Teadust kõigile või miski jõuab meie teadvusesse,
siis on selles pool võitu, tuleb välja teadvusse jõudnud,
tuleb meil ka tõlgendada.
Eriti hästi tuleb see esile näiteks neil juhtumeid,
mil me alguses ei saa üldse aru, mis mõne pildi peal on.
Aga siis järsku saame.
Psühholoog talis Bachmann, iga räägime, kuidas see tõdemus
võiks aidata Ta psühholoogidel inimesed teadvuse sisusid
ja nende sisude seoseid ajus toimuvaga paremini uurida. Ettevõtted ei ole ega peagi olema alati ainult kasumi peal
väljas ettevõtte või püüda ilmutada ka sotsiaalset vastutustundlikkust.
Majandusteadlane Renee pesur väidab, et suurt dilemmat siin
olla tarvitsegi sest ka vastutustundlikkus võib aidata
kasumit kasvatada.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Täna räägime teadvuse uurimisest, stuudios on talis Bachmann.
Tartu Ülikooli psühholoog ja jutuajamise tõukeks on üks artikkel,
mille talis Bachmann koos Jaan oruga teise psühholoogiga
ajuteadlasega on avaldanud ajakirjas kontsjoznes anud Krognesson.
Ja see räägib nii palju, kui ma aru saan,
teadvuse sisu tõlgendamisest.
Aga et üldse selleni jõuda, kuidas teadvuse sisu tõlgendada.
Alustaks võib-olla hoopis sellest, et kuidas teadlased
teadvust üleüldse uurivad, kuidas sellist minu arvates
täiesti kummalist seletamata nähtust, mis võib olla selle
füüsikalise maailmaga üleüldse nagu kuidagi ei tundu sarnanevat. Kuidas seda uuritakse? Jah, hea küsimus, no võib-olla kui lubatakse ess,
võiks trafaretti kaalustada, et teaduse ajaloos on olnud
palju saladusi ja põnevaid asju, mille olemust
või sisu ei teata alates Newton'i füüsikajärgsetest uutest
füüsika avastustest või kuidas elu tekib
ja areneb geenid ja Prota oomika ja nii edasi,
aga lõpuks on ikkagi teadlased lahti muukinud,
need mehhanismid. Aga teadvuse probleem näikse olevat selline pähkel,
et lahti teda hammustatud veel ei ole.
On küll filosoofias ja mingitel aegadel ka psühholoogias
teadvusest räägitud ja teadvuse teooriaid käsitlusi päris
palju arendatud aga noh, nii nagu see inimene ikkagi tahab
üksipulgi neid mehhanisme lahti võtta.
Ja tahaks ikkagi, et ka teaduse täpsete eksperimentaalsete
meetoditega teada saada, mis see teadvus siis on. Ja esimene lihtne hüpotees on, et teadvus on ajufunktsioon.
Kas siis niimoodi, et ta tekibki ainult ajus aju
bioloogiliste ja neurobioloogiliste mehhanismide kaudu
või aju vahendab teadvust, aga nii või teisiti
ajumehhanismid on siis see koht, see nii-öelda fookus,
mille uurimise kaudu loodetakse teadvuse teaduslikku
seletust varem või hiljem pakkuda.
Ja nüüd siin põhistrateegia on juba mõnikümmend aastat olnud
selline kontrast tiivaanalüüs, kus siis näiteks inimene on
sügavas unes unenägusid ei näe, teadvust tal ei ole. Ja sel ajal siis mõõdetakse ajuprotsesse.
Nüüd seesama inimene, kui ta on ärkvel, virge
ja ka teadvusel, näeb, kuuleb ümbritsevat,
suudab mõelda teistest endast siis sedasama aju,
selle protsess registreeritakse, mõõdetakse
ja siis tehakse nii-öelda võrdlust tehe.
Sisuliselt lahutatakse nendest ajuprotsesside markioritest,
mis kaasnevad teadvusel olekuga, need markerid,
mis samasajus kaasnevad teadvusetu olekuga
ja selle erinevuse kaudu, siis püütakse leida,
millised ajupiirkonnad, milliste protsesside toel
vahendavadki teadvust. Et see on olnud nagu üks strateegia, teine sellega seotud
strateegia on teadvuse sisude uurimine.
Kui nüüd võetakse inimene, kes ongi teadvusseisundis aga
sellest teadvusseisundis tal tema teadvus sisud,
kogu aeg vahetuvad.
