Teadust kõigile sel reedel oli rahvusvaheline neerupäev
ja täna on saates Janar Holm Tallinna tehnikaülikooli
tervisetehnoloogiate instituudist, kus soovitakse muuhulgas
teada saada, kuidas neeruasendusravi korral kahjulikud ained
verest kätte saada, nii et kasulikud ained verre alles jääksid.
Eesti füüsikud pakuvad aga väljamõtteid,
millest peaks koosnema universumit täitev salapärane tumeaine.
Et see sobiks kokku uue kosmoseteleskoobi tehtud selgete
piltidega kaugetest galaktikatest, saates neist füüsikutest
Hardi Veermäe. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Räägime nüüd neeruasendusravi ehk dialüüsiuuringute
uuematest suundadest, sest et just niisuguste uuringutega
tegeletakse Tallinna Tehnikaülikoolis tervisetehnoloogiate instituudis.
Mu vestluskaaslane on instituudi juht, vanemteadur Jana
Holmar seletaks võib-olla nendele inimestele,
kellel tervis korras ja kes ei ole neeruasendusraviga kokku puutunud.
Millega meil üldse tegemist on? Ja hea meelega tavainimesed üldiselt oma neerudele väga
palju tähelepanu ei pööragi igapäevaselt,
sellepärast et neerud töötavad meil 24, seitse eemaldavad
üleliigset vett ja mürkaineid meie kehast tagastavad kehasse.
Kasulikud ained ei vii neid välja ja, ja nii see toimub ja,
ja meie keha on heas tasakaalus.
Aga kui neeru funktsioon langeb ehk siis neerud ei tee enam
oma tööd nii hästi, siis tekib inimesel neerupuudulikkus. Ja tegelikult just olnud rahvusvahelise neerupäeva puhul
võiks öelda meelde tuletada, et kahjuks tervelt 10-l
protsendil elanikkonnast on väike neerupuudulikkus juba
kujunenud päris palju, päris palju, aga neerud on tublid
ja nagu te teate, võib inimene ka loovutada ühe neeru
ja ikka väga edukalt edasi elada.
Et neerupuudulikkus seega võib olla väga sügav,
enne, kui tekivad sümptomid. Ja kui need sümptomid tekivad, siis see tähendab,
et neerufunktsioonist on kadunud ikkagi kõvasti üle poole.
Ja kui neerufunktsiooni enam üldse ei ole
või on väga väiksel määral, see tähendab,
et keha ei suuda enam mürkaineid ega üleliigset vett
eraldada siis vajab inimene neeruasendusravi
ja neeruasendusravi, võib-olla siis Beritoniaal dialüüs,
hemodialüüs ja neerusiirdamine ehk transfrontatsioon. See viimane oli päris selge see hemo, ma tean,
et tähendab verd, siis tähendab, et tegeletakse patsiendi
verega ja mis oli see esimene variant? Esimene on peeritoniaal dialüüs, kus siis patsiendi enda
kõhukelme puhastab töötab justkui filtrina.
Et patsiendi kõhuõõnde juhitakse puhas dialüüsi vedelik,
kus mürkaineid ei ole ja siis üle patsiendi enda kõhukelme
siis inimese keha, mürkained tulevad sellesse dialüüsi vedelikku.
See lastakse siis selle kõhuõõnest välja
ja toimub niimoodi kõhukelme abil dialüüs. Kas teie uurite seal kõiki neid meetodeid
või keskenduda ühele? Ei, meie Beritoniaal dialüüsi juuri ja, ja ka
neerusiirdamise ka meil tegu ei ole, meie uurime hemodialüüsi.
Jaa, hemodialüüs ongi kõige populaarsem neeruasendusraviliik.
