Tere hommikust, sügisel on igal põllumehel  ja aiapidajal töödega tuli takus, et saak saaks ikka õigel  ajal varju alla. Aga seidla veskimeeste töötempo annab kõigile silmad ette. Nemad teevad oma tööd lausa joostes. Mis siis saab, kui ikkagi tuult ei ole, siis pöördud  selle kõige vägevama poole paluta. Köögiviljade maailm ei piirdu tavapäraste kapsaste,  kaalikate ja porganditega, haruldasemaid vilju tutvustab  aednik Tiina Baasik. Aga muidu on see aed selline nagu, nagu nagu Tootsi peenar,  et siin on kõike. Jah, peabki olema sellepärast, et, et kuidas muidu ma  saaksin õpetada oma õpilastele, et kuidas köögivilja kasvatada,  ma pean ikka ise kõik. Muhu saarel on sisse seadnud loovuspesa Minul on küll niisugune soov ja unistus olnud,  et Muhus võis, võiks ju tekkida niisugune keraamikute oma paradiisisaar,  et igaüks oma õues midagi teeb. Kui seentest on isu täis söödud, võiks seentega proovida  näiteks lõngade värvimist. Ja on see seene Viplala mind sügisel nii ära tinistanud,  et ei saa mina mitte mööda minna sellistest vahvatest värviseentest,  nagu on Verkjas vöödik. Korralik serv annab peenrale kuju ja vormi. Selge peenraäär konkreetne peenraäär aitab meil  siis hoida piirjoont murupinna ja istutusala vahel,  et umbrohud ei kasvaks meil ilutaimede vahele. Sel sügispäeval, kui me kaameraga Seidla veskis käisime,  kiskus tormiks veski jahvatas täie jõuga  ja möldritel oli tegu, et vilja ette jõuaks anda. Ühtlasi tuli silm peal hoida, et veski äkilise tuulega  lõhkuma ei läheks ja selleks tuli sättida  nii veskitiibade purjesid kui ka tuuliku pead tuulest ära pöörata. Kui siin tulevad sellised sügistormid nagu ära ei vii labasi,  nii hulluks ei ole. On selline tunne küll Korduvalt, et siis me Paneme vähem purjesi peale ja saame suure tormiga,  oleme ka tööd teinud, nii et pole üldse purjesid,  ainult siis see puitsõrestik tiival. Ja, ja, ja käib ka ringi, aga veel suurem torm on,  ükskord tõesti pidime tiivad siduma. Veski keha külge kinni, et torm neid ära ei murraks. Seidla tuulikul on vanust oma kaks sajandit  ja hetkel on ta ainus Hollandi tüüpi veski Eestis,  mis ka tuule jõul vilja jahvatab. Ja seda tänu Hannu ja Triinu lambile, kes aastaid tagasi  vanaemal külas käies vana lagunevat veskit  ja selle juurde kuuluvat möldrimaja märkasid  ja selle korda teha otsustasid. Kuigi niiskus oli veskis jõudnud palju kurja teha. Aga see oli kõik, mingid ütleme olulisemad mehhanismid veel säilinud. No kõik, mis pea all oli ikkagi mäda, et suur ratas  tiivavõll värkel nendest enam asja ei saanud  ja oleks mõni aasta veel, siis oleks ka alt kogu mehhanism hävinenud,  näiteks kõige väärtuslikum, siin on see emapuu. Mis läheb üles välja, et seda on juba väga raske  ja kulukas vahetada? Kui, kui keeruliseks kujunesid siin erinevad taastamistööd  või palju siin üldse midagi teha vaja oli? Meil vedas meeskonnaga, et saime punti siis Saaremaa tuulikumeistrid. Mihkel Koppel, suur tuulikute asjatundja muinsuskaitse  ja Tõnu Sepp juhtis töid, et ikkagi parimad Eesti spetsialistid. Kes tundsid, jah, tuulikute ajalugu, projekteerimist  ja isegi üks Hollandi mees, kes põlvest põlve nüüd tuulikuid restaureerib,  käis, käis asju vaatamas. Pidasime hinge kinni sellega, kas pea hakkab keerama. Kogu tuuliku pea keerab siis 360 kraadi ja puit puidu vastas libiseb. Ja sabakonstruktsioon tuulikul peab olema tehtud väga õige füüsikaliselt,  et ta keerama hakkaks, nii et, et see oli see selline  selline koht, kus, kus enne kui ta valmis ei olnud,  ei saanud katsetada. Ta on jah, tüüpiline Hollandi tuulik, et temal on  siis eraldi pea, mis keerab pukktuulikul teatavasti kogu  keha saba abil