Teadust kõigile sinna, kus on tuhandeid aastaid laiunud suur
loomade ja inimeste tegevusega alal hoitud niidud ei ole
ökoloogiliselt mõttekas istutada metsa, lootes,
et nii-öelda väheväärtuslik maa saab uue
ja keskkonnasõbraliku rakenduse.
Eesti ökoloogide uuring osutab pärandniitude metsastamise
tagajärjel on loodusest saadavaid hüvesid vähemaks jäänud.
Aveliina Helm on saates ja räägib lähemalt aga Laurits,
Leedjärv teeb jutud Tõravere astronoomide uuest huvialast
ja tegevusvaldkonnast eksoplaneetide ematähtede uurimisest. Kaugete planeetide eneste pakutava põnevuse kõrval on nende
tähti ju samuti tähtis.
Uurida olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab,
saab teadust. Pärandliitudest räägime täna.
See on selline ilus eestikeelne termin selle koosluse kohta,
mida mõnikord on nimetatud ka poollooduslikuks rohumaaks. Just nii, et heal lapsel mitu nime et poollooduslikud niidud
või pärandniidud on siis sellised ökosüsteemid,
mis ei ole metsad, vaid on just sellised avakooslused,
seal on rohkem päikest, päikesevalgust ja,
ja need on kujunenud ja säilinud ennekõike just säilinud
läbi aastatuhandete, nii et seal on inimene mõõdukalt
niitnud või karjatanud ja toimetanud.
Aga see kooslus ökosüsteem ise taimedest mullaelustik Kuu,
kõikide loomade ja putukate, nii on täiesti looduslik,
nii et ta on sinna ise siis niimoodi hästi liigirikkalt
kujunenud ja pärandniidud on tõepoolest ühed kõige
liigirikkamad ökosüsteemid meie maal euroop,
pass ja üleüldse ka maailma mastaabis, eriti kui me vaatame
selliseid väikeseid skaalast, kus rohttaimed kasvavad,
selliseid meetriseid, ruutmeetriseid, 10 ruutmeetriseid,
et need on tõeliselt liigirikkad paigakesed maailmas. Ja põrandliitudel on Euroopas ja Eestis ka väga pikk ajalugu
sajandeid ja sajandeid. Lausa tuhandeid aastaid ajalugu tegelikult nende tekke
ja evolutsiooniline teke jääb ikkagi aega,
mil meie maastik, kes liikusid ringi, suured rohusööjad
ikkagi nende jääaegade vahelistesse aegadesse,
tuhandeid, kümneid 50 100000 miljoneid aastaid tagasi.
Et siis kujunesid seda tüüpi ökosüsteemid,
siis kujunesid sellised kooslused, kus üheskoos kasvavad
hästi palju erinevaid rohttaimeliike putukaid. Aga tõepoolest, nüüd, viimasel 10000-l aastal tegelikult
siis umbes 6000-l aastal on selliste ökosüsteemide säilimise
eest seisnud või kui nii võib öelda inimene oma
toimetamistega oma kariloomadega, sest et selliseid suuri
rohusööjaid meie maastik, kes enam ei ole Nii et inimene võttis pärandniitude hooldamise üle suurtelt
loomadelt Jah, nii on nii et me oleme sellised jah,
võtnud juba ühe väikese lootuse rolli enda kanda. Aga nüüd tuleb välja, et viimastel aastakümnetel on
pärandniitude saatus olnud natukene kurvem. Jah, eks see on tulnudki sellega, et, et neid suuri
kariloomi me enam nii palju maastikus ei pea kui mullu
ja muiste, et me ei ei hoolda maastikke enam lammaste,
veiste võib-olla ka hobustega sellisel määral nagu
varasemalt ja see on siis toonud kaasa maastikest selliste
avakoosluste kahanemise vähenemise ja võsastumise
või siis teistpidi siis näiteks ka üles kündmised,
kui siin üle euroop panen ka Eestis maaparanduse käigus
ikkagi tehti sellistest vähe vähegi viljakamatest aladest
põllumaid pigem ja neid ei hooldatud sellise mitmekesise kompleksina,
kus kuskil oli väike põllulõiguke kuskil karjatati. Et sellised maastikud on, on jah viimase sajandi jooksul
meil nüüd kadunud ja asendunud kas siis metsast aladega
või siis intensiivsemat põllumajandusmaadega. Ja nüüd ongi küsimus selles, et kuidas on pärandniitude taas
metsastumine või ka põllumaadega asendumine mõjutanud nende
kohta meie ökosüsteemide maastikul.
