Vikerraadio. Eesti ilu. See vana hea Rootsi aeg. Varauusajal keskaja järel kasvas maailm suureks.
Eurooplase maailm üle ilmastus avastati koloniseeriti,
uusi maid muutus majanduslik mõtlemine, uued ideed
ja teadmised viisid Teaduse uude ajajärku.
Kuidas arenesid ja muutusid suhtlemise viisid
ja võimalused, kuidas informatsioon levis
ja kuidas ja mille tarbeks sündisid Euroopas esimesed lehed,
sealhulgas Eesti ja Liivimaal. Tere, kuulama saadet esimestest ajalehtedest,
mis Eesti- ja Liivimaal sündisid just nimelt Rootsi ajal.
Saates on Tallinna Ülikooli dotsent Kaarel Vanamölder
ja saatejuht Piret Kriivan. Ajakirjanduse algus Euroopas üldse kaasaegses mõistes,
et millal. Kus ajakirjandus sündis ja, ja miks ta sündis? Kõigepealt piirdume sellega, et räägime ajalehtedest
sest ajakirjandus on tegelikult palju laiem mõiste.
Kui me tänapäeval võtame kätte ajalehe ja ma arvan,
et väga paljud on seda vaatamata meid Itaalsel ajastule
siiski teinud siis me teame täpselt, milline on üks ajaleht,
ajaleht on selline suureformaadiline, enam-vähem,
vajab kahte kätte, seda ilusasti viisipäraselt hoida.
Lehitasid seda algavad siis ajalehe sees on mitmesuguseid rubriigid,
on arvamus, artiklid, uudised siis mingisuguseid spordiülevaated,
lõpeb horoskoobi karist sõnadega ilmaennustusega
ja muu sellise ja muidugi ka leinateateid loomulikult,
ja muud sellised. Et noh, et see on selline tänapäevane ajaleht,
et selline leht sünnib või vormub 19. sajandi,
ütleme esimesel poolel kõikide umbes selliste rubriikidega
ja sellises formaadis samas selline trükitud perioodiline ajaleht,
kelle sündi määratakse märksa märksa varasemasse perioodi,
ehk siis siiasamasse seitsmeteistkümnendasse sajandisse.
Esimene katse trükkida ajalehte on teada aastast 1605
Strasbourgist või Strasbourgist. Aga nüüd siis ongi see küsimus, et kui see tänapäevane
formaat ajalehest sünnib, siis 19. sajandi esimesel poolel,
siis milline on ta varem ja milline on ta
seitsmeteistkümnendal sajandil?
Ta ei ole peaaegu absoluutselt mitte midagi sellist,
mida me tänapäeval ette kujutame.
Noh, kui me tahaksime seda visualiseerida,
siis ta on üks A4 paber võtame ühe A4 ette,
hoiame seda enda ees, siis horisontaalselt,
voldime keskel kokku. Ja nõnda me saamegi siis üks, kaks, kolm,
neli lehekülge ja see ongi siis üks selline lehekene ongi
siis üks ajaleht, üks ajalehenumber, ta on selline pisikene,
enamasti väga halvale paberile trükitud,
sellepärast et nagu ikkagi kuna ta ei ole määratud ajas püsima,
siis nii-öelda tema iseloom on mingis mõttes makulatuurne.
Et noh, mida me ju me ju teame, mida me tänapäeval teema
ajalehtedega neid võimalusi on mitmeid, Liivime seinale
rullimisena siis see kana või midagi muud sellist. Teeme mütsid.
Et see, et see kõik on täiesti selles mõttes.
Ta ei ole määratud püsima, aga millest ajalehed siis
kirjutavad või mis on ajalehtede mõte?
Mulle meeldib vaadata neid, mitte ajalehtedena selles mõttes
nagu tänapäeval või üldse mitte kasutada sedasama sõna ajaleht,
sellepärast et see tekitab meis liiga tugevaid taid võrdlusi tänase,
sellise perioodilise väljaandega, vaid ma kasutaksin näiteks
uudistekandja või uudiskandja, aga uudis oli ikka põhiline
uudis on põhiline, just eksis. Tegemist on siis ühe lehega, mille peale on kuhjatud
suvalises jadas suvalises hulgas uudiseid
ja neid uudiseid, mis toimuvad kusagil mujal.
Ehk siis näiteks, kui ilmub ajaleht linnas x,
ütleme, et Tallinnas Rootsi aja lõpus, nagu me teame,
et nad ilmub, et see leht ilmub Revals repost Saidung siis
ta praktiliselt ei kirjuta mitte midagi Tallinna kohta
ja üldse kohalikke teateid. Sellepärast et kui me räägime linnast endast,
siis nende linna uudiseruum on suuline, nagu on,
inimesed teavad, mis linnas toimuvad aga ajalehtede mõtte,
nende uudiskandjate mõte on vahendada välisuudiseid,
seda, mis toimub kuskil mujal.
Näiteks enamasti siis Kesk-Euroopas. Tegemist on siis sellise formaadiga, mis müüb uudiseid
välisuudiseid sissepoole, selles mõttes on ta kuidagi
sarnane mingis mõttes tänapäevase onlain meedia,
aga me näeme sellist katkematut, uudiste jada,
mis räägivad sündmustest kusagil mujal kusagil Kesk-Euroopas,
üleujutused näiteks, või mingisugused poliitilised sündmused Pariisis,
demonstratsioonid, kõike muud Konstantinoopolis,
maavärin või midagi sellist. Ja noh, ja niimoodi järjest siis selliseid teateid ongi need
ajalehed siis täis eksise revanši, Post-Zeitung praktiliselt
ei kirjuta mitte midagi Tallinnast ja üldse Eesti alast,
noh, praktiliselt no on väga-väga üksikuid uudiseid,
jaga ühes lehes on siis ütleme niimoodi selles samas A
neljas man, noh, ütleme umbes kümmekond sellist uudisteplokk,
mis on lihtsalt väga lihtsasti pealkirjastatud,
ütleme Pariis neljas juuni 1000 670680 ja ongi kõik
ja mis sinna sisse tuleb, selle, sellel uudise ploki sisse. See võib olla seotud Pariisiga, aga see räägib pigem,
kustkohast see uudis on kirja pandud ja kuskohast ta pärineb.
Ja ta võib rääkida hoopis millestki muust.
Mingis mõttes see on nagu, see on nagu selline suur sõnade
või uudiste kaleidoskoop, kus ei tehta eriti siniei peetud kronoloogiliselt.
