Tere õhtust, head vaatajad. Valitsuse maksutõusu ideed on riigikogu sisuliselt katkestanud,  tööd praktiliselt enam teha pole võimalik. Millise pilguga vaatavad ettevõtjad Toompeal toimuvat  niinimetatud maksudebatti ja kuidas Eesti majandus tõusule viia? Esimene stuudio alustab. Tööandjate volikogu juht Kaire aalo tere tulemast saatesse. Millise pilguga teie seda maksudebatti toome? No ma ütleks, et see on liialdus, et seda üldse debatiks kutsuda,  et teil ju ei ole debatt isegi alanud, et hetkel nii-öelda  vaieldakse protseduuriliste küsimuste üle,  mis sisuliselt tähendab sellist jonnimist  ja punnimist. Siin saates kõlab ka edaspidi irooniat. Kindlasti opositsioon heidab ette siis kiirustamist,  maksumuudatuste kokkusidumist, mõjuhinnangute puudumist,  noh ühesõnaga valitsuse teerullipoliitikat on see selline  tavaline poliitiline mäng või, või on tegelikult põhjendatud kriitika? Kui me mõtleme nendele muudatustele, jättes kõrvale selle,  et kas need on õiged või valed, siis tegelikult ikkagi  nii suured muudatused tuleks vähemalt inimestele selgeks teha,  et mis siis läheb paremaks, kui midagi sellist tehakse. Et täna ainus ju argument tsioon, mida me oleme kuulnud,  et siis läheb eelarve tasakaalu. Aga Eesti inimene, kes tegelikult vajab tihti  ka isegi laenunõustaja abi selleks, et oma isikliku  rahakotiga hakkama saada, tegelikult ei suuda mõista tihtipeale,  et mis siis see riigieelarve ikkagi nagu tähendab et,  et vähim pidanud olema ikkagi see nii-öelda mõjuanalüüs ja,  ja andma ka inimestele sellise selge selgituse,  et miks sellist pingutust, miks selliseid muudatusi on vaja,  aga ettevõtjate vaates loomulikult siin on nagu kaks poolt,  et ei ole võimalik kooskõlastada midagi,  mis sulle saadetakse tutvumiseks kolm päeva. Ja teine asi, me ei väsi kordamast, et palun ärge tehke muudatusi,  mis jõustuvad poole aastaga, see tundub küll,  et oh, mis siis on pool aastat äris pool aastat on nii,  et, et see on ju nipsti läinud. Aga sellepärast te saite need kolm päeva,  et tutvuda, oma ettepanekuid teha, sest et muidu oleks  võib-olla nii-öelda poole aasta asemel kolme kuuga jõustunud  need muudatused. See oli kingitus teile tegelikult. Eks me oleme harjunud nende kingitustega,  aga, aga tempo tõuseb, tõuseb tempo, tõuseb,  et kui vahel saad nädala saad jõuludeest uue aastani,  siis nüüd kolm päeva ikkagi on sellise paketi juures ikkagi  ebanormaalne tempo. No ma saan aru, et tööandjad näevad selles tegevuses sellist  väikest vastuolu koalitsiooni plaaniga parandada poliitilist  töökultuuri ja ega opositsiooni siin tagasi ei hoia. Noh, ütleme, et poliitikute osas tahaks öelda,  et eks pada sõimab katelt, et eks neid on teinud  ka täna opositsiooni olevad poliitikud, et pigem ikkagi  vaataks seda sellest seisukohast, et et me tahaksime,  et me saaksime vähemalt aru, mis juhtuma hakkab. Ja kui kuulata neid kokkuvõtteid, mis tegelikult tulid öösel vastu,  siis seda seadusepaketi nii-öelda riigikogusse viimist,  siis need on vastuolulised, sealt on vastuolusid  nii nende hotellide ja majutushajutuste käibemaksu osas aga  ka mujal. Kas see kõik tasub ennast ära ja kas ta tegelikult  on ikkagi nii-öelda seda eelarvet toetav? No kes nüüd tegelikult sammu tagasi astuma peaks,  kuidas ikkagi nii põhimõttelisi valikuid targalt langetada? Ma