Ütleme siin aknast paistab praeguse Tallinna kool,
kus muu noorem poeg ja noorem tütar hiljuti veel enne
Tallinnast ärasõitu käisid see teema, ma nägin seda kooli,
see tuli mulle teadvusse. Ma tajusin, hakkasin mõtlema, meenutasin samal ajal midagi
muud mul teadvuses olnud, nüüd kui ma vaatan siin stuudio lauale,
näen siin Lenovo hiirt, tähendab, Lenovo hiir on seade,
mitte mitte see, mis ringi jookseb.
Ja ma arvan, et paljud inimesed teavad seda,
tajun seda ja teadvuses on see sisu tähendab ka teadvusel
olekus teadvuse sisud, vahetuvad ja nüüd teadvuse sisude
mehhanisme uuritakse sama strateegiaga nagu nagu seisundite
puhul teadvusel olekul inimesel ühel hetkel ta tajub midagi
ja mingil teisel hetkel ta ei taju üldse seda objekti
või tajub selle objekti muid tunnuseid ja tehakse see
nii-öelda võrdlustehe ja vaadatakse, mille poolest aju töö erineb. Ja niimoodi püütakse jõuda jälile teadvuse sisude mehhanismidele.
Ja nüüd teadvuse sisude mehhanismide uurimisel.
Noh, on palju erinevaid meetodeid moson
eksperimentaalpsühholoogiast ja psühhofüüsikast toodud ajuteadusse.
Nii et see on interdistsiplinaarne katsed,
on enamasti siis psühholoogia katsed, aga samal ajal
ajuteaduste meetodite tehnoloogiaga mõõdetakse,
mida siis aju teeb. Ja nüüd neid katse paradigmasid on päris palju.
Üks kõige lihtsam on selline, et inimene on hämaras ruumis
arvuti kuvarilt näidatakse talle mingit lävelähedast objekti,
mis on füüsikaliselt täpselt sama intensiivne samast kohast.
Samamoodi. Aga ta on läve lähedal, tähendab läve lähedane?
Jah, siin me tuleme selle taju läve mõiste juurde ütleme
ärritavatel objektidel on mingisugune määr,
mitte ainult intensiivsus, võib-olla ka näiteks helikõrgus
mingi määr, mille kasvades mingist hetkest alates saab see
ärritaja objekt aistitavaks tajutavaks ja kui see määr jääb
nüüd alla seda läve, siis ei ole teadvuses esindatud,
aga seal lävelähedasel määral või näiteks ka intensiivsusel
üksikkatsetusi tehes inimene kord teadvustab,
kord ei teadvusta, tähendab kord selle objekti sisu jõuab
teadvusse korda ei jõua, aga füüsikalised tingimused on kõik samad. Nii et see muutus, mis toimub, peab toimuma ajus,
mis viib teadvusele.
Ja noh, neid meetodeid on, lisaks lävelähedasel on ka see
kuulus tähelepanu silmapilgutus või muutuse pimedus kus siis
sama stimulatsiooni puhul kord teadvustatakse,
kord ei teadvustata.
Ja nüüd selle teise teadvuse sisude suuna raames on kõikide
nende paradigmade kaudu saadud tulemused nagu ühte patta
pandud teadvuse neuronaalseid korrelaate uurida
või täitsa sõnadega seda, mis kaasneb mingi sisu teadvusega ajus. Noh, olgu öeldud, et korrelaadid ei ole teaduses kõige
tugevam meetod, aga korrelaatide leidmise kaudu sageli on ka
põhjuslike mehhanismide jõutud. Korrelaat Sis seondub sellise sõnaga nagu korrelatsioon siis
tähendab seda, et kui meil on mingisugune teadvuse sisu,
siis vaatama, et mis samal ajal siis neuronitest toimub. Jah, mis korreleerub selle siis muidugi on ka põhjuslike
nii-öelda seost meetodeid olemas psühhofarmakoloogia
või üldanesteesia või näiteks transkraniaalne magnetstimulatsioon,
millega saame esile kutsuda mingi muutuse.
Aga noh, see on üks üks nendest strateegiatest,
aga nüüd nende teadvuse sisude eri paradigmade kasutamisel
ja ajuprotsesse mõõtes on nagu selline tunne on uurijatel olnud,
et et sisude mehhanismid ongi ühed ja samad. Mida tähendab see, et sisude mehhanismid on ühed
ja samad Jah, väga hea küsimus, ma juba rutasin, rutasin ette.
