Tervis, nüüd on minuga stuudios urbanist Kadri lind,
kes korraldab ka mitmeid linnaruumiga seotud festivale,
näiteks linnafestivalil teastentse bility.
Tere, tervist.
Ja ma tahaks alustuseks natukene mõelda võib-olla sellises
paralleel Tartust, et me oleme harjunud sellega,
et inimene vaatab ikka silmadega ja kõrvadega kuulmine on
natuke nagu teine taju. Aga ma tahaks võtta korra selle ja pöörata ümber,
et kuulame natuke, kuidas kõlab Tartu, et mul on väiksed heliklipid,
mis ma olen tartust kogunud.
Mängime natuke neid. Nii ma nüüd natuke kirjeldage, tegelikult,
mis te kuulsite, oli see, kuidas ma astusin siis
kaubanduskeskusest välja ja esimene asi,
mis, kui silmad oleks kinnisseda teinud kuuled,
kuidas need uksed, mis muidu seda helilinnaruumist hoiavad tagasi. Lasid kõik selle valla, esimene asi, mis sa kuuled,
on meeletud sireenid.
Muidugi operatiivsõidukitele vist on seda vaja.
Aga ma tahaks teilt küsida, Kadri, seda,
et kas see võib-olla on üks põhjus, miks inimesed Eestis
pagevad tihti ostukeskusse, miks me neil,
miks meil neid nii palju on, et seal on võib-olla vaiksem
kui tänavatel, mis enne kõrvale? Oi, minu jaoks küll vaiksem ei ole, minu meelest
ostukeskustes on ju alati see muusika ja hästi palju inimesi,
et selles mõttes mina enda jaoks ostukeskust vaikusega
kindlasti ei seosta, sest seal on ka nii palju visuaalset müra.
Aga kui ma nüüd kuulasin neid sireene, siis tavaliselt
selliste sireenidega mul tuleb võib-olla et Riia maantee,
sellepärast et Riia maanteel on meil see kiirabide kodu nii-öelda.
Tavaliselt Riia maanteel on hästi palju sireene kuulda,
kuid viimasel ajal ma olen Tartus väga palju erinevates
linnaosades kuulnud ja ma olen täitsa mõelnud selle peale,
et et mis, mis see on, et kuidagi nagu ärevaks on teinud,
et Ma ei tea, ma järgmisel päeval on Tartu postimehest vaadanud,
tavaliselt ei ole midagi, nii et ju siis on mingid jooksvad probleemid,
aga selline nagu selline sireenide taust võib küll tekitada
ärevust küll linnaruumis ja kui see pikalt kesta No see on ka tegelikult on sellele murele ju viidatud
üldiselt kui mürast räägitud, et need sireenid põhjustavad seda,
kas, kas sellist müra oleks üldse puht teoreetiliselt
võimalik kuidagi vältida.
Ma ei tea, kas urbanismi. Ma ei tea, sa tundub mulle oluline müra,
et autod peavad ju andma teed, et võib ju olla seal
kiirabiautos inimene, kellel on väga raske seis,
et selles mõttes ma kuidagi nagu süüdistada seda müra.
Kuidagi ei saa, et ma saan aru, et see on vajalik. See oli nüüd järgmine heliseli Emajõe kaldalt.
Ma ütlen asukoha ära ja palju vaiksem aeg,
kas seal olen, sellises Emajõe kaldal on inimesel mugavam olla,
kui kesklinnas. Kas see, kas mulle tundus, et, et seal, et see võis olla
seal Supilinna? Palve, ja see oli, see oli seal, kus sõudjad olid,
kus ka üks mootorpaat tegelikult too sõitis mööda. Sest muidu supilinnas on ju, siis on see konnade kudemisaeg,
et siis on supiline tiik, kus on alati tõelised
konnakontserdid suviti, et see on alati väga eriline koht,
kuhu suvel sattuda ja kuna see on teatud ajal ka ainult et
siis mõnikord.
Ma täitsa olen kuulama läinud, et see on kõrvale hästi
tuttav küll.