arvan, et see targalt langetamine on üks teema,  seal tuleb ikkagi kaasata neid osapooli,  kes tegelikult suudavad võib-olla anda seda informatsiooni,  mida sellised kabinetis töötavad inimesed ei,  ei suuda anda, ehk et ma ütleksin, et ikkagi sidus rühmade  kaasamine oleks selline hea tava, kus siis kui see puudutab ettevõtjaid,  siis kaasa, aga ettevõtjaid jah, loomulikult vaateid  ka ettevõtjatel on erinevaid, aga võib-olla sealt  ka saab kõik need riskid kätte ja teine pool ikkagi püüda  siis ka seda nii-öelda menetleda selliselt,  et vaatamata sellele, et meil on väga suur enamus täna  Riigikogus koalitsioonil. Ma arvan, et ka need inimesed, kes on valitud nende Eesti  elanike poolt, kes ei osutunud nii-öelda koalitsiooni,  pääsenuks ka need inimesed peavad oma valijate huve esindama  ja suutma saada aega sellel teemal tegelikult ikkagi arutada. No praegu arutatakse riigikogus küll kõikvõimalike teemade üle,  aga ma saan aru, need, see maksupakett ei ole tingimata seal fookuses,  aga räägime natukene nendest maksudest. Käibemaksu mõju majandussektorile, sektor teeb väga jõulist  lobi on väga näha tav, mis te arvate, kas see maksutõus  peaks tulema ja, ja kas see tuleb? No käibemaksutõusu üle ma ütleks, et täna vaadates seda,  kuidas Eestis tarbimine on endiselt eratarbimine ennekõike  on väga kõrge just täna nägin Swedbanki analüüsi sellel  teemal siis kahtlemata sellise käibemaksu. Meie rikkam elanikkond ilmselt neelab alla,  aga, aga küsimus ongi selles, et et kõik need muudatused  võivad meid etteandamatult mõjutada just maapiirkondades  nii-öelda riigi äärealadel, kus ei ole väga kindel,  et need inimesed kõigi nende muudatuste osta ei jää veel  veel vaesemaks, kui nad täna tegelikult on. Kuidas siis teha maksutõusud eelarveaukude lappimiseks,  mis ma usun, te olete nõus, on, on tegelikult Eesti riigi  rahanduse jätkusuutlikkuse mõttes hädavajalikud selliselt,  et noh, needsamad äärealadel elavad inimesed  või väiksema sissetulekuga inimesed kannataksid vähem,  mis need variandid seal üldse on? Eks siin on palju räägitud varamaksudest,  et kahtlemata. Mitte nüüd, esindades siin oma isiklikku arvamust kahtlemata on,  on Eestis ruumi varamaksudeks, et et ikkagi nii-öelda mitte  võtta kõigilt ühtlaselt, vaid ikkagi maksustada mingil  määral rohkem selliseid nii-öelda varasid,  mida sa otseselt ei kasuta oma igapäevaseks eluks tegevuseks. Ei ole sinu elukoht, ei ole sinu igapäevased asukohad. No eks inimestel on ju aegade jooksul kogunenud mitu elamispinda,  on inimestel rohkem autosid, kui neil tegelikult vaja läheb,  et võib-olla ongi huvitav see, et näiteks automaksu osas,  mis tegelikult võrreldes nende teiste muudatustega on köömes,  aga, aga kuna ma ka ennustasin, et see saab olema üks kõige  emotsionaalsemaid Just seetõttu, et osade jaoks on auto suurus oluline,  teiste jaoks on oluline, et üldse olemas on. Ehk et jällegi see saab olema selline hea lakmuspaber,  et kuidas me näiteks selle automaksu lahendame,  nii et, et me ikkagi konkreetset eesmärki täidame  selle maksuga mitte lihtsalt raha kogumist. Kas te olete koalitsioonileppest nüüd leidnud need punktid üles,  mis Eesti majandusele uue hoo annaks? Paraku neid asju seal väga oluliselt ei ole,  et oleme tõesti lugenud, seal on palju häid mõtteid. Ma näiteks olen väga nõus