Et aastal 2016 oli neeru hemodialüüsisaajaid umbes 2,5 miljonit,
arvestades rahvastiku vananemist ja kahjuks ka inimeste
neerude sellist kehvemat ja kehvemat seisu
ja ka ravi kättesaadavust laiemalt siis aastaks 2030 plane
arvatakse juba, et meil võib-olla 5,5 miljonit neeru patsienti. Ja see tähendab siis seda see ravi võtta,
et patsiendi veri suunatakse jooksvalt masinasse,
masin teeb neerutöö ära ja nii-öelda töödeldud veri siis
viiakse patsiendi sisse tagasi. Just et hemodialüüsi käigus siis patsient ühendatakse masinaga,
põhimõtteliselt võib öelda, et see filter per
ja pumbad ja siis patsiendi verd pumbatakse läbi filtri.
Ja see filter koosneb siis pool läbilaskvat membraani-ist.
Ja ühel pool seda membraani voolab patsiendi veri,
teisel pool seda membraani voolab dialüüsivedelikes Tealüsaat.
Ja see Tealüsaat on nagu vesi, tal on mõned olulised soolad sees.
Aga siis üle selle membraani. Need mürkained liiguvad verest sinna veelaadsesse vedeliku
dialüsaati ja see dialüsaat koos nende mürkidega voolab kanalisatsiooni.
Ja see protseduur kestab siis neli tundi,
tehakse seda kolm korda nädalas.
Nii et selline regulaarne hemodialüüsi patsient,
temal on neerud 12 tundi nädalas.
Kui, kui meil 24, seitse. Ja teie olete nüüd uurinud tehnikaülikooli
tervisetehnoloogiate instituudis põhimõtteliselt laias
laastus võib öelda seda, et kuidas dialüüsi masin oma tööga
hakkama saab. Just nimelt meie uurime seda veelaadset vedelikku,
kuhu siis need toksiinid tõmmatakse.
Meie sinna patsiendi verre ei puutu, vaid uurime just seda
veelaadset vedelikku, mis kanalisatsiooni voolab.
Ja meie mõõdame seal selle vedeliku optilisi omadusi,
mõõdame seal valguse neelduvust ja valguse Floretsentsi
ja saame arvutada välja, kui palju erinevaid jääkaineid
selles vedelikus on. See on muidugi pikk töö ja sellele eelneb pikk labori töö,
enne kui see kliinikusse jõuab, aga põhimõtteliselt töötame
me välja sensori mille me paneme ära heita Tealüsaadi äravoolukanalisse,
siis see mõõdab seal pidevalt neid optilisi signaale,
mida me oleme nendel lainepikkustel, mida me oleme enne
määranud ja arvutab kui palju erinevaid toksiine on
sellesama protseduuri jooksul juba välja viidud.
Et see on selline siis pidev ravikvaliteedi jälgimine
ja suudab ta jälgida siis erinevaid mürkaineid erinevatest
grupp juppidest, et väiksed valkudega seotud
ja sellised suuremad molekulid ja, ja kõiki neid sensor
tegelikult jälgida suudab. Ja kui arstid on teinud ravisätted või seadnud eesmärgid,
kui kui suur hulk mingilt patsiendilt on vaja välja viia,
siis meie sensor võimaldab seda jälgida ja määrata.
Sest täna tegelikult neeruasendusravi kvaliteeti määrata,
tehakse niimoodi, et võetakse vereproov,
enne protseduuri võetakse vereproov peale,
protseduuri tehakse vereanalüüs.
Ja siis võib-olla samal päeval, võib-olla järgmisel päeval
siis selgub, et kui palju erinevaid toksiine välja viidi
ja seda vereproovi ei tehta ka mitte iga päev mitte iga
nädal ega ka mitte iga kuu, vaid umbes kolme,
nelja kuu tagant. Et siis ükskord paari kuu tagant hinnatakse siis selle ravi
kvaliteeti vereproovide põhjal, kuigi see optiline sensor,
mis ei kuluta patsiendi verd ega tekita ka mingeid
laborianalüüsi vajadust, see jälgiks kõiki protseduure,
sest et päevad on ju erinevad. Ja selge see, et selline otse vaatlus üsnagi reaalajas,
ma kujutan ette, see sensor töötab ja annab oma tulemusi.
