Vikerraadio kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas,
Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Küll aga. Kuula rändajat. Tere nagu kuulaja vahest mäletab, oleme me selles
rännusaadete sarjas need ringi liikumas arktilistel teravmägedel.
Ja tänases saates tahan kõnelda sellest,
kuidas me umbes aasta tagasi tegime Teravmägedel polaaröös
läbi ühe äärmiselt värvika retke kelgukoertega.
See retk kestis mitu tundi ja saime siis omal nahal kogeda,
kuidas ikas koera rakendiga sõitmine seal talvises Arktikas käib.
Ja kui krõbe, külm ja tuuline su ümber, see ilm võib-olla
ja saime ka oma silmaga veenduda selles,
kui imelik on see polaaröövalgus. Ta koosneb mitmest erinevast valgusest ja mõjub vägagi müstilisena,
kui sa seal keskel oled.
No ma mõtlen siis neid virmalisi ja seda tähtede sära
ja kõike muud.
Ja üleüldse mõjus kelgukoertesõit seal polaaröös mulle nagu
mingisugune lõik mõnest Jack Londoni seiklusjutust. Sedamoodi kõlas nüüd üks ehe saami rahva JOIK.
Saamid on teatavasti arktiline rahvas, nad elavad seal
Euroopa mandriosa kõige põhjapoolsemas servas
ning peetakse üheks kõige iidsemaks Euroopas papp Põhjala
rahvaks üldse.
Ja nende pärimuses on säilinud väga palju niisugust
algupärast ja ürgset elementi.
Ja üks sellest on ka siis joigumine. Seda joigumisest peetakse tohutut ürgseks laulu
traditsiooniks ja mõned muusikaajaloo uurijad ütlevad kogu nii,
et see ei olevatki üldse päris laulmine,
vaid mingi laulmise eelne improviseerimine oma enda häälega.
Ja nagu siingi kuulda oli, on selles tõesti palju niisugust,
nagu hääle mängitamist ja sõnu on samal ajal seal
suhteliselt vähe.
Ja kui see joigu ja mängib oma häälega hästi julgelt
ja vabalt et siis ütlevadki saamid, et nüüd on see õige joigumine. Ta laseb oma hinge vabaks meelevalla ja on julge
ja sisse tuleb.
Aga mulle see pakkumine on juba ammustest aegadest väga imponeerinud,
olen kuulanud palju seda muusikat heligandjatelt,
olen ka saamide juures elavas esituses seda kuulnud
ja ausalt öeldes olen seda harrastanud ka ise harva küll
kellelegi kuulaja jaoks, enamasti hoopis siis,
kui on käsil mingisugune pikk ja tüütu reis
või ret. Noh, näiteks sõidad autoroolis tundide kaupa,
siis on hea lasta seda joigu tulla või veel parem,
kui kõnnid seal Põhja-Soomes või Põhja-Rootsis
või Põhja-Norras nendel aladel, kus just see saamide põline
kodumaa asub ja mul on humal niisugune usk,
et kui sa seal niimoodi kõnnid, need on sellised avarad maastikud,
metsa on vähe, pilk ulatub kaugele. Et see iseenesest nagu annab õige häälestuse selleks
joikumiseks ja siis üksi pane täiel häälel julgesti kõlavat
ja tundub, et nüüd ta tuleb küll väga hästi välja.
Aga kui rääkida nüüd ikka nendest teravmägedes,
siis seal on ju see seis, millest ka varasemast saatest räägitud,
et mitte ükski arktiline põlisrahvas ei ole aegade jooksul
sinna teravmägedele välja jõudnud, nad on ikka nii kaugel
põhjas ja nii eraldatult seal Põhja-Jäämere avarustes. Aga siia on siis nüüd need asukad, kes tulid sajand
ja paar tagasi toonud küll artiliste rahvaste traditsioone
ja üks nendest on ka siis näiteks kelgukoertega sõitmine.