Ja suur hulk Eesti teadlasi ja ka mõned muude maade
teadlased on nüüd põhjalikult uurinud, mis on meie endistest
pärandliitudest tänapäevaks saanud milliseid looduse hüvesid
või nagu mõnikord öeldakse, ökosüsteemi teenuseid,
Need alad meile praegu pakuvad, kas see olukord on läinud
paremaks või halvemaks? See uuring on nüüd avaldatud ka ajakirjast söön olevat Blaid
ikolotsi juhtiv autor Elizabeth Prangel ja minu
vestluskaaslane on samuti selle töö üks autoreid.
Elizabeth Prangeli doktoritöö juhendaja,
Aveliina Helm, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor.
See oli siis nüüd üks suur ülevaatlik töö meie pärandniitude olukorrast. Just et tegu on siis väga mahuka uurimusega,
mida viisime läbi siin aastate jooksul, mille raames me
kirjeldasime tõepoolest siis meie Eestile iseloomulikke
viste lubjarikast ennekõike just Saare ja Läänemaale
iseloomulikke loopealset, lubjarikaste, rohumaade,
pärandniitude saatust ja nende seisundit,
mis me tegime, me vaatlesime ja kirjeldasime neid rohumaid
väga nii-öelda suures ulatuses ja ka mitte ainult et
nii-öelda ruumiliselt suures ulatuses, vaid ka ökosüsteemi
enda vaatest suures ulatuses kirjeldasime nii mullaelustiku,
taimede, sammalde, samblike putukad, lindude
ja enam-vähem peaaegu kõigi ökosüsteemi selliste osiste seisundit. Ja meie eesmärgiks oli vaadata, et millised sellised
muutused viimase ütleme 70 aasta jooksul,
mis nendel aladel on toimunud, et milleni nad on viinud just
selle ökosüsteemi seisundi ja ökosüsteemide poolt pakutavate
looduse hüvede, nagu sa ütlesid osas, et missugused muutused
on siis toimunud seetõttu, et osad alad on nii-öelda hüljatud,
nad on võsastunud, osad alad on ajalooliselt metsastatud
ja siis osad alad on säilinud avatuna ja võrdlesime siis
nii-öelda nende erinevate trajektooride tänast tulemust. Eriti tõstaksin siin esile just selle ajaloolise metsastamise,
et umbes seitsmekümnendatel aastatel oli,
olid suured metsastamis kampaaniat, kus kus osasid alasid
maastikus peeti nii-öelda väheväärtuslikuks öeldi,
et no neist nüüd küll midagi kasu ei ole,
kuigi mullu ja muiste vanarahvas karjatas lambaid
ja isegi toona tehti näiteks Liivia lasimeni poolt Eesti suurbotaanik.
Tehti arvutusi, kus näidati, et see tulevane puidutulu,
mis sellest metsastamisest tuleks selliste kidurate kidurate
võitu rohumaade metsastamisel jääb alla sellele tulule,
mis oleks pikaajaliselt nende alade karjatamisel näiteks lammastega. Aga, aga selliseid hüüdja hääli toona, keda keegi kuulda ei
võtnud ja nii metsast üsna intensiivsel ja sellisel vägagi
töömahukal moel, vähemalt siin Saaremaal ligikaudu 28000
hektarit selliseid kiduraid aga väga samal ajal väga
liigirikkaid rohumaid ja nüüd ongi siis sellest ütleme 50
aastat möödas ja hea vaadata, et mis, mis siis tulemuseks oli?
Et kui palju siis kasvas metsa, kui palju on puidu maht,
aga ka seda, et kui palju muutusid erinevad elustiku näitajad,
kuidas muutus liigirikkus erinevates liigirühmades
ning kas selle tulemusena ehk muutus ka nii-öelda
ökosüsteemi funktsioneerimine ja nende hüvede pakkumine,
mida meie siis ökosüsteemidel tootame ja tahame,
et näiteks me nendelt ava kooslustelt tahame seda,
et nad ja me vajame seda, et nad teeksid samuti oma tööd,
et nad on näiteks väga suurepärased tolmeldajate elupaigad. Tolmeldajaid elavadki meil peamiselt toituvad väga suurtes
ulatustes just sellistes liigirikastes pärandkooslustes.
Samuti on nad ka teiste putukate oluliseks elupaigaks.
