Politico teatel räägivad NATO ametnikud,
et Venemaa võib-olla mineerinud lääneriikide merealust taristut.
Kaitseminister Hanno Pevkur kinnitab, et pärast läinud
sügisel toimunud Nord Streami gaasitorude plahvatusi
vaatasime merevägi Eesti-Soome gaasitoru samuti meid
ühendavad merekaablid üle. Praegu me saame olla kindlad, et seal midagi eriskummalist
ei ole, aga me oleme ka koalitsioonis kokku leppinud selle,
et me peame nüüd edasise tegevuse ka selgeks saama.
Minu arusaamine on see, et see peab olema eelkõige siis
nii-öelda kaablite ja torude valdajate küsimus
ehk kui Elering vastutab näiteks nende kaablite,
siis ka tema peab vastutama selle eest, et seal oleks
selline püsiv kontroll peal, kui on midagi kahtlast. Loomulikult reageerib merevägi või keegi,
kes on selleks pädev. Merealuse taristus eiramiseks on Pevkuri sõnul laias laastus
kolm võimalust. Esimene võimalus on see, et sa teed sellist pistelist
kontrolli üsna harva vaatad, et kõik on nii nagu endi
selleks on olemas spetsiaalsed seadmed peal,
ei ole midagi nii-öelda raketiteadust. Teine võimalus on sarnaseid kontrolle lihtsalt tihedamini teha. Ja kolmas võimalus, mis või kallim on siis see,
et paigaldatakse sensorid, osad on need,
mis hõljuvad vees, mis jälgivad siis nii-öelda toru ümber toimuvat,
osad on need, mida on võimalik panna otseselt siis toru
või kaabli külge, nii et pigem on küsimus selles,
et milline see riskihinnang, ohuhinnang,
milline tee valida ja loomulikult finantsides. Oleks tavapärane olukord, võiks Pevkuri sõnul torud kaablid
korra aastas üle vaadata. Praeguses olukorras vaatama, et kuidas meil regioonis
tervikuna on, et ega meil on kaableid ka eestirootsi vahel,
meil on Läänemeres väga palju kaableid ja ma arvan,
et siin, tegelikult ka NATO-s tervikuna,
me arutame seda, et kuidas seda helist kriitilist infrastruktuuritaristut,
et kuidas sellele tervikuna nagu ka kogu Läänemeres läheneda Eleringi juhatuse liige Kalle Kilk ütleb,
et küsimus pole nende jaoks uus.
Ka tema sõnul on tehnilised lahendused olemas. Aga tegelikult lõpuks tuleb kokku leppida,
mida me sellise jälgimisega saavutame, sest jälgimine
iseenesest ei taga, selle taristan kuidagi turvata. Kilki sõnul tuleb kokku leppida, mis saab siis,
kui sensorid või sonar midagi leiab.
Lisaks peab arvestama, kui palju lahendused kokku maksavad
investeeringutele näiteks sensoritele ja sidelahendustele.
Lisaks tuleks tasuda ka päris suured jooksvad kulud. Kui suudetakse defineerida seda, et mis on saadav kasu
ja mis on sellega kaasnev kulu, et siis sellel tervikpildile
saab siis otsa vaadata Londonis mõistlik,
kui me oleme rääkinud oma lähinaabritega
ja nendel selliseid sensoreid, vähemalt nad ei ole ütelnud,
et nad kasutavad võimalik, et seda peetakse nii tundlikuks teemaks.
