See siin on rada metsas rada metsas või vähemasti  sellenimeline kunstiobjekt, peenema sõnaga installatsioon  eesti keeles lihtsalt asjandus. Selle asjanduse mõtlesid välja Jaapani arhitektid  ja see peab võimaldama meil aimu saada Jaapani modernse  arhitektuuri traditsioonidest. Paljust muustki. Veel lugesin ma internetist. Sama tähelepanuväärne kui see rada või veelgi  tähelepanuväärsem on aga tallinlaste tohutu huvi asja vastu. Siin on käinud tuhandeid ja tuhandeid. Üritasin minagi tulla laupäeval, aga järjekord oli mitusada  meetrit pikk ja liikus teosammul. Teosamm on muide nii lühikene, sellepärast et teol on  üksainukene jalg, mida me tavaliselt peame  ka tema kõhuks. Teod ongi limuste hõimkonda kuuluv kõht,  jalgsete klass. Astropooda. Kuni mina kuulan nüüd oma kõhutunnet, et kas minna üles  turnima või mitte, uurib val kõht, jalgseid natuke lähemalt. Pargis jalutades on üsna tavaline, et näed jala alt kostab krõpsumist. Need on tigude kojad ja mõnikord on neid niivõrd palju,  et polegi kohta, kuhu jalga seada. Siin on meie kõige tavalisem tumepruunik,  kirju kojaga, kiritigu. Mõnikord on neid niivõrd palju, et lisaks parkidele  metsadele luhtadele liiguvad nad ka aiapidajate valdustesse  ja muutuvad neile suisa nuhtluseks. Tigusid ehk limuseid, molluskeid, neid ürgseid loomi leidub  maailmas umbes 72000 liiki. Väga suur enamus neist elavad ookeanides meredes magevees. Eestis on leitud umbes 80 liiki maismaa kellest osa kannab  oma maja seljas. Neil on lubikojad ja osa on ilma kojata. Neid kutsutakse rahvasuus ka nälkjateks. Kõige suuremad kojata teod Eestis on suurseatigu  ja must seatigu, kes kasvavad isegi üle 12 sentimeetri pikkuseks. Teod on aeglased loomad. Neid on hea vaadata. Kui nad ehmuvad, siis tõmbuvad nad oma kotta  ja tulevad sealt peagi välja, kui oht on möödas. Tigudel on kaks paari kombitsaid väiksematega kombitakse  teed ja pikemate otsas on neil silmad. Aga need küll reageerivad ainult valgusele  ja varjule. Teod söövad taimi, seeni, kõdunenud taimeosi,  aga ka oma hukkunud liigikaaslasi. Kõik, mis hammaste alt läbi läheb ja hambad on tigudel keele peal. Sellist kitiinhambulist keelt nimetatakse hõõrlaks  ja sellega kraabivad teod taimedelt pehmeid osi lahti. Siit, ma leidsin ühe sellise teo, keda ma veel  ja nägupidi ei tunnegi. Võtan pildi kaasa ja uurin välja. Väga elegantse välimusega on võsavöötteod,  kes eelistavad laialiseid, metsi, sarapikk. Kui kiriteod enamasti on rohu sees siis vöötteod ronivad  tihti ka puutüvedele. Meil on ilus hele koda, millel on tumepruunid,  kaunid pikid, riid. Limused on mõlemasugulised ehk hermafrodiidid kuid  paljunemiseks on ikkagi paarilist vaja. Kui nad kevadel pulma ajal kokku saavad,  siis vahetavad nad omavahel spermapakikesi  ja lahkuvad munema ja nii munevad nad paarisaja muna kaupa  sügiseni välja. Noortest koorunud teolastest saavad täisealisteks kolmeaastast,  eks vaid üksikud. Nad on nokkamööda paljudele lindudele ja mokkamööda siilidele,  karihiirtele, lagritsatele. Siin näiteks on karihiir teritanud oma hambaid teokodade kallal. Teovanust on võimalik määrata koja järgi,  sest. Talvisel perioodil, kui koda ei kasva, jääb sellele