Vikerraadio. Kirikuelu tere õhtust, head kuulajad.
Kas olete mõelnud teemadel, kuidas võisid näha välja kohad,
kus toimusid piibli sündmused?
Nagu näiteks, milline võis olla vana testamendi,
haaran praegune harran, poisis noahaud Aabrahami sünnikoobas
või Iiobi kannatuste koobas?
Seekordses saates kutsun teid rännakule Kagu-Türki,
kus hiljuti käisid Helen Haas, Tartu Ülikooli Aasia keskuse
Lähis-Ida-koordinaator ning Bianca Mikovitš Maalehe ajakirjanik. Teeme juttu imeasjadest, mida nad nägid.
Minu nimi on Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Ja mul on tänasest Kirikuelu saates külas kaks rändurit, kes käisid hästi
põneval retkel alles hiljuti.
Nendeks on Maalehe ajakirjanik Bianca Mikovitš
ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant
ja Aasia keskuse koordinaator Helen Haas.
Tere. Tere kõigile kiriku ilusate kuulajatele.
Olge nii kenad.
Rääkige palun sellest, et kuidas tuli see mõte,
et minna ja kas siis minna mööda patriarhide jälgi
või siis raamatu religioonide jälgedes, ehk siis islami,
judaismi ja kristluse jälgedes, et leida üles need kohad,
mida me oleme võib-olla piiblis lugenud ja mõelnud,
et kas nad tõesti on olemas või on see väljamõeldis. Tegelikult neid jälgi, mida me ajasime sellel reisil oli
päris mitmeid.
Minul on olnud see monounistus, minna kagu Türki,
minna Süüria piiri lähistele, minna nendesse paikadesse,
mis jäävad kunagisse Mesopotaamias.
Ja aja jooksul see mõte niimoodi kogus tuure küpses.
Ja, ja ühel hetkel me avastasime enda jaoks Artur võbuse.
Ning Artur võbuse jälgedes käimine oli siis selline põhiline
ajend seekord. Esiteks on Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane.
Ta oli omal ajal Eestis Tartu Pauluse koguduses õpetaja.
Teise maailmasõja ajal ta lahkus Eestist jõudes Saksamaale,
Ameerikasse.
Ta oli usuteadlane, ta oli Zürioloog talle igatepidi üks
vahva mees kelle jälgedes käia. Ja tema uurimistöö süüria käsikirjadega on olnud
fenomenaalne ja see algas peale kas eelmise sajandi
kuuekümnendatel ta jõudis siis sinnasamasse kagu Türki üks
tema siht linnu oli Martín ja kui mina esimest korda lõin
Google'isse selle linna ja nägin, kuidas moes,
teetlikult värviliselt uhkelt laiub suure mäekünka peal.
Ma mõtlesin, vot sinna ma tahan minna kindlasti.
Ja noh, vot õnneks siis metsasihte hakkas selguma
ja tuli välja, et Martini ümbruses on veel väga palju,
mida vaadata selles piirkonnas, sest seal kohe lähedalt
läheb selline jõgi nagu Tigris. Ja see kõik vana vana testamendi kahe ju ema.
Et me tegelikult oma reisil käisimegi kahe jõe vahel legi
määraga Eufrati.
Et siis on vana testamendiga väga lähedalt seotud maaga,
meid ootasid seal mõnedki üllatused. Kas see, mida me siit ette kujutame, kas see kõik vastab tõele,
et need 2000 3000 4000 või ma ei tea, kui vanad asjad ongi
päriselt veel olemas ja alles ja tuvastatavad ka kõik need
piiblis loetud kohad olgu selleks siis Jaakobi kaev
või ma tea, Hiiobi aukus ta istus ja kratsis oma vermeid. Ma vastaks sellele küsimusele niimoodi, et kindlasti
paljuski need kohad on traditsioonilised
ehk siis põlvkondadel, et saadud selline traditsiooniline teadmine,
et kunagi Iiob, elas siin või kunagi Aabraham
või nagu türklased ütlevad, Ibrahim sündis selles piirkonnas.
Aga kus kohas täpselt see sündi koobas oli
või kus kohas täpselt oli see koht, kus Iiob kannatas
ja oma mõtteid mõtiskles, et need on kindlasti paljuski
sellised aja jooksul jah, traditsiooni kaudu edasi antud
teadmine seal kohtuvad kolme religiooni,
mis, mis koht see Kagu-Türgi on, et mis seal veel on,
enne, kui me hakkame sellest rohkem rääkima,
siis ma ütlen selgituseks seda, et Helen siin minu kõrval
tema räägib türgi keelt ja seetõttu kindlasti reisimine
sellises piirkonnas, kus inimesed ei räägi tegelikult
inglise keelt oli meie jaoks palju lihtsam,
aga seekord küll jäiga helen natukese hätta. Ja sellepärast, et Kagu-Türgi on selline piirkond,
kus elab väga palju kurda ja tänaval liikudes seal päris
paljudes linnades ja külades eriti kuulsimegi,
ainult kurdi keelt inimeste suus, mis tekitas minus sellise
natukene naljaka tunde, et ma olen Türgis,
aga ma ei saa aru, mida tänaval räägitakse.
Ja, ja oli ka selliseid piirkondi, kus räägiti tänaval
enamasti araabia keelt mis oli jälle teistmoodi huvitav kogemus. Ning kolmandaks võiks veel tuua Süüria kristlased,
kes rääkisid omavahel siis aramea keelt,
mida Jeesus rääkis, muidugi mitte selles vanemas vormis,
aga uuemas vormis.
