Tänane laulupeo nähtamatu lugu räägib sellest,
kuidas üks koor valmistub laulupeoks.
Mina olen Kadri Põlendik ning minuga on stuudios dirigent
ja helilooja Karin tuul.
Teie töötate praegu kolme koori juures, neist kahega pürite sellesuvisele,
noorte laulupeole, aga millal hakkasid päris esimesed
ettevalmistused selleks? Ütleme nii, et see aasta on mul natuke selline teistmoodi kogemus,
sest mõlemad koorid, kellega ma laulupeole lähen,
on siis ka väga aktiivset kontsertkoorid.
Esitexis kammerkoor, ankur, ja teiseks TTÜ akadeemiline
naiskoor ja nende kooridega, ütleme nii,
et me iganädalaselt laulupeoproove ei tee.
Me keskendume ka oma kavale oma projektidele.
Aga mul on ka väga selline korralik kogemus koolikooridega töötades. Ja näiteks kõige pikem koostöö oli mul Gustav Adolfi
Gümnaasiumi segakooriga, kus ma siis üheksa aastat,
et töötasin ja no ütleme nii, et nendega algas juba
käesolevaks laulupeoks valmistumise protsess pihta eelmise
aasta jaanuaris.
Nii et jaanuaris need laulikud, kuid saabusid
ja hakkasime vaikselt õppima ja ma tean,
et nad nüüd on ka nüüd terve selle õppeaastaga keskendunud
ja õppinud ainult laulupeoks. Et see protsess ikka sõltub väga koorist
ja sellest, et mis on selle koorivõimalused. Aga üldiselt vist kipub nii olema, et kooli koorid pigem
ikkagi pühenduvad täielikult vähemalt ühe õppeaasta
laulupeoks valmistamisele. Ja kindlasti, kui me näiteks mõtleme kooli segakooride peale,
et see kaadri voolavus on päris korralik,
iga aasta on uued kümnendikud, keda on vaja kaasata koorimuusikasse,
paljud neist tulevad ju tegelikult nii, et näiteks meeste
peale mõeldes neil on esimene kogemus laulma hakkamisega
jälle pärast häälemurret.
Nii et esimene poolaasta ikkagi läheb puhtalt selle peale,
et mehed saaks aru, kus kõrguselt nad laulavad siis läheb
selle veenmise peale, et meil on tegelikult tenoreid ka vaja,
et äkki keegi ikka on nõus võtma selle enda peale. Muidugi häälele liiga ei tohi teha, aga see on selline ka
korralik veenmisprotsess.
Ja siis naised ka Ta on tulnud lastekooritaustaga
ja seda, et üldse saaks selle koori kuidagi jälle kõlama uuesti,
et see tegelikult võtab päris korraliku osa ajast. Kuidas siis dirigendivaatest see ettevalmistus käib,
et tulevad värsked laulupeolaulikud uue õppeaasta alguseks
või mõnikord varemgi ja mis siis edasi saab? Mulle alati meeldib alustada mõnest niinimetatud tuttavast laulust,
mis loodetavasti on lauljatele tuttav ja kui veel ei ole,
siis saab tutvustada muidugi, et suured hitid nagu mesipuu
ja Mu isamaa on minu arm, et tekitada lauljatel kohe hästi
kiiresti sellist ühtsusetunnet ja eduelamust,
midagi kohe tuleb ja siis pöörame lauliku sinna etteotsa,
kus siis saab hakata pusima nende liigilaulude kallal.
Et selline koolikori rütm on vähemalt mulle meeldib nii töötada. Kas te tunnete dirigendina ka seda, et tuleks kuidagi neid
laule lahti seletada lauljatele, et mida me sellega nüüd
öelda tahame ja, ja kõik see muu, mis siis jääb nende sõnade
taha nii-öelda? Ja tänapäeval ütleme nii, et lauljad on pigem nõudlikud,
nad on nõudlikud kava osas, nad soovivad,
et see kõnetaks neid, nad tahavad teada,
millest laul räägib, miks me seda teeme?
Selline selgitustöö ikka kogu aeg on ka aktiivne,
proovi osa, kohe.
Esimene näide, mis mulle meenub, on samamoodi eelmisest kevadest,
kui siis Gustav Adolfi Gümnaasiumi lastekooriga hakkasime
õppima Olav Ehala laulu, tõeline jõud. Ja siis seal on selline tekst lõpus.
Et kui ma nüüd õigesti ütlen, leia oma jõud Mehises rahus.