See annab kindlasti arstile palju paremat nõu,
kui, kui need vereproovid. Absoluutselt ja on, on võimalik ju teha koheseid pakkumisi
ning see annab ka märku näiteks häiretest selle ravi käigus.
Et ühel uuringul meil juhtuski, me nägime,
et meie signaalid on ära katkenud või neid ei ole.
Siis selgus, et patsiendi vereteeühendus on lahti tulnud,
et see võimaldab kanda kohest sellist signaali sellest,
kui, kui see protseduur on häirunud. Ma saan aru, et olete oma uuringuid suunamas ka nüüd
natukene uutele radadele küll samas valdkonnas,
aga tuleb välja, et seal vedelikus saab uurida peale
mürkainetega kasulikke aineid. Väga õige, justkui ma tegin oma järeldoktorantuuri
ja Saksamaal Aachenis, siis ma uurisin rakkude
ja kudede tasandil, mida need mürkained teevad.
Veresoonte lupjumise seisukohast.
Veresoonte lupjumise on neeruasendusravi patsientidel palju enam.
Kui tavapopulatsioonil ja kahjuks neeruasendusravi
patsiendid surevadki erinevatesse südame-veresoonkonna
kompligatsioonidesse ja üks kaasuv ja põhjustav siis haigus
on veresoonte lupjumise ehk siis ka Askulaarne kaltsifikatsioon. Ja selle uurimine, mis seda põhjustab ja kuidas seda ära hoida,
oligi minu sealse teadustöö teema.
Ja lisaks nendele tekitajatele uurisime ka ärahoidjaid
ehk inhibiitoreid.
Ja siis mul tekkiski mõte, et neid samu inhibiitoreid ju tegelikult,
et viiakse välja ka dialüüsiravi käigus lisaks toksiinidele. Ahah, inhibiitorid on siis need ained veres,
mis veresooneseinte Lukjumist ära hoiavad.
Nimelt kasulikud ained. Kasulikud ained, et veresoonte lupjumise tekib muuhulgas ka siis,
kui nende tekitajate ärahoidjate tasakaal on paigast ära
ja neeruasendusravi patsientidel neerupuudulikkusega
patsientidel see tasakaal paigast ära on.
Ja lisaks veel see intensiivne dialüüs viib välja mürkaineid,
aga viib välja ka neid kasulikke aineid.
Ja ma hakkangi uurima seda, kui palju neid kasulikke aineid
neeruasendusravi käigus patsiendi kehast eemaldatakse. Ja samuti püüan välja töötada optilise meetodi selleks,
et seda väljaviimist ka kasulike ainete välja viimist saaks
samamoodi jälgida kui mürkainete väljaviimist.
Ja kui mürkainete väljaviimise jälgimisel saab teha siis
ravisätetes muudatusi, et see dialüüs oleks efektiivsem siis
kasulike ainete väljaviimise jälgimisel saab vajadusel arst
teha sekkumisi kas siis toidulisandite näol
või ka raviseadete muutmisel. Igal juhul see info kindlasti on arstidele kasulik
ja patsientide seisukohast on väga oluline,
et seda veresoonte lupjumise tekitajate ärahoidjate
tasakaalu kuidagi paremaks saada. No see kõlab tegelikult üsna loogiliselt,
et kui me Meil on seadeldis, mis verest võtab mingisuguseid
aineid välja, mida me soovime, et sealt välja võetaks siis
kõrval toimena, ta võib võtta ka selliseid aineid,
mis peaksid tegelikult verre edasi jääma.
