Tervist, nüüd on minuga stuudios jahimees
ja ka jahimeeste seltsi tegevjuht, tegelikult Tõnis Korts.
Tere. Ja miks ma tahtsin teiega täna rääkida,
Tõnis on see, et ma saan aru, et jahimees tänapäeval teeb
oluliselt rohkem kui kunagi võib-olla 100 150 aastat
võib-olla rohkem tagasi.
Mina niisugune põline linnavurle, seda kõike ei tea,
kas te saate võhikule ka rääkida, et mida kõike jahimees
tänapäeval teeb? Jahimees teeb täna tõesti väga palju ja võib-olla seda võib
kokku võtta siis sellega, et, et see on selline praktiline
looduskaitse ja sellise bioloogilise mitmekesisuse kaitse
ja hoidmine.
Et see on võib-olla selline kokkuvõtvalt kõige parem
ja jahinduse ja jahipidamise tähtsus on olnud erinevatel
ajastutel erinev ja nüüd eriti just viimastel aastatel
viimasel kümnendil on hästi palju muutunud
ja võib-olla jahimeestelt on ka oodatud rohkem kui enne. Ja see üheks põhjuseks on siin igasugused haigused,
mis levivad ja siis on kliima soojenemine,
on loomulikult keskkonna muutused ja nii edasi siis
intensiivis tunud põllu- ja metsamajandus
ja kõik need nähtused ja mõjurid koos siis eeldavad ka
jahimeestelt sellist nagu suuremat panustamist
ja seetõttu me siis täna täidamegi lisaks sellisele ütleme
oma kvaliteetsele aja veetmisele keskkonnas ka selliseid
nii-öelda ühiskonna ootusi ja panustame siis keskkonda
ja bioloogilisse mitmekesisusse. No mida sa päriselt metsas tähendab, et noh,
ma arvan, et kõik kujutamatu jahimeest kuskil võib-olla noh,
buss õlas luuramas otsimas.
Aga need teised kõik ülesanded, kuidas nad päriselt metsas
välja näevad. No näiteks, võtame võib-olla kõige sellise Aru saada oma või näiteks sigade Aafrika katk.
Et see 2014 meile tuli, tuli suure hooga
ja hakkas ohustama siis meie kodumaist seakasvatust
ja tuli tegutseda, tuli tegutseda kiiresti,
sest metsad surid.
Laibad olid metsades, neid tuli matta.
Et nad ei haiseks ja nakkust ei levitaks.
Siis tuli küttida väga suurtes kogustes,
metssigu siin üle 30000, kõige rohkem küttisime aastas selleks,
et seda arvukust alla viia, et see haigus ei leviks. Ja, ja täna me jätkame seda tööd, tänane metssigu palju vähem,
arvukus on hõre, aga see haigus elab ikkagi vaikselt edasi
korta jällegi ilmneb siin kord seal ja me täna siis võtame vereproove,
toimetame laboritesse.
Kui on metsad kas siis positiivsed või antikeha positiivsed,
siis toimetame need jahimaade juures asuvatesse konteineritesse,
kus need viiakse siis hävitamisele ja kui seda ei ole
võimalik teha, siis maetakse. Nii et nii et see on selline töö ja lisaks muidugi noh,
näiteks kui ulukeid, ulukeid teatavasti ju järjest kasvab
juurde ja nad paljunevad kiiresti ka metssiga
ja ka teised ulukeid ja kindlasti iga eestlane teab kedagi,
kes teab kedagi, kellel on olnud näiteks maanteel
kokkupõrkeid või ohtlikke, olukordasid loomadega.
Ühest küljest on see intensiivse liikluse tulemus aga
teisest küljest on ka suurte arvukuste tulemus,
nii et ka siin on jahimehed siis ühiskonna teenistuses,
et et need arvukuse reguleerida, et ei ole ju mõistlik
mootorrataste ja sõiduvahenditega reguleerida näiteks
metskitse arvukust, sellepärast et aastas keskmiselt Eestis
hukkub ja toimub kokkupõrkeid metskitsedega,
siis viis kuni 6000. Et siin siis ka jahimehed vähendavad ja hoiavad seda
arvukust siis sellises piires, et neid õnnetusi ei oleks
võimalikult vähe.