Ei vaadata, et näiteks need ühes numbris olevad uudised,
et varasemad on esimesed, hilisemad on hiljem
või kuidagi vastupidi, lihtsalt selline ports,
mis kätte saadakse, või see port, mis parasjagu juhtub,
see sinna ajalehtedega pannakse, trükitaks. Et selles mõttes on ta jah, mõneti teistsugune,
aga kui me mõtleme selle ajalehe sünni peale tegelikult
või õieti, kuidas me jõuame 1605. aastal sinnamaani,
et me teame seda näiteks Strasbourgi Uudistekaupmees,
pange nüüd tähele uudistekaupmees ja ajalehe kirjutaja
raamatu kirjastaja Johann Karalus siis pöördub linna
magistraadi poole ja annab teada mälu järgi,
umbes selline supliik on säilinud palvekiri. Et kuna ma olen just ostnud linna trükkali käest trükimasina
maksnud selle eest ka kõrget hinda ja kuna ma kirjutan ajalehti,
Ma kirjutan ajalehti, siis palun, lubas edaspidi kasutada
nende ajalehtede tootmiseks trükimasinat,
sest niimoodi ma saan ka oma selle trükime sinu kulud tagasi
teenida siis niimoodi ma saan korraga rohkem.
Ehk siis me saame aru, et selline ajaleht on tegelikult juba
1605. aastal nii-öelda selline formaat müüa uudiseid
kirjalikul teel on juba levinud, et see sünnib umbes 16.
sajandil või isegi 15. sajandil tegelikult kogu see
traditsioon nagu palju asju või nagu palju sellist,
mida me oma tänapäevaelus hästi tunneme,
noh, nagu näiteks pangandussüsteem, diplomaatia,
selline suuremas rahvusvaheline kaugkaubandus
ja nii edasi, see sünnib Itaalis Itaalia linnades,
kus on väga olulised, on näiteks Veneetsia,
Rooma ja nii edasi, kus siis 16. sajandi alguseks on juba
selgesti teada siis selline amet nagu novell anti uudiste kirjutaja,
kus ta nagu uudisteagent, aga tema ei ole kaupmees,
tema uudistekaupmees, aga ikka kaupmees,
noh, ta on, selles mõttes ta ei ole, aga ta on,
et tema ülesandeks on siis vahendada oma klientuurile
uudiseid Ta korjama ise kokku kuidagi mingisugusel alusel,
kasutades selleks enamasti kaupmeeste kaubavõrgustikke näiteks,
aga ta võib olla ka ise kaupmees. Selline kaupmeeste, kauba ja kommunikatsioonivõrgustike
ja selle kaudu ta siis hangib teavet, tal on endal ilmselt
hea selline korrespondentide võrgustik ja selle kaudu ta
ammutab siis informatsiooni, mida ta siis regulaarselt oma
klientidele müüb.
Ehk siis sünnib ehk siis enne siis trükitud ajalehte,
on olemas selline asi nagu käsikirjaline ajaleht selle mõte
on see hankida eksklusiivselt materjali eksklusiivselt
teavet väljaspool toimuvast ja seda siis klientidele
rikastele klientidele, enamasti, kelleks siis on näiteks
väga sageli võimu teostajad, kindlasti diplomaadid,
sellepärast et kui me teame ka kasvõi seda,
et siis selline alaliste residentide või suursaadikute
ajastu algab ka umbes 15. sajandil siis ka alalistele
residentidele on näiteks kohustus saata oma keskustesse
pidevalt reportaaži, et mis siin toimub,
millised uudis, et siin on midagi teame ja ka selleks
kasutavad näiteks ka need diplomaadid, uudistekirjutajate abi. Et uudisest saab siis kuskil 16. sajandil kindlasti juba
selleks ajaks on saanud kaup ja tekivad siis selliseid
erauudisteagentuurid ja siis seda müüvad
ja täpselt samamoodi liigub see siis pisitasa siis ka
Itaaliast üle alpide siis saksa ruumi ja ta loomulikult
püsib seal, kus on nii-öelda kommunikatsioonivõrgustikud
juba olemas.
Alguses ta toimib paljuski siis eravõrgustikel kaupmeest ERA
võrgustik on näiteks väga tuntud kollektsioon,
millest ilmselt ka siin eesti loo sarjas on räägitud
või mainitud on Fugerite kaupmeeste suguvõsa
ja nende siis suur uudistevõrgustik või,
või, või nende selline korrespondent, võrgustikul baseeruv infoagentuur,
mille kaudu siis need samamoodi hakkavad müüma 16. sajandil
oma klientidele ka uudiseid. Austrias on praegu suurepärane kollektsioon nii-öelda see
Fugertzaitungite või Fugeri uudiste uudiskandjate
või Fugeri ajalehtede siis selline kollektsioon,
mis ongi kõik käsikirjaline näiteks ja seda on seal jah,
sadu ja sadu lehekülgi ja täiesti internetis kättesaadavad
ja allalaetavad ja vabalt, et näiteks sealt võiks ju täiesti
vabalt vaadata siis millised uudised 16. sajandil puudutavad
või pandi kirja näiteks Liivimaa kohta, et mis siis jõudis
nagu nagu Liivimaalt Lääne-Euroopas, et see on nagu täiesti
selline foorum, mida ei ole väga palju vaadatud,
sellele on Juhan Kreem tähelepanu juhtinud. Enamasti liikus uudis sealtpoolt siiapoole.
Euroopast Liivimaale. Vot jah, et see on, see on väga hea küsimus,
et selles mõttes, et ei ole väga palju vaadatud selle
pilguga neid 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi uudiskandjaid.
Et milliseid teateid ja kui sageli siis Liivimaalt on
Kesk-Euroopasse jõudnud.
Aga jällegi noh, et millised olid need, mis on need uudiste sisu?