Artilistel rahvastel on ju olnud ajaloos niimoodi,
et osa nendest on sõitnud põhjapõtrade ehk Borodega,
nii ka näiteks saamid osa jällegi kelgukoertega näiteks
Gröönimainjutid seal Terav mägedes siis lääne pool
või siis ka Põhja-Siberi rahvad teravmägedest ida pool. Aga see kelgukoerte teema, traditsioonilised kelgukoerte
teema on minu jaoks tohutu paeluv olnud.
Ja kui ma olen siis oma maailmareisidel käinud,
siis ma olen jõudumööda alati püüdnud tundma pida,
et kuidas see siis erinevatel mandritel käib.
Ja kõige paremini olen ma seda tundma õppinud kahel
arktilise reisil, üks oli siis Alaskal ja teine Gröönimaal
ja ma väga hea meelega tahaksin kiiresti jagada siis neid mulje,
et kuidas need kelgukoerad on, kuidas neid kasutatakse. Mu enda kogemuste järgi ja noh, kui alustame,
siis Alaskast siis seal Alaskal, lühidalt öeldes neid
kelgukoeri praegusel ajal peetakse ikkagi peamiselt
nii-öelda sportlikel eesmärkidel.
Ja neid peetakse siis selleks, et osaleda nendel
legendaarseteks pikamaa võiduajamistel koertega.
Ja need kelgukoertega võistlused, need on ikka tõelised
maratonid seal aetakse läbi ikka tublisti üle 1000
kilomeetri jutti ja ollakse teel vähemalt 10 päeva järjest. Ja need maratonid on Ameerika Ühendriikides pöörased populaarsed,
neid jälgivad siis televisiooni ja muu meedia kaudu ikka
miljonid ja miljonid ameeriklased.
Ja ka sinna laskale koha peale tuleb neid vaatama tuhandeid fänne.
Seal võistlevad ainult parimatest parimad koera rakendiga sõitjas.
Ja seal on ka ausalt öeldes mängus suured rahad
ja suur kuulsus.
Nii et kes seal siis selleks peavõitjaks tuleb,
see saab ikka üsna tähelepanuväärse varanduse omanikuks
ja lisaks eluaegse Ameerika sangari staatuse. Aga kui nüüd nendest Alaska kelgukoertest rääkida,
siis minu jaoks oli üllatus see, et seal üldse ei pidanud
olema mingisuguseid tõupuhtad koerad, neil võis olla täiesti
erinev kasv, mõned olid päris pisikesed,
mõni päris suured.
Mõned olid pika karvaga, mõned sugugi mitte pika karvaga,
igaüks ise värvi ja mõned olid lausa ütleksin,
ausalt, täiesti segaverelised krantsid. Ja seal noh, Alaskal on siis kaks peamist nõuet nendele kelgukoertele,
esimene siis see, et nad jookseksid hästi kiiresti
ja jaksaksid siis seda kiiret tempot ka päris mitmeid tunde pidada.
Ja teine oluline nõue on siis see, et need koerad peavad
olema nii põhjalikult treenitud, et nad on tohutult
distsiplineeritud ja kuuletuvad täiesti vastuvaidlematult
peremehe käskudele.
Ja neid Alaska kelgukoeri treeniti seal Alaskal ikka kohe
aasta ringi suvel siis rakendati neid näiteks mingisuguste
neljarattaliste kärude või ATV-d aitäh ja lasti neil seal
siis raskel maastikul ringi sõita, see oligi see suvine treening. Ja siis suvise treeningu ajal sain ma ka seda kogeda,
et sellest jälle omakorda on tehtud selline turisti lõbustus,
et noh, kui tahad, siis koerale nagu raskuseks minna sinna
käru või ATV peale, siis anna aga minna ja saad siis
sellesuvise koera sõidu kaasa teha.
Aga Gröönimaal, seal oli asi hoopis teistsugune.
Vähemalt nendes ini Oiti külades, kus mina seal Gröönimaal käisin,
oli niimoodi, et kelgukoerad täitsid ikka sedasama IZ
traditsioonilist rolli, mida nad seal sajandeid on täitnud. Nimelt olid nad inimese asendamatuks abiliseks tema töödes.