Nad on olulised näiteks maastikus sellise loodusliku kahjuritõrjehoidjad,
et nad hoiavad sellist elustikku, kes, kes aitab tervikuna
funktsioneerida kõikidel teistel liigirühmadel,
samuti, et hoiavad kontrolli all näiteks näiteks erinevate
kahjurite levikut, põllumajandusmaastik,
kes aga samuti on ökosse sellist tüüpi ökosüsteemid,
väga olulised pakkujad kui nii võib öelda inimestele erineva meelerahupakkujad,
et ega see esteetiline väärtus pole vähetähtis
või siis näiteks loodusest saadavate marjade toidutaimede,
maitsetaimede ravimtaimede hulk, et ka need on sellised
olulised aspektid. Nii et kõiki neid kokkuvõttes me siis vaatasimegi,
et mida on see metsastamine ja kinnikasvamine teinud niitude
elustiku ja niitude poolt pakutavate looduse hüvedega? Metsastamine iseenesest kõlab kuidagi ikkagi
loodussõbralikult ja roheliselt.
Küllap metsal on ka omad omad hüved, mida ta pakub meile ka
esteetika ja seened marjad samamoodi, nii et võib-olla isegi
enne selle uurimiste tegemist ei olnudki teada,
et kuidas see tulemus täpselt kujuneb, kuhu poole see
kaalukauss jääb? Just et noh, tegelikult on ju nii, et igal igal elupaigal
oma roll, kõik, kõik meie looduslikud ökosüsteemid on
tähtsad ja neid peab olema parasjagu.
Ja metsade puhul on väga oluline säilitada seda,
mis meil on, eriti oluline on säilitada ja heas seisus hoida
nii-öelda põliseid metsaalasid, et seda on meie tööd ka
varasemalt näidanud, et just põlisus püsivus on väga suure väärtusega,
et näiteks siin need metsaalad, mis on kujunenud kunagistele
põldudele võib-olla siin esimese põlvkonna jooksul
ehk viimase, võib-olla 50 70 või 100 aasta jooksul,
need on oma liigiliselt koosseisult palju vaesemad kui
põlised metsaalad, et see on üks väga kindel muster looduses tervikuna,
mida põlisem, mida püsivam, seda liiki rohkem,
seda rohkem on ta saanud seda pikka pikaajalisemalt on ta
saanud selliseks hästi liigi tihedaks ja hästi
funktsioneerivaks kujuneda. Seetõttu me peaksime mõtlema kõikide alade sellisel
majandamisel ja nende puhul liste maa kasvatuslike otsuste
tegemisel ikkagi sellele, et mida me muudame.
Antud juhul on meil uurimuse all olnud näide,
kus on võetud põlised niidukooslused, need,
mis on tõepoolest olnud tuhandeid aastaid sadu
ja tuhandeid aastaid kujunenud selliseks liigirohkeks niidu
ökosüsteemiks ja tuua sinna sisse järsk muutus muuta see
metsaks ja see on ökosüsteemile tõeline šokk,
see on nagu SUUR konversioon, kui nii võib öelda. Ja, ja loomulikult on see nii-öelda selline erakordselt
suurte mõjudega ka sellele looduslikule ökosüsteemile
ja liigirohkusele.
Nii et, et siin peab olema selles suhtes mõõdukasse,
et vaatama, et meil ikkagi jääks maastikus kõike
ja oleks kõike, oleks ka nii põliseid, niite kui ka põliseid
metsasid ja öelda seda, et, et näiteks niidu asendamine
metsaga on kuidagi loodussõbralik, seda,
seda lihtsalt ei saa öelda, et igal asjal oma koht. Aga täna me oleme tõesti sellises seisus,
kus, kus võib-olla see metsastamine on saanud sarnaselt siis
selle nõukogude aja fookusega uue hoo, et,
et need alad, mida täna ei ole, mis täna ei ole veel ise
võsastunud või on säilinud niidukestena,
et neid tahetakse samuti taasmetsastada,
siis nüüd kliimaeesmärkidel ja meie töö nüüd näitaski seda,
et tegelikult, et peaksin natukene nii-öelda atra seadma,
hoogu pidama ja hoolega vaatama, et kus ja mida. Me ikkagi metsastame, kas see ikkagi tasub ära,
et meie töö siin näitas nüüd tõepoolest väga sellise
põhjaliku uuringu näitas, et niitude metsastamisel
kahjustuvad nii tolmeldamise teenus või hüve kui nii võib öelda.