Just nimelt kui palju seda nähtust on varem teadvustatud üleüldse. Mingil määral, aga keskendutud on sellistele valkudele rohkem,
näiteks albumiini eemaldamisele Walkmiin on oluline oluline
valk inimeste kehas ja veres ja selle eemaldamist on
jälgitud ja selle eemaldamist tahetakse vältida.
Probleem on selles, et filtri Ta ei ole selektiivne.
Filtril on poorid, millest lähevad läbi teatud suurusega
molekulid ja, ja kas ta on hea või halb,
seda filter ära ei tunne. Et meie neerud, mis koosnevad väikestest neutronitest,
on selles mõttes palju targemad.
Et neuron teab täpselt, milliseid aineid on vaja kehast
välja viia ja millised on kehale kasulikud
ning mida tuleb säilitada. Kas selliseid optilisi sensoreid on praegu praktilises diale
siis ka kuskil maailmas juba kasutusel? Ja mul on väga hea meel, et paar nädalat tagasi
ja Põhja-Eesti regionaalhaigla uue neuroloogia osakonna uued
dialüüsimasinad sisaldavad Tallinna tehnikaülikooli
teadlaste loodud patendil põhinevad tsensorid.
Tallinna Tehnikaülikoolis uuritavad ja arendatavad
tervisetehnoloogiad ongi siis meditsiinisüsteemi toetuseks.
Seda teadustööd on tehtud aastakümneid ning meil on väga hea
koostöö Põhja-Eesti regionaalhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla
ja Lääne-Tallinna keskhaiglaga ning tervishoiu kõrgkoolidega. Et nendest koostöödest on on sündinud väga head
tehnoloogilised lahendused, mis siis tervishoiusüsteemi toetavad,
arste toetavad ning patsientide hüvanguks töötavad. Täna rääkisime lähemalt neeruasendusravi
ehk dialüüsi tehnilisest täiustamisest ja,
ja uuringud liiguvad nüüd selles suunas,
et jälgida paremini, kuidas kasulikud ained dealisi
patsiendi veres paremini püsiksid.
Ja mu vestluskaaslaseks oli Tallinna tehnikaülikooli
tervisetehnoloogiate instituudi vanemteadur Jana Holmar. Uus ja võimas kosmoseteleskoop nimega James Webb'i
kosmoseteleskoop On teinud universumist senisest palju
selgemaid ja täpsemaid pilte.
Ja tuleb välja, et James webi teleskoobi tehtud uuemad
pildid on pakkunud põnevat mõtteainet ka füüsikutele,
mitte ainult astronoomidele ja kosmoloogidele.
Eesti füüsikud on ajakirjas physical Review tee avaldanud ka
mõned oma mõtted selle kohta, kuidas uued vaatlusandmed on
aidanud neid oma tumeaineteooriaid uue pilguga vaadata
ja nende seast välja sõeluda. Mõned, mis nendele vaatlusandmetele paremini vastavad kui
mõned teised.
Üks Neid füüsikuid on Hardi Veermäe, kes ongi täna laboristuudios.
Ja võimalus ongi küsida.
Milles siis täpsemalt asi?
Timesi veebiteleskoop on vaadanud kaugeid galaktikaid
ja need galaktikad on aidanud, meil võiks öelda natuke
rohkem selgust saada mõistatuslikud tumeda aine olemuse kohta. Et Johnsfep läks, siis hakkas andmed avaldama eelmise aasta
suvel ja üsna kohe nägise üllatavalt heledaid
ja raskeid galaktikaid ja väga kaugel.
Mis on tekkisid siis paarisaja miljoni aasta jooksul pärast
suurt pauku, ehk siis väga varajases universumis.
Kosmoloogilistel ajavahemikel on see väga lühike aeg,
universum on umbes 13,8 miljardit aastat vana,
maa on neli, pool miljardit aastat vana,
nii et meil võiks tekkida galaktika mõnesaja miljoni aastaga
ja suur galaktika, mis on umbes lindu linnude suurune. Siis see on, oli üsna üllatav.