Ja siis üks viienda klassi tüdruk küsis,
et mis asi see mehine rahu siis on, et kuidas ma pean seda
laulma ja kuidas ma pean seda meist rahul siis leidma,
et päris huvitav oli siis selle peale nagu mõtiskleda
ja ka mõelda selle peale, kuidas siis laulupeotiim on,
on selle kava valinud, et tõesti viienda klassi tüdrukud
peavadki leidma oma mehist rahu. Aga muidugi väga ilus laul, aga see oli selline huvitav hetk
mul kell kaheksa hommikul esmaspäeval. Kes on kõige üllatavam asi, mis lapsed on küsinud,
proovis? Selle noortepeo kontekstis küll jah, et seda ma isegi
arutasin veel paari kolleegiga ka, et huvitavaid hetki
ja kuidas siis seletada näiteks sedasama mehis rahu leidmist. No üks asi, mis alati laulupidudega kaasneb,
on repertuaari üle arutlemine lauljate seas
ja paratamatult tekivad lauljatel oma lemmikud,
tekivad lood, mis ei ole nii lemmikud, kuidas dirigendina
sellega toime tulla, et lauljad näiteks mingeid laule väga
ei taha laulda? Ma arvan, et siin on oskuslik proovi planeerimine
ega tegelikult on ju see, et, et kui me nüüd jääme
realistlikuks kõigile, ei saagi kogu aeg kõik meeldida
ja see on minu arust väga oluline, et inimesed leiavad selle
oma žanri või oma teosed või midagi, mis neid kõnetab,
et see hoiabki inimesi selle muusika juures
ja mina alati siis lähtun sellest, et teeme alguses proovi
alguseks mõne sellise meeldivama, mis siis on näha,
et ta on rohkem populaarsem teos, siis keskel bussime midagi,
mis vajab natuke rohkem pusimist ja proovi lõpuks siis jälle,
et lauljad läheks ära selle hea tundega siis jälle võtame
ette mõne sellise suure, näiteks mõne ühendkoorilaulu,
et olemegi, et lõpetame proovi mesipuuga
ja siis ma veel kuulen, kuidas nad koduteel kõik ümisevad
või garderoobi kõndides, et see on see, mida nad siis nüüd
nädal aega saavad endaga kaasas kanda. See laulupidu on nüüd eriline ka selle poolest,
et seal kõlab esimest korda teie kirjutatud lugu
lastekooride esituses.
Ernst Enno tekstile loodud kodu. Mis tundeid see tekitab või, või mis ootus nüüd siis on
selle lauluga seoses? Ma arvan, et selle tunde koha pealt võib uuesti küsida siis,
kui pidu on läbi, et mis tunne see siis nüüd päriselt oli.
Aga muidugi, see on väga suur auasi ja ma olen väga tänulik,
et minu laul välja valiti.
Ja ma loodan väga, et ka lastekoorilauljaid laul tegelikult
oma sisult ja helikeelelt kõnetab, et see on minu enda jaoks
kasvõi dirigendina töötades hästi oluline,
et see ei oleks just see laul, mis vajab kõige rohkem pusimist. No Eesti koorimaastikul ei ole see väga tavapärane,
et dirigent on ka helilooja või vastupidi,
et helilooja on ka dirigent, seda muidugi on dirigendid,
lugusid kirjutavad, aga pigem väikse osaga.
Kuidas teil on, kas dirigendist sai helilooja heliloojast,
dirigent? Ütleme nii, et minu jaoks tuli see protsess ikkagi korraga,
aga alguses ma pigem ikkagi identifitseerisid ennast rohkem dirigendina,
aga nüüd ma vist juba julgelt, et vaikselt julgen öelda ka
selle helilooja aspekti siia juurde, et tööd ma teen
suhteliselt pooleks, selles mõttes minu nädalas on sama
palju osa heliloomingut, kui on koorijuhtimist.
Et see saabus korraga mu ellu, aga see on ka väga suures
osas nüüd selline vajaduspõhine. Ma väga palju teen ka näiteks seadeid erinevaid arranžeeringuid,
mis on üldse väga oluline oskus minu arust ühe koorijuhi jaoks.
Aga see annab ka mulle võimaluse näiteks küsida lauljatelt ise,
mida nemad tahavad laulda ja mõnikord pakkuda siis midagi,
mida võib-olla veel ei ole noodistatud.
Et, et see lihtsalt loob võimalusi juurde kooride tegemiseks
ja eriti kui on näiteks sellise natuke tagasihoidlikuma
tasemega koor. Siis saabki pakkuda lauljatele seda laulurõõmu
ja sellist tuntud laulukogemust.
Noh, kui me konkreetselt seadetest räägime Aga kust üldse tuleb see kihk ühel dirigendile,
et tahaks ise ka muusikat kirjutada? See oli ka, algas minul ka vajaduspõhiselt,
et oma elu kõige esimese teose ma kirjutasin siis,
kui ma osalesin muusikaolümpiaadil, mida siis
üldhariduskoolid korraldavad ja seal lihtsalt üks osa oligi
omaloominguline teos.
Ma ei olnud enne seda kunagi varem midagi kirjutanud.
Jah, sealt see nagu alguse sai ja kuna ma olen koorimuusika
sees olnud terve elu ja ma juba toona kaheteistkümnendas
klassis ka juba juhatasin Gustav Adolfi gümnaasiumi segakoori,
siis tegelikult mul oli ka kohe väljund,
et kellega oma teoseid hakata siis katsetama. Ja siis edasi on juba ka tulnud kõik hästi loogiliselt,
et et mida rohkem koore, seda rohkem teoseid
ja ütleme nii, et mul on olnud tõesti selline privileeg,
et ma ei ole pidanud midagi sahtlisse kirjutama.
Ma kirjutangi konkreetseteks sündmusteks konkreetsetele
kollektiividele ja need ka leiavad siis esitust,
teosed. Ma saan aru, et see on väga suur privileeg
ja ma väga nagu hindan neid lauljaid, kes on valmis töötama
minu teoste kallal. Selline saigi siis seekordne laulupeo nähtamatu lugu,
Ma tänan saatesse tulemast, dirigent ja helilooja Karin tuul.
Ning loomulikult soovin edu teie kooridele laulupeole pääsemisel,
aitäh.