paljude selliste kestlikkuse ja,  ja keskkonnateemadega, mis seal koalitsioonileppes on  ja on, on mitu punkti ka, näiteks tervishoiu  ja hariduse osas, mida, mida tegelikult ma usun,  et kõik toetavad, kui ellu hakatakse viima. Aga päris sellist majanduskasvu teemat on seal väga vähe,  et kui me räägime, et mis seda majanduskasvu peaks  tegelikult siis tagant tõukama on, on, ma näen,  et lähiajal on see ikkagi innovatsioon, siis kestlikkus ja,  ja siis ka digitaliseerimine. Ja arvestades seda olukorda, kus me täna oleme,  kus me oleme olnud kaks kvartalit järjest majanduslanguses  ainsa riigina Euroopa liidus siis me ikkagi peame tõsiselt  sellise maksupalagani asemel tegelema ka sellega,  et kuidas me selle joone jälle üles saame. Aga aidake siis natuke poliitikuid, mis sealt  koalitsioonileppest puudu on, paar paar lauset,  võib-olla õnnestub tööd alustavatele ministritele nii-öelda  kaasa anda. Kui ma lähen selle innovatsiooniga teele,  siis seal kahtlemata on võib-olla abiks meie tööandjate algatus,  kus on välja töötatud siis nii-öelda asjatundjate abiga  innovatsiooni trepp, et kuidas üks ettevõte saab ära määrata,  et kus tema oma innovatsiooni teekonnal on. Isegi seal koalitsioonileppes oli, mõned tegid  selle üle nalja lausa. Nad võivad nalja teha selle üle võib-olla mitte mõistes seda,  et mis selle termini taga on, aga tegelikult seal taga,  mis selle eesmärk on ikkagi see, et koos riigiga püüda teha  selline keskkond, et ettevõte, kes siis on innovatsiooni  kuhugi jõudnud, saab ka tuge, saab ta siis koolitust? Ta saab aru, kus ta seda saab, just ennekõike täna,  see kõik on väga killustatud laiali. Aga võib-olla isegi rohkem on see kestlikkuse teema,  et kuna me oleme Eestis väga maas sellise üldise nii-öelda arusaamisega,  mis see kestlikkus on väga paljud seovad kõik hädasid  maailmas rohepöördega. Ehk et ka seal on hoiakute muutmine inimestele selgitustöö,  ettevõtete toetamine ja uute ärimudelitele üleminek,  et, et need toetused jõuaks õigetesse kohtadesse,  nad ei oleks liiga bürokraatlikud. Aga võib-olla paar asja, mis võib-olla viimastel aastatel on  väga-väga pinnuks silmas, on olnud see, et,  et kuidas uusi investeeringuid Eestisse saada. Ja kui me vaatame, et miks välisinvestor peaks Eestisse investeerima,  siis ega neid põhjuseid ei ole, et seadusandlus muutub. Nii kaua kui mina olen äris olnud nii kaua ma olen  kirjutanud oma oma omanikele ja omanike esindajatele riskina  number üks või kaks, et, et ettearvamatu seadusandlik  keskkond ja, ja see on alati ka tõeks osutunud. Ja kõik need menetlused, mis võtavad terve elu ja,  ja kõik muud asjad. No seda ettearvamatust või õigupoolest siis planeeritud  muutust te ju tegelikult ka sellelt valitsuselt ootate,  töölepinguseaduse kaasajastamine on üks märksõna,  mida ma olen ettevõtjate poolt kuulnud, mis te  siis tahate inimesi lihtsamini lahti lasta? Ei, ma arvan, et mitte, selles ei ole küsimus,  vaid täna on ikkagi Eesti väga selgelt töövõtjate turg  ehk et tööjõupuudus on endiselt, mis tähendab,  et inimesed, kes tulevad tööle üsna paljuski,  dikteerivad seda, et kuidas nad tahavad töötada,  kas nad tahavad töötada kodukontoris, kas nad tahavad saada  endale kiike ja, ja kiik hobust endale tööle,  et kõik see asi on selline nagu töötajate dikteerida  ja tänane. Põlvkonna. Ja