Üheks selliseks meetodiks, mida on ka päris palju kasutatud,
on, on muidugi mitmeti mõistetavat kaheti mõistetavad
ambivalentse kujutised.
Nüüd raadioeetris on seda raske edasi anda ka.
Kindlasti paljud kuulajad on, on vaadanud neid näkkeri kuupi
või minu ämm ja minu naine või seal part
ja küülik, võivaasia näod, selliseid multistabiilseid
või mitmeti tõlgendatavaid kujutisi. Raadiokuulajad muidugi, kes ei ole väga tuttavad selle
ambivalentse kujutiste teemaga väga kerge on nii-öelda
guugeldada Google'isse tippida siis ämbiegius imidžis või,
või siis Maltistability Maltis, tibla imidžist,
mingi sobiv märksõna, siis tuleb tuhandeid igasuguseid pilte
ja asju välja.
Ja nüüd nende kujutiste puhul see füüsiline objekt on üks
ja see sama seal füüsikaliselt mitte midagi erinevat ei ole. Aga inimene kord teadvustab ühe variandi tõlgendab ühtemoodi
kord jällegi ta tõlgendab teistmoodi.
Ja nüüd ka need uurimused on pandud ühte patta nende läve
lähedaste maskeerimis, tähelepanu silmapilgutus,
aga, aga selles artiklis me toome välja,
et kui me analüüsime oma subjektiivseid muljeid,
teeme introspektsiooni siis enamiku nende kontrasti
eksperimentidega võrreldes. Need ambivalentse kujutiste meetod on selles mõttes erinev.
Et seal see objekt on kogu aeg teadvuses. Ahaa ja kogu aeg teadvuses näod või vaas,
seal juba tõlgendamise küsimus. Et ja tõlgendus varieerub, aga ometi me ei saa eitada seda,
et ikkagi me nagu tunneme midagi erinevat,
me näeme seal midagi erinevat, ehkki näha,
erinevat ei ole, sest see objekt on füüsikaliselt üks.
Ja rõhutame selles artiklis seda, et, et võib-olla need mehhanismid,
mis sellist tüüpi teadvuse sisusid edasi annavad,
on mingil moel erinevad nendest, mis nende läve lähedaste
ja muude selliste eksperimentidega uuritakse. Ja kui see on nii, siis selle täpsem uurimine võrdlevalt
nende muude traditsiooniliste meetoditega võiks anda uued
perspektiivid teadvuseni. Ahhaa, aga praegu, siis ilmselt teil ei ole veel aimu,
millised need erinevused võiksid olla.
Sellise kahe lähenemise puhul. Ja jällegi hea küsimus, no et püüda natukenegi aimu saada,
mida me tegime, me võtsime suure hulga avaldatud teadustöid
vaatasime need läbi, kus siis kontrasti analüüsi alusel vaadati,
millised ajupiirkonnad ja mehhanismid siis teadvuse sisude
teadvusse sisude muutumisel aktiivsed või pidurdatud on.
Ja võrdlesime siis neid traditsioonilisi läve,
lähedasi meetodeid, siis ülelevist, objektide tõlgendamisel
kasutatavate meetoditega ja suur hulk töid ei võimaldanud
selgelt eristada, tähendab, kusagil on midagi peidus
fenomenoloogiliselt subjektiivselt, meil on erinevad olukorrad,
ühel juhul meil on üle lävine objekt teadvuses
või teda ei ole, teadvuselävi on kas ületatud
või mitte, teisel juhul Mele objet on kogu aeg teadvuses,
aga selle tõlgendus vahetub. Ja kirjanduse analüüs ei võimaldanud leida,
et seal oleks erinevusi nende vahel.
Järelikult siit püstitub küsimus eksperimentaatoritel,
et mismoodi üles ehitada eksperimendid, et ikkagi leida see erinevus.