Siis edasi rääkisime looduskaitsest.
Ega looduskaitse ei ole ainult see, et võetakse mingisugused
alad või liigid, elupaigad looduskaitse alla
ja midagi ei tehta tegelikult see looduskaitse tähendab ka tegevust,
vahel aktiivset tegevust ja kuna looduses on kõik omavahel
seotud läbi toiduahelate läbi keeru kate süsteemide siis
näiteks selles selleks, et kaitsta niitude
ja randade haruldast linnustikku tuleb seal hoida
väikekiskjate arvukus kontrolli all. Nii et noh, nii huvitav kui see ka ei ole siin jahipidamine
otseselt looduskaitse.
Et vähendada kiskjate arvukust, et kaitsta neid haruldasi
linde ja anda neile võimalus siis ka oma järeltulijate
üleskasvatamiseks või siis noh, näide siin lendoravamehel loom.
Et. Kõik need jõupingutused, mis on lendorava kaitseks tehtud
võivad luhta minna, kui, kui me ei hoia nugise arvukus
kontrolli all ja sellega jahimehed tegelevad koostöös siis looduskaitsjatega,
riigiga ja teiste huvigruppidega ja, ja noh,
seda loetelu võib siin pikalt jätkata. Aga ma tahaksin seda küsida ka, et tegelikult ju selline
jahihooaeg nii palju ma tean, jääb pigem ikka sügisesse.
Et mida kevadel üldse jahimees teeb, kas need ongi võib-olla
rohkem neid muid ülesandeid sellega seonduvad või,
või võib-olla vaatate eelmisele aastale tagasi
ja mõtlete, mida saaks paremini, mida saaks mida peaks
järgmine aasta tegema, mida te praegu teete? Jah, tegelikult jahimehel on seda tegevust ju aastaringi
ja ja isegi jahiaasta on tehtud ju nii-öelda looduse põhjal,
sest jahiaasta hakkab tegelikult mitte esimene jaanuar,
aga hakkab esimene märts, nii et see jahiaasta lõpeb
veebruarikuu viimasel päeval ja ta on just niimoodi saetud
siis nii-öelda looduse rütmidega ja noh,
tegelikult on ju niimoodi, et et see suur jahihooaeg hakkab
tõesti siis sügisel ja käib siis sügisel
ja talvel jookseb siis siia veebruaris see välja,
et aga aga noh, ütleme üksikud tegevused käivad aastaringi,
et seoses sellesama sigade Aafrika katkuga tegelikult on
meil siis noh, mitte ainult õigus, aga ka riigi poolt siis
kehtestatud kohustus aastaringseks küttimiseks
ja hoiame seda arvukus siis pidevalt nagu sellel
populatsiooni silma peal ka ka kevadel. Et loomulikult jahimeestel oma eetika oma eetikakoodeks,
seda nimetatakse jahinduse heaks tavaks ja seal on meil
kodulehekülje peal ka saadaval eri keeltes.
Et seda koodeksit jälgides siis.
Me tegutseme ja, ja noh, näiteks hallhülgejaht ju algab
alles siin 15. aprillil ja ja ütleme, meil on Eestis ka väga
jõudsalt levimas võõrliigid näiteks kährikkoera mink,
kellel on ka siis kehtestatud aastarinne küttimine,
et neid loodusest eemaldada ja anda meie liikidele võimalus
ja sellega ka jahimehed siis jõudumööda tegelevad. Kuidas saab kõige parema jahisaagi, ma mõtlen lihtsalt puht
sellest mõttest ka, et kas peab minema hommikul vara metsa,
mis seal metsas peab tegema, kas peab ennast varjama milline
selline elementaarne metsas liikumine aegade
ja muu suhtes mille peale jahimehed kogu aeg jahil mõtlevad? No eks see jahindus ütleme, valdkonnana jahipidamise
tegevusena ei ole ju midagi loodusest eraldi,
et see kõik ongi üks suur looduse osa ja tegelikult ütleme
kõik kiskjad näiteks ju peavad jahti ja inimene on ka noh,
kas võiks just öelda kiskja, aga inimene on looduse osa
ja tegelikult need käitumised ja ja need kõik on talle omased.