aga tänane tööseadusandlus ei toeta seda. Paljud inimesed töötavad ilma igasuguse sotsiaalse toetuseta  ehk et nad ei, nad töötavad selliste võlaõiguslike  lepingutega ja, ja meie tahaksime tegelikult tööandjatena seda,  et meil oleks väga selge harmoniseeritud lahendus,  et me teame, kuidas inimesed puhkavad, kuidas need asjad on  tervisekindlustuse kõige muu osas. Et see on võib-olla see paindlikkus selles töölepinguseaduses. Töötamisest veel sel nädalal algavad ametiühingute  ja tööandjate alampalga läbirääkimised ja ma vaatasin,  Lauri Läänemets nimetab alampalga tõstmist  selle kümnendi olulisimaks heaolu reformiks. Tööandjad on ka vaimustuses sellest, ma saan aru. Noh, tööandjatel on selles mõttes kahetised tunded,  et ühest küljest loomulikult Kes ei tahaks, et inimesed teeniksid rohkem raha  ja teiseks, tegelikult Eestis on väga vähe inimesi,  kelle palk reaalselt ongi alampalk, ehk et neid on tõesti  mingi 10 protsenti, kui, kui niigi palju. Aga mis murelikuks teeb, on just selline nagu,  ilma absoluutselt majanduskeskkonda nagu jälgimata sellise  otsuse langetama, et, et mis loogika maailmas ütleb inimesele,  et majanduslanguse on olnud kaks kuud miinus neli protsenti  või kaks kvartalit ja endiselt usume siiralt täiskäigul gaas  põhja ja tõstame nagu palku 20 protsendi kaupa. Ma saan aru, et väga entusiastlik ei ole,  et selline plaan ka paberile saab. Ma arvan, et see plaan saab paberile selles mõttes,  et me näitame head tahet üles, et kui me saame ikkagi  majanduses noka üles, siis tõepoolest Euroopas on see hea tava,  et ta oleks seal seotud sellise keskmise palgaga  ja jõuaks seal keskmise palga poole pealt ülespoole. Aga, aga me peame ikkagi olema realistid,  et kokkuvõttes, kui ettevõtjatel ei ole raha,  kui ei ole nõudlust ei saa toota, siis ei ole  ka kuskilt seda palgatõusu tekitada. On vähe riike, mis oleks rohepöördega tegelemisel  nii maha jäänud kui Eesti päris karmid sõnad. Teie sõnad, muide sel kevadel, miks te nii ütlesite? Sellepärast, et kui me vaatame, et kui palju on tehtud  avalikus ruumis mingitki nii öelda Kuidas ma ütlen siis hoiakute muutmiseks mingeid samme me  endiselt ei sorteerinud jäätmeid, nüüd me räägime  ja terve Eesti lõdiseb teemal, et oh issand,  nüüd peab võtma biojäätmed välja ja mis siis veel saab,  kui peab hakkama pakendeid sorteerima, et loomulikult on  väga mitmeid inimesi, kes seda teevad, täna,  aga üldine eestlane ikkagi kõik paneb ühte kasti  ja saadab minema. No see on ainult jäätmete osa rohepööre paraku seisneb  nii mõneski muus asjas me võtnud päris suure hulga kohustusi,  aga tõesti, need tabavad meid üllatustena. Noh, hoiakute muutmised hakkavad hästi väikestest asjadest  nagu jäätmete sorteerima, aga loomulikult,  kui me räägime nagu taastuvenergiast, siis me kõik mäletame,  mis meie seis oli. Ja, ja kuigi täna räägitakse, et kohe varsti on energiauputus,  siis elame-näeme, et tahaks selle ära oodata,  et mu kogemus ütleb, et kui on energiat üle,  siis on kaablid liiga õhukesed. Et, et tuleb ikkagi nagu teadlikult teha see plaan,  kuidas me muutume kestlikumaks, kuidas me vaatame neid ressursse,  mis meil on, kuidas me tegutseme selle nimel,  et me lihtsalt ei toodaks asju, mis jälle pärast seda  nii-öelda tee kuhugi lõpetavad, kuidas me ei tuurita ringi  lihtsalt