Sest see erinevus on meil selles subjektiivsest teadvuses
ikkagi selles mõttes olemas, et, et meil on kogu aeg objekt
teadvuses üks sama füüsikaline objekt, aga me tunneme,
tõlgendame seda erinevalt. Aga eks see ole ju nii, et inimesed paratamatult
tõlgendavadki meelte sisu alati lihtsalt,
et enamasti see ei ole ambivalentne või,
või kui on, siis siis kiiresti saab, saab selgeks,
mis ta on. Ja täpselt esmapilgul võib tunduda, et nad taju,
katsed ja ajumõõtmised, et noh, selline elukauge asi,
aga kui me ümberringi vaatame, mis toimub maailmas
ja kui palju vaieldakse ja kakeldakse tõlgenduste erinevuse
pärast siis on selge, et sellel võib olla sellel
probleemistikule mingid sügavamad, sügavamad nagu
allhoovused ka ja ütleme, selles artiklis muidugi me siiski
pakkusime ka välja natukene produktiivseid teoreetilisi ideid,
sest ütleme, on kujutisi on selliseid objekte-stseene,
kus tõlgendus vaheldub sisu mitu tähendust mitteomava
ja sisulise, mingit objekti tähendust omava vahel. Ma ei tea, kui paljud seda Dalmaatsia tõugu täppidest tehtud
koera on näinud, kas tal psühholoogid on seda hästi palju
õpikutesse niimoodi tarninud, aga püüaks kirjeldada natuke iia.
Kujutage ette, et teil on selline pilt ja esmapilgul seal on
ainult erinevad mustad täpid valgel foonil natukene
erinevalt paigutatud ja see ongi selline sisutu nagu müraväli.
Ja järsku ühel hetkel osa täppe moodustab hea Geostaldi hea
terviku ja tervikobjekt jõuab meil teadvusse. Ja selliseid nagu kujutis on mitmesuguseid,
kus siis nii-öelda sisutu, tähenduseta vaheldub tähenduslikuga.
Ja meile tundus, et kui juba kord see tähendus on teadvusse
jõudnud ja objekt foonist ilusasti välja tuleb,
et siis seda kaotada teadvuse, seda enam ei saa. Kas see on ka minu kogemus tegelikult jah,
neid pilte vaadates, et pärast on võimatu seda
tähendussetust tagasi saada. Ja see püsib seal ja siis me pakkusime välja,
et nende kahemõtteliste kujutiste puhul vaheldub teadvuse
sisu samal tasemel või vähemalt samalaadselt tähendust
omavate objektide vahel ja on võimalik siia
ja sinna üht ja teist tajuda.
Aga nüüd nende mürast välja toodud objektide puhul seda
tagasilangust ei ole.
Ja selle kaudu saab siis püstitada hüpoteesi,
et teadvuse tõlgendusmehhanismidest on selline printsiip. Et püüeldakse kõrgema taseme sisukama tõlgenduse poole
ja kui see on saavutatud, siis siis tagasilangus ta enam ei ole. Sellest enam lahti ei lasta ja ja, ja see on teil siis ka
seal artiklis nii-öelda hüpoteesina esindatus
ja nii, et selliste põnevate teadvuse uuringutega tegelevad
siis psühholoogid ka muude tähtsate teemade kõrval
ja ajasin seda juttu talis pahmaniga. Ettevõtete peamiseks ülesandeks ja olemise õigustuseks on
ikka peetud seda, et nad teenivad kasumit omanikele
ja aktsionäridele.
Aga tuleb välja, et tegelikult võib ettevõtetel olla ka kuid eesmärke.
Et ühte niisugust võimalikku muud eesmärki on oma doktoritöös,
mis hiljuti kaitstud uurinud Renee Besor Estonian Business
kuulist ehk EBS-ist.
Mis teine eesmärk võib ettevõttel siis veel olla peale
kasumi teenimise näiteks nüüd praegusel juhul absoluutselt? Et ettevõtte eesmärk on kasumi teenimine,
seda õpetatakse väga palju äriülikoolides aga samas
äriülikoolides ärieetika loengutes räägitakse,
et ettevõtte eesmärk on hoopiski väärtuse loomine.
Aga samas nüüd tekib küsimus, et mida sa väärtuse loomine
tähendab ja noh, tegelikult kui pikas perioodis ettevõte
käitub vastutustundlikult ja enda äritegevusega loob rohkem väärtust,
kui ta seda võib-olla hävitab ühiskonnas siis seeläbi
nii-öelda pikas perioodis selle ettevõttel ongi võimalik
maksimeerida enda kasumlikkust, ehk siis tegelikult etud
moraalsed väärtused ja kasumi maksimeerimine. Need ei ole tingimata välistavad faktorid.