Ja teine asi on see, et kui on tegelikult ju palju räägitud sellest,
et kuidas nagu mõned näiteks looduslikud kohad linnas,
kuidas nad et rohealadel on ju võime meie stressi,
stressi tunned, tunduvad langetada ja mina olen seda enda
keha peal küll tundnud, et kui ma olen läinud Supilinna pool,
kus on meil alli seda papli kahjuks täpselt ei tea,
et siis seal ma tunnen küll, et kuidas mul kohe tuleb
selline pähe ja kehasse tuleb selline suur rahu,
et selline et seal mööda seda alleed kõndides on hästi mõnus
ja see mõjutab kohe keha. Minu jaoks on mina tundnud niimoodi. Võtame järgmiseni. No seda vist ei pea pikemalt laskma, kõik tartlased tunnevad seda,
mis te arvate, see on ka tegelikult, arvamused lähevad
Tartus lahku, et see on siis raekoja platsi
või raekoja, tähendab kellade kõlin, seal mängitakse
erinevaid siukseid laule.
Kas see on ilus muusika, mida raekoja platsil kuulata,
mis võiks inimesi seda kuulama meelitada
või võib see olla mõningaid sihuke tüütukkalin,
mis inimesi võiks peletada lausa? Ei usu, peletab, et mul on kuidagi raekoja platsil,
tekib alati selline tunne, et Raekoja platsil on ju
ajalooliselt olnud kohad, kus on turud ja kus on palju
inimesi ja seal ongi rohkem sagimist, et see võib-olla ei
ole koht, kus ma väga pikalt tahaksin aega veeta,
aga niimoodi, nagu seal korraks mööda kõndida teel kuskile mujale,
on minu meelest väga mõnus ja miks mitte see väike kellamäng
seal taustal, et mind ärrita kuidagi. Kas sellel on ka mingisugune selline tähtsus,
et noh, inimestele ära markeerida näiteks,
et siin on raekoda, et siin on see plats,
kus võib seda saginat olla kuu kokku tullakse,
kuhu kohtutakse, et sellises kohas peabki olema natuke kellamängu. Võib-olla tõesti see on koht, kus kohtutakse,
mina olen väga palju kohtunud seal inimestega,
et ma arvan, et on täitsa vahva markeerida tsen linnakese
ja koht, kus on ka linnavõim ja koht, kus inimesed saavad ka
oma meelt avaldada, et see on selline demokraatiakeskust
siis linnas äkki võib öelda? Inimestes sigin-sagin ühes Tartu baaris,
ma lihtsalt tõin selle siia võrdluseks, et noh,
kui me oleme rääkinud siin signaalidest operatiivsõidukitest
kella tilinast, siis üks selline heliallikas tegelikult
linnas on ikkagi ka inimesed.
Kas inimeste hääl kõlab inimesele kuidagi paremini,
sobivalt on see sellise mürafooni mõttes kuidagi teistmoodi,
kas see meelitab inimesi võib-olla rohkem kui kella hell? Et siin on mõtlemiskoht, mina tunnen, et mul on vanusega
hästi muutunud, see et ma tunnen praegu ma olen palju
tundlikum inimhelidele kui varem.
Et näiteks baarides ja kohtades, kus on hästi palju inimesi,
ma tunnen, et hästi kergesti tekib selline ülestimulatsioon
ja kuidagi tahaks põgeneda nendest olukordadest.
Ja ma arvan, et see ühe inimese elutsükli jooksul saab muuta,
muutuda. See tunne, aga üldiselt, kui on linnaruum nagu
avalik ruum, kus ei ole seinu ja see ei ole nii tihe see heli,
siis mulle väga meeldib kuulda erinevaid inimesi,
et üks päev just olin pargis ülejõe pargis,
istusin väike piknik ja siis oli küll nii mõnus kuulata,
kuidas seal lapsed jooksid ja koerakesed
ja ratturid minu meelest need on sellised rõõmsad helid,
mis tekitavad hästi hea tunde sellise linnalise tunda,
et ma ikkagi olen linnas, et minu ümber on inimesed,
mulle hästi meeldib. Mulle tundub, et ma nagu otsin tegelikult inimeste lähedust
linnas nagu meeldib koos olla.
Aga, aga ma kujutan ette, et see ei ole kindlasti kõigi
jaoks niimoodi, et see on väga individuaalne. Millegipärast tundub ikka, et on eraldatud,
vähemalt kui tõesti kujutame ette, et meil on silmad suletud,
siis me kuuleme inimesi ühtedes kohtades.
Me kuuleme neid ka võib-olla seinte taga suletud ruumides.
Aga nii kui astuda tänavale, siis ma pean tunnistama,
kui ma kõrvade kõrvad kikkis mööda Tartut käisin,
siis ma kuulsin põhiliselt ikkagi autosid. Ma just tegin ka ükspäev kogemata oma elukaaslasele sellise eksperimendi,
et me läksimegi sinnasamma ülejõe parki ja siis istusime oma
piknikulinnakese peale maha ja seal on ju niimoodi,
et sul on, see maantee on taga, on ju seal kus on su Kivi
tänavotsa ja siis istusime seal ja siis mina mingi hetk,
ütlesin, et väga mõnus, aga et ma kuidagi ei saa ennast
lahti raputada selle eest, et taustal on kogu aeg autofoon.