selleks, et tuuritada. No rohepööre on jõudnud poliitikute teadvusesse see aeg,  kus võib-olla mõni lootis, et äkki läheb see tüütu asi meist mööda,  me ei peagi sellega tegelema, noh see aeg elati üle  ja nüüd me siis oleme nende selles kiire nii-öelda  järelejõudmise faasis, kus me peame oma seadusandluse  ja eesmärgid kokku viima sellega, milles me oleme juba  aastaid tagasi kohati kokku leppinud Brüsselis millist raami  tegelikult Eestis ettevõtted vajavad selleks,  et, et see rohemajandus, see uus nii-öelda majandusrevolutsioon,  nagu seda mõned nimetavad meie kasuks pöörata. Siin on tegelikult kaks poolt, üks on see,  mis on tegelikult meile, mõnes mõttes meie teadmata kasuks tulnud,  on see, et kõik, mis on seotud selle rohepöördega,  kõik see tehnoloogia on vahepeal hüppeliselt arenenud. Me siseneme sellise tempoga sellisesse maailma,  kus kõike on võimalik täna teha. Aga me peame olema lihtsalt piisavalt nutikad,  et selle kasutusele võtta, teine pool, et sellest ikkagi  nagu ühel hetkel pilt selgeks saaks, siis kliimaseadus,  ma arvan, on midagi, mida võiks ikkagi tõsiselt  ja kiiresti ette valmistada. No mis seal kliimaseaduses kirjas peaks olema? Me teame, kuhu me teel oleme sajandi keskpaigaks süsiniku,  neutraalse majanduse ni Eestis sajandi keskpaik,  see on ju kaugel. Mida see kliimaseadus siis sätestama? Kliimaseadus tegelikult peaks väga selgelt ikkagi need  eesmärgid sätestama selliselt, et need on  ka valdkondade kaupa. Et täna ettearvamatuks teebki see asjaolu,  et vahetevahel kujutatakse ette, et me säästame CO kahte  ühes valdkonnas, siis selgub, et oi, äkki ikka  nii ja palju ei saa, siis me suuname selle nii-öelda jäägi  siis kellelegi teisele kokkuhoidmiseks. Ehk et oleks ka nii-öelda majandussektorite kaupa eesmärgid olemas,  kes, kui palju, mismoodi peab kokku hoidma  ja mis kõige olulisem, see, mida kõik ootavad,  on ka see, et mis siis saab, juhtub, kui me ei täida neid eesmärke. Et meil on ka vaheeesmärgid ja kui me siis ei täida neid vaheeesmärke,  mis siis juhtuma hakkab. Kuidas sellise teadmiseni jõuda, ma juba kujutan ette,  kuidas erinevad ettevõtlusorganisatsioonid,  noh, kas juba teevad lobi, kui nad on nii-öelda aegsasti  reageerinud või kohe hakkavad tegema lobi selgitama,  et kuulge, meie sektoris ei ole mingisugune heitme  vähendamine küll võimalik, kes seda tegelikult otsustada saab,  kuidas see protsess niimoodi teha, et nii-öelda mingi  ühiskondlik lepe või päriselt mõistmine,  et okei me selles suunas nüüd lähme, see on meie kõigi asi,  et me seda teeks. No see on ikkagi teadmuspõhine, ma ikkagi kõiki nende  erinevate variantidega tutvununa, mis siin kliimaseaduse  arutelude juures on mulle kätte sattunud,  siis ikkagi rõhutatakse väga palju, et see peab olema  teadmuspõhine ehk et seal peame me leidma sellise grupi  ikkagi teadlastest, nende valdkondade ja nende sektorite. Inimesi, kes suudavad selle ikkagi nii-öelda teaduslikult põhjendada,  mis on võimalik ja meie, nagu ma ütlesin,  meie eelis on see, et teised on seda juba teinud  ehk et me ei ole esimesed, kes seda tegema hakkavad. Ja nutikad ikkagi peaksid vaatama, et mis on õnnestunud,  mis ei ole õnnestunud. Mida saab teistelt maha viksida, kui, kui õnneks läheb? Kui kiire meil sellega tegelikult on, ma meenutan ühte  õiguskantsleri