Varasemalt jah, nii-öelda arvati, et need lähevad vastuollu üksteisega. No me räägime praegu lähemalt niisugusest mõistest nagu
ettevõtte vastutustundlikkus või isegi sotsiaalne
vastutustundlikkus just seal üks konkreetne mõiste,
mis on juba paarkümmend aastat nagu aru saan kasutusel olnud,
just mida selle all täpsemalt mõeldakse? Noh, see on selline mõiste, mille definitsioon on arenenud
väga palju viimaste kümnendite jooksul, ehk siis viiekümnendatel,
seitsmekümnendatel mõisteti selle all eelkõige filantroop,
peod ja heategevust, ehk siis kui kui ettevõte ütleb enda klientidele,
et näiteks kaks protsenti käibest läheb heategevuseks,
siis nii-öelda mõisteti kunagi varem, et see ongi justkui
nagu ettevõtte sotsiaalne vastutustundlikkus
või nii-öelda selle selle eesmärgi täitmine. Aga ajapikku on see mõiste väga palju arenenud
ja tänapäeval mõistame selle all ettevõtte strateegilist valikut,
ehk siis see ettevõte, sotsiaalne tundlikkus on midagi,
mis on väga tihedalt seotud teema äriprotsessidega
ehk siis millal iganes ette võtta müüb midagi siin
ühiskonnas siis omakorda sellega selle äritegevusega kaasneb
omakorda mingisugune mõju.
Ja, ja paratamatult see ettevõte peab võtma vastutust enda
äritegevuse eest, et see mõju oleks võimalikult positiivne ühiskonnas. Ja nüüd, kui, kui tulla tagasi selle täpsuse mõiste jutluse
ettevõtete sotsiaalne vast tundlikus, siis ainuüksi ei hõlma
vastutustundlikkust mis on seotud inimestega
ehk siis sotsiaalse poolega, vaid see hõlmab ka siis
keskkonda nii-öelda siin on kaks aspekti.
Üks on see, et näiteks ettevõte ei kasuta lapstööjõudu
ja tagab selle, et näiteks tema tooted on ohutud klientidele.
Noh, see on see sotsiaalne aspekt, aga siis teine see
keskkonna aspekt on see, et ettevõte mõtleb enda
ressursikasutuse peale samuti ka emasemissioonide peale
ja selle keskkonna jalajälje peale. Ehk siis see on, ütleme sellest on kujunenud selline väga
lai mõiste.
Ja üldjuhul me mõistame selle all midagi,
mis on väga tihedalt seotud Etu, et äriprotsessidega.
Nüüd tüüpiliselt on levinud selline ekslik arusaam,
et moraalsed väärtused ja ettevõtte äritegevust,
need on kaks eraldiseisvat asja.
Aga tegelikult me ei saa kunagi rääkida nii-öelda
eraldiseisvalt nendest kahest väga-väga sügavalt üksteisega
seotud paratamatult, et iga äriotsus seda saadavad teatud
moraalsed väärtused. Aga ma küsin siia nüüd vahel, et et on olemas ka niisugune
mõiste nagu sotsiaalne ettevõtlusjust, see on seesama
või midagi muud või midagi hoopis sügavamat. Jah, no neid termineid on väga palju, aga,
aga noh, võiks öelda, et noh, vähemalt mina enda peast
liigitan seda, aga sarnase mõistmist alla ja,
ja noh, mis meie, mis kogu selle eesmärk on,
on jõuda siis jätkusuutliku arengu ehk siis noh,
see areng, mis meil ühiskonnas on majanduskasv
ja inimareng ja nii edasi, me tahame, et see areng jätkuks
ka teistele põlvkondadele ja see on oluline,
et me peame mõtlema märksa suuremat, me peame nägema seda
suurt pilti. Ehk siis kui varem oli niimoodi, et ettevõte müüs mingit
toodet kliendile ja siis justkui oligi nagu kõik selle
majandustehinguga ehk see, et hiljem, kui tarbijal Boltzda
toodet vajas, siis ta lihtsalt viskas selle minema
ja ja justkui ei mõelnud, et okei, mis selle äravisatud
tootega saab edasi.
Aga nüüd me peame hakkama mõtlema teistmoodi,
me peame mõtlema sellele kogu toote elutsükli peale,
et mis saab selle sellest tootest edasi,
ehk siis kas on võimalik tarbijal Tuua kuhugi Se kasutatud
toode ja kas võimalik sellest tootest teha uus toode
või nii-öelda kuidagi seda materjali kasutada edasi
ehk siis nii-öelda panna see, panna see kõik nagu ringlema nii-öelda? Ja kõik see ringlema panemine ja muud sellised sotsiaalse
mõju peale mõtlemised ja keskkonnamõju peale mõtlemised mida
tegelikult ju ka praegu seadusega nõutakse mingi määrani.
Ja päris suurepärane teinekord, et see ju tekitab lisakulusid.