Mu elukaaslane ütles, et absoluutselt ei pannud tähele seda,
et siis kui ma ütlesin talle, siis ta hakkas kuulma,
aga ennem seda ta keskendus lindudele ja oligi seal mingid
lapsed olid. Et ta ei kuulnud, et see on võimalik jah,
kuidagi sisse-välja lülitada seda autode fooni.
Aga see on, ma arvan küll, et on nagu selline taustal ikkagi
pigem nagu tekitab mingit tsensuurset stressi kindlasti,
et see on ikkagi häiriv heli.
Ma käisin ükspäev seal ülejõe pargis niimoodi ringi ka
sellise mõttega, et kuulata, et kust, et kui palju ma pean
liikuma jõe poole, et seda automüra enam mitte kuulda. Ja tegelikult tegelikult see park on üpriski kitsas,
aga kui ma juba läksin mingi 50 meetrit jõe poole,
sest ma ei kuulnud seda enam nii, nii häirivalt,
et, et on võimalik leida õnneks linnas kohti,
kus on ikkagi vaiksem, et ei pea täitsa välja sõitmata,
piisab mingist nurgatagusest. Automürast rääkides kuulame nüüd natuke pikemalt ühte faili lõpetuseks,
kus on üks võrdlus? Selliselt samalt kaubamaja kõrvalt see ülekäigurada,
mis tipptunnil meeletu autodevoog ja seal olla inimesena on
üsna raske, see helifoon on lihtsalt nii palju.
Kui sa lähed pool kuus hommikul sinna kuuled linnulaulu.
Et kas me suudaks kujutada üldse maailmas,
kus noh, linna tegelikult see on ikka päris linna keskus,
seal käib väga palju inimesi kus meil on ka võib-olla
õhtusel ajal kuuleme linnulaulu, on see võimalik? Ma arvan küll, ma olen kuulnud väga üllatavatest linnades
linnulaulu näiteks New Yorkis et mõtled,
et seal on nii palju inimesi, nii palju autosid,
aga sa ühel hetkel päeva aeg tekib see hetk,
kui sa mõtled, issand jumal.
Ma kuulan, Linda, et kuidas see üldse võimalik on.
Ja samamoodi Tartus ka ka Riia maantee ääres,
ma olen püüdnud küll tuttavatega vestelda kõndides
ja see kahjuks ei ole võimalik, sest et heli on nii vali,
et sa lihtsalt kuuled ainult seda, et see blokeerib mõtlemise. Et selles mõttes Riia maantee minu meelest.
Ma lähen alati mööda Vanemuise tänavat, ütleme nii,
et, et Riia maantee jah, väga keeruline koht,
kus kus ennast hästi tunda.
Aga ma loodan küll, et on võimalik, et autosid natukene kui ikkagi,
kuda mugavaid, alternatiivseid liikumisviise mina Tartus ei ole,
ainult rattaga näiteks.
Et kui rattateid rohkem teha ja need korras hoida,
siis ma arvan, et Tartus on nii palju inimesi,
kes hüppaksid sadulasse, sest ma näen neid inimesi juba praegu. Aga ma arvan, need on tegelikult palju rohkem,
kellel oleks lihtsalt vaja väikest tõuget,
et nagu seda mugavamaks teha.
Et mida rohkem ratastega sõidame, seda vähem on auto seda
väiksem on, et ma arvan, et Tartu puhul on,
ma olen väga lootusrikas aga võiks ikka neid rattateid
juurde ehitada, et ka eile veel. Aga ma ei kutsunud sind siia stuudiosse selleks,
et lihtsalt kurta, et Tartus on müra.
Ma tegelikult tahtsin teiega rääkida sellest,
et kuidas me üldse seda linnaruumi tajume,
et ma natuke tõin neid helinäitajaid selleks,
et noh, me tavaliselt võib-olla oleme harjunud,
et me vaatame võib-olla mõnest GPS programmist,
milline on meie marsruut? Vaatame silmadega, milline tänavate arhitekt,
tuur või palju lund on või kas lehed on juba maha tulnud
sügisel või kas lilled õitsevad kevadel.