Jaa, kosmoloogiline stanna mudel ei seleta selliste
galaktikate tekkimist.
Sel hetkel peaks olema galaktikad olemas,
aga tunduvalt kergemad.
Nii et see oli suur üllatus, et tekkisid nii rasked,
nii heledad galaktikad.
Küsimus on, et kuidas seda vaatlust seletada? Ja kuidas sai nii noores universumis olemas olla juba nii arenenud,
nii suuri ja nii heledaid galaktikaid ja kuidas galaktikad üleüldse? Tekivad väga varajases universumis oli aine väga ühtlaselt jahtunud,
ta oli umbes Kuniversimoli vaid näiteks manitseda 1000
aastat vana.
Siis oli maailmaruum täidetud gaasiga, mis oli kuum meie
mõistes võrdlemisi hõre ja väga ühtlane,
ehk siis seal olid väikesed võbelused.
Tihedus muutus, üks osa 10000-st, aga Ainale väga ühtlaselt
jaotunud galaktikaid ega planeete ega tähti ei ei olnud,
ei midagi sellist, mida me praegu näeme,
ühtlane supp, ühtlane supp. Ja me teame, et universum kunagi selline oli,
siis me näeme kosmilist mikrolainelist taustkiirgust.
Et õppelused tiheduses on seal ka jäädvustatud.
Ja siis kõik need piirkonnad, mis veidi tihedamad,
hakkasid siis omaenda raskusjõu mõjul rohkem ainet külge
tõmbama ja nendest said siis esimesed galaktikad hiljem
suuremat galaktikaparved.
Ning need algtingimused, ehk siis need väikesed võbelusi
aine tiheduses väga varajases universumis ennustavad väga
hästi seda, mida me näeme praegu. Kus naine oli, ei, tihedam sinnaga galaktika Kes just tohutult väike, väike ületihedus,
natuke rohkem ainet, aga sellest piisas,
et, et tekitada siis kosmilist struktuur nagu galaktikad,
galaktikate parved, kääbusgalaktikad. Aga nüüd seimis veebiteleskoobi vaatlusandmed näitavad meile,
et see galaktikate tekke nendest võbelustest galaktika,
nii et see kulges palju kiiremini kui seni arvatud. Ta kulges ilmselt kiiremini ja juhul kui see vaatlus on
täpselt see, mida me näeme, siis latikad on arenenud
üllatavalt kiiresti ja Nendest väikestest võbelustest,
siis On võimalik ennustada seda, millised galaktikad meil tekivad.
Aga kui me vaatame väga varast universumit,
siis nii suuri selliseid galaktikaid tekkida ei tohiks,
nii et üks viis, kuidas seda seletada on minna,
siis ajas tagasi ja öelda, et väga varases universumis oli
neid võbelusi veidi rohkem. Need olid natukene suuremad, aga seda ei saa teha suvaliselt,
sest meil on olemas vaatlused.
Me teame, mis varajases universumis toimub
ja me saame seda muuta ainult piirkondades,
kus ma ei tea nende võbelusi tegelikku suurust,
tihedus, ärrituste suurust. Ahah, no õnneks on selliseid kohti, kus me seda ei tea
ja noh, ma ei tea kõike.
Ja siis me saame sinna siis igasuguseid võimalikke
fantaasiaid projitseerida.
Noh, võib, võib ka nii öelda jah.
Aga noh, teaduslikult põhjendatud fantaasiaid. Me võime, võime sellest mõelda siis teistpidi,
et me võime kasutada nende Vorest galaktikate vaatlusi,
et hinnata, kui suured need võimalused olid.
Ja noh, et üks asi, millest ma siis rääkida tahtsingi oli,
oli seletada seda tumeaine füüsikaga Ja tumeaine füüsikat te olete KBFIs ka väga põhjalikult uurinud,
see ongi nüüd see, millega ta seal väga palju iga päev tegeleta.
