Tere algab lastesaade, hea on teada, täna läheme Kadrioru parki.
Sest mida soojemaks lähevad kevadilmad, seda rohkem kõlab
õues linnulaululindude rändamisest, räägib Tartu Ülikooli
linnuökoloog Marko Mägi.
Miks ja kuidas linnud rändavad ja kuidas nad oskavad just
Eestisse tulla? Siin on praegu taustaks kuulda igasuguseid toredaid linde.
Ma ei tea, kas te need ära tunnete?
Minul on nad kõik tuntud.
Siin on praegu rasvatihased ja kaelustuvid
ja eriti palju on siin kuldnokki laulmas.
Ja need linnud ei ole meil siin aasta läbi olemas,
nad on kuskil kaugetel maadel, vahepeal võib öelda,
et suvitamas käivad Lõuna-Euroopas mõned kaugemad linnud
käivad ka võib-olla Aafrikas. Aga need, kes meil siin praegu on näiteks rasvatihane,
tema väga kaugele ei käigi.
Rasvatihaste olete kindlasti ka talvel näinud kuskil
söögimajade juures.
Ja tema ei viitsi väga kaugele lennata.
Võib-olla läheb?
Korraks käib Lätis ära mõned kaugemad linnud,
võib-olla jõuavad ka Pariisi välja. Aga kaugemale nad väga ei viitsi minna.
Ma ise olen elus rõngastanud tuhandeid ja tuhandeid rasvatihaseid,
kas te teate, mis tähendab lindudel rõngast? Et te panete linnu jala külge variety mingi rõnga,
siis sellega te näete, kuhu ta lendab ja siis ta tulede taga
pärast ära. Täpselt nii me paneme linnule ühe metallist rõnga,
pannakse ka plastmassist rõngaid ja sinna rõnga peal on
kirjutatud väike koodnumbrid.
Ja siin on kirjutatud ka näiteks Eesti rõngastele on
kirjutatud peale Estonia Matsalu selle järgi kõik inimesed
tunnevad ära, et see lind on rõngastatud Eestis.
Ja kui see lind läheb kuskile rändama ja ta kuskil kinni
püütakse mujal, kas Euroopas või Aafrikas
või mõni lind ka võib-olla Indias ja seal mõni linnuhuviline näeb,
et ahah, sellised numbrid on sinna peale kirjutatud,
siis ta kirjutab teatud inimestele kohe. Ma sain sellise linnu kätte sellise rõngaga
ja siis ta saab teada, et see lind rõngastati näiteks Eestis
sellel ja sellel kuupäeval ja ta on lennanud siis järelikult
tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid nii kaugele.
Anname linnule nagu isikukoodi, nii nagu teil kõigil on
isikukood ja anname meiega linnule isikukoodi.
Aga rasvatihane on üks selline väike rändaja.
Meil on linde, kes lendavad hoopis kaugemale. Meie lindudest näiteks meie rahvuslind suitsupääsuke,
nemad lähevad suve lõpus hoopistükkis Aafrikasse Lõuna-Aafrikasse.
See on ikka päris kaugel ja tükk maad tuleb lennata.
Sinna lendab ikka mitu kuud.
Nii et see võtab palju aega.
Aga mõned linnud seest on üks tore lugu,
et räägitakse, et rukkirääk läheb jala Aafrikasse
ja tuleb sealt tagasi. Sest et keegi pole teda väga lendamas näinud.
Aga see on selline rahvajutt, sest et seal hind ongi väga
varjuline rohus peidus kogu aeg ja lendu väga ei tõuse
ja seepärast vanasti arvati, et ei näe sellepärast rukkirääku,
et ta läheb jala minema, aga tema läheb Aafrikasse talvituma,
nii et Aafrikasse naljalt jala kohale linde jõuavad ikkagi lendab,
vahepeal aga tähendab see salaja.
Nii et me ei näe teda. Paljud linnud lendavad öösel siis, kui meie magame,
sest et siis on natukene turvalisem.
Ja siis on mõnel linnul ka võib-olla parem maamärke lugeda.
Või siis taeva.
Sest et mille järgi linnud lendavad, osad vaatavad taevasse,
vaatavad, kus tähed on, mis seisus, kas nende järgi sihti seada.
Ka öösel need linnud, kes öösel rändavad,
nemad ei magagi, nemad on öösel üleval ja lendavad ringi,
lendavad kas siis lõunamaale või lendavad lõunast tagasi,
meie juurde. Aga tegelikult On lindudel küll üks kaval nipp,
kuidas öösel magada, isegi nad lendavad.
Nimelt lindude aju on selliselt ehitatud,
et kui nad tahavad, siis nad suudavad pool aju välja lülitada. Et poola ajuga magavad, aga poolega kontrollivad enda
lendamist ja siis, kui on päev siin, magab teine pooleni. Jah, nad suudavad enda aju välja lülitada niimoodi,
et on mõned linnud, kes rändavad näiteks Alaskalt
Uus-Meremaale üks vigle, kes on lennanud 11 päeva jutti üle
vaikse ookeani ja seal ei ole väga palju maandumisvõimalusi.
