Kui me enne rääkisime sellest, milleks meil on üldse loovust
vaja ja kuidas olla loov inimene, siis nüüd me teeme juttu sellest,
kuidas võtta aega, et niisama logeleda ja Moilutada.
Eelmisel kevadel kaitses Krista Kattel kõrgemas kunstikoolis
Pallas lõputööd, molutaja päevikud ehk kuidas saada kunstnikuks.
Kristo on meile täna hommikul ka külla tulnud.
Tere Krista.
Tere. Kristo, kuidas sa üldse sellise teema valikuni jõudsid? See ei ole ju väga tavapärane lõppude teema. Jah, tavapärane see ilmselt ei ole, et mina jõudsin selleni
tänu Andrus Kivirähu rahale, et ta tema sulest on ilmunud
lühijutt molutamise kiituseks.
Ja seal on siis see taust oluline, et ma olingi läinud
õppima täiskoormusega päevasesse õppesse lisaks
ettevõtlustöö pere, et kõiki neid palle korraga õhus hoida
oli selline keeruline aeg.
Ja siis ma sattusingi seda lugema ja seal see lihtsalt
kõnetas ja jäi kuhugi kuklasse tiksuma toi üks kord mina ka molutan. Et siis lõputöö teemaks tundus see väga hästi sobivat,
et ma kohe kohe lõpetan.
Nõmme, õppi, Molotov, mis rolli üldse loovinimese elus
mõjutamine mängib? Mina vestlesin selle lõputöö raames, siis erinevate
tegevkunstnikega valim oli väga väike, mingit üldist üldist
järeldust ma sellest teha ei julgeks.
Aga tuleb välja, et inimestele väga meeldib molutamisest rääkida.
Tekitab väga palju elevust.
Et siis lõputöö kirjutamise ajal ja ka aasta jooksul pärast sõda,
ma olen erinevate inimestega suhelnud ja tundub,
et need, kellel on seal taga negatiivne emotsioon
ehk siis molutamise ja laisklemise vahel on selline
võrdusmärk tõmmatud, et siis nemad ütlevad kohe teine vokile mõluta,
neil ei ole selleks aegagi. Et samamoodi need kunstnikud oli neid, kes ütlesid,
ei, mitte mingil juhul.
Aga samas enamus siiski tunnistasid, et see on loovuse jaoks
väga oluline.
Nad peavad seda tähtsaks, aga Neil ei tule see eriti hästi välja,
peab pidevalt meelde tuletama natuke molutamise teeb head,
mis see mõjutamine üldse on? Ma arvan, et Malutamisel sellist ühte mõistet selgelt ei olegi,
et panen näpu peale, et see nüüd on molutamine
ja see ei ole.
Et ma töös lähtusin siis definitsioonist,
et see on süütundeta, mitte millegi tegemine mis kindlasti
eelda tegevusetust, vaid seal taga on selline,
ma võin teha, aga ma ei pea tegema.
Aga seda ma siis hakkasingi uurima, et mis see siis on. Et kui siin rääkida näiteks, et kas molutamine on siis filmi
vaatamine või raamatu lugemine.
Et paar kunstnikuga kohe rõhutasid ei ekraan
ja ekraani vaatamine kindlasti molutamine ei ole.
Samas film hea film või huvitav raamat on ju kellelegi
loometegevuse tulemus ja see võib olla inspireeriv ühel
hetkel sulle tagantjärgi, aga see tegevus ise on ikkagi keskendumine,
et me ei lase aju sellesse rezhiimi, kus ta saaks ise
huvitavaid seoseid luua, moodsaid et siis millelegi
keskendumine ilmselt ei ole, aga igale inimesele erineval
ajahetkel võib Mallutamine hoopis midagi täiesti erinevat tähendada. Kui ma vaatan lihtsalt aknast välja, näiteks kas seda võib
ka liigitada molutamise alla? Seda võib vist täiesti vabalt liigitada molutamise alla,
kui seal taga kukla, selle tiksu, et mida kõike ma praegu
võiksin ära teha või mida ma järgmiseks teen.
Eestlast. Seal vist on päris raske niisama mõjutada,
sest kogu aeg ongi tunne, et midagi justkui peaks tegema.
Sina enda lõputöö jaoks otsustasid ise ka teha siis sellise
väikese eksperimendi ja õppisid ka mõjutama.
Kuidas sul see mõjutamine välja tuli? Päris kehvasti alguses, et kõige raskem oligi vabaneda
sellest pidevast süütundest seal taga, issand jumal,
kuidas ma passin niisama, et oi, ma võiksin selle ajaga teha seda,
seda, seda et selline vabaks laskmine, et ei pea igat ärkvel
oldud hetke efektiivselt ära kasutama ja maksimaalselt
endast andma, vaid vahepeal ongi täiesti OK võtta see hetk,
et ma vaatan pilvi ja vaatame, kuidas muru kasvab.
Et see jah, selline süütundest vabanemine oli kõige raskem. Kui pikalt sa seda eksperimenti tegid?
Aasta jooksul enne lõputöö esitamist proovisin.
Ma võtsin isegi akadeemilise puhkuse enne,
aga sellest ma oma töös ka kirjutasin, et.
Ma ikka põrusin, ma leidsin lihtsalt asendustegevusi.