Uudistada on enamasti kui me räägime siis
seitsmeteistkümnenda sajandi algusest peale sellisest
trükitud ajalehtedest siis uudiste sisu on peaasjalikult
selline sõjalis-poliitilised teatud, selline lemmiktemaatika
on näiteks kõikvõimalikud sõjakäigud. Ja seda kirjeldatakse hästi pikalt ja põhjalikult selles mõttes,
kui näiteks Savoia prints läheb türklaste vastu
või midagi muud, siis no põhimõtteliselt me näeme selliseid
reportaažilaadseid teateid järjest, et meie väed hakkasid liikuma,
kui ma täna öösel olime siinkohal laagris,
järgmisel öösel oleme seal, valmistume lahinguks,
siis tulevad juba lahinguteates, kui hästi läheb,
siis on muidugi kogu sellise kristliku maailma selline suur
võit ja kõike muud sellist asja, et neil on võimalik
pidevalt kaasa elada. Lisaks sellele on kõik võimalik nii-öelda selline materjal,
mida ma võiks nimetada ka diplomaatiaks saadikute liikumise,
kuningate tegevused, samamoodi ka seal kõrval selline noh
mingis mõttes selline kollase sisuga, selline õukonna klatš
ja kõike muud sellist, et noh, need keskus,
mida tegi, kes kellega abiellus ja kõik muu sellised asjad
ja siis igasugused kurioossumist, no loodusnähtused,
looduskatastroofid, mingisuguseid veidraid imelood,
näiteks. Et samamoodi ka kõikvõimalikud teated,
umbes, et kus on nähtud mingisuguseid selliseid kummalisi
inimesi või kus on vaal, näiteks merekaldale Ta ütles midagi
kõike sellist, ehk siis kõik selline, mis müüb selline
uudismaterjal midagi ei ole uut siin midagi uut,
see on juba seitsmeteistkümnendal sajandil juba juba täiesti
olemas kindlasti olemas, ehk siis see on mingis mõttes jah,
et selline kõik see, mis on nagu justkui veidi kõmuline
samas seotud sõdade ja poliitikaga, seltskonna klatši ka
ja nii edasi, et see kõik on täiesti sealsamas juba ammu olemas. Et nüüd, kui me jõuame nüüd sinnamaani, et et siis millised
teated siis Liivimaalt võiksid jõuda Kesk-Euroopasse,
siis need on ka paljuski need teated, mis oleksid kantud
siis sellest samast vaimust.
Kui siin midagi sellist toimub just nii-öelda justkui nagu
tollast uudiskünnist ületab, siis ta jõuab,
näiteks kui 1686. aastal vist ma võin aastaarvuga eksidega,
kui toimub Toompea suur põleng Tallinnas siis sellest
jõuavad teated küll näiteks Hamburgi ajalehtedesse
ja ka, et näiteks, et uhke toomkirik põles maha
ja nii edasi, et kõik sellised sündmused jah,
et lihtsalt on küsimus selles, et kas meil toimuvad sellised
sündmused või ei toimu, võib-olla me võiksime vaadata ka
näiteks noh, kuna me siin täna Tartus seda lindistama,
et kõikvõimalikud Tartu käest Te käimised Tartu neile langenud,
kas kas siis rootslaste või Mosco viidi poolakate kätte,
et võimalik, et seal on ka kajastatud. Olen ise vaadanud, et et näiteks, et Eesti ala muutub
selliseks Hamburgi ajalehtede uudisvoos väga nähtavaks,
sest alates sellest, kui 1700. aasta v ris hakatakse Riiat piirama,
siis tuleb täpselt samasuguseid teateid.
Täpselt sama tüüpi teateid tuleb Hamburgi ajalehtedesse,
et umbes et saksi väed on asunud Riiat piirama,
nüüd nad pommitavad seda nüüd nad teevad seda,
seda tuleb kogu aeg, ehk siis need uudised jõuavad siit
Lääne-Euroopasse siis kui midagi on kirja panna. Et siin me ei saa öelda, et oleksime kuskil nii-öelda
perifeerias või midagi muud sellist.
Et kui siin toimub midagi sarnast, et seitsmeteistkümnendal
sajandil on väga oluline teema, on just nimelt seesama,
mida ma enne mainisin, et türgi oht türklased on Viini all
ja kõike muud sellist asja, et noh, nõnda siis elatakse
kõiki selles teile selle püha liiga sõdadele türklaste vastu
väga suure hooga kaasa, nii protestantlik
ja katoliiklik Euroopa. Ja nõnda siis saavadki väga kuulsaks ühtäkki sellised
täiesti kõrvalised, ütleme kuskil Serbias
või mingid muud külakeses, kus siis mingid lahingud toimuvad,
et täpselt samamoodi võib saada kuulsaks ka Hummuli näiteks,
et ta ei erine selles kontekstis, et kui toimub mingisugune
suurem kokkupõrge, siis Öeldakse, et nende Hummuli all
toimus selline lahing näiteks või midagi sellist. Aga kui neid uudiseid müüdi, siis kes ostsid,
eks ajalehel oli omanik siis kas tema ostis
või maksid need, kes lehte lugesid. Jah, et pigem ikkagi leht pannakse kokku
ja müüakse huvilistele maha.
Aga siin tuleb nüüd silmas pidada veel ühte väga olulist aspekti.
Ja see on nüüd siis see, et kuidas siis üldse need uudised liiguvad?
Võib-olla oleks isegi üks selline ka hästi põnev küsimus,
et noh, näiteks kas või seesama küsimus,
et aga kuidas siis näiteks Martin Luteri ideed levivad nii
kiiresti Euroopas et miks nad levivad. Et see ongi kõik sellised aspektid, millega tegelebki
näiteks kommunikatsiooni ajalugu, sellest on kirjutanud
pikalt näiteks õpetlane Wolfgang veeringerm
ja ongi rääkinud nii-öelda kommunikatsiooni
revolutsioonidest varauusajal ehk siis selleks,
et asi liiguks, et info liiguks, peab olema keegi,
kes seda infot liigutab.
Keskajast alates me võime rääkida sellistest siis kaupmeeste,
võrgustikest, kaupmeeste, sellistest korrespondentvõrgustikest,
mis on seotud just nimelt selliste kaug kaubandust
viljelevat kaupmeestega nad hästi kui sul näri näiteks ütleme,
prüges ja sa kaupled Veneetsiaga ja seal on vahepeal on veel
sõbraganud Kölnis ja kõikjal mujal, siis tõesti ju oled ka,
sa oled ka neile pidevalt kirju, et kuidas seal,
kuidas teil hinnad on, kuidas läheb ja mis muidu uudist on? Täpselt sama on ka teada ju ka hansaruumis isegi veel
varasematest aegadest.
Aga mis on siinjuures oluline?
Veel on see, et 16. sajand või isegi 15. sajandi lõpp on see hetk,
kus sünnib siis selline Euroopa esimene selline suuri
territooriumi haarav postisüsteem ja see on siis 1490.
aastal teeksis hilisem Saksa-Rooma keiser Maximilian esimene
ühele ettevõtjale Johan Baptiste fantaxi selle ettepaneku
korraldada siis regulaarne postiühendus Habsburgide valduste
erinevate osade vahel. Selleks hetkeks on juba Habsburgide valdused igal pool
Euroopas väga laial territooriumil.