Sest et ookean on all ja kui sa seal peaksid kuskil maanduma,
siis tõenäoselt upud ära.
Ma arvan, et tema küll peab vahepeal niimoodi tegema,
et ta lülitab pool aju välja ja siis teise poole ka veel
hoiab kurssi. Vaatab, mis toimub ja kuhu edasi lennata.
Tegelikult see käib lindudele hästi kiiresti,
ta lülitab korraks ajupoolkera välja ja siis jälle lülitab
sisse tegev hästi kiiresti, mitte niimoodi,
et ma nüüd terve päeva olenenud poole ajuga.
Ei, nad käivad seda hästi kiiresti.
Ja vot niimoodi õnnestub meil pikki vahemaid läbida,
aga paljud linnud muidugi ei suuda pikki vahemaid läbida
ja nemad teevad vahepeal pause. Peatuvad kuskil näiteks kas karjamaadel,
põldudel, märgaladel teevad peatused keha kinnitada,
kõht täis süüa, rasva koguda ja siis jälle edasi lennata.
Ja mõnikord nad teevad inimestele päris palju tüli,
niimoodi. Näiteks Eestis.
Mõnikord räägitakse, et haned tulevad meie põldudele
ja söövad hästi palju siin taimi.
Aga nad tulevad siia sellepärast, et nad hakkavad Euroopast
tulema ja siis, kui nad meie juurde jõuavad,
siis on neil parasjagu just kõht tühjaks läinud. Ja siin on just õige aeg peatust teha, et kõht täis
ja see on nagu neile tanklapeatus.
Nad on siin võib-olla nädala, mõnikord võib-olla natuke kauem,
söövad kõhu täis ja siis paratamatult nad kipuvad ka
põllumeeste põldudele minema, aga kui neil kõht täis on,
siis nad võtavad jälle tuule tiibade alla
ja lendavad edasi põhja poole. Aga mis veel lindude rände juures on huvid.
Huvitav on muidugi see, et lindude ränne on aja jooksul väga
palju muutunud ja meie teadmised sellest on väga palju muutunud.
Näiteks vanasti arvati, et linnud ei rändagi mitte kuhugi,
valjad, nad lähevad talveks magama kas koobastesse
või poevad kuskil veekogu põhjamutta.
Nagu konnad.
Vanasti arvasid isegi Kreeka filosoofid niimoodi,
et kui linnud ära kaovad näiteks suitsupääsukesed,
kes läksid õhtul roostikku magama ja inimene nägi,
et nad läksid sinna roostikku. Ja hommikul, kui inimene vaatama läks, neid ei olnud enam
ühtegi lindu roostikus ja siis inimene tegi järeldused,
Younad sinna veekogu põhjamutta, magama läksid
ja kevadel jälle, kui ilm soojaks läks, siis tulid linnud tagasi.
Inimene nägi, et linnud on jälle siin ja arvas,
et ju need linnud siis tulid sealt mudast välja
ja on nüüd tagasi.
Aga loomulikult nii see ei ole, sest need linnud varahommikul,
enne kui inimene jõudis neid vaatama minna,
jõudsid ära minna ja nii tekkis vale arusaam,
aga see, et linnud rändavad, sellest tekkis meil teadmine üldse. Tegelikult sihuke täpne teadmine, võib-olla ainult sajand
tagasi natukene rohkem kui Euroopast leiti üks valge toonekurg,
kelle kaelast oli läbi lastud üks nool ja see nool oli pärit Aafrikast.
Ja siis tekkis teadlastel mõte, et miks on selline Aafrikast
pärit nool ühe Euroopa valge toone kaelas.
Ja siis nad muidugi arvasid, et äkki see toonekurg tuli
Aafrikast ja nii oligi.
Ja peale seda, kui lind hakati rõngastama aktiivselt,
mida on tehtud umbes 100 aastat, siis saadigi teada,
jah, linnud rändavadki niimoodi ühest kohast teise. Aga täna on meil muidugi olemas sellised peened
tehnoloogilised vahendid, mille me saame lindudele selga
panna või jala külge nagu väiksed telefonid neile kaela
riputada mis annavad meile kogu aeg signaale,
kust need linnud käivad, mida nad teevad,
kus nad peatuvad, kellega nad läbi käivad mida nad võib-olla
isegi söövad.
Ja nii oleme me näiteks teada saanud, et mõned linnud,
keda me arvasime, et nad lendavad siit meie juurest
võib-olla Antarktikasse talvitama, siis tegelikult nad
suudavad läbida selle ajaga veel nii pika vahemaa,
et ausalt öeldes mina olin täitsa üllatunud,
kui ma teada sain, et üks ramp tiir võib ühe aastaga läbida
umbes 90000 kilomeetrit. Millised linnud ei rända ja on ka selliseid linde,
kes ei rända.
