastamatus ei tunne.
Loodusel on omad reeglid.
Need on just looduse enda reeglid ja nende reeglite järgi
loodus siis toimibki. Nõnda kõlas siis taaskordse imelik arktilise linnu lumegi hääl.
Et kui seda varem kuulnud ei ole, siis võib-olla ei oskagi
linnuhääleks liigitada.
Aga kui need merelindude häält. Mitte peale mõelda siis need toolid eestlase kõrva jaoks
palju tuttav likumad.
Et kui oled käinud palju Eesti mererandades suvisel ajal,
siis nad on küllaltki sarnased hääled, näiteks need kajakate
hüüded ja tiirude hõiked.
Terav mägedelgi on kajakad jaa, tiirude liike,
nad on küll teised liigid kui Eestimaal,
aga ikkagi sama perekonna esindajad. Aga siin Teravmägede linnukolooniatest saab muidugi kohata
taga selliseid linde, kellel Eestimaal mitte mingeid
sugulasi ei ole.
Ja vot selliseid tüüpiliselt arktilisi linde.
Me nägime sellises linnukoloonias, mille nimeks on alkeff,
jälle algefiellet asub nüüd siis Teravmägede rannikul seal
kuskil kirderannikul ja see on üks kuulsamaid linnulaat kogu
teravmägedel üldse. Juba see kaljumaastik, mis su pilgule seal avaneb,
on väga muljetavaldav, noh, laevaga avamerelt sinna lähenesime.
Ja see udust kerkisid sellised nagu iidse kindluse müürid
ja tornid. Ja need olid tõesti kõrged inimene poleks iialgi
suutnud nii kõrgeid müüre torne ehitada,
ikat tublisti nii 100 meetri kõrgused ja otse püstloodis
merre laskuvad ja kilomeetreid pikad ja mõne koha pealt
sealt vahelt laskusid alla sellised vägevad veekaskaadid. Eks nad tulid sealt kaugemalt sisemalt liustikest.
Ja see pilt, see üldine maastikupilt oli,
oli väga majesteetlik.
Ja seal kalju järsakutel oli ka väga palju erinevaid
linnuliike no ilmselt mitte nii palju, kui siinsamas kohas
oleks olnud kuu aega tagasi, siis praegu oli ikkagi see suve lõpp.
Enamik linnupoegi olid saanud lennuvõimeliseks ja,
ja olid juba lahkunud siit kolooniast. Aga noh, kui sa tahtsid lihtsalt vaadata,
et milliseid erinevaid linnuliike siin on,
siis siin oli selleks võimalusi ikka palju.
Ja, ja kui nüüd rääkida just nendest erilistest nendest
arktilistest lindudest, siis näiteks oli binokliga näha lund,
nunnid on niuksed, naljakad linnud minule,
nad tekitavad alati siukse muige.
Pisikesed pontsakad, linnud lendavad hästi kiiresti
tiibadega sebides ja neil on hästi jäme ja värviline nokk. Noh, selline nokk nagu papagoid.
Ja oma pesa teevad ka päris kummalised maa sisse,
kaebavad sinna uru ja siis sinna uru sisse teevad pesa.
Aga siin läbi binokli oli näha ka näiteks väike alke,
noh, väike Algid on niisugused pisikesed linnud tuvist ikka
selgelt väiksemad värvilt ka sellised tagasihoidlikud musta-valgekirjud.
Aga selle eest on neid siin väga palju.
Tihtipeale on künnad Teravmägede linnukoloonia kõige
levinumad linnud ja neid oli siin alkefieldi kaljudel näha ka. Ja kunagi elas ju siinsamas teravmägedel
ja mujal Arktikas selle väike algi suur sugulane,
see oli hiidalk, see oli väga huvitav lind.
See oli selline rohkem kui poole meetri kõrgune võimas suur
lind ja täiesti lennuvõimetu, nii et ainus nisugune põhjapolaaralalind,
kes meenutas siis nagu lõuna poolkeral seal ümber Antarktika
ka elavaid pingviine, et pingviin on ju palju liike
ja nad on siiamaani seal ringi tatsama, siia ujumas ka lennuvõimetud. Aga siin põhjalas oli niimoodi, et kuna inimene siin palju
rohkem ringi liikus ja hakkas palju varem seda loodust mõjutama,
siis see hiidalk oli esimestele meremeestele
ja vanastajatele ikka väga kerge saak, sest ta ju ei osanud lennata.
Ja neid natiti maha ikka halastamatult.
Nii et see hey talk on praeguseks maakeralt täielikult välja surnud,
aga noh, siis tema väikene vend, väike algsis,
elab ikka ilusasti edasi. Ja siis siinsamas kaljudel nägime veel ühte sellist väga
klassikalist arktika lindu põhja Dirki põhja,
Dirk on niisugune.
Noh, Pealt must kõhupoolt valge lind, kuid tiivad laiali
sirutab siis ikka niisugune poolemeetrise tiibade
siruulatusega ja väga osav kalakütt.
Nii et kui me nüüd seal laevas olime, siis me nägime alailma
neid linde sealt mööda lendamas põhja Dirgid olid siis sealt
avamerelt lendamas sinna linnukoloonia poole
ja enamikul nendest oli igal juhul nokas üks korralik kala. Ja kui ma nüüd mõtlen üldse nende Teravmägede
linnukolooniate peale, et miks neid siin nii palju on siis
neid on siin sellepärast, et nad on kindlustatud korraliku toiduga,
noh, selline alkefielleti linnukoloonia nagu siin meie ees
parajasti siingi oli ju suvel kümneid ja kümneid tuhandeid
linde ja selliseid hiigelkolooniaid on teravmägedel päris
paljudes paikades kokku on kogu teravmägedel neid merelinde
pesitsemas miljoneid ja miljoneid ja kõigile jätkub toitu,
sest nad saavad oma toidumerest. Ja meri on siin Teravmägede ümber väga elurikas.
Mõned linnud söövad meri, kar pea teisi karpe,
mõned söövad sellist grilli ja muid niisuguseid pisi kesi,
koorikloomi. Mõned söövad kalu, igale ühele jätkub siin midagi
ja nii kaua, kui see meri on nii elurikas nagu tasin
Teravmägede ümber.
Nii kaua on elu rikad ka Teravmägede linnukolooniat. Ja nende kummaliste isa lumepuu häälitsustega saab see meie
järjekordne teravmägedes saade siinkohal ka otsa saade
arktilise saarestiku tundratest, lindudest
ja polaarrebastest.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