Ehk siis põhimõtteliselt tuleks ühendada,
ütleme, Brüssel Insbruck, liin seal on umbes 800 900
kilomeetrit seal Austriast üles Brüsselis tuleks luua siis
seda territooriumit siis ühendav selline kullerpostisüsteem
Johan Batista fantaksis.
Et temal on juba kogemusi sellest vallast on tegelenud
Veneetsia posti korraldamisega nüüd siis läbi ka palju selle perekonna,
mille nimeks on siis, nagu öeldud, taksis,
mis hiljem sai nimeks turnia, taksis nemad siis panevadki
aluse paljuski sellisele Euroopa esimesele riiklikule postisüsteemile,
mis on loovad siis sellise postisüsteemi,
mis on alguses erapostisüsteem nii-öelda turnia Taxise postivõrgustik,
kuid mis on tihedas koostöös Saksa Rahva Püha Rooma
keisririigi valitsejatega, kuhu siis saavad üsna pea
Varstiga siis inimesed ise või nagu kõik teised soovijad
samamoodi selle teenuseid kasutada mis tähendab
ehk siis, et kui me loomepostisüsteemi postisüsteem tähendab
ju põhimõtteliselt seda et ruum mingisugune distants on
jagatud sportsjoniteks jagamisele jupiks. Ehk siis, et siin ongi siin väga suur vahe,
näiteks kullerpostil niukses kuller on see sana kullerile käsu,
annad talle kirja üteldi, et nüüd palun viise punkti b
kuller istub hobuse selga ja hakkab kappama läbi,
nii välja läbib selle teekonna üksi ütleme selline
kirjanduses klassikaline kuller, andartannion läheb
Pariisist Londonisse niust, selle asemel,
et panna asi posti. No muidugi, me teame muidugi Richelieu ja seal kontrollis kõike,
oli selline saatanlik, selline kuri geenius,
kes seal nii-öelda kindlasti oleks, tal ei oleks märkamatuks jäänud,
sellepärast pidi ise minema.
Aga nii-öelda kiiruse ja ruumi läbimise loogika mõttes on
postisüsteem on märksa efektiivsem.
Sellepärast et kui kuller, kes läbib kogu territoorium,
ütleme, 900 kilomeetrit üksi mis ta peab,
vahepeal peab puhkama, hobune peab puhkama
ja nii edasi, aga kui seesama territoorium on jagatud
või sedasama distants on jagatud ütleme,
teatud hulgaks, ütleme noh, 40 või 30 kilomeetri pikkuste distantside,
kes mille eest vastutab kas üks või mitu postikullerit,
siis ta on seal nagu pendelteatejooks, mingis mõttes ta
annab muudkui seda postikoti edasi ja tema peab ainult
läbima teatud hulga ja vähekilomeetrit, ta saab rakendada
selleks palju suuremat kiirust, tema hobune ei ole väsinud
ja Andres kohe edasi eksisite päev läbi või öö
ja täpselt samamoodi, et sinisinga ei sõltu kellaajaliselt,
kui ta seda distantsi hästi tunneb. Ja siin võibki vaadata seda, et kui Saksa-Rooma riik oli
siis 16. sajandi alguses umbes 900 kilomeetrit pikk
ja lai, siis seal olid distantsi üks ratsamees läbis umbes
kuu aega. Aga näiteks juba 1505. aastal,
kui see postisüsteem on juba tööle hakanud,
siis hakatakse kindlaks määrama ka norm,
kiiruseid ja kõike muud.
Ja nüüd siis tähendab seda, et näiteks 16. sajandil kulub
sellise postiliini läbimiseks samase sinodi Brüsselist
Innsbrucki läbimiseks umbes viis, kuus päeva. Ta on oluliselt kiirem, ehk siis et mis on nagu mõistagi
neile selliseid ideaalkiirused eliidi kiirused,
selles mõttes, et kui midagi juhtub, kui postihobune
komistab kõike muud teedel, halvad röövlid
ja kõike muud, siis läheb kauem, aga teoorias on see juba võimalik.
Ehk siis et siin siis sünnib siis selline nähtus selle
postisüsteemi juures, mis on äärmiselt tähtis,
samamoodi ka just nimelt selles uudistekaubanduses. Ehk siis, et ei hakka siin pikemalt peatuma kogu selle
postisüsteemide arengus aganad hakatud rõhuma kiirusele
ja reeglipärasusele.
Ehk siis, et me viime posti selliseks regulaarseks,
me teame seda, et post näiteks läheb välja sellest punktist
x kaks korda nädalas, post saabub siia kaks korda nädalas
ja niimoodi kogu aeg.
Ja niimoodi edaspidi niimoodi täna 10 aasta pärast,
viie 10 aasta pärast ja me teame, mis Kelbast väljub. Me teame, mis Kelbast saab.
Et nõnda siis selline fenomen mis on noh,
selgelt välja joonistunud juba 16. sandi lõpuks
seitsmeteistkümnendaks sajandiks ammugi tekitab selle,
et ühtäkki nüüd just on Euroopa väike mul on võimalik panna
kiri posti kuskil seal alpide juures saated üles oma
Madalmaade sõbrale aga mitte Tallinn Tallinnasse ka ulatus
siia välja muidugi, et alates noh, kindlasti juba 1660.-test aastatest,
aga tähtis on see, et see tekitab mingis mõttes sellise esimese,
kui, kui lubama endale sellist väljendit selliste ruum
või info globaliseeruv. Mul on võimalik saata kiri edasi kiiresti
ja ma tean, et ma võin selle panna posti näiteks teisipäeval,
mu sõber saab selle kätte Brüsselis või kuskil,
ütleme lööveni ülikooli juures näiteks saab selle kirja
kätte kaheksa või 76 päeva pärast.
Nõnda see tekitab ka selle efekti, kusjuures et see aitab ka
kindlasti kaasa just nimelt teadusrevolutsioonile.
Ehk siis inimesed saavad hakata samal ajal üksteisega suhtlema. Et ei ole vaja enam piirduda sellega, et kusagil kloostris
istud ja mõtled suuri mõtteid ja vaidled mõni 1000 aastat
tagasi surnud Aristotelese.
Vaid seal tuli idee, sa publitseerid selle,
kes arvad selle postiga ringlema ja üsna varsti juba sinna
sõbrad juba loevad seda ja arutlevad sellel samal asjal
ehk siis info ja uudised ja ideed hakkavad levima märksa,
märksa kiiremini. Et see on nüüd see asi, mida nimetatakse ka
kommunikatsioonide revolutsiooniks varauusajal.