Kui me räägime eesti lindudest, siis meil on päris suur hulk linde,
selliseid, kes ei lähe neil talveks mitte kuhugi.
Näiteks meie kanalised, mitu kodukana, kodukana on niikuinii
kogu aeg kodus tema kuskile rända, aga meil on metsas ka
kanalisi näiteks metsis teder, laanepüü,
nemad on sellised, kes on meil aasta ringi kogu aeg siin
ja siis on ka meil näiteks varesed, keda me näeme ju
tegelikult aasta ringi ja kelle kohta arvatakse ka,
et ju nad on siis aasta ringi meil siin. Aga see on petlik, sest et meie, varesed sageli lähevad
lõuna poole natukene talveks ja meile tulevad siia Soomest
näiteks varesed aga selliseid teisi linde,
kes ei lenda ringi, neid veel enamus, kui te vaatate neid linde,
kes meil talvel toidumajade juures on, siis need on
enam-vähem sellised linnud, kes väga palju ringi ei liigu.
Natukene siiski, aga suure osa ajast on nad enam-vähem ühe
koha peal paigal. No kuidas ikkagi on niimoodi, et need linnud oskavad just
siia Eestisse tulla või et kas see on neil teadlik otsus
võinud kogemata jõuavad siia igal kevadel? On ka selliseid linde, kes jõuavad kogemata,
aga need on väga üksikud enamus lindiga,
nad teavad, kuhu lähevad ja kuidas nad seda teavad.
See on teadlaseid huvitanud juba väga kaua-kaua aega.
Ja me teame tänaseks, et väga paljud lindude teadmised on
olemas ütleme niimoodi, nad teavad seda geenide põhjal
sünnile aastasadade tuhandete jooksul juba geenides
talletunud teadmine. Näiteks kui teie tahate minna väikesele kodusele rändele
ärkate üles, hommikul mõtlete, kõht on tühi,
kus on külmkapp, Te ei hakka mõtlema, et külmkapp on nüüd
seal kolm sammu edasi siis vasakule, natukene
ja veel kolm sammu edasi, siis avan ukse,
ei saanud sealt näiteks jogurti kätte.
Te ei mõtle selle peale, te teate, kus seal on lindudel,
umbes samamoodi nad ka ei hakka mõtlema,
et huvitav, kuidas ma saan siit Lõuna-Aafrikast nüüd Eestisse. Kas ma peaksin nüüd natuke 50 kilomeetrit vasakule lendama,
50 kilomeetrit paremale?
Ei no niimoodi päris ei mõtle, nad lihtsalt teavad,
et suundun umbes seal ja peab sinna minema hakkama.
Ja siis vastavalt, kuidas ilm on, kuidas tuuled puhuvad,
vahepeal vaatavad võib-olla taevatähti ja kindlasti vaatavad maamärke.
Linnud ei lenda ju kuskil kosmoses, vaid ikkagi reeglina
üsna madalale, et nad näevad ka maapinda
ja õpivad maamärkide järgi, kus need rajad lähevad,
kus lendama peab. Kui kevadel vaadata taevasse ja näha neid saabuvaid
rändlinde siis nad lendavad nii ilusas kolmnurgas,
kuidas see võimalik on? Seda peaks võib-olla lindude käest küsima,
et kuidas te nii täpselt oskate lennata,
aga tegelikult on asi üsna lihtne.
Need, kes kolmnurgas lendavad, need on reeglina suured
linnud ja neil on lendamine suhteliselt energiakulukas
ja selleks, et kergem lennata oleks, siis nad võtavadki
sellise kolmnurga kuju.
See esimene lind, kes seal kolmnurga eesotsas on,
see peab selle raske töö ära tegema tema nii-öelda
tuulelõikaja ja need, kes tema taga lendavad,
need kasutavad ära neid õhukeeriseid, mis ees lendajad,
sest tekivad ja selle tõttu on natuke kergem lennata,
lihtsalt ülestõstejõud on kergem. Ehk siis, et kolmnurk on rohkab aerodünaamiline,
kui lihtsalt jääb parv. Just täpselt nii tasub olla seal kolmnurga tagumises otsas,
seal on natukene kergem lennata, aga linnud vahetavad seal
kolmnurgas ka positsioone.
Ja väiksed värvulised nemad üldse ei lenda kolmnurgas,
vaid lendavadki parvedes.
Nii et Ma ei tea, kas nad siis ei oska neid moodustada
kolmnurki või neil lihtsalt ei ole seda vaja. Linnuökoloog Marko Mägi rääkis lastele lindude rändamisest.
Saate tegid Emma Tamm. Jälised päevilt.