Et jälle, et hoiad kui raamat, nüüd ma ei tee tööd,
ei tee, ei õpi, ei kirjuta midagi, vaid ma meenutan,
et oh, ma loen raamatuid. Siis ma võtsin endale projekti, kus ma loen nüüd 100 raamatut,
aastasena ei olnud päris molutamine, aga said 100 raamatut
loetud kaheksa ainult viis sain päris hästi ikkagi,
aga kui juba selline eesmärk panna, et siis see vist ei ole
enam molutamine, sest sa töötad selle eesmärgi nimel täpselt.
Et hästi oluline on ka molutamise enda juures,
molutamisest ei tohiks tegelikult teha siis sellist omaette eesmärki,
et ma nüüd uima nüüd õpi mõjutama mu molutan ära,
siis see on lihtsalt üks asi, kus on linnuke kirjas
ja nüüd ma olen hirmus loom, et mõnikord võib lihtsalt
niisama ilma eesmärgita molutada ka päris mõnus olla. Sa kirjutasid oma lõputöös seda ka, et enne kui sa mölutama asusid,
siis sa mõtlesid, et see on miski, milles peitub õnn.
Kui nüüd tagasi vaatad sellele, kas siis molutamise Peitub õnn.
No Andrus Kivirähk oskab lihtsalt nii hästi kirjutada,
et see puudutas mind ja tol hetkel see tõesti niimoodi tundus,
et ma ei tea, kas Mallutamises endasse õnn dub,
aga ma olen täiesti veendunud, et molutamise loovuse
ja õnnetunde vahel on seos olemas.
Et kui keegi ei ole juba seda teemat põhjalikult uurinud,
siis ma loodan, et varsti keegi seda teeb. Aga kuidas sina ise tundsid selle protsessi käigus,
kas, kui sa saidki selle molutamise lõpuks siis kätte,
kas, kas sinus kuidagi avanesid rohkem loovamad loovamad tundmused? Ma vist ei julge väita, et ma olen molutamise nipi kätte
sain või et ma nüüd oskan kohe hoobilt molutada igal hetkel,
kui mul on seda vaja.
Kuid ma arvan, et see molutamise õppimine,
kogu see protsess õpetas ikkagi seda veidi rahulikumalt võtma,
võib-olla mingit paremini tasakaalu tunnetama,
et ei kaldu kogu aeg ühest äärmusest teise,
et selline kogu aeg peab midagi tegema võimalikult palju
ja võimalikult efektiivselt. Et elus on muid asju ka.
Et selline.
Ja kui nagu ma enne ütlesin, et ma ei tea,
kas molutamises endas on õnn, aga selline tasakaalu
ja õnnetunnetuse, et seal on lihtsam, võib-olla ka loov olla
sel hetkel, et see seos vist on olemas. Pealtnäha ju tegelikult mõjutamine tundub väga lihtne asi
ja ma arvan, väga paljud inimesed unistavad sellest,
et oh, kui ma ei peaks mitte midagi tegema,
küll siis oleks alles mõnus ja ka sinu jutust ma saan aru ka,
et seda ei olnud üldse alguses või isegi siis lõpus üldse
nii lihtne teha, kui pealtnäha tundub. Jah, seda tunnistasid ka need kunstnikud,
keda ma intervjueerisin, et need, kes ütlesid,
et molutamine on loovuse jaoks väga oluline,
siis nad kõik ka ütlesid, et nad ei, neil,
nende jaoks on see samamoodi raske, nad peavad seda endale
pidevalt meelde tuletama.
Et see ei ole niisama tõesti, et lähen nüüd,
lesin, ma ei tea mitte midagi, et see ongi molutamine. Et ma, mina ei ole ajuteadlane, ei lähe sellesse teemasse,
aga noh, kes on Jaan Aru teostega tuttavat siis tegelikult
seal on see taga, et see on teatud ajurežiim lihtsalt,
millest see minna ei ole nii lihtne.
Et paratamatult kipun millelegi keskenduma.
Et siis, ja kui sa õpid neid pilvi vaatama
ja seda nautima, siis on väga tore.
Mis sina ise kogu sellest kogemusest õppisid? Ma arvan, et äkki seda, et kõik ei pea kogu aeg nii hirmus
tõsiselt võtma et ka molutamisest ei tasu teha eraldi eesmärki,
teen ära ja siis olen väga loov.
Et mõnikord võta lihtsalt aeg maha ja lihtsalt niisama nautida,
et see võiks olla igapäevaelu osa.
Jah, ideaalis küll võiks, aga raske teha,
seda on raske ilmselt teha. No nüüd on peaaegu aasta aega möödas sellest kui sa õppisid molutama,
kas sa teadlikult ka püüad seda kuidagi enda igapäevaellu tuua,
et sa ikkagi võtaksid selle hetke mõjutamiseks?
Absoluutselt, ma. Ta on selle nimel siiamaani, ma ei saa öelda,
et mul nüüd nipsust see alati välja tuleb
ja ma nüüd kohe molutan ja olen väga loov,
aga ma täitsa teadlikult võtan neid hetki.
Ja isegi kui pärast seda loovust.
Ma naersin, et siis molutan ja siis hakkab loovust peale pritsima.
Isegi kui teda kohe ei juhtu, siis ma olen aru saanud,
et lihtsalt niisama vahepeal korraks molutan,
et see on väga mõnus. Tänase vaba päeva puhul võib siis soovida inimestele head
mõjutamist vist, et nad võtaksid selle hetke
ja naudiksid elu just natuke rohkem vallutamist
ja lihtsalt nautimist.
Aitäh, Krista Kattel, täna stuudiosse tulemast
ja meile mullutamisest lähemalt rääkimast
ja head mõjutamist sullegi.
Aitäh.