Aga me ei pane tähele, et väga palju mõjutab seda,
kuidas linnas käitume, see, mida me kuuleme võib-olla ka,
mida me lõhna mõttes korjama õhust.
Kuidas inimene lõpuks seda linnaruumi tajub
ja mõtestab, on se silmadega kõrvadega või millega? Ma arvan, et silmad on kindlasti kõige domineerivam selle juures,
sest et ei tasu unustada seda, et väga paljud inimesed ju
kannavad ka klappe linnas ja ei kuulegi tegelikult need linnahelisid.
Ja ma arvan, et see on põhjusega, et võib-olla linnahelid
ongi nii, segavad mõnusamalt keskenduda mingile oma helimaailmale.
Aga ma täitsa julgustan ilma klappideta kõndima see kui
naturaalseid helisid kuulda, et see tekitab ikka hoopis
teistsuguse sidemes. Hakkad rohkem tähele panema, et minu jaoks iga jalutuskäik
muutub 100 korda põnevamaks, kui ma olen aktiivne vaatleja,
et ma olen huvitatud sellest, mis ma näen,
ma hakkan vaatama detaile.
Ma kuulan helisid, et mõtlen kaasa, jälgin inimesi. Et mul ongi tunne, et täiesti mõnus on linnas ringi liikuda
just ainult selle eesmärgiga, et vaadata,
kuidas see suhestub selle linnaruumiga, tihti ongi nii,
et päevad on täis pakitud seal kindlad eesmärgid,
kuhu sa pead minema ja siis üldjuhul linnas fokusseerinud sellele,
et kuidas nendesse kohtadesse kohale jõuad,
et kui sa lähed mõnda kohta, kus pole varem käinud,
siis kas vaata Google, Mapsi või siis sul on juhendid,
et sotsid, et kus seal see roheline maja on
või kus mingi kõrge puu on, mille juures pidi keerama,
et siis me fokusseerime väga kindlalt asjadele,
mis meid nagu aitavad selle lõppeesmärgini. Ja siis teine asi, mida me märkame, tavaliselt,
on see, et kui meil on midagi tee peal ees,
et kas on lumehunnik või Autoummik, või võib-olla see on hoopis mingi saiakeste lõhn
kohviku juures, mis paneb meid seisatama
ja tähele panema, et mis siin toimub, et kus ma olen
ja mis mu ümber toimub.
Aga üldiselt on ju väga kerge oma pähe ära kaduda
ja üldse mitte tähele panna.
Mis meie ümber on, et mina oma festivali korraldustööga
olengi võtnud enda eesmärgiks, et et festivali kasutada kui
sellist tööriista, kus sa saad luua kunstiteoseid,
aga ka sündmusi linnaruumis, mis ärgitavad inimesi,
et nad näevad mingit uut elementi, nad keskenduvad
ja see aitab neil märgata, mis seal ümber on
ja see tegelikult see elevus, mis tekib sellest,
kui sa suhestunud selle ruumiga, sul tekib mingi oma side
ja mingi omasena tugev emotsioon. Et see elevus on hästi mõnusas.
Lihtsalt öeldes rikastab meie argipäeva,
et see tekitab sellise mõnusa, mõnusa, kaasatud tunde
ja ja minu meelest igal inimesel on peas kaart oma linnaasjana,
kaardid on väga erinevad, et see võib olla väga kesine kaart,
kus peal ongi sinu eesmärgid, töö ja kodu,
halvimal juhul ainult.