Kahjuritõrje elurikkus tervikuna langeb pea kõikides liigirühmades,
kaasa arvatud sellistes liigirühmades, mida,
mille kohta me tõesti enne ei teadnud, et nad On niitudel
palju arvukamad kui metsades näiteks maas maas liikuvad ämblikud,
jooksiklased, erinevad kakandid. Et nende kohta või ka või ka hulkjalgsed nende kohta meil
tegelikult varasemalt sellist infot ei olnud.
Leidsime, et ka mullaprotsessid pisut muutuvad,
eriti mullaelustik teeb läbi olulise sellise muutuse
metsastamise käigus.
Leidsime ka, et just nende samade inimestele meeldivad
erinevate toidutaimede ravimtaimede ja, ja marjade seente pakkumine.
Mõnevõrra muutus, et jah, et metsas on ka marjad
ja seened küll, aga mitte sellised nagu siis niitudel ning,
ning näiteks ravimtaimede pakkumise osas kohe päris
oluliselt metsastamine langetas nii-öelda seda kättesaadavust. Ja metsade puhul või ütleme, sellesama protsessi puhul tuleb
nüüd mõista ka seda, et vanad metsad ise
ja need põlised metsad, et need on väga-väga väärtuslikud
ja olulised ökosüsteemid, mis pakuvad samamoodi kõiki mitte
just kõiki, aga teist komplekti olulisi hüvesid,
et ehk siis, et me ei taha siin mitte vastandada,
vaid lihtsalt öelda, et tuleb, tuleb olla ettevaatlik,
et kui Ühte ökosüsteemi teise vastu hakkad vahetama. Ja meelelisel, selles uurimuses saime ka ühe väga olulise
nii-öelda teadusmaailma liigutava tulemuse.
Et meie veetsime selles töös, et kui me vaatame ökosüsteemi
liigirikkust tervikuna, lindudest, mulla,
elustikuni, samblikest kakanditeni, siis mida liigirohkemad
on ökosüsteemid, nii ökosüsteemid, seda stabiilsemalt
ja rohkem nad erinevaid funktsioone täidavad.
Ja, ja see oli niivõrd selge tulemus meie töös,
et, et see siis oli ka see tulemus, mis aitas meil selle töö
tegelikult sellises võrdlemisi mainekas ajakirjas avaldada. Et see on midagi, mida varasemalt ei ole sellisel
ökosüsteemsel tasandil nii hästi näidata. Et mida rohkem liike, seda suuremat hüved on ökosüsteemil. Mida rohkem liike, seda ütleme sama tüüpi ökosüsteemis,
et mida, mida rohkem liike selles niidukoosluses on,
seda jah, seda paremini, seda stabiilsemalt
ja seda ühtlasemalt saab ta erinevaid hüvesid pakkuda.
Ta on selline kindel. Kas te avastasite selle seose juhuslikult
või oli see ka üks osa plaanist? Juhuslikult ei avastanud, selles suhtes oli tegu ikkagi
eelneva hüpoteesiga, tegu on tõepoolest sellise nähtusega,
mida on tahetud palju näidata, aga seni on valdavalt neid
tõendeid tulnud eksperimentaalsete töödest,
kus siis on on ehitatud selliseid katseid kasvatatud ühe
20 20 liigiga ja vaadatud, et kuidas siis näiteks
mullaprotsessid toimivad, aga sellist nii-öelda otse
looduskeskkonnast pärit töid on vähe tehtud
ja eks siin üks põhjus on ka see, et et sellise ulatusega töid,
kus nii suur hulk ökosüsteemi erinevaid osiseid on kaetud,
tegelikult neid tänapäeval väga väga ei tehtagi,
et, et eks siin-seal ikka tuleb, aga, aga see,
ütleme see töömaht on olnud siin väga suur. Ja nii et täidunud otse juhuslikult me me testisime
ja proovisime seda tööd üles ehitada ikkagi niimoodi,
et, et seda hüpoteesi ka testida.
Tõepoolest. Aga rääkisime täna siis peamiselt eesti pärandniitude taas
metsastumisest ja selle tagajärgedest ökosüsteemidele
millest on eesti teadlased kirjutanud nüüd ka ajakirjas
Journal of Blaidicolotši ja mu vestluskaaslaseks oli
Aveliina Helm. Eksoplaneete on praeguseks teada juba ma vaatasin just
järele NASA andmetel 5272.
Nii et endiselt natuke üle 5000, võib öelda.
Aga Tartu Ülikooli Tartu observatooriumis on nüüd nõuks
võetud hakata edaspidi lähemalt uurima just nimelt
eksoplaneetide ema tähti, ehk siis neid taevakehi,
mille ümber meie kauged planeedid tiirutavad.