võetakse sülle ja keerad,  aga siin keerab ainult pea, et see on selleks Mandri-Eestis  tuult vähem, natuke kui saartel Lääne-Eestis. Et siis ehitada kõrgem tuulik pikemate tiibadega,  et see tuul kinni püüda ja, ja algab siis sellest tuulelipu järgi. Vaatame, kus tuul puhub, keerame pea paika,  seda tuleb töö käigus mitu korda sättida. Aga kui palju siia investeeritud on, sest iga asi vajab  alguses korda tegemist ja kõpitsemist ka. Investeeritud on palju aega. Viis-kuus aastat siis loomulikult ka raha,  meil on hea meel, et tuli EAS meile toeks umbes kahe  kolmandiku kuludega. Et loomulikult kõik, mis liigub, see. Kulub, et aga meil on rõõm siin tegutseda  ja ja oleme leidnud jaagu meile abiks. Oma kuldsete kätega hoiab, hoiab, hoiab veskit töökorras. Seidla veski jahvatab kõike, mis terast saab gruppidest  mannast kuni püülini välja. Ometi peavad Seidla veskimehed kõige olulisemaks seda,  et saavad külastajatele näidata, kuidas juba sajandeid  tagasi osati ehitada puust masinad ning panna tuul nende liigutama. Lihtsad mehhanismid ega siin eriti keerulist midagi ei ole  see ta nüüd käteosalus saada. Siis saab kõiki asju tehtud puutööd natuke metalli,  patu. Ülekandeid igasuguseid, nagu neid tuleb nagunii,  veskites mõeldi alati neid juurde. Ja ka iga Mölder tegi alati veskid paremaks enda jaoks. Tema eesmärk oli ikka jahvatada jahu ja mida rohkem,  seda parem. Aga mitu korrust veskil on ja mis, mis nendel korrustel asuvad? Viis korrust? Jah, kõigepealt on ju ikkagi ülemine veski pea. Siis tuleb ülemine koti lagi, siis tuleb teine koti lagi. Siis tuleb kivikorrus. Siis on kus on sõelad ja kus vili jahvatatud saab  ja see produkt nagu välja tuleb. Aga kui kvaliteetne jahu siit tuleb need kruubid ja. Kvaliteet sõltub ikkagi minu arust. Viljast siin on see eelis, et kividega jahvatades ei lähe vilja. Jahu eriti tuliseks ei kuumene üle vasar veskis on,  läheb jahu väga tuliseks. Toimub purustamine väga kiiresti suure jõuga. Siis teate ise, et, Kõik, mis saab liiga kuuma, siis selle kvaliteet langeb,  seal hävitatakse ära. Elav, mis seal üldse on? Kuhu see siis nüüd edasi läheb, kui ütleme jahu on valmis? Kes need ütleme, suuremad kliendid on, kuhu viia,  või inimesed tulevad ise siia, on kujunenud välja siin  sellised püsikliendid, kes on hakanud kodus leiba. Rukkijahu leiva jaoks viimasel ajal olen ma  ka nisu nüüd hakanud tegema. Nisupüüli tehakse. Karaskit ja saia ka ja kringlit ja ikka nagu nisust saab. Aga kuna see on tuuleveski, mis siis saab,  kui ikkagi tuult ei ole ja, ja, ja oleks vaja,  nagu öeldakse, vilja jahvatada ikkagi rohkem kogu. Siis pöördud selle su kõige vägevama poole paluda. Hannul ei tule tuule rakendamine energia saamiseks sugugi  võõra teemana, sest ka tema põhitöö on seotud kaasaegsete tuulegeneraatoritega. Tema abikaasa Triinu on aga avastanud leivaküpsetamise võlud  ja nii on Seidla veskis plaanis avada õige pea  ka leivatuba. Kui tavaliselt pannakse aeda peete kapsaid,  porgandeid, sibulaid ja veel midagi, siis siin võõpsul Tiina  Baasiku koduaias on natuke erilisemad asjad. Tiina, mille juures me nüüd hetkel seisame? Me seisame siin pastinaagi juures ja ma hea meelega  kaevaksin ühe pastinaagi siit välja, et näidata teile,  missugune vahva juurvili see on, näete, niisugune ilus ja,  ja suur ja võiks väga hästi asendada kaalikat. Aga kasvatamisel ka väikesed probleemid,  et kuna ta kuulub sarikaliste sugukonda siis väga suur  vaenlane on kärbes. Aga seda saab julgesti vältida, et paneme talle katteloori  peale ja, ja saamegi kasvatada ilma pritsimata. Ja ja muidu ikka kasvatatakse täitsa sama moodi,  et kas, kas peab ette kasvatama või