Nii et selline väga huvitav kogemus oli just erinevate
keelte puhul ja Türgis on niimoodi, et kooliharidust antakse Keeles, ja kuna kurtidele ei meeldi elada võib-olla just nii
väga türgi riigis, nemad tahaks jääda oma riigis,
siis nende üks protestimärke on see, et nad kodus lastega
räägivad ainult kurdi keelt ja lapsed ei räägi türgi keelt
ja samuti need vanemad inimesed, kes ei ole käinud koolis,
Nemad ka tegelikult rääkisid üsna kehvasti türgi keelt.
Et vahepeal oli päris palju läks keha, kel käiku Nonii ja kuude siis kõigepealt läksite.
Kus teil hakkas trajektoor pihta ja kuhu te välja jõudsite? Meie trajektoor sai alguse Diarba kõrist mis on siis üks
suuremaid linnu Kagu-Türgis ja kõrist me liikusime edasi
läbi Hassan Gefi siis rasse, mis asub Süüria piiri ääres
ja Tsiistres, meil oli omaette ilus kogemus,
millest võib-olla natuke hiljem ka räägime lähemalt.
Ja sealt me liikusime pik Ki-Süüria piiri siis lääne suunas,
jõudes Nozzayybini linna, mis oli väga oluline ka süürlaste
jaoks ütleme süüria kristlaste jaoks viiendal,
kuuendal, seitsmendal sajandil, mil sinna rajati
ja kus tegutses kristliku ülikool ja, ja sealt edasi siis
jõudsime pommid jättimordinisse, kus Artur õppus väga
aktiivselt tegutses kuuekümnendatel ning ka sealt siis juba
edasi lääne suunas. Šanly Urphasse kunagisse edessasse ja kasi Antepi,
kus lendasime tagasi. Aga nüüd see siis üllatas meid tõeliselt tegelikult kolmikpunkt,
kuna tal on piir kohe Süüriaga ja samuti ka Iraagiga.
Mõlemad riigid põhimõtteliselt paistavad sealt ära seal meil
oli üks kohalik teejuht, kes viiski meid kohe põnevasse kohta,
nimelt siis me ei lootnud sinna jõuda.
Me mõtlesime, et võib-olla ei ole, et kuidas me saame nii
piiri äärde minna, saime ja see noaga seotud linn,
seal on alternatiivne mägi, kus Kaulavat Noa laev peatunud
ja kõik loomad sealt just maha tulnud. Ja seal on olemas ka noahaud. Kuidas see välja näeb?
Noahaud on väga suursugune imposantne rajatis ta oli minu
meelest 15 meetrit pikk, see sarkofaagi osa
ja muidugi kohalik inimene ütles meile ka,
et tolle aja inimesed olidki väga suured
ja seetõttu noahaud on niivõrd suur. Ja see on selline eraldi majake, mis on tehtud ainult selleks,
et sarkofaag mahutad ära ja ta paistis olevat sellise proportsiooniga,
et kui nüüd noa peaks viimsepäeva pasuna kõlades tõusma üles
sealt kirstust, siis ta mahuks ka ilusasti seal majas seisma.
Me arutasime, et mis seal kirstu sees võiks olla,
aga teist varianti ei ole, et eks seal lamab.
Ja kuna seal Tsiistres on see noahaud, siis on ka väga
religioosne linn ja need linnakodanikud on väga uhked selle üle,
et nendel on niisugune pühapaik ette näidata. Ja see religioosne suhtumine väljendus ka selles,
et näiteks linnas ei paistnud olevat müügil avalikud alkohol
kuna see lihtsalt ei käi niisuguse olulise kohaga kokku,
et see ei ole piisavalt vaga tegu müüa seal alkoholi
ja samuti ka naised olid väga maast laeni mustas riides,
sest see on kohane ja kombekas.
Kui sa elad sellises olulises kohas, siis arvestad sellega
ja nad olid väga tähtsad selle üle, et niisugune asi on just
nende juures. Oluline pühapaik siis moslemitele või ka käisid juudid seal kristlased. Meie sattusime sellesse linna prohvet Muhamedi sünnipäeval
muuseas ja see, see lisas meie külaskäigule sellist
pidulikkust juurde, kuna päris paljud, ka teised inimesed
olid haudade külastamisega ametis ja, ja päris palju rahvast
oli haudade juures tegemist ei olnud mitte ainult noa hauaga,
vaid seal ümberkaudu oli veel tähtsaid inimesi maetud,
näiteks kurdi päritolu omaaegne leiutaja
ja teadlane, Ellviseeri, kes on eeskujuks olnud väidetavalt
ka Leonardo da Vinci looma mõtlemistes ja siis veel ka
kohalik Roomeo ja Juulia haud. Nii et inimesed külastades hauda, külastasid ka kõiki teisi
neid ja ja, ja mulle tundub, et just see piirkond oli
enamasti tähtis ikkagi moslemitest külastajatele,
et meie olime seal ilmselt ainsad turistid antud hetkel ja,
ja ei osanud tuvastada ka teise, ütleme,
kristlasi, juute. Aga kui sa niimoodi küsid, siis ja need vana testamendi patriarhid,
nad on olulised ka islamis, neid austatakse
ja seal haua kõrval oli ka pikk nimekiri vist 15 punkti,
mida ei tohi seal sarkofaagi juures teha,
sellepärast et et usutakse, et need on imettegeva toimega,
need kohad ja need säilmed ja kõik ja inimesed tulevad sinna
lootuses saada terveks saada abi.
Seda ei pettu kohaseks ja siis on igasugused regulatsioonid
välja mõeldud. Mida Helen seal ei tohtinudgi haual magada,
on mul meeles, oli keelatud ja haual ei tohtinud magada,
haual ei tohtinud surnu poole palvetada.