Siit tuleneb kohe lineaarselt selline mõte,
et finantsiliselt vist küll kasulik ei saa olla.
Aga kust see nüüd tuleb, et ikkagi siis mõnikord on
või kes on selle ära tõendanud? Absoluutselt jah, et viiekümnendatel seitsmekümnendatel
alustati selle debatiga teaduskirjanduses
ja küsiti, et kas vast onlik ärivõtlus või nii-öelda
äritegevus siis kas, kas see on ettevõttele kasulik,
kas see suurendab tema kasumlikkust või siis pigem on
ressursside raiskamine, toob ettevõttele kulu.
Ja seda väga palju uuritud viimaste kümnendite jooksul.
Üks näiteks ülevaateartikkel selline priviustadi on
tuvastanud üle vähemalt üle 2000 uuringu selle kohta. Ja on väga huvitav, mis siis seal üleval artiklis
kokkuvõttena on välja toodud.
90 protsenti uuringutes näitab, et üldjuhul seevastu on link,
äritegevus ei ole finantsiliselt kahjulik.
Ehk siis see ole kulusele ressursside raiskamine.
Ja üle poolte uuringutest näitab, et tegelikult,
et see võib kasumlikkust suurendada, ehk siis noh,
igal juhul see tasub ära ja see idee ettevõttele kahju,
kui, kui ettevõte mõtleb enda enda jalajälje peale
ja kuidas ta ühiskonda mõjutab. Aga nüüd kuidas täpsemalt vastutustundlik äritegevus siis
annab ettevõttele suurema kasumi, et enda doktoritöös ma
olengi üritanud tuvastada ära, mis need kanalid,
mis pidi see see kasu nii-öelda võiks liikuda ettevõtteni.
Ja no laias laastus me saame tuvastada või eristada kahte kanalit.
Esiteks on väljundi kanal ehk siis see on siis tarbijate pool.
Et kui ette võtta, kommunikeerib tarbijatele,
et on vastutustundlik näitab ära mis on need tegevused,
kuidas ta vähendab enda jalajälge siin ühiskonnas
ja loob rohkem väärtust, positiivset väärtust. Siis see nii-öelda võib omakorda viia kahe sellise kanali,
nii et üks on see, et kas kliendid on nõus maksma kõrgemat
hinda selle toote või teenuse eest, mis on
vastutustundlikult toodetud või siis teine on see,
et need tarbijad on nõus rohkem siis ostma sellelt
ettevõttelt ja, ja me võime näha kõrgemat kliendi lojaalsust.
Ehk siis see on siis nüüd seesama väljundi pool,
ehk siis ehk siis noh, läbimüügitulu läbi kõrgema müügitulu
võib ette võtta siis seda kõrgemat kasumit teenida. Kas me võime ka seda öelda, et tarbijate silmis siis
ettevõtte maine sedavõrd paraneb et nad mitte nii-öelda
majanduslikul kaalutlusel, vaid lihtsalt sümboolsel kaalutlusel,
et näidata sellega enda toetust, siis tarbivad selle
ettevõtte tooteid? No ütleme, ühed maine on muidugi üks oluline aspekt,
aga tegelikult ka tarbija enda vaatevinklist võib-olla
tarbijal kasumlikum, pigem eelistada seda vastutustundlikult
toodetud toodet või siis pakutud teenust sellepärast et noh,
selle vasttundlikkuse all võib olla ka näiteks väga tihti
defineeritakse ka toodete teenuste ohutust see on ülimalt
oluline ja, ja noh, võib ju juhtuda niimoodi,
et kui, kui see tarbija leiab mingisuguse toote teenuse
ja tarbib seda ja tuleb välja, et tegelikult see ei ole
üldsegi ist tema tervisele nagu ohutu, et noh,
siis on suur probleem, et nii-öelda tegelikult võiks öelda,
et see vastutustundlik äritegevus, selle kommunikeerimine on
justkui kvaliteedi signaal tarbijatele, sest noh,
tegelikult tarbijatel Nende jaoks on kvaliteet oluline. Ja tegelikult siin, tarbijate puhul me saame rääkida,
et ühest, ühest küljest tarbijad Maximeerivad seda
tarbimisväärtust toodetel teenustel, aga samas ka see
moraalne komponent on oluline ja omakorda see väga tihedalt
seondub selle selle kvaliteedisignaaliga.