kohe seemnest mulda. Ei, see läheb kohe seemnest mulda, aga pikaajalised  kogemused on sellised, et sageli on seemne kvaliteet pisut kehv,  et siis mitte ilma jääda. Saagist tuleks mitu pakki maha külvata. Aga muidu on see aed selline nagu nagu Tootsi peenar,  et siin on kõik. Ja peabki olema sellepärast, et, et kuidas muidu ma saaksin  õpetada oma õpilastele, et kuidas köögivilja kasvatada,  ma pean ikka ise kõik järgi proovima. No siin on nüüd värvi väga-väga palju ja lopsakad lehed. Kas see on siis nüüd üle väetatud või? Või mis nagu juhtunud, mutanteerunud? Ei, see ongi niisugune, et ühes pakis võivad olla  mitmesugused erinevad värvid ja selle taime nimi on lehtpeet  ehk mangol. Et temal siis kasutatakse toiduks jämendunud varreosa ja,  ja seda saab kasutada siis vitsale suppidesse,  paneerida värske salati sisse igale poole,  et ta on söögipeedi sugulane, aga temal ei moodustu sellist  juurviljaosa alla. Aga maitselt on ta väga hea. Nii, kohe proovime. Löö hambad sisse ja peabki proovima. Nii oota ikka punane, sest. Peedil. Mahlane mahlane nii ja muidugi, kui tänapäeval kasvatatakse  väga palju köögivilja väikeaedades ja kõik tahavad,  et nende aiad on hästi värvilised ja ilusad,  siis üks nendest võiks olla see lehtpeet. Kohe kõrval ongi tavaline peet või või ei ole tal? Ei ole tavaline peet, et vaatame, milline see peet siin  välja näeb, et see on selline väga kena siiruviiruline peet,  et sellel aastal on peedid väga ilusad ja suured ja,  ja näete, siin on hästi palju niiskust, mulla pinnas  ja tekkinud uued juured ja köögiviljad aina paisuvad. Nii et see on minu lemmik peetidest, et ma armastan seda  väga selles mõttes, et see on väga hea supimaterjal ühepajatoidule,  pitsa sisse, köögivilja pirukale näete ja,  ja väga maitsva värske salati saab, kui teda riivida. Aga teie kui köögiviljakasvataja, kui palju teil untsu läheb  köögivilja kasvama? Oh päris palju, et sellel aastal läks untsu,  et ma armastan väga hiina kapsast, aga tegin suvise külvi ja,  ja ilmselt aitas mind siis vesi rotikene,  nii et ühtegi taime ei tulnud. Ja siis läks untsu endiivia kasvatamine,  sest läks kiiresti putke, ma ei osanud ilmselt õiget  külviaega valida ja, ja seda ikka tuleb ette. Ja nüüd seisame kapsarea ees. See kapsarida on tekkinud siia väga lihtsal viisil. Lihtsalt seemned külvatud, maha, katteloor peale pandud,  et jälle neid pahategijaid natukene eemal hoida  ja sellega seonduvalt ei ole tarvis vaeva näha istikute  ettekasvatamiseks ega midagi ja, ja näete,  sügiseks on siin kasvanud päris ilus saak,  sest minul ei ole tähtis see, et kas see kapsapea kaalub  kaks või kolm kilo, aga peaasi, et ta on minu isiklik  ja oma. Aga ma näitaksin praegu, kui seda spargelkapsast,  et kuidas siis selle koristamisega on, et see on nüüd  viimane aeg ära koristada, näete, siin natukene juba tekib  sellist kollast õisikut, et sageli me ei,  ei lase me tal nagu liiga palju üle kasvada  ja siis võib juhtuda nii, et läheb õitsema  ja ja siis sobita enam toiduks kasutada. Et spargel kapsa kasvatamine on küll levinud,  aga, aga võiks teda palju rohkem kasvatada. Siin on nüüd mõned punase peakapsa taimed. Et ma soovitaksin tähelepanu pöörata sellele,  et näete, siin on selline küünlakujuline pea  ja selle eelis on see, et see ei lähe lõhki. Et siin ei ole hirmu, et kasvab lõhki. Et siin kõrval on selline lamedam, et sellel,  kui me teda õigel ajal ära ei koristada,  siis võivad need pead lõheneda. Aga selle kapsa, see on väärtus, on veel see,  et ta on väga dekoratiivne, et võib isegi haljastuses kasutada. Millal see kapsapea oleks kõige õigem ära korjata  siis kui, kui ta lõhke kasvab, kuidas