Ei tohtinud soovi paele kuhugi riputada.
Te visata, et seal oli igasuguseid erinevaid eeskirju,
hakkasin magamine ilmsesti seostub sellega,
et see on selline hästi vana eel islamlik komme,
kus sellistes pühadest paikades magades loodeti näha
tähenduslikke unenägusid. Ja, ja see on islami puhul siis keelatud.
Üleüldse, need keelud olid seoses siis haudade
ja pühakutekultusega, mis, mis on islamis väga taunitud. Kuulge, aga, kas oli sinna jõudnud ka suveniiritööstus,
kas pakuti hauakoopiat või mingid sellised asjad,
mis on kuskil hiinas tehtud, aga? Kui oleks pakutud, küll, oleks ostnud ja toonud sullegi,
aga ei, seal see ei ole, kuidas ma ütlen,
kommertslik koht ei ole see, et siis nad on väga-väga
religioossete tegelikult ka nüüd, kui me räägime järgmisest,
et siis Urfast nagu kohalikud ütlevad, võis only Urfast,
mis on pikem nimi, kus on Aabrahami sünnikoobas
ja veel muti tähtsaid asju, et ka seal tegelikult niisugust
asja ei, ei olnud olemas. Järgmine koht Aabrahami sünnikoobas.
Ta sündis mul nagu tuleb raamatus meelde,
et kuskil uuri linna lähedal. Jah, eks vähe segadust tekitab tõepoolest,
et ühest küljest mainitakse, et kalde uuris,
ta sündis, eks ole ja, ja teisest küljest Urfa nimeline linn
Türgis pretendeerib ka sellele positsioonile ja,
ja Türgis ja islamimaailmas laiemalt ka seda usutakse,
et Abraham seal sündis ja et see sünnikoobas asub just
nimelt selles šanly urva linnas ja seda käiakse vaatamas,
seal käiakse palvetamas ja kõike seda meenutamas,
see on selline looduslik. Koobas iseenesest, aga sinna kõrvale on ehitatud tohutu suur
kaasaegne mošeekompleks.
Kuna mošees oli haruldane reliikvia, kas prohveti habemekarv,
mis asub seal, siis nende ametlik nimi on püha habemekarva
mošee ja see koobas on nagu osa sellest mošee kompleksist.
Kuna tegu, mošee ka seal on ka siis ikkagi korralikud piirid,
naiste osa ja meeste osa ja naised, siis lähevad ilusast
tema naiste osas sisse, nagu meiega tegime,
see on üsna väike ruum, selle päris kooperson,
klaas, et keegi sinna ei pääseks ja ma olen lugenud,
et märjematel aegadel tuleb sinuga vesi sisse. Et siis täitsa inimesed sosistavad jalgupidi vees.
Aga seal oli ka allikakoht niimoodi, et oli üks turvamees
leti taga, kes müüs kanistreid.
Et inimesed saaks endale vett võtta kaasa sealt.
Nagu Ellen rääkis ka, et see on väga populaarne uskuda,
et, et kõik on tervendava mõjuga.
Tundub mingis piiris ikkagi on siis nagu lubatud jah,
et midagi ikkagi võib uskuda, magada ei või haual,
aga vett võib juua sealt. See tundus olevat väga populaarne koht, seal,
naised lihtsalt ka, kes istus maas, kes palvetas,
võtsid seda väga tõsiselt, seda koobast tekitas probleeme
sellepärast et teised oleks tahtnud ka sisse saada,
aga sinna lihtsalt ei mahtunud. Järjekord oli, siis oli väike järjekord ja koobas oli
tegelikult päris pisike, et võib-olla sinna mahtuski sisse
korraga 10 inimest.
Aga minu meelest veel pisem oli Hiiobi kannatuste koobas,
mis asub samas linnas ja, ja mida me ka külastasime.
Ja selles koopas, see oli nii pisike, et sinna ei olnud
tehtud isegi meestele ja naistele eraldi sissepääsu
ja väljapääsu, mis tekitas natukene segadust. Et mehed, kes tahtsid sisse tulla näiteks koos meiega siis
nad löödi sealt välja ja ja see ei olnud kohane lihtsalt,
et on nii palju naisi on puntras koos ja siis keegi mees ka
suru peal ennast väikesesse ruumi, niimoodi käis asi ja,
ja selles koopas oli ka näha, kuidas, kuidas inimesed olid
siiralt kohale tulnud sellesse paika, et mõelda siis prohvet
Iiobi peale või nagu türklased ütlevad tema kannatuste peale ja,
ja tulid ka sinna palvetama, noh, oli näha,
et invaliide ja, ja vaevatud inimesi, kes ilmselt siis lootuses,
et nii nagu Iiob leidis leevendust oma hädadele,
et nii võib juhtuda ka nendega ja oli näha,
kuidas inimesed püüdsid kaasa kraapida ka sealt koopaseinalt
omale seda puru kalju küljest, seal olid siis samamoodi olid
ka mingid tõkked ees või et nad kaljut laiali tassiks esse
Kalju oli täiesti looduslik, nagu see koobas oli,
eksju, sinna sai sisse minna ja seal oli kõike võimalik
puutuda käega. Ma saan aru, et seda kivipuru hiljem kodus nagu juuakse
näiteks teena sisse ja selle kivipuruga tehakse päris
mitmeid asju kodustes tingimustes, et küll seda loputatakse
ja juuakse seda loputusvett küll seda mekitakse niimodi näpuotsaga,
et sellele jah, omistatakse ka tervendavat väge pühakutega
seotud paikadest. Ja, ja seal oli ka väikekompleks, oli tegelikult veel
rajatud lisaks ümberringi, kus oli üks püha kaev,
kaev paistis sellel hetkel natuke kuivavõitu,
kui meie seal olime, aga veel mitmeid selliseid
palvenurkasid ja väike pargike, et aega veeta on võimalik
seal küllalt palju, sellele on ka mõeldud.