Aga see kaart võib-olla ka hästi mitmekesine,
et seal võivad olla. Seal võivad olla kohad, kus meeldib vabal ajal käia üksinda
linna nautimas või kohad, kus sa teed sõpradega õues trenni
või külaskäigud ja kindlasti seal kaardi peal,
mis meie peas mängib väga suurt rolli nagu meie isiklik ajalugu,
selle linnaga, mingid meie mälestused, kus meiega midagi
juhtunud või kus me oleme kuskil käinud,
et selles mõttes öeldakse ju, et emotsioon on mäluvõti,
et et kui meil tekib kuskil kohas hea emotsioon,
kahjuks võib muidugi halbu emotsioone tekkida,
et siis jääb meie mällu hästi pikaks ajaks,
et et festival, onju ajutine formaat. Aga mina olengi ennast julgustanud sellega,
et kui ka ajutisel sündmusel või teosel on selline tugev emotsioon,
mis jääb inimesele, et siis tegelikult see käib temaga
aastaid võib-olla veel kaasas, et et see võib jääda mällu
väga pikaks ajaks ja kui sa seal linnas ringi liigud,
siis need asjad tulevad sulle meelde. Kartan mitmekesisem, et siis võiks öelda,
et, et kui meil on hästi palju olnud siin Eestis just
viimasel ajal sellist linnaruumi vaidlust,
siis selle juures ei tohiks unustada seda,
et linn ei ole mitte ainult silmaga nähtav mitte ainult füüsiline,
mis meil ees on vaid see koosneb ka teatud sellisest emotsioonist,
sellisest mõttekaardist, mõttemaailmast,
kuidas me tajume seda linna, et see on see tegelikult,
mis määrab, kuidas inimesed. Kindlasti enamik linnast on meie peas ja mina just kolisin
Tartus ja minu ja minu jaoks just nüüd muutus üks tükk
Tartust hoopis teistsuguseks, et ma juba mainisin täna seda
ülejõe parki, kus ma nüüd olen käinud istumas,
et ülejõe park on minu jaoks on talv, mitte kohta alati,
et ma olen elanud seal nii-öelda teisel pool jõge,
on ju seal raudteevool ja ja ülejõe park,
ma pole aru saanud, mis seal teha, see on selline piklik,
kitsas ja nagu veider on ju. Ja nüüd, kui ma elan, ma elan kivi tänaval praegu
ja see on minu kodu Parksi järsku, noh, kas see on minu
jaoks täiesti uus koht, et see on koht, kus ma olen esiteks avastanud,
et seal käib päris palju inimesi aega veetmas
ja park tekitab, minus on nii palju elevust,
et ma kohe tahan sinna minna ja seal aega veeta.
Et üks koht tegelikult saab sinu peas muutuda,
seda parki ei peagi ise ümber ehitama, et piisab sellest,
et sa ise kasutad seda teistmoodi või sa lood isikliku sideme,
et mina olen alati mõelnud linade peale,
kui inimeste peale et linna saab samamoodi tundma õppida kui
inimest ja samamoodi, kuidas mõne inimese puhul on nii,
et me tunneme teda hästi pinnapealselt ja võib-olla ei haagi
temaga eriti hästi sest tavaliselt on nii Ekuma inimest
tundma õppima nagu ka linna puhul siis me avastame tema
puhul väga palju põnevaid asju. Ja ma arvan, et linnadega täpselt sama pall sama moodi,
et on tegelikult väga palju, mida me saame ise ära teha,
et linnaseid muuta.
Põnevamaks.
Siinkohal ma muidugi üldse ei vähenda seda,
et linnas peab ka ehitama mõnusamaks, et see on ka väga
oluline oluline osa, aga ma arvan, linna elanikena me saame
ka enda kogemust tuunida. Mis võib-olla lõpetuseks, kas on mõni hästi lihtne soovitus,
et kui ma nüüd mõtlen selle peale, et noh,
sa ei pea tartu olema võib-olla Tallinn,
võib-olla Pärnu, võib-olla Narva äkki Kuressaare mis on
selline lihtne soovitus, kuidas siis õppida kasvõi oma
kodulinna paremini tundma? Mina ütleks praegu iga asja peale, et lihtsalt sõidame jalgratastega.
Ja teine asi on see noh ühesõnaga, et eesmärk avalikus
ruumis rohkem aega veeta, ütleme nii, see on eesmärk.
Ja jalgratas, ma arvan, väga hea viis, kuidas seda teha,
sest see on kasulik, see mõnus, tekitab hea tunde
ja sa jõuad kohale sinna, kuhu sa tahad,
tahtsite jõuda, siis järgmine aasta on see,
et võib-olla kutsuda sõbrad kokku, teha piknik
või leida linnast mingeid kohti, kus mõnus olla seal aega veeta,
miks mitte mängida pargis mingeid seltskonnamänge ei saa
kasutada seda ruumi, mis meile antud on,
sest üldjuhul on niimoodi, et ekslinnavalitsuse poolt
vaadatakse ka ju seda, et mida inimesed teevad,
inimeste tegutsemine annab neile signaali,
et kui me kõik tahame väga kangesti jalgratastega sõita,
et siis tehakse teid juurde, kui me meeldib väga pargis olla
ja siis tehakse pargid ägedamaks. Et selles mõttes oma käitumisega ikkagi saab näidata oma
meelsust ja kanda seda muutust endas, mida me tahame luua linnades.
Optimist. Täna selge, aga aitäh teile urbanist ja võiks öelda linnaarmastaja.
Kadri lind. Kuiv aitäh.