seda ära tundub? Et praegu, kuna nad on külvatud alles mai lõpus,  siis on nendel aega siin veel kasvada. Aga loomulikult ütleb selle kõik ka ilmastik,  et kui ma ootaksin ära esimesed öökülmad,  et peale seda muutuvad kapsad palju maitsvamaks. Siin on nüüd üks vahva nuikapsas, et vat nuikapsal on see oht,  et ta võib küll üle kasvada. Et siis ei saa me seda juureosa ära lõigata,  vaid tuleb võtta lausa kirves ja, ja kirvega see raiuda,  aga näete, see on praegu just. Parimas kasvueas ja ja väga hea ja maitsev. Sellele on pandud igasuguseid nimesid siin,  aga tegelikult on ta ikkagi ikkagi porgand,  et see ei ole peetporgand. Et sobib ta väga hästi salatiks, sellepärast et kui me teda keedame,  siis see ilus lilla värv siin lihtsalt lakkab olemast. Et. Et juba, ma ei oskagi öelda, kas kuus või seitse aastat on,  on see selline porgand mul alati olemas ja,  ja värskena, väga hea. Ja salatimaterjal. Siin on nüüd porrulauk ja mitu taime kokku istutatud. Et ma olen seda päris mitu aastat teinud  ja põhjus on tegelikult väga lihtne. Et sageli ei õnnestu kasseti porrulauguseemned mitte küll  väga hästi ja tuleb teha selline kasti lauskülv. Ja, ja porrulaugutaimed on väga väikesed,  et need on üksikud nagu keeruline istutada  ja siis koduaias võib mitu tükki kokku panna  ja tulemus on täitsa hea. Ei või üldse nuriseda. Nii, ja nüüd, kuna porulauk on väga külmakindel,  siis selle koristamisega On aega, nii et on üks köögiviljadest,  mis võib kasvukohal ka talvituda aga mina talvituma ei jäta,  sest mul läheb see maa siin kündmisele. Ja, ja pean seda sügisest. Põllukündmist ikka üheks tähtsamaks. Teguriks, et järgmisel aastal saaks korralikult köögivilja kasvatada. Kuidas see aiapind siis teil siin ette valmistatud on,  et see ei ole ainult künd, vaid see on ikkagi natuke  komplekssem protsess. Ja sügisel kindlasti kündja kündima väga vara ei lase teha,  sellepärast et kui ilmad on soojad, siis hakkab lihtsalt  umbrohi kasvama ja see ei ole hea. Aga kevadel esimesel võimalusel lasen kultiveerida põllu,  et kultiveerimine hoiab hästi mulla niiskust,  aga hävitab oluliselt ka tärganud umbrohud  ja siis ühe nädala pärast veel teistkorda kultiveerida,  et siis kui ma lasen vaod sisse ajada ja hakkan  siis juba külve tegema, ma igal aastal pean sellist väikest põlluraamatut,  kirjutan ülesse, kuhu ma midagi külvan ja see on väga tähtis sellepärast,  et, et et vältida siis haiguste ja kahjurite levikut,  et et see on nii, et kui ikkagi kapsas kasvab siin,  siis kapsas mul pärast kolib sinna jõe äärde järgmisel aastal. Et, et vältida ka sellisel väikesel maalapil seda massilist  kahjurite ja haiguste levikut. Ja võib-olla sellest ka tuleks loobuda, et et tervele,  sellele põllule ma loomulikult orgaanilist väetist ei anna  igal aastal. Et juurviljad ei taha seda, et muidu porgand on karvane ja,  ja kaalikas ei ole hea maitsega. Keraamik Marget Taffeliste sisekujundaja Sulev Vahtrast on  25 aasta jooksul, mil nende muhusse rajatud suvekodust on  saanud päris kodu saanud ka ise peaaegu päris saare elanikeks. Nüüd on siin lisaks hubasele elamisele ka kaunis aed  ja keraamikatöökoda, mis töötab koolituskeskusena. Algus oli aga hoopis trööstitu. Maja oli seisnud omanikuta ja pooleli jäänud,  kuid just see vastseid omanikke võluski. Et kuna ta oli niivõrd lihtne ja askeetlik  ja õnneks ta oli ka nagu pooleli jäänud,  et kui te nüüd vaatate, kus on korsten siin maja otsas  siis sinnapoole pidi veel kaks tuba tulema. Ja, ja ma kujutasin ette, et kui see oleks nüüd  nii pikk olnud ja kuna ta oli ka 20 aastat tühi olnud,  et millises olukorras ta on, et kas üldse jõud peale hakkab,  aga