Kuna need kohad on nii populaarsed siis ega ilmselt ilma ei saakski,
kui luua selliseid võimalusi, et inimestel oleks kuskil olla. Sest nad, ma arvan, et see koobas jah, nii pisikene,
et seal olime meie ja veel kolm-neli inimest
ja tegelikult oligi täis.
Et siis juba selge, sihuke õel redelist üles ronima. Redelist, see tähendab, et tuli laskuda kuhugile Jah, see koobas oli natukene justkui maapinnast allpool,
et läksime trepist alla ja tulime sealt jälle sama teed pidi ülesse. Aga kui sa küsid, et kas see on nagu kindel,
et Tiiu just seal kratsisin ennast siis noh,
kuule, meie oleme seal käinud, siis oleme muidugi täitsa kindlad,
et me asjata ei käinud.
Aga need kohalikud elanikud on küll väga veendunud selles
pärimuses niimoodi, et isegi et on Hiiobi linnaosa olemas
seal Iiobi nimeline haigla, igasugused niisugused
ja naasugused kohad ja Yobile pühendatud ehitised,
aga me käisime ka veel ühes Aabrahami seotud kohas. Ja me jõudsime ka haaranissa mis asub šanly urbast,
nüüd lõuna pool.
Me sõitsime umbes 30 kilomeetrit ja, ja see oli üks väga
huvitav väike linnake võiks öelda isegi küla,
kus siis räägiti ka araabia keelt enamasti,
mis oli hästi mõjus just nende seoste tõttu,
mis, mis vanas testamendis on kirjas Aabrahami
ja tema siis järeltulijate puhul. Jaakob jõudis haaranisse ja, ja Laaban oli sealt pärit ja,
ja, ja see haaran, oli omal ajal selline väga tähtis sõlmpunkt. Mis seal toimus, kas on ka seal mõni selline sündmus,
mida siis tähistatakse, või järelikult pidi olema sealse kaev,
kus ta kohtas Raeli ja tegi lepingu Laabaniga,
et ma jään seitsmeks aastaks sinu teenist? Ja see on täpselt just seesama koht, ongi,
tänapäevane nimi on küll Harron aga seal see koht on väga vana,
absoluutselt ilma kahtlusteta ja seal on päris huvitav kultuurikiht,
seal on ka palju pärast Abrahami käiku on seal palju
ehitatud ja liigutud ja seal on nüüd olemas omalaadsed,
sellised väikesed kivikatustega trull, majakesed,
nagu võib näha näiteks ka Lõuna-Itaalias.
Ja kui tulevad turistid sinna seda kohta päris palju külastatakse,
siis näidatakse neile ka mingisugust lossivaret seal
või vana kindlus on seal, kuhu tegelikult ei saa sisse,
sest seal ta nii lagunenud ja viitega, et näed,
et Aabrahami palee ja mõni Terosem taipab ka küsida,
et kas Abraham mitte telgis ei elanud. Aga natukene need jutud ilmselt sassi lähevad aja jooksul
turistidele on mõnus rääkida ja näidata vana kindlust.
Või need inimesed on väga uhked seal oma pärandi üle,
kes seal elavad, nad on elupõliselt, elavad seal
ja Helen küsis ühe mehe käest, et nii, et sa oled siin sündinud.
Kas sinu nimi on Abraham ja ta hakkas naerma
ja ütles, et ei ole, et aga minu venna nimi on
ja seda, ah et su vend on siis vanem vanem poeg saab selle
tähtsama nime siis noh, mitte küll Abraham,
vaid Ibrahim. Tegelikult Aaroniga seoses võiks mainida ka sellist väga
vana kohta veel vanemad kohtagi, kui haaran kübeklitebee mis
on väidetavalt siis maailma üks vanimaid kultusepaik,
ütleme, monoliit, kultuuriajastust pärit,
mis on avastatud ja mida on uuritud nüüd päris põhjalikult.
Ja see oli väga huvitav külaskäik, kus tõesti oma silmaga
oli võimalik näha selliseid küllaltki suurtest monoliitidest
ehitatud ümaraid rajatisi ja mis mind nagu kõige rohkem üllatas,
nende rajatiste puhul oli väga oskuslik Kivi raidkunst
nendel monoliitidel, kus oli väga kaunilt Loomi erinevaid
linde kujutatud ja, ja mitte ainult siis selline
madalreljeef vaid lausa võiks rääkida ümarplastikust,
mis ütleme aastast 10000 enne Kristust on ikkagi väga
muljetavaldav ja, ja natuke kuule sa kübeke liit,
tapeet on täpselt ka seal son liurfa lähedal. Linna linna lähedal, et seal natuke seda pärimust on ka
jällegi asjad on segunenud omavahel, et kuna seal on olnud
need kultusekohad ja on püstitatud erinevaid kujusid,
siis ka Abrahami seotud pärimustest koha peal käivad need
natukese läbi, seal oli näiteks üks selline legend.
Abrahami austatakse väga sellepärast, et ta oli esimene,
kes teenis, uskus ühte jumalat.
