See siin on kaerajogurt või õigemini kaeral põhinev  alternatiiv loomapiimast jogurtile. Sedalaadi toodete levimine on ülemaailmne megatrend  ning igal juhul on taimsete alternatiivtoodete eelistamine  loomsete ees üks keskkonnasõbralikumaid dieedivalikuid,  mida inimene teha saab? Eestis nende tootmine aga lonkab. Tähelepanu tegemist on teadus. Kahju. Üks traditsioonilised toiduaine tehnoloogiat ei võimalda  taimsete valgudel või kiudainetel põhinevaid uudseid  ja keskkonnasäästvaid toite arendada. Selleks on meil vajalik töötada välja uudseid. Probleem seisneb selles, et taimne toiduaine on lihtsalt  keerulisem ning kui piim on koostiselt ikka ühesugune  siis näiteks hernest või kaerast saadud valk võib olla väga  erinevate omadustega sõltuvalt nii päritolust kui  ka selle eraldamise tehnoloogiast. Kuidas siis valida parimad toorained taimse jugurti  alternatiivi taimse jäätise või burgeri kotleti jaoks. Selleks oleme välja töötanud meetodid, millega hindame  taimsete valgupulbrite sensoorseid omadusi  ehk siis lõhna, maitset, tekstuuri. Lisaks oleme seatud reameetodeid, millega me hindame  taimsete valgupulbrite tehnofunktsionaalseid omadusi. Sellisteks omaduste ks on näiteks vahustamisvõime  mis on väga oluline taimse jäätise või parista piima  alternatiivide jaoks. Või siis emulsiooni moodustamisvõime, mis on oluline jogurti,  majoneesi või kreemjuustude alternatiivide arenduse ks  või näiteks vee ja õlisidumisvõime, mis on eelduseks mahlast  ja maitsvad taimset burgerikotletti. Aga see nimekiri ei piirdu kaugeltki mitte eelpool mainitud  omadustega tähtsad tehno funktsionaalsed omadused,  mida me uurime. Neid on veel ja veel. Kui tooraine, millest uut toodet tehakse,  pärineb jällegi näiteks hernest või kaerast kipub sellega  kaasa tulema ka herneseid ja kaeraseid maitseomadusi,  mis ei pruugi näiteks jogurtile kuigi hästi sobida. Lisaks on keeruline saavutada inimesele meeltmööda olevat tekstuuri. Üks kindel viis selliseid probleeme lahendada on  fermenteerimine ehk appi tuleb võtta kasulikud mikroobid. Suur uurimist vajav küsimus on aga see, kuidas mikroobid  taimevalgu söömisega hakkama saavad. Selleks on meil kasutusel isotermiline mikrokalorimeeter,  mis siis võimaldab meil mitukümmend proovi läbi lasta  ja mida see mikrokalorimeeter teeb, on siis see,  et ta mõõdab bakterite elutegevuse käigus tekkinud soojust  ja see soojus siis annab meile infot, kuidas antud palk  või muu baas, millele me seda bakterit oleme lisanud,  sobib sellele bakterile söömiseks. Samamoodi jälgitakse ka näiteks fermenteerimise käigus  toimuvaid pha muutusi, mis võimaldab samuti teha järeldusi  fermentatsiooni käigu saadavate maitseomaduste  ja palju muu kohta. Loodav toit võiks olla kasulik ju ka mitte vaid inimesele  ja kliimale aga ka meie sooles elavatele bakteritele,  kellest sõltub omakorda meie endi seedimine,  immuunsüsteem ja isegi vaimne tervis. Kuidas teha nii, et ka nemad toidetud saaks? Need, toiduained, mis inimesed, ensüüme ei suuda seedida,  aga bakterid söövad naine selleks, et uurida neid kiudained  ja kuidas nad mõjutavad inimesele tervisele. Tais oli välja töötatud mikrokalerimeetria  ja metagenoomse sekveneerimisel baseeruv novatiline platvorm,  see platvorm 25 bakterite liigist, mis on keskmised Euroopa  inimeste jaoks ja katseklaasis või reaktoris. Me kasvatame need bakterid ja lisame juurde need kiudained  ja pärast uurime, kuidas need bakterid söövad,  need kiudained, mis ainet nad toodavad ja kuidas see võiks  olla kasulik inimese tervise jaoks. Ja uuringute tulemused tulevikus võiks kasutada näiteks uute  innovaatiliste tervislike retsepti väljatööta.