Ja siis just veoloomadena kasutati neid seal
ja mehed, kes käisid siis näiteks jahi või kalaretkedel
Nendele nad olid täiesti asendamatud, sest kreeni koer on ka
hea jahikoer.
Aga talvisel ajal vedasid nad sellist suurt
ja rasket kelku.
Alaska kelgud olid hästi kerged, suhteliselt väikesed. Aga need, Gröönimaa kelgud olid niisugused laiad pikad
paksust puidust.
Ja huvitav oli see, et, et neid koeri rakendati ka täiesti
erineval moel selle rakendi ette Alaskal,
siis käib see niimoodi.
Ta on üks köis, mille külge siis paarikaupa need koerad pannakse.
Aga Gröönimaal pannakse nad kelgu ette hoopiski lehvikukujuliselt,
nii et igal koeral on omaettevedamise köis. Ja nende Gröönimaa koerte puhul ei ole üldse sellist nõuet,
et nad peavad väga kiiresti liikuma vaid tähtis on see,
et nad liiguvad vastupidavalt ühtlases tempos väga kaua aega.
Ja näiteks talvisel ajal, kui nad sealt ookeani jää pealt
tõid ära neid kalasaake, siis seal koormas oli ikka
teinekord sadu kilosid kala ja seda nad siis vaevaliselt
ja aeglased sikutasid väga kaua, kuni jõudsid kodukülasse välja.
Aga kuidas nende Gröönimaa koerte tõupuhtusega lood olid? Noh, ma ütleksin, et Need olid ikka üsna tõupuhtad enamikud,
seal olid ikka seesama iidne Gröönikoeratõug,
mida seal on kasutatud mäletamatutest aegadest
ja need Gröönimaa koera tongiga, sellised kasvult suured ja,
ja turjakad.
Aga iseloomult on Grööni koerad enamasti tasakaalukad
ja rahulikud.
Nii et jah, väga erinevad isiklikud kogemused Alaska
ja Gröönimaa kelgukoertest. Aga nüüd siis Teravmägede kelgukoerad.
No kõigepealt meenutame muidugi, et inimene tuli siia
suhteliselt hiljuti.
Ja siin siis nad hakkasid mõnikord kasutama teatud artiliste
rahvaste traditsioone, mis siia sobisid ja üks nendest oli
ka siis kelgukoerte traditsioon.
Ja mis puutub nüüd selle Teravmägede kelgu koertesse,
siis siin peetakse neid praegusel ajal ikka täiesti peaaegu
eranditult turistide pärast. Noh, et siis teha neid sõite kas siis suvisel
või talvisel ajal ja et turistid saaksid siis selle kelku
koera sõiduelamuse.
Aga mis puutub Teravmägede kelgukoerte tõu puhtusesse,
siis siin on oldud üpriski ranged, siin on nimelt välja
aretatud selline omaette Teravmägede kelgukoeratõug
ja seda on siis tehtud niimoodi, et on ristatud kaks
traditsioonilist koeratõugu, üks nendest on siis siberi
Haski ja teine siis Gröönikoer. Ja nad ise ütlevad, et siis Gröönikoeralt on Teravmägede
kelgukoerad saanud tasakaalukuse vastupidavuse aga Haskilt
siis selle elava loomuse ja, ja suure energia,
nii et kummagi poole parimad omadused on nendes koos.
Ja nüüd suvisel ajal ma olin teravmägedel üks kord käinud,
siis ma olin näinud, kuidas seal turiste seal nendes kärude sõidutati.
No minu meelest see oli natuke naljakas.
Lihtsalt nelja rattaga käru sõidab mööda maanteed
ja sina istud selle käru sees ja sõidad kolinal kaasa. Mulle see imponeerinud, ma ei tahtnud seda teha,
aga nüüd, kui talvel siia teravmägedele tulime,
siis ei jõudnud ära oodata, mil saaks seda kelgukoerte. Too ette võtta. Aga siin oli nüüd kuulda ühte sellist soome muusikut,
kelle nimeks on vimme, saari Ta on äärmiselt huvitav muusik
ja üks minu lemmikuid.