Ja ma saan aru, et kuigi tumeaine kohta ei ole teada,
millest ta koosneb, see on selline mõistatuslik ollus,
mida on rohkem kui tavalist ainet universumis umbes viis korda,
aga, aga ei teata, millest ta täpselt koosneb,
kuid mitmesuguseid teooriaid on.
Ja nüüd see kosmoseteleskoobi uus vaatlus võimaldab meil
paremini nende teooriate vahel valida, et mis tegelikult
nende vaatlustega kokku sobivad. Rohkem kui mõni teine teooria. Jah, et, et on teatud Dumaile mudelit, kus sellised veidi
tugevamad võbelused täpselt õigetes kohtades tekivad
loomulikul viisil.
Ja seda ma oma artiklis ka näit näitasime,
et see võimaldab tekitada selliseid suuri massiivseid galaktikaid,
nagu meie Linnutee juba väga varajases Universumis see on tegelikult huvitav, et võimalik seletus
sellele üllatavale avastusele, mille teleskoop tegi,
on teil nii-öelda kapist võtta libaolemas. Aga seda tulijat tuleb muidugi näidata et tumeaine kui
natuke tausta tausta luua, siis me ei teagi,
millest ta koosneb, aga me teame selle olemasolust selle tõttu,
et tal on oma gravitatsiooniline tõmme.
Näiteks galaktikat ei püsiks koos, kui seal poleks tumeainet,
nad oleksid kerged tähed lihtsalt lendaksid minema. Aga räägime natuke sellest, et millised,
millised sellised põhilised tumeaine kandidaadid on praegu
välja pakutud ja millised neist, millised nende väiksemad
peenemad variandid sobivad siis kõige paremini nüüd nende
uute vaatlusandmetega kokku. Ja nagu ma ütlesin, et me teame, et jumal on olemas,
aga me ei tea, millest ta koosneb.
Ehk teoreetiku ülesanne on siis pakkuda välja erinevaid teooriaid,
milleks võiks tumeaine koosneda.
Tumeaine koosneb mingisugustest, osakestest,
mis lendab mööda maailma ringi ringi ja siis kuhjub
galaktikatesse ja nii edasi.
Ja me võime küsida, mis on seal nende osakeste põhilised omadused,
valetas, kui kui raske osakenson, üsnagi elementaarne
küsimus ja selle järgi võib teha siis liigituse,
et meil on siis tüüpilised tumeaine kandidaadid,
on mingisugused uued elementaarosakesed,
mida me pole jälginud. Me teame, et osakestefüüsikas avastatud osakesed ei saa olla tumeaine,
sest need sel juhul oleksime näinud tumeaine interaktsioone
nähtava ainega.
Et siis peab olema mingi uus osake, mis sa tumeainekandidaat,
et siis tüüpilised kandidaadid on osakesed,
mis on umbes sellise massiga nagu nähtavad osakesed,
et see oleks siis osakestest koosnev tuumaline,
ma kasutaks seda mõistet selle jaoks üks selline võimalik class,
tumeainet ja sellega siis tegelevad valdavalt osakestefüüsikud,
uurivad, kuidas seda avastada näiteks kirjanitest,
CERN-is. Aga on ka teisi kandidaate, näiteks võime küsida,
et kui see on osake, mis võiks olla, kui raske see olla võib
või kui kerges olla võib. Kui see osakond on kerge, siis kvantmehaanika ütleb,
et seal osakese osake valama laiali määritud,
et kvantmehaanik ütleb iga asja kohta, et osak ei saa olla korraga.
Ühes punktis peab olema natuke laiali määratleda.
Kui see osakond on väga kerge siis ta võib olla laiali
määritud galaktikate suurusesse.