see osa, mis nagu majal oli, see oli suhteliselt korras,  palk oli korras, kivi osa oli korras. Aga kui see koht meile kätte juhatati, ega me  siis teda üles ei leidnud, sest ta oli niivõrd võssa kasvanud. Marget te siis ei ehmatanud ära, et oih,  kuhu ma nüüd olen sattunud. No ei, see oli ikka minu soov ka, olgugi,  et ega naine järgneb mehe soovil, et ja võrkpalli oli mind  ammu Saaremaale toonud ja ja käimised, aga minu eriala oli  juba selline, et et oma ateljeega olin ma 80 kolmandamast  juba alustanud. Ja oligi vaja leida lauale kohta. Aga miks ikkagi muhusse, mis teid Muhu juures võlus? Jah, seda on tegelikult paljud küsinud, et mõlemad me oleme  tegelikult mina Mulgimaalt ja Marget Järvamaalt pärit aga  millegipärast tõmbas saarte loodus rohkem. Noh, meretagune asi, ütleme niimoodi. Aga tegelikult ikkagi loodus võlus. Ja oli veel väga hea tellimus mulle Lätimaalt,  et tegelikult maja saime ostagi selle keraamika tellimuse täitmisel. Kas ma saan õigesti aru, et elamine oligi mõeldud  siis nagu keraamikatöökojaks? Ei alguses ikkagi me käisime nädalalõppudel,  aga üks ma ei tea, üks 15 aastat tagasi,  kui sai vastu võetud otsus, et me lahkume linnast  ja tuleme siia siis sai nagu hakata siin tõsisemalt tööd  tegema ja jumal tänatud, et nõukogude ajal ma eriti ehitanud. Et tolleaegsed materjalid ja, ja mida teha,  mis oleks selle maja ära rikkunud? Sulevi aiahuvist on välja kasvanud kaunis aed,  mida tutvustame teile veel lähemalt edaspidistes saadetes. Et aednikuna end kindlamana tunda, omandas Sulev Räpina  aianduskoolis ka maastikukujundaja amet. Nüüd soovib paar kujundada sellist aeda,  kus oluline oleks keraamika ja taimede kooskõla. See aialugu on lihtsalt uus tahk, et tõepoolest võiks  selliseid suuremaid kompositsioone aias luua  ka keraamikaga ja ühendada siis taimedega. Et ma olen nüüd kaks aastat käinud Inglismaa aia reisidel  ja ma lihtsalt tean, kui mitmekesised on aiad. Et kui meil on valdavalt Noh, see on võib-olla natuke rängalt öeldud,  aga et meil on iluaiad aga Inglismaa aiad on ikkagi,  kus sa võid puhata ja nautida kasvõi keraamikat ja,  või lihtsalt niisama istuda ja logeleda. Ja teemaaiad. Et see on nagu selline kuhu ka mina trügin oma aiaga praegu. Nii et see ongi siis leitud uus suund, mida oma oma elamises  arendama hakata. Jah, ja enda ajaga ma tahan ka ühendada nagu  selle ümbritseva looduse, mis siin on, et,  et see aed ei oleks surutud ainult kindlatesse raamidesse. On Maal elamisest ka takistusi teil tekkinud. Minul ei ole takistusi olnud, ma pigem ütleksin vastupidi. Et kogu see loodus ikkagi inspireerib. Ja mis me juba lapsepõlves mina oma vanaemaga rääkisime  ja tema tõesti uskus, et me saame talud tagasi  ja ta nägi ka veel, kuidas ma pääsesin õppima  ja mida me siis tegema hakkame, kui ma kooli ülikooli lõpetan,  et et see nägemus on nagu nii kaua mind saatnud. Et kas see on nüüd Järvamaal või siin Muhumaal,  et, et ma arvan, et peaasi, kui jõuad endas selgusele,  mida tahad ja, ja kui siis ka veel neid mõttekaaslasi lisaks pereliikmetele,  et et siis on see nauding töötada. Marget on enda sõnul kogu elu keraamikaga tegelenud  ja nüüdseks on täitunud ka tema viimse aja unistus luua  keraamika ja disaini õppestuudio, kus saaksid õppida  ja harjutada nii asjaarmastajad kui ka päris kunstnikud. Ruum on hubane ja õigustab enda nime loovuspesa. See on siis kunsti ja huvihariduse keskus Ida-Saaremaal  ja valmis liideri rahadega ja. Kolme õpetajaga mittetulundusühing Muhu INSE A see on  siis kunsti ja hariduse ühing. Kuidas loovuspesa on käima läinud? No ta ei seisagi tühi nagu nägite ise hommikul  ja ja kuna kuulutati välja kodu