Ja rahvusvaheliselt on ta tuntud just selle poolest,
et ta on väsimatult seda saami Joiki traditsiooni
tutvustanud mitte ainult tutvustanud, vaid ka seda edasi arendanud.
Ja see muusikalõik siin oligi just see näide,
et kuidas võib siit veel uuele tasandile minna. Ja siin ta ju laulab hoopiski falsetis.
Ja see on lähedane sellele Joikimisele, aga ta on
mingisugune muu asi, ometi selles on väga palju selle viime
saari enda olemust ja viime saari, muide ongi pooleldi saami
siis emaliini pidi isa poolelt on ta soomlane
ja ta õppis juba õige noorena oma onult seda
traditsioonilist joigumisest.
Ja tal tuleb see tõesti väga usutavalt välja. Aga vot sealt on siis läinud edasi, nad on ise öelnud,
et ma ei mahu sinna saami Joiki raamidesse hästi ära.
Ja siis ta mõnikord lihtsalt laseb oma hääle vabaks.
Sisetunde järgi hakkab niimoodi improviseerima.
Ja vot siis tulebki niisugune minu meelest vägagi huvitav muusika.
Aga nüüd siis nende Teravmägede kelgukoerte sõidu juurde.
Me läksime sinna, sealt siis sellest longer pianist,
sellest Teravmägede keskusest minibussiga,
paar kilomeetrit sõitsime välja ja juba eemalt oli näha see koht,
et kust meie sõit algab. See oli selline taraga piiratud suur valgustatud plats
ja seal sees oli tohutu palju koerakuut gootide juures koerad,
iga kuudi peal silt, et kes selles kuudis elab koera nimi
siis ja tohutu lärm.
Nii kui me kohale jõudsime, Klaffemine, kiljumine,
nisugune, tohutu vaimustus, sest nad taipasid,
et nüüd hakkame minema sõitma ja, ja see neile tohutult
meeldib ja nad lähevad täiesti pöördesse. Ja meile tulid vastu siis kaks koerajuhti,
kes pidid meie retkejuhid olema.
Üks oli pärit Horvaatiast, teine oli pärit Prantsusmaalt,
mõlemad sellised noored, särtsakat metsikud
ja ütlesid, et nad on siin teravmägedel olnud juba paar
aastat nii suvel kui talvel.
Sest nad on suured kelgukoertefännid ja aasta ringi saab ju
siin nende koertega sõita Ta ja endale leiba teenida. Ja siis nad vaatasid, et mis meil seljas on,
no meil oli ikka kaasas artiline talvevarustus,
nagu meil oli kodust kästud kaasa võtta ikka voodriga saapad
ja paksud püksid ja ja talvejope, mille all on veel mitu
kihti kampsuneid ja muud ja, ja labakud ja kõik see vaatavad
ja ütlevad, ei, ei, et te olete liiga õhukeselt riides.
Et paneme veel siia osa riideid peale ja,
ja siis põhjendasid ka seda, et asi selles,
et sa ju selle kelguga sõites oled enamasti paigal. Aga mis on tänane ilm, täna on siin ligi 20 miinuskraadi
ja on veel ka tuul, mis siis tekitab seda nii-öelda tuulekülma,
nii et kehale tundub, et neid miinuskraade on 20-st kraadist
veel palju rohkem.
Nii et tingimata tuleb siia midagi juurde panna.
Ja siis nad andsid meile niisugused suured lohmakat.
Ühest tükist kombinatsioonid, mille me talveriietele peale tõmbasin,
seal olid ka kapuuts ja siis niisugused hästi suured saapad,
mille sees olid paks viltvooder ja siis veel labakud,
mida siis iseenda labakutele veel peale panid. Ja nüüd tagantjärgi öeldes, kuidas nendega seal olla,
oli selle mitmetunnise sõidu ajal.