Et kui, kui jahimees metsas liigub, seda eelkõige ikkagi jälgib,
jälgib seda loodust ja jälgib, et selle jahipidamise käigus
oleks nagu kõik selles mõttes kontrollitud,
et tekitaks ülema ülemäära sellist segamist loodusesse
ja ta üritab ikkagi sinna sisse sulanduda. Eks jahiõnn sõltub ka sellest, et kui hästi sa loodus tunned
loodushääli ja, ja loodusesõnumeid ja, ja kui hästi sa
sellest aru saad ja, ja seda kõike jahimees jälgib
ja mõtleb ja noh, eelkõige see looduses ja keskkonnas
viibimine on ikkagi ju selline kvaliteetne aeg,
kus siis tegelikult saab mõelda, noh, mitte ainult jahimõtteid,
aga, aga tihtipeale ka igasuguseid muid mõtteid
või siis olla üldse mõtete vaba. Ja see jahisaagi saamine ei ole ju eesmärk,
et tegelikult eesmärk on ikkagi see, et,
et suhelda, olla, olla olla looduses ja tunda selle selle osana,
tunda sellised ürgsed ürgsed, kutsed, mis tegelikult
inimestele omased on. Võib-olla lõpetuseks küsiks sealt nii, et kas kõik inimesed
ilmselt ei taha hakata jahimeheks, ei taha ka jahile minna.
Aga need viimased asjad, mis räägid, mis te räägite sellest,
et kuidas see mõte on olla osa loodusest
ja seda kõike sisse võtta?
Kas oskate inimestele soovitada ka, kuidas seda teha,
et võib-olla püssiga jahile ei peaks minema
või või äkki saab kaasa tulla, et kuidas saab seda kõike
laiemas mõistes jahindust võib-olla tänapäeva tihti linna
inimesteni tuua isegi siis, kui võib-olla nad ise ei mõtle
jahimehe ameti peale? Siin on võimalusi palju, et kindlasti on,
on kõik huvilised teretulnud kaasa jahile on ju olemas
selliseid ühisjahid, kus on aja ja ta võib ka niisama kaasa tulla,
aga ega see noh, inimestel on ju omane see,
kes on siis korilased näiteks rohkem, kes on kütid ja,
ja selline seenel marjul käimine on ju hästi paljudele
meeltmööda ja kalal käimine ja et, et siin on neid variante palju,
aga, aga lihtsalt noh, ütleme kui minna kas marjule
või seenele või kalale või jahile, et see on nagu hea põhjus
minna loodusesse ja sealt juba hakkavad asjad ise juhtuma,
nii et kõige tähtsam on saada sellest linnakeskkonnast välja ja,
ja hea põhjus ongi mingi eesmärk näiteks marjule minna
või seenega või jahile kalale. Et see aitab niimoodi mobiliseerida ja noh,
tänapäeval on see tendents ka jahimeeste hulgas,
et hästi palju on naisküttetulemusi viiendik kuni kolmandik
ise mõningatest gruppidest ja, ja see on väga huvitav
tendents üle kogu maailma ja seda on seletatud siis sellega,
et naisterahvastel on, on arenenud see selline kuidagi
populatsiooni siseselt inimestel selline mure
ja vastutus keskkonna eest ja sellepärast praegu tuleb
järjest rohkem naisterahvad ja see on, see on väga teretulnud. Aga selge aitäh teile nende lühikese ülevaate Eesti
Jahimeeste maailmast jahimõtetest.
Tõnis Korts, jahimees ja jahimeeste seltsi tegevjuht.
Aitäh kutsumast.