Ja üks lugu, mida seal kohapeal räägitakse,
on see, et et kuidas Aabraham siis oli, ainukene,
kes uskus ühte jumalat, aga kõik teised uskusid paljusid jumalaid. Käisid seal kujude juures ühel hommikul,
kui külarahvas tuli, siis nad leidsid, et kõik kujud on
pikali lükatud peale ühe ja nad ütlesid,
et see on muidugi jälle see segaduse tekitaja.
Abraham, kes on seda teinud, läksid temalt aru pärima
ja Abraham ütles, et ei, ma ei teinud seda
ja kõik vihastasid.
Ja siis ta ütles, et näitas selle ühe ainsa kuju peale,
mis seisis püsti, ütles, et vot see kuju tegi
ja kõik vihastasid veel rohkem, ütlesid,
et kuidas sa tuled meile rääkima, et selline kivikuju võib
midagi teha. Ja Aabraham vastas targalt.
Mina ka aru ei saa, miks teie seda usute? Äsja kuulsime süüria kristlasi ning arameakeelset laulu
ning jätkame nüüd juttu stuudiost.
Saates on külas Bianca Mikovitš ja Helen Haas
ja teie reisisiht oli käia ka Eesti usuteadlase
ja orientalisti Artur võbuse jälgedes.
Rääkige sellest natukene lähemalt. Lõbusal oli juba Tartu ülikooli usuteaduskonna päevil väga
sügav huvi süüriakirjanduse ja traditsioonide vastu.
Ta kirjutas oma doktoritöö 10. sajandi süüria munkluse
teemadel näiteks ja hiljem siis on ta oma eluloos kirjutanud,
kuidas tal oli võimalus Saksamaal raamatukogudes sealsete
käsikirjadega tutvuda, aga juba siis Ameerikas olles
otsustas ta minna ise kohapeale ja, ja vaadata ja,
ja uurida ja otsida neid käsikirju, mis veel võiksid olla
alles ja millest keegi mitte midagi veel ei tea
ja see, mida tema seal siis tegi selles piirkonnas,
mida siis nimetatakse tänase päevani Apetynniks
ehk siis jumalateenrite mägi see on piirkond,
mis jääb täpselt selle Tšanre Mardini vahelisele alale
ja sealseid kirikuid, kuid, ja kloostreid väisates ta siis
avastas väga-väga palju. Ja muidugi ta liikus ka Türgist lõuna pool,
ta külastas ka Liibanoni, Süüriat ja Iraaki täpselt samadel eesmärkidel.
See tulem, mis tema tööl oli, see oli omas ajas
ja see on tänasel päeval son, piiritus on mõõtmatu,
seda on väga raske hinnata selle väärtust isegi tänasel päeval.
Sest seal kohapeal võbuse jälgedes käies,
et need käsikirjad on väga suur varandus,
esiteks neid hoitakse kui silmaterasid. No enne Artur võbuse otsimisest Kui oli teada minu mälu järgi 17 käsikirja,
aga tema tõi neid sealt või pildistas ümber sadu ka selliseid,
mida arvati, et on ammu hävinud, millest ei teatudki,
et nad on olemas.
Kui ma nüüd käisin seal reisil, siis mulle tundub,
et Artur Varbusel oli õnne sattuda just sellisesse ajahetke,
kus oligi ainult see uurimine võimalik korraks juba võbuse ajal,
need käsikirjad olid hoolsalt peidus, seal olid topelt
peidikud tehtud, et neid säästa ja säilitada. Ja tema isiksusomadused, kannatlikkus, tarkus,
teadmised, need avasid talle need uksed.
Näiteks meie ei näinud mitte ühtegi käsikirja
ja kõik, mis me saime suure tööga, oli see,
et mõned inimesed tunnistasid, et midagi on olemas kuskil.
Aga sellest ei räägita. Kus neid käsikirju hoitakse ja mida nad sisaldavad,
on need nagu tõlgitud kasvõi ütleme, fotode järgi,
mis võõrustei. Võbus oli selles mõttes väga aus uurija,
ta ei ostnud midagi sealt kohapealt, et ta ei võtnud midagi vastukingituseks.
Ta ei omastanud mitte ühtegi käsikirja, ta kopeeris neid
käsitsi ja ta pildistas neid.
Ja väidetavalt see on siis umbes 120000 kaadrit,
mida ta pildistas seal koha peal, nii et tegelikult Artur
võbuse töö kaudu me teame, millised käsikirjad üldse kunagi
olemas olid ja mis võivad ka tänapäeval siis alles olla. Aga mina ei oska küll täpselt öelda, kus nad asuvad või,
või kuidas neid on koondatud võib-olla teatud kloostrites
või kirks kristlikes kristlikes just sellepärast,
et sellest me saime küll aru, et Süüria kristlased
tänapäeval vägagi hindavad neid käsikirju,
nad on saanud aru, mis väärtus nendel on,
et nad on ohustatud.
Et see kannab nende traditsiooni ja nad teevad kõik,
mis võimalik, et neid säilitada. See võõrbuse kollektsioon, mis asub praegu Ameerika Ühendriikides,
Minnesotas see on väga väärtuslik ja statigitaliseeritakse,
see protsess on hetkel käimas ja ja, ja osaliselt on seda ka tehtud,
nii et uurijatele on juba väga palju avanenud.
Millisele perioodile see võib valgusteid?
No kui sa küsid, et mis need on, need on varakristlikud käsikirjad,
need on piiblitõlked. Kesid kloostrikorrast usuelust rääkivad tekstid,
sellised tekstid, mis on praeguseks hävinud näiteks piibli
osade tõlked, mis on selles mõttes väga väärtuslikud
süüriakeelsed tõlked, et tõesti, see on hindamatu,
mida see eesti mees on? Toonud ära sealt, kui palju on sellel alal,
kus te käisite, kristlikke kirikuid, kloostreid
või kui palju elab seal süüria kristlasi? Kui kaardi pealt vaadata, siis neid kirikute
ja kloostrite asukohti on väga palju.