Et miks maailm hakkab ühel hetkel funktsioneerima sellisel
viisil nagu praegu, et jällegi miks uudised Martin luterist
levivad kiiresti on, leides samade postiteede kaudu
ja Martin Lutheri lendlehti, Martin Lutheri tegevust müüvad trükkalid,
sest nad teenivad sellega raha.
Et siin nagu ongi see asi, ehk siis, et niukene. Me jõuame ajalehtede juurde, siis kes annavad välja
selliseid ajalehti, neid uudiskandjaid, kes müüvad uudiseid,
sest need on peaasjalikult ongi postisüsteemi töötajad
ja trükkalid ise.
Aga need on ju needsamad inimesed läbi kelle
või kelle käte vahelt sõna otseses mõttes jooksevad läbi
uudised ilma nendeta uudised ju ei liigu ilma posti töötajateta,
uudised vahendata ja ilma trükkaliteta nedi publitseerita,
ehk siis nemad ongi need, kes ühel hetkel siis saavad aru,
et need uudised liiguvad läbi postisüsteemide postisüsteemid
muidugi paiknevad samadel nii-öelda suurtel kaubateedel,
peaasjalikult me räägime sellisest suurest keskaegsest
varauusaegsest tootus, kommunikatsiooniruumist,
mis ongi selline noh, Põhja-Itaalias kuni Madalmaadeni
Inglismaani välja, nii et see ongi selline hästi kiiresti arenev,
hästi tiheda kaubanduse kommunikatsioonivõrgustikuga piirkond. Aga need süsteemid laienevad ka üsna kiiresti teiste
kaubalinnade vahel, et mitte ainult turnijataksise keiserlik postivõrgustik,
vaid sinna kõrvale tekivad ka linnade erinevad postivõrgustikud,
näiteks Hamburgi, seitsmeteistkümnes andi alguses läbib juba
väga-väga mitmeid postiametid, et meil on kohe nagu
erinevaid posti ameteid seal linnas.
Ja täpselt samamoodi, kui me räägime Rootsi impeeriumist,
siis hiljemalt 1660.-teks aastateks on ka siinne piirkond
ehk siis ka siis Eesti ja Liivimaa sellesse samasse sellesse
globaalsesse võrku ühendatud. Rääkimata loomulikult Stockholmist, mille see postivõrgustik
või postiteed lähevad otse Stockholmist alla,
siis Taani kaudu Hamburgi ja nii edasi, ehk siis nii-öelda
selline läänemereruumi.
Olulisem selline kommunikatsiooni ja postiteedekeskus ongi Hamburg.
Sealt liiguvad uudised edasi siis ümber Läänemere ruumi,
see on, et see on nagu selline silmus tähendab seda,
et kui me vaatame nüüd siis sellise kotkalennult
ja hästi üldistavalt siis sellist Eesti-
ja Liivimaa positsiooni, siis siin on kahtlemata kõige
olulisemaks keskuseks Riia. Enne kui me jõuame meile lähemale, siis ma küsiksin seda,
et kui tihti siis lehed ilmusid, lehetilgast nädalaleht
Päevaleht Ei olnud, see sõltub, lehed ilmuvad esiteks vastavalt postirütmile.
Ehk siis, kui tuleb post, toob uudiseid ja siis sealt
võetakse välja mingisugune ports uudiseid,
selle põhjal pannakse kokku uus ajaleht müüakse maha.
Ehk siis inimesed tahavad saada kõige värskemaid asju.
Enamasti need ajalehed ilmuvad seitsmeteistkümnendal
sajandil reeglina kaks korda nädalas.
Aga näiteks juba ka Leipzigis Hamburgis eksisteerivad väljaanded,
mis ilmuvad iga päev ja näiteks ka Hamburgis,
eksisteerib juba 1600 kaheksakümnendatel aastatel kindlasti
juba mitu paralleelselt samaaegselt üksteisega võistlevad
iga päev ilmuvat ajalehte. Ehk siis inimesed janunevad uudiste järgi,
inimesed tahavad uudiseid saada.
Me loeme aineteks kirjeldustest, seda, kuidas ökonomist
või selline majandusteoreetik.
Jaa, literaat Paul Jakob Mark Berger kirjutab 18. sajandi
alguses selle kohta, kuidas Hamburgi börsi ees on siis ajaleheputkad,
kus siis müüakse uudiseid, sest ta nagu seal äriosa
nii-öelda olla informeeritud kindlasti aitab kaasa
äritegevusele ja samast, aga kindlasti nii-öelda noh,
hoiab ennast lihtsalt kursis. Ja me ei tohi siin kindlasti ära unustada seda,
et, et see inimeste huvi maailma vastu või selles,
mis maailmas toimub, on universaalne ka meie loeme
tänapäeval uudised, mis toimuvad mis iganes,
kus kohas miks me seda loeme, miks me selle asemel ma tea
maad ei kaeva või midagi muud või tegeleb mingisuguse muu
sellise ajastusega?
Ei käi metsas kukeseeni otsimas või midagi muud,
vaid ei, meil on huvitav lugeda, mis toimub kuskil mujal. Miks, kas inimesed uskusid tol ajal, mida lehes kirjutati,
kui palju oli valeuudiseid oli kindlasti ju,
sest midagi? Muidugi oli kõikvõimalikke kõmuteateid ja nii edasi,
et kui me nüüd räägime sellisest 16. sajandi alguse Itaalia
uudise kirjutajast, siis üks selline tunnusmärk tema puhul ongi,
et teda usaldatakse ja ta ise ka kontrollib sageli oma
uudised üle või siis annab Kundele teada kliendile,
et vot selle kohta ei tea praegu kõmu on selline,
aga mida rohkem neid ajalehti tekib ja neid tuleb seal
seitsmeteistkümnendal sajandil eriti Saksa kultuuriruumis
järjest juurde? Neid on juba paarkümmend, isegi sadakond on juba
seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuks olemas siis
otseloomulikult nii-öelda nad ise hakkavad infot võimendama samamoodi,
mida enam tiheneb siis selline postivõrgustike süsteem siis
ka loomulikult seal hakkab samamoodi ka ringlema igasugust informatsiooni,
mis ei pruugi tõele vastata.
Loomulikult kõikvõimalikku kumu on seal sees absoluutselt,
aga täpselt samamoodi see, et ajakirjandusest on saanud,
võeti, et sellises noh, uudisekaubandusest. Ta on saanud ka selliseid masse mõjutav nähtus,
seda hakkavad ka üsna kiiresti tähele panema ka võimu teostajad,
kes hakkavad siis ka püüdma kontrollida uudist edastust
või kuidagi nagu kallutada seda endale kasuliku suunas
või midagi muud.