kandi poolt,  väga huvitav projekt, et just oma mitmekesise taustaga  ja et niisugune pikem Õpiringi projekt ja ka meie siis sattusime nende õnnelike hulka,  kes said rahastatud ja see on siis täiskasvanutele. Ja minul on küll niisugune soov ja unistus olnud,  et Muhus võis, võiks ju tekkida niisugune keraamikute oma paradiisisaar,  et igaüks oma õues midagi tee. Aga selle loovuspesaga pesaga, millised unistused teil on,  kui ka mitu sammu te ette nagu olete mõelnud? Kuna see on aastaringne keraamikat saab teha igal ajal,  siis. Siin ei ole küsimust, et ei vanuses. Ja et ta on ka ainukene savi, on see käega vormitav materjal. Me saame temaga hakkama ilma ütleme põhilisi nagu ütleme,  sepatööl on tuld ja haamrit ja kõike vaja,  et et see on niisugune. Kui ütelda sütiste sõnadega ka iseenda leidmine,  et võtsin, peotäis, on küll mulda, aga et võtan peotäis savi  ja iseendaks, jälle saan. Seeni võib kasutada mitmel erineval moel. Ühte tutvustab meile täna Helle. Mida siis seentega siin tehakse? Jah, siin nõndanimetatud nõiaköögis üritame seentega lõnga värvida. Seened on ütlemata head värviandjad. Ja on see seene vi plala mind sügisel nii ära tinistanud,  et ei saa mina mitte mööda minna sellistest vahvatest värviseentest,  nagu on Verkjas vöödik, see, see, see, seda seent on meie  metsad kõik täis ja võib leida teda praktiliselt igalt poolt  nii kuivemast kui natuke märjemast. Ja selle seene tunneme niiviisi ära, et tõesti tema,  need eoslehed on punased pealt on ta selline kord on ta  ütleme et tüüpiliselt selline oliiv, oliivkollane,  eoslehed, punased ja jalg on tal siis kollane. Ja täna siis paneme siia pai Ta need Verkjad vöödikud. Ja see on ütlemata hea värviseen selle poolest,  et kui me nüüd viitsime eraldada talt jalad  siis me saame oranžikad lõnga sellest. Siin on kohe näiteid ka olemas. Ja just täpselt, et seline Verkjas vöödikul see värvipigment  jalas on selline oranžikas kollakas ja kübar annab  siis meil sellist roosa ka. Mõnusaid roosakaid, pastellseid toone, paneme  siis nüüd patta need vöödikud keema. No. Mida rohkem, seda parem, et seda intensiivsem värv tuleb,  aga siin nüüd on nii, et, et ei maksa karta,  et ta on vana või vana seen annabki paremini värvi. Kui kaua see segu peaks siis nüüd siin keema,  et võiks lõngad sisse visata. Esialgu see nõndanimetatud seene supp siin pajas võiks keeda  kuskil pool tundi kindlasti Verkja vöödiku puhul  või üldse vöödikute perekonna puhul. Aga mida kauem, seda parem, ütleme tund aega keskmiselt  võiks seenesupp keeda. No las ta siin vaikselt siis nüüd podiseb  ja vaatame neid seeni veel edasi, mida võiks kasutada värvimiseks,  millel on siis mis ja mis värvi nad annavad. Sama, ja värviandja on verev vöödik, et tema on pea  analoogne Verkja vöödiku kujuga, aga kõik need eoslehed alt  on punane, jalg on punane ja kübar punane  ja tema on ka ütlemata hea värviandja, temalt saame  siis täitsa nagu nimigi verev, saame siis täitsa ilusa  punase lõnga ja leida võib seda seent siis ütleme,  et. Vaata, siin on sireli lilla ja ka lilla toonid,  kus, kust sellised värvid tulevad. Jah, selle seenega on nüüd selline lugu,  et tema värvi andja on kakao, pruunid, selline väike puuseen,  ta on haruldane. Kui tilgutada sellele seenele peale nuus piiritust,  siis ükski teine seene ei muutu lillaks. Ja alguses, kui ma ei olnud tutvunud selle seene nagu hingeeluga,  ütleme siis nii siis käisingi metsas nuuspiirituse pudel oli pullika,  pullike oli kaasas ja proovisin, sest et ma ei tundnud ära,  aga värvimisel siis peaks ka lisama nuuskpiirid,  kus siis eraldub värv, muidu ei eraldu teiste seentega ei  ole see see seda vaja