vastav rant. See siin on kolme aastane aga siin aastane lapsuke Suurim maismaatigu meil on viinamäe tigu,  kelle Lõuna-Euroopas tõid sajandeid tagasi mungad. Neile oli see loom väga hea delikatess. Praeguseks on need suure kõvakojaga teod levinud meil lubjarikastel,  Lääne-Eesti rannikutel ja saartel. Talveks poevad teod samblasse või pehmesse pinnasesse,  et talvituda. Nad katavad oma koja suudme tiheda kilega. Et mitte ära kuivada aga uuesti näeme neid alles kevadel,  aprillis. Korralik kunstiteos või kunstitegu kätkeb eneses kujundit. Kujund on aga asi, mida saab alati mitut moodi tõlgendada. Ükskõik mida mõtlesid Jaapani arhitektid,  mina võin võtta seda rada kui inimsoo kogu inimkultuuri võrdkuju. Meie rada algab looduses, kulgeb looduses  ja lõpeb looduses. Meie rada ei vii mitte kuhugi ning on ajutine,  nagu see installatsioon siin. Kas jätta sellepärast ahastusest kõndimine  ja hüpata alla hundi kuristiku või kõndida ikkagi edasi  ja nautida oma teekaaslasi, näiteks konikuid? Kes või mis on konik? Kas konik on eriti lühike suitsukoni koonika uus fotokas  Kanada kuuse kääbusvorm või kes siis ikkagi? Eesti rahvustoidud ei ole. Tavaliselt eriline turismimagnet. Ometi saabus meile hiljaaegu Hollandis üks seltskond,  kelle ainsaks eesmärgiks Eestis just Jutt on koniku tõugu hobustest, kes Euroopa looduskaitse  organisatsiooni panarg kingitusena sel sügisel Eestisse jõudsid. Konikut hakati aretama Poolas eelmise sajandi esimeses pooles. Eesmärgiks oli taastada 1909. aastal välja surnud Euraasia  metsik hobune Tarpan. Välimuselt ongi konik tarpaniga üsna sarnane  ning just seetõttu on seda hobusetõugu asustatud mitmele  looduskaitsealale lisaks Poolale ka Hollandis,  Suurbritannias ning Lätis. Eestisse toodud konikud on pärit Hollandist. Nende roll on olnud hooldada niite. Erineva looduskaitseväärtusega ma olen aru saanud,  et nad hooldavad seal ka Eesti tavalisi kultuurniita,  aga eelkõige nad ikkagi teevad nii-öelda looduskaitselist  tööd ja hoiavad avatuna rohumaid. Aga tegemist on siis täiesti sellise monofunktsionaalse loomaga,  et temaga ei saa ratsutada, temaga ei saa tööd teha,  teda ei saa süüa, et jah jah, täpselt nii,  et tema ainukene eesmärk on lõugu liigutada  ja sellega oma nii-öelda eesmärki ja elus olemise põhimõtet  ära teenida peale selle, et ka koniku tõuk kui selline seib  loomulikult eriti Lääne-Euroopas on ta äärmiselt populaarne  tööriist looduskaitsealadel niitude avatuna hoidmisel,  nii nagu sadu aastaid tagasi. Suured ürgveiste ja hobuste metsikud karjad hooldasid  tuhandeid hektareid Euroopas. Tugevalt on see mõte kanda kinnitanud just nimelt  Lääne-Euroopa looduskaitseringkondades ja  siis nad üritavad oma kaitsealadel samamoodi taastada küll  oluliselt kordades väiksemate karjadena. Analoogseid situatsioone. Eestis jäävad konikud kohalikke talunikke hooldada. Hull aeg nõuab hulle inimesi, ütleb loomade uus peremees. Mis teie kui taluniku motivatsioon sellega jännata on põnev,  uus väljakutse, aga reaalselt tähendab see seda,  et te peate ju lausa peale maksma taadikuid tegema,  hooldama. Aga meil on lihaveiseid ja me üritame kompenseerida sealt,  kui tõesti hätta