Aga kuivõrd nad on säilinud või mis, millises seisukorras
nad on säilinud, see on, see on teine küsimus.
Meil oli võimalus külastada päris mitmeid kloostreid,
mis on tegevad kloostrid ja mis on küllaltki suured kloostrikompleksid,
kus Artur võbus viibis näiteks Mardini provintsis just moor,
Gaabrieli klooster ja, ja seesama teerull safaraan,
klooster, kus võõras ka väga palju viibis samuti linnades,
kirikud, kirikuid on päris palju linnapildis näha. Aga jah, neid oli rohkem kunagi seal näha. Aga kui me räägime sellest pärandist kirikute kloostrite poolest,
siis oli üks koht, kus me küsisime, et kui vana see kirik on
ja meil vastati, et see pärineb aastast null.
Ja kuidas see on võimalik väga lihtsalt seal oli enne
mingisugune päikesetempel, aga tulid, kristlased võtsid üle,
tegid sellest kiriku, mis aastal ei teagi,
aga väga vara ja ongi palun kirik aastast null
ja need on ikkagi väga-väga vanad kristlased on nendel
aladel olnud väga pikalt juba seal. Jah, need mainitud kloostrid, nemad on neljandast viiendast
sajandist aga kui võbuse juurde tagasi tulla,
kui tema esimest korda Martinisse jõudis
ja hakkas kirikuid otsima, kuhu siis sisse astuda
ja teha oma esimesi leid avastuslikke samme siis tal oli
väga keeruline, sellepärast et ei leidnud neid.
Kui ta küsis kellegi käest, kus asub kirik siis kas siis
keegi ei teadnud või ei tahtnud talle midagi öelda? Kuni ta täiesti juhuslikult lihtsalt tus ühte kirikusse,
mis oli moor, FM-i kirik, kus ta sai tuttavaks kellelegi
kiriku teenriga, kes siis omakorda tutvustas teda juba väga
tähtsa võtmeisikuga.
Ehk siis 40 märtri kirikus.
Resideeruva metropoliit Johan on tolabaniga,
kes seda väga palju aitas ja kellega neil oli väga tõsine koostöö. Millised näevad sealsed kloostrid välja,
sest kui võtad nad on kolmandast neljandast sajandist siis
vaevalt neid väga palju ümber tehti. Mismoodi see elu kloostrites välja nägi,
sellele mul on raske vastata, sellepärast et kloostri
külastamisel olid väga kindlad reeglid.
Oli kohe kirjas, et kui te mingilgi viisil segate kloostrielanikke,
elu või nende toimimist systeid kõrvaldatakse
territooriumilt ja, ja see tähendas seda,
et meie läksime turismigrupiga sisse sinna kloostrisse.
Meil oli antud kloostri poolt giid, kes meile näitas siis
teatud ruume ja teatud alasid ja me saime aru,
et see oli üsna väike ala sellest kloostrist,
mida meile näidati. Jah, aga kuidas töö pidid olema kaetud?
Me pidime olema viisakalt riides, seda küll. No see tähendab põlved kaetud, küünarnukid kaetud,
rätik peas, aga see on selles piirkonnas liikudes tegelikult
suhteliselt norm, et enamasti niimoodi käidki,
et mingisugune rätik on kogu aeg käeulatuses,
mis endale kuhugi üle tõmmata, kui on tarvis.
Meil tegelikult oli ka üks juhus, kus me nägime,
kuidas päriselt elatakse, sest me nägime oma sõlmitiati linnas.
Me nägime oma hotellist eemal kiriku torni
ja läksime tagusime värava taga lootuses sisse saada,
kuna oli pime ja oli õhtu juba siis süüria keeles hüüti,
et minge minema. No siis me läksime, hommikul tulime tagasi
ja siis isegi tuli üks memmeke, kes kõva vehkimisega sai aru,
et me tahame kirikut näha.
Selgus, et me olime gruppinud väga õnnestunult,
et mitte kirikuaia taga kõrval oleva elumaja aia taga,
mis oli selle kirikuga ühendatud, kus need kaks inimest elasid,
kellel kiriku võtmed olid ja me saime näha kirikut.
Ja konkreetselt see memmekene ei rääkinud üldse türgi keelt,
niimoodi, et eriti seal mingit dialoog ei olnud. Aga Helen ütles talle, halleluuja.
Memm ütles aamen.
Siis vastupidi, siis veel korra ja siis oli dialoog loodud
ja siis meid kutsuti kohvi jooma sisse.
Nägite kirikut ka nägime, nägime väga uhke.
Siis oli seal veel üks mees, üks munk, kes selgus,
et oli selle memmekeste poeg ja see oli päris tore kohvi
joomine seal nende õue peal ja seal natuke sõnaval
ja samamoodi siis selgus, et kõik käsikirjad Kuulsalt hoolsalt ära peidetud, aga jumalateenistused,
missad, toimuvad. Selles konkreetses kirikus regulaarselt jumalateenistusi ei toimunud,
memmekesed niipalju sain aru, et ta ütles,
et kogudust ei ole ja preestrit ei ole.
Ja võib-olla väga harva mõne suurema püha jooksul kuskilt
kaugemalt linnast tuleb preester ja siis saadakse,
kui toimub ka teenistus, aga Mardinis me nägime päris palju
selliseid kirikuid, kus jumalateenistused toimusid
ja ja ühel sellisel ka osalesime pühapäeval,
mis oli väga huvitav kogemus, oli süüriakeelne liturgia,
kuhu vahele sekka öeldi, midagi ka türgi keeles liturgia ajal. Ja sellele järgnes jutlus, mis oli türgi keeles.