Laboristuudios on Laurits, Leedjärv, kaksiktähtede kaasprofessor. Kes on selle uuringu algava projekti üks osalisi?
No üldiselt on, on vist nii, et kui eksoplaneet avastatakse,
ei jää saladuseks, milline on see täht, mille ümber ta tiirleb.
Mis pärast õigupoolest oleks vaja eraldi uurida just neid tähti,
mille ümber planeet on võrreldes nendega,
mille ümber veel ei ole avastatud.
Nonii. Jah, eks muidugi midagi, mingid teadmised meil selle ematähe
kohta tulevad koos planeedi avastamisega
või õigemini Me tähest võib-olla teamegi enne juba rohkem midagi.
Ja, ja võib-olla võib sissejuhatuseks kohe ka öelda,
et ega me Tõraveres ei kavatsegi hakata nimega nüüd uusi
uusi eksoplaneet ja nende ematähti otsima,
vaid need olemasolevatki teadaolevaid kiun juba küllaltki palju.
Aga võib olla, on asi tõesti natukene niimoodi nüüd läinud,
et enamik uurijaid pöörab peatähelepanu nendele planeetidele endile. Missugused nende omadused, et on, kuidas nad meie
päikesesüsteemi planeetidega võrreldes võiksid välja näha
ja millised nende parameetrid on.
Aga samas nende tähtede enda omadused, mis on niimoodi
mingites väga üldjoontes teada, aga detailid sageli ei ole teada.
Ja sealt võiks muidugi huvitavaid asju välja tulla,
et mingid seosed ikkagi, et mis millistel tähtedel siis on
need planeedid ja millistel ei ole ja, ja seal võib igasugu
huvitavaid huvitavaid seoseid loodetavasti leida. No tegelikult planeedid tõmbavad arvatavasti tõesti
tähelepanu niivõrd endale, et selle pähe jaoks on jäänud
võib-olla natuke vähem tähelepanu.
Kas need tähed, mille ümber planeete tiirleb,
on siiski millegi poolest erilised ja kas neid tähti võib ka
juba endid teatud viisil kategoriseerida
või rühmitada? Jah, noh, mõnes mõttes on need tähed muidugi niisugused
tavalised tähed nagu meie päike, mille kohta me ütleme,
et nad on peajada tähed seal, kus siis tähe sisemuses toimub termotuumareaktsioonid,
kus vesinik muundub Heliumiks ja kust täht on suhteliselt
rahulikus olekus pikka aega.
Päikesetaolistel tähtedel kestab see miljardeid aastaid.
Veel väiksema massiga jahedamatel tähtedel need Elujad
veelgi pikemad, kümned ja sajad miljardid aastad
ja jällegi suurema massiga ja kuumematel tähtedel on lühem eluiga. Ja noh, üks niisugune seaduspärasus, mis on juba tegelikult
ammu teada, et tavaliselt nende tähtedemetallisisaldus on
natukene suurem võib-olla kui, kui, kui keskmiselt enamikul
tähtedel ja seejuures metallidega on niisugune lugu,
et astronoomidel on komme nimetada metallideks kõiki
keemilisi elemente peale vesiniku ja heeliumi.
Nii et ka näiteks süsinik ja hapnik ja lämmastik on,
on astronoomide Shar koonis metallid. Aga see on ka loogiline, sellepärast et siis on planeetidel
rohkem erisuguseid aineid, millest tekkida vesinikust
ja heelimist võib-olla nii naljalt ei tekigi. No just jah, on vaja ikkagi mingit mingit nii-öelda tahkemat
ained ka, millest saavad tekkida tolmuterad
ja nendest kokku koonduda kivikesed ja edasi juba planeedid.
Nii et see on nagu niisugune jah, aga, aga teistpidi jah,
on muidugi paljusid asju me veel ei tea,
jah, ja sellepärast see projekt just et meile lootustandev
ja huvitav on, et võib-olla õnnestub leida veel mingid
seosed tähtede vanusega, kasvõi näiteks mis vanuses need
tähed ikkagi on, millel planeedid kas just siis on tekkinud või,
või, või on juba juba või päris välja kujunenud
ja me tahaksime seda uurimist viia või üldse võib-olla
natukene laiemas kui praegu praegu nüüd need eksoplaneedid,
mis teada on, enamik neist on ikkagi kas siis meie
päikesetaolise või natukene jahedam mõttetähtede ümber
või õige natukene kuumemate tähtede ümber aga on viimasel
ajal ikkagi niisugusi, vaatusi ja, ja, ja ka mudelarvutusi,
et et tegelikult ka nüüd kuumemad tähed mulle,
pinnatemperatuur on 10000 kraadi ringis ja võib-olla rohkemgi. Et ega needki päris ilma planeetide ta ei ole jäänud
ja need pakuvad võib-olla mõnes mõttes rohkem huvi,
et neid on palju vähem uuritud.