lisada. Kuigi jah, läheksin üle. Sellisele seenele nagu põdramokk. Tema on selline omapärane seene. Kui praegu minna metsa korjata põdramoka,  siis saame talt pruunikad, toonid, aga mida vanemaks seen muutub? Lumi tuleb maha, see on nii tihke seen, et ta ei lagune ära  lume ga ja korjame siis selliseid pool. Ütleme, et siis ilma poolt vintsutatud viljakehi  ja siis saame selliseid üllatavaid toone sinakaid,  hallikaid, tumedaid toone. Et selline vahva seen ja siin tahaks lisada,  et siin peaks ka lisama siis Amoniaaki ehk nuuskpiiritust,  siis eraldub see. Sinakas värv. Aga tahaks veel tutvustada väga head kollase värvi andjat. Nimelt Juurepruunik on selle nimi ja nagu nimigi ütleb,  Juurepruunik, teda võiks leida kuskilt. Juure pealt veel tahaks tutvustada sellist seent. Samet vahelik. Temalt saame sellised. Erinevat tooni rohekat, värvid, toonid. Kui me need seened oleme nüüd leidnud, mida sisse panna  ja millist värvi me tahame, siis milline oleks nagu järgmine etapp. Kui nüüd Need seened on seal ütleme, et pool või ligi tund aega  keenud see seenesupp siis järgmine etapp on peitsaine lisamine,  minul on nüüd seda maarja jääd jäänud järgi vene ajast  ja see on siis sellises purgis, aga tänapäeval võib osta  poodides siis keemiapoodidest näiteks. On mul ostetud siis sellises pakendis ja tuleb  siis lisada seda 100 grammi villase lõnga kuiva villase  lõnga kohta. Kuni kaks teelusikatäit kuna ma panen 200 grammise lõnga  vihi siia sisse, siis ma panen neli teelusikatäit. Seda Maarja jääd. Tuleb siis pestud lõng panna siia sisse ja paneme siis. Siia niiske. Pestud villane lõng ja hakkame ettevaatlikult siia patta panema. Me hoiame siin Ei lase teda keema, vaid hoiame. Siin tubli tubli pool tundi, kui mitte rohkem vöödikutega. Ei ole see värvimis aeg nii pikk, aga kui näiteks. Põdramoka ja samet vahelikuga, sest et nemad tahavad tunni  ajast keemist. Jätame selle poja praegu podisema. Tegelikult on meil üks laar juba ka valmis tehtud,  mis, mis siin on siis? Siin on need juurepruunik ja võtame ta nüüd on ta ära jahtunud. Võtame ta siit paja seest välja, natukene raputame,  et neid seenetükke tuleb. Suured seenetükid tulevad ära ja paneme siis. Siin on mul järvest toodud vesi, nüüd saame sellise sinepi. Kollaka tooni ja nüüd sellise suurema loputuse tegin ära  ja nüüd ma lähen seda nimetatakse siis käsi tsentrivuugiks  ja saan. Sellise suurema seene sodi siit välja ja  ja siis. Pärast veel pesen villašampooniga üle ja ja. Ja ei ole probleem, et et jääb seenelõhn  või seenetüki. Kunagi ei maksa ära visata seda esimest. Nõndanimetatud seenesuppi või seene. Vett, või keeduleent, et võiks teha veel kord värvimise,  sest et selles on sees veel seda värvi, pigmenti on väga  palju ja saame siis tooni võrra heledama. Aga ka suurepärased, et nii ma tavaliselt teengi ikkagi mitu  värvimist ühes ja samas värvipotis. Aiakujunduses on oluline, et kõik oleks ilus,  selge, puhas, nähtav. Kuidas aga teha korrektselt peenart. Tulime uurima Reet Palusalu juurde. Peenraäär. On siis sõltuvalt aiakujunduse stiilist kas looklev  või sirge. Küll aga on nende servade hooldamine täpselt samasugune. Noh, sirge serva puhul on see erinevus, et tuleb nöör maha  tõmmata ja nööri järgi lõigata sirgeks. Aga kuidas saada või millised eelistused on selgel peenra äärel? Selge peenraäär konkreetne peenraäär aitab meil  siis hoida piirjoont murupinna ja istutusala vahel,  et umbrohud ei kasvaks meil ilutaimede vahele. Ja kui nüüd siis huvi on, siis kas need tööriistad,  mis mul siin hetkel käes on, ongi see kogu valik,  mis selleks tööks läheks vaja, et selgelt peenraäärt teha  ja saada. Jah, siin on kogu