Et see, see oli minu jaoks hästi huvitav,
mis pani mõtlema, et kas on nõutud riigivõimu poolt,
et jutlus peab olema riigikeeles, aga liturgia võib-olla
siis kohalikus keeles. Mille, mida ta kõige rohkem meenutas või millele ta on sarnane,
kas siis õigeusule, katoliiklusele või ka kirikud,
et kuidas nad seest välja näevad? No minul on seda protestandid ilmselt natukene raske hinnata,
aga kui sa niimoodi küsid, siis ma ütleks,
et osad kirikud, mida me külastasime, olid ütleme,
õigeusu ja katoliku noh, ütleme see visuaal oli õigeusu
ja katoliku nagu vahepealne ja siis hiljem nende kirikute
kohta lähemalt uurides me saimegi teada,
et need ongi kirikud ja kogudused, mis 19. sajandil on
astunud ka Ühenduse katoliikliku maailmaga. Et see suhe katoliiklus kaungi nendel kirikutel olemas,
aga üldiselt pigem ütleksin, et nad meenutavad mulle õigeusu kirikuid. Nad on ju ka ühed vanimad, mis on säilinud sedasi täiesti
eraldi ja võiks öelda, et noh, kas just vaenulikus keskkonnas,
aga ikkagi keskkonnas, kus on teised religioonid esile tõsta. Süüria kristlasi on praegu Türgis, kus oli saba 1000 150000
külas läbi, mis on võrreldes näiteks türgi,
armeenlaste ja türgi kreeklastega päris suur arv
ja see on juba kogukond ja seda me nägime,
et need Süüria kristlased Hoiavad seal kokku, näiteks üks klooster pakkus majutust,
aga see oli ainult Süüria kristlastele mõeldud,
et meie vist ei oleks rääkinud sisse isegi kolkisime tükk
aega ukse taga, et üldse näha, mis õue peal. Aga seal kristlased ei hoia omavahel siis kokku,
et kas sa oled näiteks armeenlane.
Armeenia kristlane? Või me sattusime ka ühte protestantliku kogudusse
Diarbakaris ja päris pikalt rääkisime seal ka ühe koguduse
noormehega ja tema jutust tuli küll välja see,
et nad vägagi suhtlevad omavahel ütleme,
protestandid ja siis need süüria ortodoksid.
Kui näiteks tulevad külla kuskilt Euroopast
või Ameerikast kristlikke külalisi või grupp,
siis siis ikkagi võetakse ka ühendust nendesamade
süürlastega ja, ja küsitakse, et kas me võime tulla
diakirikut vaatama või, või te kloostrit vaatama. Et sellised suhtlemised on seal küll täiesti olemas. Öelge, kuidas eristada süüria kristlasi teistest?
Mulle tulevad meelde kohe kopti kristlased,
kes on aeg-ajalt kui oled jutu peale sattunud,
nad näitavad väikestatoveeringut käel, kuhu on siis
tätoveeritud rist.
Aga kuidas Türgis on?
Kas oli seal ka kuidagi ära tuntav, et tema vist on,
või ei tea, kuidas nad 11 tunnevad ära? Minu teada nendel sellist otsest nagu märg ei ole,
nad kannavad risti.
Et selle järgi kindlasti tunneb nad ära.
Sest noh, kui vaadata üldist statistikat,
siis kristlasi ikkagi Türgis on ju väga vähe,
et käputäis ja, ja kui keegi kannab risti,
et siis siis on kindel märk, et on kristlane,
aga millisesse kirikusse ta täpselt kuulub,
et see on siis juba teine küsimus. Aga Martinis olles muidugi jäi see silma,
et kui me külastasime kristlikke poode näiteks hõbeseppade poodi,
siis sealsed naised on väga moodsalt riides ja,
ja nendel ei ole nagu selliseid musti rüüsid
ja ja rätikuid, nii nagu mujal linnades,
samas liturgia ajal pühapäeval ikkagi oli ootused. Naistevead on kaetud ja neil olid tundus,
et kirikul on oma väikerätiku kast, kust nad need võtsid,
kõikidel olid ilusasti temaatiliselt Jeruusalemma
või midagi sellist muud peale kirjutatud meie oma kirevate
rättidega kõik kohe nägid, et turistid Aga kuidas nad omavahel läbi saavad, moslemid,
kristlased, oli sellest ka juttu või saite kuidagi aimu,
et kasvõi, kui te öömajal olite moslemite juures kristlased
kuskilt Euroopast? Mina ütleks seda, et kohalikud inimesed olid väga
külalislahked meie suhtes.
Me ööbisime ühes väikeses külakeses Süüria piiri ääres,
nii et kui päike läks looja, siis me nägime,
kus on Süüria tuled ja kust läks siis see piir oli välja
valgustatud ja meid võeti ülihästi armsalt vastu.
Meid koheldi kui kõige kallimaid sugulasi
ja me olime väga tänulikud selle üle, et selles suhtes meie
kogenud küll mitte mingisugust piiri või vastuseisu. Aga samas kui nüüd teada seda ajalugu, mis,
mis oleks olnud osmanite impeeriumis ja Türgi vabariigis
ja kuidas on olnud erinevate kogukondade vaheline suhtlemine
küll nii, küll naapidi.