Ja neid on muidugi keerulisem uurida selles mõttes,
et nende tähtede eluiga on lühem ja neid,
neid on korraga ilmselt vähem näha kui nende jahedate
tähtede ümber olevaid planeete.
Aga sealt võib-olla just võiks midagi huvitavat välja tulla,
et mis siis sunnib ikkagi, mõnel tähel tekib selline ketas ümber,
kus planeedid tekivad ja mõnel teise tähel seda ei tule. No ilmselt jah, tähed ja planeedid on tihedamalt seotud,
kui esialgu võiks arvata või vähemalt pealiskaudselt võiks arvata,
sellepärast et nad tekivad ju ühest ja samast ainest ühest
ja samast pilvest nii-öelda koonduvad kokku. Ja nii see on jah, et selles noh, kõigepealt on alguses jah,
mingisugune suur suur külm molekulaarse gaasipilv
ja selle kohta võib tõesti öelda külm, kui me muidu noh,
külmadeks tähtedeks nimetame tähti vahel,
mille pinnatemperatuur on 3000 kraadi ringis
või natuke rohkem.
Aga need pilved on alguses tõesti väga külmad,
ikkagi paar-kolmkümmend kraadi üle absoluutse nulli,
ainult miinus 250-lt Seltsuse kraadi ringis. Aga seal siis mingil põhjusel noh, gravitatsioon on muidugi
see põhi põhijõud ja tekivad niisugused tihendused
ja eaka paine kokku koonduma tompudeks.
Ja, ja, ja, ja mingil moel tavaliselt siis saab see ainega
mingisuguse niisuguse impulsimomendi või pöördeimpulsi,
et see moodustuv gaasipilv või tomp hakkab pöörlema.
Ja noh, teatavasti selle pöördimpulsi puhul kehtib ka
niisugune jäävuse seadused. Et kui korra miski asi pöörleb, siis pöördimpulss on jääv,
et kui see pilv järjest väiksemaks kokkutõmbumise
pöörlemiskiirus järjest suureneb.
Ja siis siis ongi nii jah, et tekib peamiselt siis täht,
aga sinna ümber Nov jah, võib-olla seal,
oleneb küll, pöörlemiskiirus on üks tegur ilmselt millest oleneb,
kui suur see ketast kas teda tuleb ja võib-olla ka keemiline
koostisgaasi ja tolmu vahekord. Temperatuur seal paljud tegurid ilmselt mängivad seal,
nii et üks suund selles projektis on ka just nende proto
planetaarsete ketaste uurimine, neid nimetatakse nende planeeditekkekettaid,
kus siis hakkavad selle tekivad planeedid,
tekivad, nimetatakse protoblanetaarseteks ketasteks ja.
Neid on muidugi väga raske vaadelda ketast eraldi,
kuidagi me enam niisama lihtsalt vaadelda ei saa,
aga, aga noh, siiski teatud kaudset nipid on,
kuidas me natukene infot võiksime saada selle ketta kohta. Kas eksoplaneetide ematähtede uurimine võiks aidata meid
edasi ka planeeditekke paremal mõistmisel? Ja see on ka jällegi üks üks meie eesmärke ja,
ja noh, muidugi mitte ainult meie siin sellega tegelevad
maailmas mitmel pool, aga aga kindlasti see peaks aitama
kaasa ja just nende protobanetaarsete ketaste lähem
tundmaõppimine ka sest seni ju planeeditekke teooriad
enamasti on välja arendatud ikkagi meie päikesesüsteemi põhjal.
Aga kui me nüüd vaatame Päikesesüsteemi nende teiste
teadaolevate eksoplaneetide süsteemide taustal,
siis tundub, et see päikesesüsteemi ei ole võib-olla väga
tüüpiline ja, ja mõnes mõttes isegi võib üsna eriline olla. Et kui me tahame mingit üldisemat suuremat pilti saada,
kuidas planeedid tähtede ümber ikkagi tekivad,
milliste tähtede ümber tekivad, siis siis on vaja uurida
palju rohkemaid süsteemi kui meie päikesesüsteemi.