Aga nüüd lisaks tarbijatele ettevõte võib ka sisendi
sisendite poole pealt seda kasumit teenida. See on siis teine põhiline kanal. Just ja seal sisendite poole peal on neid huvigruppe rohkem,
ehk siis neid steike valvureid, kes või võivad ettevõtted
siis mõjutada noh näiteks esiteks investorid,
et me näeme, et tänapäeval on see liikumine väga paljud
investorid pigem eelistavad enda raha sinna investeerida,
kus on rohkem rohelisem, kus on rohkem vast tundlikum,
kus hoolitakse rohkem inimestest.
Ja sinna see raha paratamatult liigub. Ning seeläbi noh, ka teaduskirjandus on näidanud,
et kui ettevõte Mostonlik, siis üldjuhul tema nii-öelda
kapitalikulud on väiksemad Estonian kergemini võimalik seda
rahastust saada.
Aga lisaks ka töötajad väga oluline huvigrupp.
Et nende puhul samamoodi uuringud on näidanud,
et kui ette võtta või noh, see tööandja on vastutustundlik,
siis see meelitab ligi märksa kergemini selliseid väga häid
produktiivseid talente. Ja samas kui näiteks on tegemist ettevõttega,
kellel on maine, et väga vast tunnetu või ta tegutseb sektoris,
mis on sellise väga suure jalajäljega, ütlen ma ei tea,
tubakatööstus või või näiteks fossiilsete kütustega seotud sektorid,
et seal need tööandjad peavad rohkem vaeva nägema,
et seda head töötajad enda poole meelitada ja,
ja kuidas nad on sunnitud siis märksa kõrgemat palka pakkuma,
et neid häid tooteid saada. Aga nüüd, kui tegemist on vastulliku tööandjaga,
siis neil on märksa kergem ligi meelitada häid inimesi,
et nii-öelda noh, me näeme igatpidi erinevad huvigruppide
lõikes on võimalik ettevõttel seda kasumlikkust teenida läbi
siis vastutustundliku äritegevuse ja üldjuhul on näha teadusuuringutest,
et noh, need kulud, mis lähevad siis vastutustundliku
ettevõtluse peale neid kordades ületavad siis need tulud,
mis, mis tulevad ausast ärist Mainisite ka niisugust mõistet põgusalt nagu kommunikatsioon,
just see on vist tegelikult päris tähtis,
et see informatsioon leviks absoluutselt vastutustundlikkuse kohta,
et, et siis siis ta pääseb nagu paremini mõjule. Just ja võiks öelda, et tegelikult ilmusele
kommunikatsioonita noh, need kasud või need tulud ei saagi
ettevõttele tekkida vastu niisuguste äritegevust,
sest noh, muidu need huvigrupid, kliendid,
töötajad, investorid, nad ei tea, millega see ettevõte
tegeleb ja seega nende, nende huvigruppide puhul ainuke
loogiline nii-öelda lähenemine olekski see,
et noh, eeldada kõige hullemat, et noh, kuna me ei tea,
mis kuidas vorsti tegelikult toetakse. Et siis nii-öelda noh, on oluline väga noh,
väga tähtis on seal läbipaistvus. Ei ole vastutustundlik, aga näita seda ka välja. Just absoluutselt ja noh, on väga tõenäoline,
et väga paljud ettevõtted juba käitudki väga tundlikult,
aga võib-olla lihtsalt nad ei kommunikeerib piisavalt seda.
Aga need samas selle kommunikatsiooniga peab olema ka väga ettevaatlik,
sellepärast et On oht ja samas ka ettevõtjatel väga suur kartus,
et võib-olla nad näevad välja silmakirjalikud
ehk siis näevad välja justkui nagu nad tegelevad rohepesuga või,
või millegi säärase ka ehk siis nad justkui jätad endast
parema mulje, kui nad tegelikult on. Ehk siis jälle soovitus kõikidele ettevõtjatele oleks siis see,
et kui kommunikeerida enda vastutustundlik äritegevuse
panuseid siis tuleks pigem lähtuda nendest tegevustest,
mis on juba tehtud, et mitte niivõrd, et panna rõhku nendele plaanidele,
et okei, mida me kavatseme teha, plaanime teha vaid pigem see,
mis on juba tehtud, mis on juba millal juba mingisugune
reaalne käega katsutav mõju ja mis on veelgi hästi oluline,
on see, et see peab olema väga tihedalt seotud ettevõtte
äriprotsessidega ehk siis, kui ettevõte lihtsalt ütleb,
et Me tegeleme heategevusega, no muidugi on oluline,
ülimalt oluline filantroop ja väga tähtis,
aga samas veelgi tähtsam on see, et see need
vastutustundlikud äritegevuse praktikad oleksid hästi
tihedalt seotud selle äritegevuse või äriprotsessidega. Et ainult siis see nii-öelda annab sellise eheda signaali kvaliteedis,
et tõepoolest Tegelikult on ka tõsi taga just absoluutselt.