No ega ikka palav küll ei hakanud kordagi.
Pigem oli see, et, et see katmata kehaosa nägu,
ainus katmata kehaosa, seda tuli aeg-ajalt kontrollida,
et hõõrud siis oma põsesarnased ja ninaotsa,
et äkki külm on selle ära võtnud ja muutunud tundetuks.
Aga jah, täitsa paras oli niisugustes vattides seal mitu
tundi polaaröös olla, aga siis andsid need meie koerte juhid
selliseid elu vajalikke juhiseid, et kuidas me nüüd siis
minema hakkame. Ja siis niimoodi, et jaguneme paaridesse,
üks hakkab siis istuma seal, selles kelgus,
seal sa istuda niimoodi jalad sirgu, seljatugi oli taga
ja teine seisab seal siis selle seljatoe tagajalaste peal.
Ja tema siis hoolitseb selle eest, et koerad ikka õigesti liiguksid.
Ja siis nad otsustasid, et kuidas koeri pidama saab.
No see on siis niisugune konstruktsioon seal jalaste vahel niukene,
metallist niukene, raske kolaka, kas sa sinna jalaga peale vajutad,
siis lähevad niuksed metallist Kidad lume sisse
ja panevad lihtsalt vägisi selle kelgu seisma. Aga siis on ka käsklused, Nad õpetasid ainult kahte kõige
olulisemat käsklust.
Nimelt kuidas koeri pöörata paremale või vasakule.
Ja see oli siis nii, et kui tahad, et koerad pööraksid
paremale siis pead kõva häälega hõikama chi.
Ja kui sa tahad, pööraksid vasakule, siis pead kõva häälega
ikkama haa.
Ja näitasid ka, kuidas see käib. Ja no seda oli tore kuulata, aga kui mõtlesid,
et ise seal kelgujalaste taga, et et kas need koerad mind ka kuulavad,
kui ma niimoodi hõikan.
Aga tegelikkuses läks hoopis see asi niimoodi,
et ega ei pidanudki kuigi palju hõikama.
Sest Me unustasime niisuguse noh, rivi, et kõige ees läks
siis üks koertejuhtidest, kes siis suunas kogu seda
nii-öelda karavani ja teine siis läks kõige taga
ja meie seal vahepeal ainult läksime siis esimese järel
ja mingeid erilisi käsklusi ei pidanudki andma,
ainult seda pidurit pidi siis aeg-ajalt nagu kasutama. Aga koerte rakendamine, see käis ka hirmsa kilkamise aukumisega,
sa lähed sinna kuudi juurde, võtad ta ketist lahti selle koera,
võtad tal rihmast kinni, niimoodi siis nende rebid ta sinna
rakendi juurde õige koha peale ja seal siis krõpsti sinna
rakendi külge kinni.
Ja siis kui sõiduks läks, siis need koerad olid täiesti sillad,
haukusid, karjusid, hõikasid, Nad olid nii vaimustuses
ja nad vedasid niisuguse hooga, et et nende taldade alt
lendas lumi kahele poole. Nii et nad on ju lihtsalt sellise verega saanud sünnist
saadik endale selle vajaduse, et ma pean vedama mingit koormat,
see on kõige mõnusam asi, mida elus üldse teha saab.
Ja niimoodi nad siis lärmasid seal noh, ütleme pool tundi
järjest selle esimese sõidu ja samal ajal kihutasin tohutu hooga,
aga umbes poole tunni pärast jäi see klahvi,
mine vaiksemaks, noh, eks nad olid oma esimese auru välja lasknud,
aga tempo oli ikka samasugune. Ja nüüd me sõitsime tasasel maal, seal verilisi nihukesi
mägesid ei olnud, mõnikord ületasime küll mingisuguseid
külmunud ojasid.
Nii et selles mõttes oli nagu ühtlane minek.
Aga nüüd selle meie karavaniga oli küll niimoodi,
et mõnikord mõni rakenditest jäi teistest kõvasti maha
ja siis tuli teda tingimata järgi oodata,
sest ei tohi jätta kedagi sinna üksindusse sinna polaaröösse. Ja vot siis järgi ootamisel tuli siis seda pidurit vajutada
seal päris kõvasti.