Piirkondetan osakese enda mõõde on kosmiline
ja sel juhul oleks mõistlikum rääkida väljadest. Ja see on väga huvitav, et üks pisikene osakene võib-olla
niivõrd suure piirkonna peale laiali määritud tavaliselt noh,
kes on kuulnud elektronidest, et, et need,
need ei tarvitse aatomis olla ühes punktis,
vaid moodustavad sellise elektronpilve just siis
elektronpilv jääb ikkagi ühe aatomi piiresse,
aga nüüd, et mõni osake võib-olla nii väike,
et tema nii-öelda see määramatu asukoht võib,
võib katta terve väiksema galaktika. Jahvatab päris terved galaktika katta ei saa,
aga jah, mingisuguse olulise osa galaktikast.
Ja, ja see, see paneb siis nii-öelda alumisi,
piiri, osakese massile osakese olla lõputult kerge,
mis muidu oleks lõputult palju laiali määritud.
Niisuguseid osakesi veel avastatud ei ole,
ei, ei ole, aga see on üks võimalus, et nad,
kui nad on olemas, nad võivad moodustada tumeaine
ja selle tuuma oleks natuke teistsugused omadused. Sest kui tavaliselt osakestega me võime ette kujutada,
et me suudame ühte punkti kokku suruda, meid neid kokku
suruda ei saa, järelikult meil ei saa olla väga tihedaid
osakeste klompe.
Ja seda nimetatakse siis häguseks, Dumainiks
ja põhikandidaat on siis actionit või Albid sellised
mõistatuslikud ja seniavastamata osakesed.
Et tumeaine siis üldiselt Me teame tumeaine olemasolust juba mitukümmend. Isegi peaaegu sajandi ütleks ja teoreetikud on välja käinud
kõikvõimalikke teooriaid tumine kohta, ehk siis uusi teooriaid,
täiesti fundamentaalselt uusi teooriaid on väga raske,
väga raske välja mõelda, et praegu tegeletakse sellega,
et pigem kärpida siis nende erinevate kandidaatide vaateid,
väljavaated just, ja selleks ainus viis seda teha on vaatlused.
Ja nüüd üks niisugune vaatlus ongi siis toimunud teleskoobi
objektiivi ja, ja, ja selle kaudu siis võiks proovida
piirata siis neid piirata või siis leida viiteid,
mis soosivad ühte mudelit teisele. Nii aga tumeaine võimalikud kandidaadid meil vist päris läbi
ei saanud? Jah, sellised tundmatud nii-öelda tavaosakesed,
tundmatud ebatavalised osakesed Mis veel, me vaatasime, siis küsisime jällegi,
mis on selle osakese mass, et on nii-öelda tavalised
elementaarosakesed siis väga kerged, kus ta on laiali
määritud nii-öelda hägustumine ja võime küsida,
mis, kui raske võiks olla tumeaineosake.
Et kas tuumaelaseke võiks olla näiteks kilo?
Vast ta võiks olla näiteks päikese massiga.
Sel juhul me ei räägi enam osakestest, on ilmselt
mingisugune taevakeha ja üks võimalik kandidaat oleks must auk. Tehniliselt me võiksime neid näha, aga must,
kuna need on nii väikesed.
Näiteks päikese suurune must auk on umbes kilomeetri suurune.
Seda on väga raske näha.
Nii et kui maailm on oleks täidetud selliste mustade aukudega,
siis võiks ta moodustada üsnagi suure osa tumeainest,
kuigi ka meie töö on näidanud, et teised vaatlused,
gravitatsioonilained, mis ütlevad, et nad ei saa olla kogudumaine. Võib-olla üks protsent päikese massiga, mustad augud,
aga näiteks asteroidi massiga mustad augud võiksid olla kogu tumeaine.
Nii et siis väga raskes otsas.