Nii et see on see, see kõik sünnib seitsmeteistkümnendal sajandil.
Isegi võib-olla varem, aga 17 sajandil on see just nimelt
langevad kokku vähemalt kaks olulist aspekti see
kommunikatsiooniliinide areng. Ja samamoodi ka siis see kogu see trükindus
ja see võimalus reprodutseerida informatsiooni luua uusi uudiskandjaid. Nii tuleme siis Riiasse, Riia oli siis meie piirkonna ajal
kirjanduse ajalehtede tegemise keskus. Ja muidugi oli, Riia oli kõige olulisem,
esmalt oli Riia suurim kaubalinn ja teiseks oli Riia
olulisem kommunikatsioonikeskus.
Ja see tähendab seda, et et Riiga jõudis esimesena
Lääne-Euroopast siis piki Läänemere lõunarannikut kulgev postiühendus.
See postikoridor, ehk siis mis algab Hamburgist
ja siis läheb mööda põhja saksa linnu.
Lõpuks, kes üleval siis Klaipeda Königsbergi kaudu jõuab
siis Riiga välja. Sealt edasi hargneb siis postiühendus, siis niimoodi edasi
põhimõtteliselt seitsmeteistkümne sajandi lõpupoole Rakvere
kaudu siis läheb siis Narva peale ja Tallinnasse
ja teine liin läheb Riiast siis Pärnu kaudu Tallinnasse,
ehk siis Tallinn on põhimõtteliselt liini lõpp,
sinna jõuab informatsioon kõige viimasena.
Et sealt enam edasi nagu väga palju ei lähe maismaad pidi
kulgeb siis selline kommunikatsiooni ahel. Et aga Riia on siin väga tähtis ja lisaks veel pikki siis
Daugava jõge, paljuski liigub ka postiühendus Moscovis
ehk siis ka Riia ühendab Moskvat.
Ehk siis see on siin väga tähtis koht, ehk siis minu arvates
siin jooksevad jällegi samamoodi kokku erinevad huvid,
siin käib läbi vene post, siit tuleb läbi Lääne post,
nagu seda nimetavadki saksa post jõuab siis Riiga
ja sealt edasi siis seda jagatakse siis ka Eestimaa
ja Ingerimaa provintside keskusesse. Mingis mõttes see informatsioon, mis tuleb maitsi,
Peab läbima Riia igal juhul, kui ta tuleb postisüsteemides,
et siin ei ole teist varianti, ehk siis me võiksime võrrelda
seda ütleme, kust on peetud internetikaabel.
Ehk siis nii-öelda, kus on jaotuspunkt, siis jaotuspunktist
lähevad siis nagu kõrred edasi ainult nende bittide
ja baitide asemel liiguvad siin hobused.
Ja mis on ka väga tähtis, on see, et just et kuni siis
telegraafi kuni raudteeühendus on ju 19. sajandil siis
nii-öelda selline kiiruse etaloniks on kappab hobune,
selles kiiremini asjad ei liigu. Ja see tähendab seda, et kui näiteks siis uudis Hamburgis
näiteks pannakse kirja, trükitakse ajalehes,
siis ta toimetatakse Riiga umbes kahe nädalaga,
siis on 1300 kilomeetrit, see on väga suur kiirus jõuda
niimoodi seda toimetatud hobused, seda toimetatud nii-öelda postiratsanikud. Kes on ka ajalehtede päist? Loomulikult pildiks nagu reaalsuse passaid tungis,
ehk siis kui see uudis jõuab kohale Riiga kahe nädala pärast,
siis ta ei saagi kiiremini juurde, ta ongi värske uudis.
Siin on nagu see oluline aspekt, mida me peame silmas pidama.
Et see ei tähenda seda, et oleksime maha jäänud kuidagi
teisiti lihtsalt, et kuidas see teisiti olemata diameritsi
võib-olla tõesti, aga kui me räägime sellest,
et Riia on ühendatud kaks korda nädalas tõrgeteta
või noh, enam-vähem tõrgeteta toimivas postisüsteemis,
siis me ei saa mitte kunagi merel olla kindel sellele,
et nende laevad suudavad samasuguse regulaarsusega
purjelaevad sõita. Rääkimata siis veel hooajast, kui ei ole
navigeerimisperioodi või kui ei ole navigeerimishooaega navigatsioonihooaega,
mis me siis teeme, et Riiast Stockholmi kirja saatmine on
ilmselt seitsmeist kümnendi lõpus maitsi kõigepealt Hamburgi
Hamburgist üles Stockholmis on kindlam kindlasti
ja kiirem tõenäoliselt kui saata otse meritsi,
sest see sõltub jällegi Nii, aga siis Revalisse Post-Zeitung mille nimes on juba
Revali linn sees, aga, aga ikkagi on oluline koht Riia. Just ehk siis see on nagu, justkui nagu see jõudsin,
oli siuke kergelt keerutab, aga see on sellepärast,
et esmalt, kui me nüüd teame, kuidas, mis kanalit pidi see
informatsioon liigub, mis kanaleid pidi liiguvad siis uudiskandjad,
mille põhjal siis pannakse kokku kohalikud
või siinsed ajalehed.
Siis me saame aru, et, et see Tallinn ja Tallinna ajaleht,
nagu ma ütlesin, varem asub liini lõpus. Informatsioon peab tulema kusagilt mujalt,
informatsioon tuleb Riiast.
Ehk siis enne kui me räägime, või kui me räägime üldse
nendest esimestest ajalehtedes, sellepärast et me teame seda hästi,
see on isegi ajalooõpikutes kirjas, et esimesed ajalehed
ilmuvad siis siinkandis Rootsi aja lõpus
ja Tallinnas, siis Revals, Post-Zeitung,
Riias riigishnovellen siis see kõik sünnib
või on see, mida me teame, sünnib aastal 1680
ja Riias? Tallinna ajalehest on teada, esimene säilinud
number on 1689.-st aastast üheksa aastat hiljem. See on see informatsioon, mida me teame eelkõige läbi selle,
et meil on säilinud ajalehed ise.
Sest väga sageli Nende seitsmeteistkümnenda sajandi
ajalehtedega kipub olema selline kahetsusväärne lugu,
et nende rajamisest või nende eksisteerimises ei ole väga
palju kõrvalisi allikaid.