valik, kõigepealt tuleb ära lõigata  siis peenraservast serva kääridega need kõrreliste  heintaimede lehed. Nii et need ei oleks üle serva. Seejärel tuleb serva labidaga lõigata serv ülesse. Seda tehakse kahel viisil, kas te astute jalaga peale  labidale või kui see serv on just tehtud,  siis saab kiiresti minna. See nüüd on küll spetsiaalse kujuga spetsiaalne labidas. Täitsa tavaline vana labidas, sobib ju ka. Ja selline väike labidas. Sobiks ka, või siis vana labidas mingisugune,  mida, mida vähem ta kumer on, seda parem. Et sellega läheb lihtsalt rohkem aega, kuna tema tera on  väikesed nagu lastele paras mänguasi. Aga põhimõtteliselt saab teha labidaga ka. Siis järgmine etapp on järgmine etapp on,  kui siin sees olid mingisugused kõrreliste lehed  või siis mis on liiga pikad, need oleks pidanud ära korjama. Aga niisugust väikest peenikest lehte ei korjata välja,  see jääbki huumuseks siia mulda. Et selle välja korjamine ei ole mõttekas. Ja kui siin on heintaimede võrseotsad, siis need tuleb  kindlasti välja korjata. Antud juhul siin neid ei ole, nii et siin ei ole muud,  kui kobestiga see serv üle tõmmata. Ja ongi valmis ja samal ajal käiakse ka peenra. Nagu seest kõik läbi, nii palju, kui kobesti ulatab  ja on peenar hooldatud. Nii nüüd kui kobestatud on siis järgmiseks. Tuleb see muld, mis kobestamise käigus alla langes,  sellise spetsiaalse kõplaga üles tõsta. Ja sellel on ka oma tähtsus, et see, see vagu oleks nagu  hästi tühi. Kui see vagu meil tühi ei ole, siis heintaimed kasvavad  kiiremini peenrasse sisse. Nüüd on ta konkreetne. Ja muru pealt aetakse muld alati minema,  et meil näha ei jää, et me midagi siin teinud oleme. No üks variant on siis see selgepiiriline,  mille hooldus me praegu näitasime, aga millised materjali  võiks kasutada, kui, kui ei taha. Et jah, lõigatud serv. Siis me võime maha panna metallsiini ja metallsiini saab  siis omavahel kas kinni keevitada või siis metallplaatidega  kinni kruvida. Ja see on siis selline vastupidav. Ja see on vastupidav materjal, see on neli  või viis millimeetrit paks metall-leht mis on  siis 20 sentimeetrit lai ja puit sobib selleks  ka puidu saame ära immutada, kasutatakse  ka mujal maailmas suitsetatud puitu või soolatud puitu,  mis on väga kallid materjalid serva on võimalik teha veel  kiviplaatidest või siis kividest, mis tsementeeritakse kinni. Tsementeerimine on halb selles mõttes, et kui me tahame  selle peenra kuju kuidagi muuta mingi aja pärast,  siis peame selle tsemendi kõik välja lõhkuma aiast  ja kuhu me sellega läheme või millistele põlvedele me  selle mälestuseks jätame, et Ma ei eelistaks seda  tsementeerimist koduaedades. Kõige lihtsam hooldada on selge äär ikkagi kõige ilusam on  see lõigatud serv ja puitu tuleks eelistada siis,  kui metalli ei jaksa osta. Metallserv on kõige kallim serv. Aga samas, kui me võrdleme nüüd neid hilisemaid hooldusi,  siis loomulikult metallservaga servatud peenraid on väga  lihtne hooldada, sest seal on vaja lihtsalt rullikuga need  serva lehed ära lõigata. Ja plastmassi servad on kõige viletsamad servad,  sest nemad on üks asi, et nad on väga hirmsad. Teiseks, nad ei ole vastupidavad. Kui me leiamegi selle vastupidava materjali näiteks  mingisuguse tugeva plastmassist serva näol,  siis see jääb igal juhul näha aias ja see ei ole ilus. Järgmises saates aasta põllumehe kandidaadiks esitatud Nopri  talu peremees Tiit Niilo on kindel, et tema tegevust  jätkavad lapsed. Katiku uhked kübarad valmivad maakodusalongis. Viinakuu on alanud ja sügis oma õigustesse asunud. Loodame, et ta pakub meile veel küllaga kuldseid hetki. Kohtume taas järgmisel laupäeval. Sõida maale.