Et kui küsida nüüd otseselt, et mismoodi te omavahel läbi
saate näiteks moslemit kurtidelt, kes elavad Mardinis,
siis nad esmapilgul ütlevad, et et, et meil ei ole nagu
midagi mitte kellelegi vastu. Me armastame kõiki inimesi.
Kõik on jumala loodud.
Aga samas vaevalt et näiteks omavahel abiellutakse,
et teatud piirid on siiski paigas. Kuidas seal olite paigas, mis on tsivilisatsiooni häll,
mõnes mõttes kogu Mesopotaamia mis tundeid see tekitab,
kui vaadata seda vana ajalugu ja siis vaadata kaasaega,
et praegust tänast igapäevast elu, et mis mõtet siis pähe tulevad? Tohutult tuli mõtteid tohutult, sest me nägime seal,
muuseumid on päris palju ja need on uhked kohapealsete
leidudega sageli ja kui näed selliseid vanu vanu tuhanded aastad,
vanad nõud, näiteks kuhu juba on lilled peale joonistatud
või kuidagi tehtud, et siis saad aru, näed,
et selles suhtes ei ole inimesed muutunud,
et hakkama saamiseks on ikkagi vaja seda,
et oleks praktiline pool täidetud ja et oleks ilus ka,
et midagi hingele on pidanud alati olema olemas ümberringi
seda mina mõtlesin päris pikalt, kui ma vaatasin neid kaunistatud,
et ma ei tea, 10000 aastat vanu esemeid tarbeesemeid et see
pool on alati olnud oluline ja muidugi on tore see,
et need esemed siiamaani vastu peavad. Sa võid võtta selle 10000 aastat vana kivipotti
ja panna ta lõkkesse hakata putru keetma.
Aga ma ei tea, kuidas 10000 aasta pärast,
mis mu hiina potistanz arvanud, et selles suhtes oli vanasti
mõni asi ikka parem ka. Kui nüüd mõelda Mesopotaamias, eks ju, sellest vilja kas
poolkuust ja, ja Eufratist ja tiigri, sest siis noh,
kunagi ju ajaloo tundides meile kogu aeg seda õpetati,
räägiti, et see on tsivilisatsiooni häll
ja ja sealt on alguse saanud maaviljeluse nisukasvatus
ja ja, ja kõik see ja seal kohapeal olles ma siis vaatasin
neid põldusid mis on tohutu avarad, nii kaugele kui silm ulatub,
on põld. Ta on väga viljakas põld tõepoolest aga samas nii
kaugele kui silm ulatub need põllud täis kivimürakad. Ja, ja see oli minu jaoks tohutu üllatus,
sest ma lihtsalt vaatasin ja imestasin ja ma jõudnud ära mõelda,
mismoodi on neid põldusid nendest kividest aastatuhandete
jooksul puhastatud.
Ja, ja ma küsisin kohalikelt ka, et mismoodi te seda teete,
et kuidas, kuidas te saate ühe väikese põllulapikese,
et need on küllaltki suured kivid, meil ka,
jah, siin Eestis korjatakse kevadel põldudelt kive. Aga need kivid, mis seal olid täiesti nagu süstemaatiliselt,
ma ise veel mõtlesin ja tegin nalja.
Et siis, kui vanajumal põllumaad jagas, et siis sinna ta
andis küll hea maaga, aga tegin natuke ninanipsuga koos kividega.
Et kohalikud sellest jah, et see on suur töö,
et neid kive tuleb pidevalt tassida, sul nagu põlvkondade
töö olnud, et see ongi see minu, minu suguvõsa perekonnapõld,
mida juba ma ei tea, mis ajast alates on givest puhastama hakatud. See oli minu jaoks üllatus, et meeletu viljakus,
aga samal ajal väga suurt ööga hakkas, hakkas ka kuidagi pilt. Jooksma silmade ees, et kui sa mõtled nendele Moosese
esimese raamatulugudele patriarhidest, kes kunagi tulid,
kuskil rändasid oma karjaga naistega jagasid maad jumala
ja iseendaga siis see maastik võib olla sama ja,
ja kogu see pilt, et mis siis oli, kas see kuidagi paigutub piiblisse,
et tõesti, et ma olen nüüd siinkohal siis oligi päriselt nii
võis olla nii. Meil on natukene tausta ses suhtes, et me oleme nendel
piibli radadel mööda maailma enne ka kolanud,
näiteks Iisraelis sattusime Moosese äia jalajälje peale,
mis on, oli ka väga suur niimoodi, et täitsa usume,
et Noa oli ka mitmemeetrine mees ja me oleme seda mõtet
võib-olla mõelnud varemgi, kui me seljakotiga rändasime
Iisraelis kolasime Etioopias või kuskil mujal,
et me vist oleme natuke hakanud harjuma sellega
ja see pilt tuleb väga kergelt, kui paigutad maastikule seda
olustikku ja mõtledki, et kuidas nad siin oma vankritega
Torisid asju edasi ja tagasi. Jah, selles suhtes mulle tundub, Ta eriti külades see
elulaad või see elustiil on jäänud suhteliselt sarnaseks,
kus elataksegi väga lihtsalt tänapäeval siis küll majades,
eks ju, mitte enam telkides.
Aga sealsamas on need lambad, sealsamas on need põllu lapikesed,
on see viinapuuaed, eks ju, või, või siis granaatõunapuu ei näe,
et ma usun, et seal reisides võib küll aimu saada,
et, et milline kunagine patriarhid ja maailm või,
või see olustik võis, võis olla. Head kuulajad saates olid külas rändurid Helene aasia Bianka,
Mikovitš ning kuulame siia lõppu veel süüria kristlasi.
Mina olen Krista taim, helirežissöör Maristombach
ning rahulikku pühapäeva.