Ilmselt kui need rajatakse, siis me peaksime nägema ka teisi allikaid,
mingisuguseid taotlusi, luba, küsimisi ja kõike muud sellist
asja Riia puhul me seda 1680. aastal puhul ka selgesti näeme,
aga Tallinna kohta ei ole siiani õnnestunud leida mitte
mingisugust sellist lisainformatsiooni peale selle,
et me teame, et see ajaleht eksisteerib,
kuna meil on säilinud esimesed numbrid 1689.-st aastast. Ja see ongi kõik.
Täpselt samamoodi on pikalt systerograafias Eesti aja
historiograafia püsinud ka siis teadmine sellest,
et tegelikult ajaleht Tallinnas on juba märksa vanem juba
1675 võib-olla isegi 1603 on Tallinnas antud välja ajalehte,
seal on sellised teated, millest me saame aru,
kui ma natuke uurimislugu vaatama, et kuskohast nad tulevad,
aga nad ei pruugi vastata sugugi mitte nii-öelda sellele tegelikkusele. Ehk siis 1675.
Aasta tuleneb sellest, et tõesti Tallinna Ülikooli
akadeemilises raamatukogus sealses Baltika osakonnas,
mis on üks suurepärane teaduse tegemise koht,
täiesti minu igikestev lugupidamine neile.
Ja siis on seal tõesti olemas selline konvoluut,
mis siis sisaldab enamikku tänaseks säilinud reaalsuse post
saitungi numbreid, Conwalut on valu, et see on selline jah,
selline köide, kuhu on kokku pandud erinevad
seitsmeteistkümnenda sajandi ajalehed. Ja põhilise massi moodustab sealt siis see Walshi
postsalongi numbrid aastatest 1690 91 92.
Need on ka põhimõtteliselt peaaegu kõiki need numbrid.
Ja mis on olemas, mõned üksikud on kuskil väljaspool ka
Tartus on vist üks paar tükki.
Sa nüüd siis põhimaterjal, siis on seal veel lisaks.
On selliseid ajalehti, mis on täpselt samasugused,
aga millal näiteks ei ole päises kirjas Revals post saite
näiteks ordinaari postsõiduk, ehk siis kullerpostileht
või midagi sellist. Ja see pärineb 1675.-st aastast, tõesti,
on seal juba mitu lehte olla?
Võis olla, aga samas on nii-öelda, see on täiesti tüüpiline
varauusaja kohta, et ajalehtede pealkirjas ei pruukinud
üldse kajastada mingit nime.
Esiteks, teiseks on see, et ka selles samas Conwal uudis on
ka Hamburgist pärit ajaleht mis on kohe teada,
et need on kindlasti Hamburgist pärit. See tähendab siis seda, et näed, et mitte miski ei kinnita seda,
et need 1675. aastast pärit nende ordinari postsay tungid on
Tallinnas trükitud.
Nad võisid siia jõuda hoopis kuskilt mujalt.
On küll tõsi, on küll vaadatud seda, et seal kasutatud 1675.
aasta ajalehtede numbrite trükitüübid on väga sarnased selle
hilisema reverse post saitungiga.
See võib täiesti niimoodi olla, aga täpselt samamoodi ei ole
meil mitte mingisugust Allikalis kinnitust,
et kuskilt mujalt mingi teistest paralleelsetest
materjalidest ütleme, kuue 75. aastal oleks Tallinnas
hakatud ajalehte välja andma ja küll on teada,
1673.-st aastast on teada hetk kus siis kas oli siis
raamatukaupmees Tallinnas ja trükkal Adolf Simon siis
sõlmivad lepingu ühiseks äriruumide kasutamiseks. Ja seal siis mainitakse seda, et mida siis kumbki pool
hakkab seal müüma või seal on ka kirjas,
et ja ühtlasi kavatseb trükkal hakata müüma seal ka ajalehti,
nagu paljud seda küsivad.
Aga see muidugi me ei tea seda.
Selles mõttes see ongi ainus teada, et kuus,
73, seal on kirjas nii kive ühend, vihjenahhist,
seal kirjas ehk siis nädalalehti või midagi sellist. Ja sellest on muidugi saanud juba, kui me vaatame
historiograafia laiemalt juba paljudes kohtades.
Nii mõneski kohas on sellest saanud juba 1673. aastal enne
justkui reaalselt ilmunud ajalehepealkiri.
Ehk siis veel kord, me ei tea mitte midagi.
Meil puuduvad allikad, selle kohta kinnitavad allikad,
et Tallinnas oleks välja hakatud andma ajaleht enne 1680
üheksandat aastat. See võib nii olla, aga see ei pruugi nii olla.
Sest miski seda ei kinnita, aga needsamad säilinud ajalehed
indikeeri sellele ei viita sellele.
Ehk siis see on nüüd see Tallinnas.
Samas on täiesti loogiline, et kui tegemist on kaubalinnaga,
et siia, siis need ajalehed levivad sellepärast,
et need seitsmeteistkümnes ainult hääled peaasjalikult
levivadki kaubalinnades. See on selline linnaelu fenomen, kaubalinna elu fenomen paljuski.
Ja nüüd me jõuame Riiga.
Riias on asi umbes sama segane kuni 1680. aastani.
Ei, me ei tea, mis siis täpselt toimus.
Küll, aga 1680.-st aastast ja Riiast on meil samas teada
märksa rohkem.
Ja see on seotud sellega jällegi nagu sellise hetkega,
kus toimub mingi muudatus. Ja siis see muudatus on sageli kirjalikult fikseeritud
ja nüüd on siis siin on see kaasus maikuus 1680 saadab siis
kuningas Karl 11. Liivimaa kindralkuberner Christian Hurnile
kirja ja annab seal, tead et valitseja ei ole rahul Riia
senise uudisteturu toimimisega ja edaspidi korraldatakse see
asi ümber. Ja kuidas siis selleks siis määratakse omaette ametnik,
kes hakkab uudiseid korjama ja selle põhjal andma välja
Riias ajalehte ja sinna kubermangu valitsusse
kindralkuberneri juurde määratakse Christoph Brežer. Ja see ametnik loomulikult on nii-öelda allub kroonile
ja ta teeb seda koostöös kindralkuberneri kantseleiga,
kes ühtlasi siis teostab tsensuur.
Ehk siis mida see nüüd tähendab 1680. aastal,
kui ma nüüd vaatame seda kirja laiemalt siis miks üldse
selline asi juhtub?