Kui lühidalt kokku võtta, on meil mustad augud
või mõned sellised väga väikesed kompaktsed taevakehad siis
keskmise massiga on tavaline kandidaat, kõige tüüpilisem
kandidaat on siis osakestest koosnev tumeaine siis kõige
kergema massiga on nii-öelda Faci Dark Matter
ehk siis hägustumine eesti keeles, noh, ja see siis katab
väga jämedalt ära kõikvõimalikud tumeaine kandidaadid,
mis koosnevad mingisugusest uuest anud tüübist. Selge, meil on enam-vähem pilt ees, millised tumeaine
kandidaadi on ja meil on siis teada, nagu juba korduvalt
märgitud uued vaatlusandmed varajaste suurte galaktikate kohta.
Nüüd teie töö ühendas need kaks, kaks valdkonda. Jah, et suuremasse struktuurist universumis on olemas tänu
tumeainele või siis teisisõnu, ilma tumeaineta ei oleks
universum selline, nagu me seda näeme.
Siis võib vaadata ka, nagu selle vaatluse puhul võib vaadata
erinevaid struktuure, küsida kas siis üks
või teine tumeaine kandidaat.
Tumine mudel võimaldab selliste struktuuride tekkimist. Tegelikult me küsima seda, et milline erinev tumeaine
kandidaat võimaldas neid algse aine supi väikesi võbelusi
kiiremini galaktikateks saada.
Jah, Nonii ja milline on vastus sellele küsimusele? See, mida meie leidsime, on, et on kaks loomuliku kandidaati,
on siis nii-öelda see hägustumaine, et kuigi ta laiali määritud,
siis natukene intuitsioonivastane, et see tekitab klompe.
Aga tuleb välja, et kui sellele õige mass,
siis ta moodustab piisavalt suuri klompe
ja need siis võivad viia selliste väga varajaste galaktikate
suurte galaktikate tekkimiseni.
Ja teine kandidaat neid ei saa olla küll kogu tumeaine ütlema,
et see on võib-olla isegi üks tuhandik tumeainest näiteks. Täpselt arvud sõltuvad natukene erinevatest parameetritest,
aga kui ta koosneb mustadest aukudest, mis on rasked,
siis ka need võimaldavad efektiivsemalt moodustada väga
varases universumis suuri galaktikaid.
Et nad need mustad augud oleks, siis tekitaksid,
oleks nii-öelda seemneks galaktikate tekkimisele. Nii et see on nüüd väga üldjoontes ja väga jämedates joontes see,
millest teie physical Review, tee artikkel rääkis. Jah, see on see, mida me oma selles artiklis näitasime.
Aga see ei ole loomulikult ainus seletus,
et meie küsimus oli see, et kas me saame valida selliseid
tumeaine mudeleid, kus selliste varaste varajaste
struktuuride tekke, suurte galaktikate tekke väga varajases
universumis toimuks loomulikul viisil ja nendest mudelite klassist?
Jah, tõepoolest, me saame, saame välja võtta sellised mudelid,
aga tuleb välja, et, et sellest päris ei piisa,
see soodustab nende tekkimist, aga seis,
seleta nende galaktikate suurust täielikult,
nii et ilmselt oleks vaja ka paremini aru saada tähtede
füüsikast väga varajaste tähtede füüsikast
ja tähtede tekkimisest. Meil oleks vaja aru saada, kuidas tekivad tähed,
mis panevad need galaktikad helendama.
Ja siis selle järgi hinnata täpselt nende galaktikate massi. Nii et niisugused ideed on siis tulnud füüsikutele pähe
vaadates neid pilte, mida Seimzuebi kosmoseteleskoop on
teinud väga kaugetest universumi osadest mis paistavad meile sellistena,
nagu nad olid väga lühikest aega pärast suurt pauku ajasin
seda juttu ühega neist füüsikutest.
Hardi Veermäe. Tänases saates oli juttu neeruasendusravi parendamisest
ja uute kosmosepiltidega kokkusobivatest tumeainemudelitest.
Juttu ajasid Jana Holmar, Hardi Veermäe ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