Ja, ja see oli siis niimoodi, et, et need koerad on ju niimoodi,
et nad saavad nüüd aru, et jah, pidur läks peale
ja küll ma praegu ei tõmba.
Aga juba mõne sekundi pärast nad ikka üritavad,
et järsku nüüd saab.
No ei saa, ikka hoiad kinni, aga kui oled juba seal mõned
minutid niimoodi paigal olnud, siis nad muutuvad ikka väga
rahul ja hakkavad ikka sikutama, nii nagu nad vähegi suudavad,
nii et ma pidin täitsa kahe jalaga selle piduripedaali peal
seisma oma kere raskusega täie raskusega,
et nad kelku alt ära ei tõmbaks ja see oleks ju jama küll olnud,
kui neil oleks nüüd mingi nõksuga õnnestunud mind sealt maha poetada,
sealt piduri pealt, sinna tuleks läinud minema nagu nool
ja vot siis on niimoodi, et, et kui sa ei ole koerte juht
ja ei valda neid käsklusi, siis nad lihtsalt panevad,
nad ei vaata kordagi tagasi lähevad ei tea kuhu lõpuks välja? No meil niisugust asja ei juhtunud.
Ja peab ütlema, et kõik need tunnid, et koerad ikka jooksid
ikka väga hea hooga ja ainult ühe koha peal oli siis see kogemused,
koerad väsisid päriselt ära ja see oli üks niisugune üsna
pikk ja järsk tõus ja see nõlv oli jäine
ja niisugune konarlik.
Nii et kvartal oli väga raske sikutada ja nad ei oleks muidu
jaksanud üldse sikutada. Me ronisime mõlemad siis sealt kelgu pealt maha,
siis nad vedasid, aga natukene enne tipp puu olid nad ikka
nii läbi, et jäid seisma, lihtsalt jäid seisma
ja vaatasid selja taha, et noh, mis te seal passite,
aidake meid ka.
Ja loomulikult me siis läksime ja tõukasime tagant seda
kelku ja nii kui me sinna üles saime, siis oli hästi kiire
kelgu peale hüpata, sest nüüd hakkas minema allamäge. Koerad said tohutu hoo sisse ja nad ei vaadanud kordagi
selja taha, et kas peremehed ka peal on või ei ole,
see polnud nende asi, see on umbes niisugune suhtumine neil
asjasse on.
Ja kokkuvõttes oli see vägagi elamuslik,
see, see koertega suhtlemine, liikumine,
aga nüüd ikkagi sellest polaarkummalisest valgusest.
No kõigepealt ma pean ütlema seda, et see polaaröö oli ikka
üllatavalt valge. Kuigi kuud taevas ei olnud.
Sellel päeval oli siis kuu loomise aeg parajasti,
aga taevas oli selge ja see tähendab, et kõik need tähed
seal üleval särasid tohutult heledalt ja need andsid ikka
väga tugevasti valgust.
Ja muidugi maa oli ju samuti kaetud ühtlase valge lumevaibaga,
sealt peegeldusse tähevalgus vastu.
Nii et pold seal mitte mingit lampi vaja,
kõik ümberringi paistis väga kenasti kätte
ja muidugi taevapilt seal sinu pea kohal. See oli ikka fantastiline.
Otsisin pilguga üles, nagu ikka harjumuseks on suure vankri
ja siis suurema järgi jälle siis selle selle põhjanaela.
See põhjanael näitab ju meile siis siin põhjapoolkeral alati
seda põhjasuunda.
Ja nüüd siin oli see imelik asi, et see põhjanael olid
täpselt pea kohal täiesti see niidis.
See ju näitas lihtsalt seda, kui kaugel põhjas need
teravmäed on. Nad on niivõrd pooluse lähedal, et siin sa põhjanaela järgi
küll seda põhjasuunda mitte kuidagi määrata ei suuda.