Ilmselt on süüdi siin just nimelt äsja lõppenud Skoone sõda,
mis lõppes Rootsile mitte kuidagi eriliselt mitte
mingisuguste tulemustega. Kuid samas nii-öelda sellest sõjast tehti mitmeid järeldusi
ja üks suurim järeldus, mida, mida me kõik hästi teame,
on just nimelt selline keskvõimu märgatav tugevnemine
absoluutse valitsusvõimu suunas, millest me räägime siis
sellisest rootsi apsalutismist suurest revolutsioonist
ja kõike muud.
Lisaks nüüd siia juurde siis ka on, ilmselt siis me näeme ka
keskvõimutaotlust hakata siis kontrollima sellist tavalist
kaubalinnauudistekaubandust ehk siis selles samas,
1680. maikorralduses, siis antakse ka ühtlasi teada,
et milles siis on probleem. Probleem on selles, et linnas olevat levinud Königsbergi ajalehed,
mis levitavad Rootsile vaenuliku seisukohti.
Königsberg oli tõesti Skoone sõjas, oli Brandenburg-Preisimaa,
oli Rootsi vastane ning antakse ka teada seda,
et kellel on edaspidi Riia linnas keelatud ajalehtedega tegeleda,
uudisekaubandusega tegeleda, selleks on siis eraldi
postmeister trükkalid.
Ehk siis, kui me vaatame seda kuningakorraldust,
siis me näeme siin seda, et siin tegelikult räägitakse ka sellest,
mis siin enne 1600 kaheksakümnendat aastat oli. See on nagu põhimõtteline muudatus.
Ei jah, see on selles mõttes, et see muudatus seisneb selles
nüüd et enne 1600 kaheksakümnendat aastat,
nagu me näeme selles kirjas, siis Riias käib tõenäoliselt
väga vilgas selline uudistekaubandus, kus tegutsevad täpselt
needsamad tegelased, trükkalits Riias on neid kaks tükki
ja postmeister, kes siis vahendavad uudiseid näiteks
Königsbergist tulnud ajalehte linna reprodutseeri,
vad neid ja müüvad edasi omakorda. Nüüd siis kuninga korraldusel keelatakse neil selgelt ära
ja öeldakse, et nüüd me paneme ainult ühe mehe asemele,
kes allub meie kontrollile ja ainult tema saab võtta
põhimõtteliselt postkontorist välja need uudisekandjad,
ajalehed ja panna selle põhjal kohalik leht kokku.
Ehk siis see, mida me näeme siin tegelikult see 1680. aastal,
kui sünnib siis esimene ajalehte Riias, mida me ka hästi
teame siis on see riigishordinari past, sait on kas samamoodi,
mis hiljem muutub siis riigischn novelleniks siis
põhimõtteliselt keskvõim sekkub vanale sellisele sisse
töötatud uudisteturgu ja paneb sellele peale nii-öelda tsensuuri. See on siis 1680 Riias.
Nüüd siis, kui võrrelda näiteks, nagu öeldud,
siis Revals postsõiduk, mida me teame neid numbreid
peaasjalikult siis 1000 691692, natuke ka 1690 need numbrid,
kui neid võrrelda nüüd siis Riias ilmunud ajalehega Riias
nad ilmuvad siis põhimõtteliselt paralleelselt,
et Riias hakkab siis ajaleht ilmuma 1680 lõpetab oma
eksistentsi siis 1710 Tallinnas siis 1689 kuni 1710 kaks
korda nädalas ilmuvad mõlemal Polaja lehed. Võrreldes neid Tallinna lehenumbreid, eriti selliseid,
kus meil on see kollektsioon on suurem, eriti 1692. ja 1691.
aasta osas on meil tõesti nagu juba ka mitmeid järgnevaid numbreid,
alles siis on võimalik vaadata.
Kui ma nüüd teame näiteks postiühenduse kiirust,
et noh, Riiast Tallinnasse tuli umbes nelja-viie päevaga post,
siis võib vaadata Riia ajalehte, mis ilmus neli-viis päeva varem.
Ja seda on kõrvutatud ja noh, selle põhjal on väga selgesti näha,
et tegelikult see Tallinna ajaleht on Riia lehe sõnasõnaline ümberkirjutus. Riias ilmuv ajaleht päeval yks pealkirjaga riigiš novell on,
see pannakse posti nendele hobune stopperi koppadega,
operi sõidab Tallinnasse, see võetakse postikotist välja.
Trükkal Christoph Brendeke võtab selle ajalehe.
Kirjutab selle sõnasõnaliselt ümber, muudab pealkirja
riigisson novellenist Revals repost sai tungiks.
Ja niimoodi ilmubki Tallinnas ajaleht 1000 691692 on see
täiesti nagu noh, numbrid on võimalik kõrvutada,
näha, et see täpselt nii toimub. Sellele küsimusele, miks Riiast Tallinna valmis Trükitud lehti ei toodud, miks need lehed Tallinnas ümber
või uuesti trükiti, kuigi sisu niikuinii oli üks-ühele sama.
Sellele küsimusele vastab Tallinna Ülikooli dotsent Kaarel
Vanamölder edaspidi.
Minu nimi on Piret Kriivan ja minul on palve.
Kui kellelegi eesti loo fännidest meenub,
kas ja kus on mõnes loos juttu olnud Fugeritest,
keda Kaarel Vanamölder nimetas legendaarsest Fugerite
kaupmeeste perekonnast, siis andke teistele ka teada
vikerraadio kodulehel Eesti loo saate juures
või saate Facebooki seinal. Esimeste Eestis ilmunud lehtede järgmise saate maitseks ette.
Üks näide sellest, millest kirjutas ajalehte Revals Post-Zeitung.
Neid sõnumeid saab lugeda Tallinna linnaarhiivi ajaloo lugemikust.
Näiteks Stockholm, 18. mai aasta 1702.
Siit peab kahjuks teatama, et ups, ala linn on suures osas tuhkamatunud,
milles toomkirik 12 kirikut, loss, vana akadeemia
ja parimad majad, ära põlenud, on hoidku jumal edaspidi
sarnase ebaõnne eest. Kommentaariks siia juurde.
Vana akadeemia oli Uppsala Ülikoolihoone
ja ööl vastu kuueteistkümnendat maid.
1702. aastal põles ära suur osa Uppsala linnast.
Tules hävis palju hooneid ja hulgaliselt kultuuriväärtusi.
Millest Revals Post-Zeitung veel kirjutas.
Sellest räägib ajaloo dotsent Kaarel Vanamölder uues saates.
Aga mis vanal heal Rootsi ajal veel on juhtunud Eesti-
ja Liivimaal, sellest saab ikka kuulata varamu saadetest
häid kuulamisi.