Sest meie päikesepuhul jah, meil on siin muidugi hea elada
oma oma maa peal, aga aga kui teda võrrelda teiste
teadaolevate süsteemidega, siis on, võib välja tuua kaks
niisugust suuremat iseärasust, et meil ei ole planeete
päikesele lähemal kui Merkuuri orbiit. Teiste tähtede puhul sageli need planeedid on,
on tähele palju lähemal veel.
Ja teiseks meil ei ole niinimetatud supermaasid
või ülimaasid, mille mass on siis umbes kahe
ja 10 maa massi vahel.
Et meil on nüüd maa-tüüpi planeedid, millest maa on kõige
raskem ja siis tulevad edasi jube hiidplaneedid,
millest siis Neptuun on juba 14 korda suurema massiga kui päike. Nii et selles mõttes päikesesüsteem võib-olla ei ole väga
tüüpiline näide.
Ja üldisema teooria jaoks oleks vaja palju-palju rohkem maid
süsteeme tundma. No kui palju praegu on teada tähtede iseloomu
ja nende ümber tiirelda võivate planeetide omavahelise seose kohta,
et kas seal on mingisuguseid seaduspärasusi täheldatud,
et mõnede tähtede juures on ühesugused ja mõnede juures
teistsugused planeedid. Jah, seda statistikat nüüd tasapisi on hakanud tulema,
kui me nüüd on natuke üle 5000 eksoplaneedi teada,
aga samas siiski võib-olla niisugusi väga selgeid
ja kindlaid seoseid veel ikkagi on isegi raske välja tuua.
Noh, selles mõttes jah, et üldiselt planeetide kohta nagu,
nagu me teame jah, et nende hulgas on teatud niisugused tüübid,
mida rohkem leidub näiteks niinimetatud supermaad
või ülimaad, millest on siis meie maast umbes kaks kuni 10
korda suurema massiga planeedid, et selliseid on suhteliselt
palju ja muidugi on siis üks tuntud klass on need nimetatud
kuumad Jupiteerid, et paljud planeedid ikkagi on oma ema
tähele väga lähedal, see tähendab, et temperatuur on väga
kõrge ja samas on nad suure massiga niisugused meie Jupiteri
taolised planeedid või vahel suuremagi massiga. Ja noh, kui veel kitsamalt või lähemalt vaadata on
õnnestunud kindlaks teha või vähemasti siin arvatakse,
et palju planeedid on niinimetatud veemaailmad
või ookeani maailmad, mis on kaetud üleni veega,
erinevalt meie planeedist.
Ma muidugi see tuleb kõne alla ainult niisuguste planeetide puhul,
mis asuvad selles niinimetatud eluvöös või asustatavas piirkonnas,
kus, kus vesi saab vedelas olekus olla nendel kuumadel
Jupiteri lisa näiteks vedelat vett olla,
seal on liiga kuum ja mõned tähed on jälle oma ematähest nii kaugele,
et näed, et seal peab olema väga külm. Aga noh, niisugusi üldisi seaduspärasusi praegu noh,
kui siis ikkagi on, nad käivad nad just nende nende
jahedamata ematähtede kohta, aga kuumemate puhul neid nii
väga teada ei ole ja see ongi üks meie selle uute uurimiste eesmärk,
jällegi püüda midagi huvitavat leida. Kas uuringu käigus Tartu observatooriumi teleskoopidega ka
vaatlusi tehakse? Ja me loodame ikkagi oma vaatuste peale ka,
kuigi muidugi noh, praegusel ajal tehakse vaatlusi mitmel
pool ja, ja, ja on on nii-öelda palju viljaka padja
ja võimsamaid teleskoope olemas ja need andmed on sageli ka
vabalt võib vabalt kättesaadavad, aga aga siiski,
me üritame ka oma teleskoopi ära kasutada nii palju kui
võimalik ja nagu kogemused on näidanud, et meie kehva ilma
puhul ikkagi on võimalik saada täiesti arvestatavad vaatlusandmeid. Ja see lootus kasvab veelgi selle aasta lõpus
või hiljemalt järgmise aasta alguses, kui meil peaks käiku
minema uus spektrograafi, niisugune riist,
mis missistele tähevalguse spektris lahutab.
See see, see annab.
Me loodame sellest sellest palju jah, et kui me seni oleme
saanud spektrit registreerida niisuguste lühikeste juppidena,
noh, kui me võtame sellel lainepikkuste vahemikus optiline kiirgus,
mida inimese silm näeb siis on sealt ikkagi,
Me saame korraga ühe väikese jupikese, noh,
kui võrrelda näiteks klaviatuuriga, et, et me saame korraga
mängida näiteks ütleme, ühe oktaavi piires. Aga nüüd selle uue spektrograafiga peaks saama korraga kohe
nagu terve klaviatuuri kätte, et me võime ükskõik kust kust
kohal neid neid klahve seal puudutada.