pöördumist riigikogus, see oli juba mõnda  aega tagasi, kus Ülle madise tõdes, et noh,  tegelikult juba on natuke liiga hilja nende asjadega tegeleda. Noh, Eestis ma ikkagi jään selle juurde,  et me oleme väga hiljaks jäänud ja, ja meid ei ole isegi  nagu väga aidanud see, et, et teised riigid meid on nüginud,  sest et kui me vaatame, et täna Eestis tööstustoodang on  kõvas languses langus seetõttu, et ei ole nõudlust,  mate ehitusturg Rootsis on maas, Saksa teatas,  et allhankijate teenuseid nii palju enam ei vajate. Selle tulemusena see nii- öelda. Ootus sellele, et me hakkaksime ikkagi olema konkurentsivõimelised,  et Euroopa turul see on, ma arvan, see prioriteet number üks,  ilma ekspordita me majandust kasvama ei saa. Ja ma arvan, et me peaksime ikkagi nagu väga selgelt  analüüsima seda, et kas osa sellest, mis meid hetkel tabanud on,  ei ole ka sellest, et me ei vasta nii-öelda teiste turgude ootustele,  sest et see, mis nüüd sellise kurjakuulutava eeskeena tuleb  ja millega pangad juba täna laenuvõtjaid piinavad  ehk et püüa kuidagi kokku arvutada, mis su jalajälg on,  siis, siis see saab olema meie elu määrav ja,  ja konkurentsivõimet nii-öelda. Tagav meede. Soomes plaanitakse akutehasi, tuuakse eeskujuks nende  moodsaid kaevandusi, mis me nüüd ikkagi tegelikult teha saaks,  et päris sellest rongist mitte maha jääda,  mis need nii-öelda uue majanduse, kus see põhiline kasv toimuma. Vot see ongi hea küsimus, ma arvan, et mina ei ole see inimene,  kes seda täiesti paika paneks, siis ma arvan,  et ma saaks hoopis kuskil mujal töötada. Aga tõepoolest täna just nägin ka seda, et näiteks Leedul on  kõik kurv on jälle üles tõmmanud, sest nad avavad mingi  tohutu väetisetehase ja me kõik teame, et väetise põud  pärast Ukraina ja Valgevene nii öelda tarnekanalite  lõppemist on, on väga suur. Ma ikkagi arvan, et see, mis meil tuleb selgeks rääkida,  et kas me ikkagi usume seda, et ainult nii-öelda Riigina me suudame seda lisandväärtust toota,  mis meil vaja on, kahtlemata, see on meie eripära,  selle järgi meid tuntakse. Aga, aga kas see on see, mida me suudame  ka seda sektorit varustada kõigi nende inimestega,  et me ei ole täna näiteks arutanud hariduse üle,  mis on tegelikult ka väga oluline komponent selleks,  et olla nii-öelda majanduses kasvav? Meil on vaja õigeid inimesi, õige, mitte ots oskustega õigel ajal. Täna kahjuks väga paljud programmid, et kõrghariduse,  ma ei räägi kutseharidusest, toodavad ikkagi inimesi,  kes kahjuks saavad hariduse, mida hetkel tööturul ei ole  vaja insenere, ma arvan, et me võiksime. Ma ei tea, võib-olla minu ambitsioon, kes ma olen  ka tehnikaülikooli lõpetanud, et äkki me võiksime olema  kõige ägedam inseneride vabrik nagu Euroopa liidus. Või avame piirid ja laseme need insenerid meie kaunist ilma  nautima mujalt maailmast. No küsimus on selles, et kas ja kust neid inseneri saab,  sest et kõigiga, kellega ma olen rääkinud,  need ütlevad sama asja, et andke meile insenere  ega rootslased, kellega ma koostööd teen,  et andke meile insenere. Kai Ealo, aga rahvas ütleb hoopis, andke meile popmuusikat  ja Eurovisiooni, suur aitäh selle vestluse eest aitäh kannatlikele,  televaatajatele, kes nende mõtetega täna õhtul esimeses  stuudios kaasas olid ja nüüd algab teist tüüpi meelelahutus. Ilusat õhtut. Ja. Ja.