Kuidas on Eesti ettevõtete seas teie arvates praegu selle
sotsiaalse vastutustundlikkusega lood? Noh, meil on Eestis selline organisatsioon nagu
vastutustundliku ettevõtluse foorum ja sellega on liitunud
päris mitmed Eesti ettevõtted, mis, mis on ülimalt ülimalt
hea uudis ja nii heaga, et just sellised ka suuremad
ettevõtted on seal sellepärast, mida suurem see ettevõte on,
seda suurem on see mõju ühiskonnale, et see on ülimalt
tähtis eriti just suured ettevõtted tajuks seda mõju,
mis on ühiskonnale. Aga kui me mõtleme Eesti peale tervikuna,
siis siin on väike murekoht, sellepärast et ütleme,
80 protsenti Eesti ettevõtetest on väike
või mikroettevõtted, ehk siis noh, suhteliselt suhteliselt
väiksed ettevõtted.
Ja, ja või no vähemalt mulle on selline mulje jäänud,
et mida väiksem see ettevõte on seda vähem see ettevõte
justkui nagu teadvustab enda sellist mõju ühiskonnale. Aga kui meil on Eestis neid väikseid ettevõtteid nii palju,
siis kokku nende mõju tegelikult noh, annab noh,
sellise märkimisväärse kaalu ehk siis tegelikult mida,
mida väiksem see ettevõte on, seda rohkem tegelikult see
ettevõtja peaks tegelikult mõtlema, et okei,
tegelikult noh, teema, see väike panus, see tegelikult kõigi
teiste ettevõtete koos annab juba väga suure mõju kõikidele
meie inimestele ja kogu sellele keskkonnale looduskeskkonnale,
siin, siin laiemalt. Aga võib-olla on niimoodi, et väikesel ettevõttel on selline
sotsiaalne vastutustundlikkus kulukam. Võiks niimoodi olla, sest sest nii-öelda noh,
teaduskirjanduses on ka selline debatt, et kas kas vastu
hunnik äritegevus et kui see nii-öelda viib suurema kasumi,
nii et, et kas positiivne seos on seetõttu,
et tõepoolest see annab Meile suurema kasu
või hoopiski on niimoodi, et juba ettevõtteid,
kes on väga kasumlikud, kellel on väga palju ressursse nad
suudavad lubada või ohverdada seda, et suunata raha siis
vastutustundlike äritegevust või praktikate elluviimiseks. Kuid tegelikult minu analüüs on näidanud,
et hoopiski Need kulud ei ole üldsegi mitte nii suured,
no vähemalt minu minu uuringu raames ja tegelikult et
nii-öelda väga tugevalt on näha, et teatud tase nii-öelda
vasttundlikkusest on lausa kriitiliselt hädavajalik,
et saavutada teatud tase, kasumlikkust ehk siis,
kui kui ettevõte ei ole piisaval määral vastutustundlik,
siis hakkab piirama teema finantstulemuslikkust,
mis, mis on väga huvitav tegelikult. Et nii-öelda see aus äri ei ole mitte ainult piisav,
et saavutada suuremat kasumit, vaid see on ka hädavajalik,
kriitilist hädavajalik ja tegelikult eriti kui me vaatame,
mis on praeguses hetkes toimunud viimastel viimastel aastatel.
Et järjest enam me näeme, et seevastu ning äritegevus ei ole
enam mitte vabatahtlik, vaid see on lausa aina rohkem
reguleeritud ja see aina rohkem muutub kohustuslikuks
ja miks seetõttu kuna nii-öelda ettevõtted ei ole varasemalt
olnud piisavalt vastutustundlikud ja piisavalt,
ei ole tegelenud enda selle ühiskondliku mõjuga Vot selliste huvitavate tulemusteni on jõudnud siis
majandusteadlased just ja täna rääkisime ettevõtete
sotsiaalsest vastutustundlikkusest ja selle seostest
ettevõtte finantstulemuslikkusega ja vestluskaaslaseks.
Renee pesur EBSis. Tänases saates oli juttu teadvuse sisu tõlgendamisest
ja vastutustundlikust ettevõtlusest.
Juttu ajasid talis Bachmann, Renee pesur
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