Ja ka palju täpsemalt ja peenemalt, ütleme,
lahutakse Uspectrograpsis selles spekterile laialt on rohkem
spekteriooni näha, väiksemad kitsamad spektrijooned tulevad
ka paremini esile ja need, mis kipuvad nagu ülestiku
lähestikku olema, et neid saab paremini lahutada. Nii et saame ühe tähe kohta korraga palju rohkem informatsiooni. Ja niimoodi pea peaks hakkama olema ja muidugi sinna juurde
siis kuuluvad ka uued töötlusprogrammid,
andmete töötlusprogrammid, mis on ka üks s selle projekti raames,
üks nende väljatöötamine on üks, üks niisugune põhiülesanne
ja ja mida me ei tee mitte ainult omaenese tarkusest,
vaid koostöös partneritega.
Võib-olla siinkohal ongi paras nimetada,
et selles projektis on siis Tartu observatoorium,
on küll siis nii-öelda juhtrollis koordinaator,
aga, aga meil on siis partneriteks Uppsala ülikool Rootsist
Austria Teaduste Akadeemia Kosmoseuuringute Instituut kratsist. Ja võib-olla noh või selles mõttes kõige tähtsam olulisem
partner on University College London või võimul Londoni
ülikooli kolledž kus on siis meie oma mees,
Mihkel kama on seal ees, tegelikult tema on nüüd nagu
põhikohaga ongi tööl seal Londonis aga on väikese koormusega
ka Tartu Ülikooli külalisprofessor ja tema ongi nagu selle
projekti teadusse poole pea, ideoloogia ja eestvedaja
ja sealsamas Londoni kolled siis tähendab see on,
ütleme keskus ka selle uue Euroopa kosmoseagentuuri
kosmoseteleskoobi Ariel väljatöötamisel,
mis peaks startima aastal 2029 ja mille ettevalmistuses meie
tegelikult siin Tartus oleme juba varem osalenud ja,
ja need nüüd see uus projekt tegelikult noh,
see aitab kaasa ka nendele Arieli ettevalmistustega väga hästi. Nii et Tõravere uurimisteemat laienevad sellepärast et selle
ematähtedega te ei ole just seni otseselt tegelenud.
Nojah, eks see näitab seda, et, et eksoplaneedid on
tegelikult üks oluline teema praegu. Ja eks ta seda näitab muidugi jah, ja kui vaadata siin tõesti,
millega ümberkaudu tegeldakse ja ja noh,
kasvõi niimoodi isiklikust vaatepunktist,
et ütleme, et endised koostööpartnerid või,
või need, keda, keda natukene oled teatud
ja tundnud, et väga paljud on tegelikult liikunud oma
uurimisteemaga ikkagi sinna eksoplaneetide
ja ja nende ematähtede poole ja, ja mõned isegi võib-olla
eluotsingute poole. Et see ilmselt on praeguse aja astronoomias ikkagi üks
niisugune kõige kõige kuumem, kõige aktuaalsem teema.
Muidugi jah, ikkagi jääb alati muidugi see,
need suured küsimused, et mis see tumeaine on
ja mis tumeenergia on ja, ja, ja, ja miks see universum
niimoodi niisugune on, et ainult vaevalt viis protsenti on
seal tavalist Meile tuntud ainet, aga, aga selle kõrval jah,
tundub, et see eksoplaneetide asi on ikka praegusel ajal
väga-väga aktuaalne ja selles mõttes jah,
me oleme suuresti oma oma uurimissuunda muutnud juba
ja kas veel nüüd selle projekti raames, et et üks selle
projekti eesmärk ongi, et, et Tartu Ülikooli Tartu
observatoorium oleks niisugune piirkondlik noh,
ütleme Põhja- ja Baltimaade piires niisugune oluline keskus
just nende eksoplaneetide ematähtede tundmaõppimisel. Nii et niisugused plaanid on siis Tartu Ülikooli Tartu
observatooriumi eksoplaneetide vallas ja ajasin seda juttu
Laurits Leedjärvega. Tänases saates oli juttu pärandniitude metsastusest
ja eksoplaneeti teema tähtedest.
Juttu ajasid Aveliina Helm, Laurits, Leedjärv
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