Aga nüüd see maastik, mis seal ümberringi sellest tähe
ja lumevalguses paistis, ta oli ikka näha kilomeetrite
ulatuses ümberringi, nii et oli isegi eemal kaugel,
selline mäeahelik võis olla isegi kümnete kilomeetrite
kaugusel ja see paistis täiesti ära.
Aga need lähedasemad tasandikud, noh, need olid ikka
pisiasjadeni näha. Nii et, et kui seal oleks liikunud mõni olend,
mõni mõni loom või mõni inimene see oleks kohe silma hakanud.
Aga ei olnud seal mitte ühtegi elusolendit,
ümberringi ainult elutu jää kõrb, nii kaugele kui silm
võttis ja mõtlesin, tuli mul siis meelde see Jack Londoni
jutustuste sugune õhustik.
Ta ju kirjeldab seal päris tihti neid kannataja laska mehi,
kes seal üksinda kusagil polaaravarustes ringi liigub. Good. Ja neid Jack Londoni jutte lugedes oli,
mul ei tulnud, sama tunne, mis nüüd praegu siin konna olin
päriselt koha peal.
Et see tohutu taevakumm ja see täiesti elutu loodus jääkõrb
sinu ümber.
Need tekitavad ikka väga kergesti sellise tunde,
et kui väeti ja armetu on üks inimolend siin
ja et, et kui sa nüüd siin hätta jääd selles täiesti
inimtühjas paigas. Noh, kui sul näiteks midagi hullu juhtub,
nii nagu Jack Londoni lugude kangelastega vahel juhtuski.
Et ega sa siis tõesti kuigi kaua siin elus püsida ei suudaks.
Aga sellest Jack Londoni lugudes on ka veel üks teine
motiive selle polaartalve mõju kohta inimesele
ja seal on ju need tema kangelased tihti sellised et see
eluvaenulik ja halastamatu ümbrus muudab hoopiski üksi
rändaja trotslikuks ja selliseks uskumatult sitkeks
ja sütitab temas hoopiski uut elujõudu ja sunnib teda siis
tegutsema täiesti ennastületavalt. Nii et jah, see Arktika polaaröö Võib inimeses tekitada küllaltki kaetisi tundeid. Aga siin kuuldus nüüd jällegi seda viime saari laulu
ja minu jaoks kõlab nagu mingi muistne loits,
kuigi see on sellesama vimme. Enda looming, kui te tähele panite, siin ei ole üldse laulusõnu,
vaid ta lihtsalt improviseerib saami joigi reeglite järgi.
Aga ma tuleksin veel selle imeliku polaarvalguse juurde tagasi,
sest seal on veel paar asja, mis olid äärmiselt põnevad
ja millest ma ei tahaks rääkimata jätta.
Üks nendest on siis see, et mind kogu aeg painasse Küsimus, et kui on Polore mitu kuud päikest üldse näha ei ole,
et kui ma seal nüüd olen, kas ma tõesti kusagil horisondil
ei näe mingit märki sellest, et kus suuna peal see päike
seal maa kumeruse taga ikka peidus, eks olla.
Ja see teine oli muidugi see, et teravmäed on ju kuulsad oma
virmaliste mängude poolest, paljud tulevadki teravmägedele
ainult selleks, et talvisel ajal neid virmaliste mänge nautida.
Ja nüüd, kui me nende kelkudega sõitsime,
siis vaatan taevasse maine virmalisi, mitte kuskilt. Küsimus, miks ei ole virmalisi, aga ma sõitsin just koos ühe
selle koertejuhiga sama kelgu peal nüüd tema käest hea küsida.
Ja siis taseletas, esiteks siis selle päikese kohta ütles niimoodi,
et tegelikult On näha, kus päike seal horisondi taga peidus on,
kui sa oskad vaadata.
Ja see on siis niimoodi, et vaata, sest praegu on meil siin keskpäev.
No tegelikult on nii jumala pime, et sa ei usu,
et on, keskpäevaga on ja järelikult kui kell on 12,
siis päike peab olema lõunakaares ja vaata need sinna
lõunasuuna peale silmapiiril. Ja vaatasin ja täitsa selgesti oli näha,
et seal oli see taevas märksa kahvatum kui mujal,
nii et see oli niisugune kummaline, päike asub mingi 10
kraadi allpool horisonti, aga ometi tema jälg on taevas
natukene näha.
Ja siis meie juht rääkis ka seda, et kui sa oled näiteks
nüüd siin Teravmägede polaaröös ja sul ei ole mingeid abivahendeid,
kuidas ilmakaari määrata, siis kui taevas selge,
siis sa saad päikese järgi, see kõlab nii imelikult,
päikest ei ole, aga päikese järgi määrata ilmakaari siis
vaatad kella järgi, kell on 12 vaatajat,
kus päike on, järelikult seal on lõuna ja selle järgi siis
kõik muud ilmakaared. Aga nüüd virmaliste kohta mina ütlesin, et kuidas siis nii,
et virmalisi ei ole ju kuskil tema Ma ütlesin,
et, aga miks ei ole.
Vaata sinna kõrgele üles, seal oli niisugune nagu pilveriba.
Niisugune kahvatu pilveriba üldse ei liik,
kui nad ei virvendanud.
Ta ütles, et need virmalised mõtlesin, kuidas sa tead,
no ta ütles, et vaata, kui väga hoolega vaatad,
siis näed, et natukene ta ikkagi seal nagu nagu virvendab,
aga et täna ei ole lihtsalt virmaliste päev,
sest virmalised käivad nii nagu kosmos juhatab. Et nad võivad ootamatult tulla, ootamatult kaduda.
Ja võib Ühe päeva jooksul isegi tundide jooksul tekkida see
võimas mäng.
Ja, ja samas ka mitte tekkida.
Mul oli küll tõmmatud juba kodus alla üks nutitelefon,
niukse niukene äpp, millega sai nagu ennustada,
et kuidas täna tõenäosuses nende virmaliste vaatlemiseks on.
Aga tegelikult läks nii, et kui me olime väljas,
siis kogu aeg niimoodi silmanurgast vaatad taevast,
et kus need virmalised on. Ja mõnedel kordadel sattusime me ikkagi täiesti
fantastiliselt virmaliste tulevärgile.
Ja noh, see on ju nisugune, ta tuleb väga äkki
ja väga tihti on seal nagu niukseid, mingit võimsate
prožektorite valgusvihud hakkavad käima üle taeva.
Aga võivad olla ka hoopis mingisugused tohutu suured
helerohelised kardinad, mis käivad taeva
ja silmapiiri vahet, liiguvad edasi-tagasi. Aga võib olla ka niisugune tohutu suur ring,
mis meenutab kuningakrooni sätendavat helesinist kuningakrooni.
No need on ikka niisugused asjad, et suu jääb täitsa ammuli.
Ja sa tunned ka seda, et need virmalised mõjuvad ikka
täiesti nagu mingid üleloomulikud olendid.
Nad on nii tugevad, nii jõulised, nii arusaamatud et nad
võivad ikka, no ma ütleksin täitsa ära nõiduda.
Ja näiteks saami folklooris on hästi palju näiteid selle kohta,
kuidas virmalised saavad inimese üle võimust. Näiteks kui sa käid palja peaga virmaliste all,
siis pidid juuksed põlema minema.
Või isegi võib nii olla, et inimene nagu,
nagu läheb arust ära virmaliste, et sa ei tee enam vahet
selle reaalse maailma ja siis selle kujuteldava maailma vahel.
Aga võib ka nii olla saami uskumust mööda,
et firmaline lihtsalt võtab sealt kinni ja viib su
kosmosesse ära. Sa kaod jäljetult, midagi sellist uskusid saamid samuti. Aga selle viime kah omamoodi nõidusliku muusika saatel saab
tänane saade otsa saade Teravmägede polaarvalgusest
virmalistest ja polaaröös kelgukoertega sõitmisest.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