jääme, nagunii heiname varume nagunii aeda  ehitame nagunii me siin majandame. Olete suhteliselt lühikest aega küll, aga saanud neid siin jälgida,  et kui hästi nad ennast õigustavad ja oma tööd teevad. No. Aeg on olnud lühike, aga nad päris hästi on kohanenud. Ja nagu näha, on päris hästi ka seda heina juba söönud. Meie oleme rahul ja nad on siis aastaringselt väljas. See on kohe lepingus kirjas, et neid ei tohi viia ruumi,  nad peavad olema väljas ja minimaalselt lisasööta ainult siis,  kui tõesti nälga jäävad. Aga kui veel suurvesi kallale ei tule, siis me saame päris  pikalt siin olla. Külla minnes on. Ja ka kombeks midagi kaasa võtta. Hobustele külla minnes võetakse tavaliselt kaasa tükike  leiba või porgandijupp. Ent konikutele külla tulles on lisasöötmine rangelt keelatud. Seetõttu on ka minul täna ainult tühjad pihud. Ta on aretatud sellisena, et ta peaks aastaringselt ise  looduses hakkama saama, kui teda harjutada vahepeal toitu  saama kuskilt mujalt niimoodi, et ta ei pea selleks vaeva nägema,  see taandab tema enesega hakkama saamise võimet metsikus looduses,  ütleme niimoodi. Et see on nagu see on nagu üks aspekt ja teine aspekt on  puhtalt see, et et kui, kui nad õpivad ka inimese käest maiustusi,  küpsiseid, porgandid, leiba, mida iganes taskust saama,  siis nii kui inimene nende juurde nii-öelda läheb,  siis nad harjuvad sellega ja kui siis ei anta,  siis niimoodi räägivad vähemalt hobusekasvatajad,  nad siis pidid ka tigedaks minema ja väga halvasti käituma  siis inimestega, kes neile siis ei anna. Eesti tingimustes ju karmi talvega antakse isegi kitsedele põtradele,  kes on päris metsloomad, antakse lisatoitu,  et usute te tõesti, et need hobused saavad täitsa ilma hakkama. Ei usu. On minu isiklik seisukoht, et kui meil on ikkagi  kolm-neli kuud 50 sendi ja meetri vahelist lumekatet  püsivalt maas, siis see on kindlasti raske katsumus Nende  loomade vahendaja Hollandist möönas ka seda,  et kindlasti ei tohiks neid siis lihtsalt surema jätta,  et loomulikult tuleb neile siis süüa anda. Et aga iseasi on see, et kas nad tuleb siit ära transportida  või saab neile kuskil siinsamas süüa anda. Selles mõttes on see natuke nagu niisugune  eksperimentaalprojekt ja ka hollandlased ise on äärmiselt  huvitatud sellest, et mida siis Mis tähendab koninkutele meie talv? Kas need hobused saavad ainult siin lagedal luhal hakkama  või tulevad nad ka kuskil karmimates tingimustes  ja võsas toime? Kindlasti tulevad võsas toime, et talvel lumega neil ju ei  olegi põhimõtteliselt midagi muud süüa kui ainult oksi  põõsaste ja puude küljest, nii et et meil on kindlasti  plaanis neid panna ka rohkem võsastunud ja metsastunud aladele. Ja, ja see saabki olla siis loomulikult see talvine koppel. Aga hetkel siin selle lageda luha peal on nad eelkõige sellepärast,  et siin kasvab värske hädal pärast suvist niitmist  ja eesmärgiks oli neil kõhu täis sööta või neid nuumata enne  rasket talve, et kui nad siis lähevad okste pajukile,  et neil oleks kuskilt võtta oma energiavarust. Hunnikud on neil välismaalastel küll pisut suuremad kui  Eesti hobustel peaks mainima. Vaatame, kui sõbralikud need metsikud hobused  siis on. Kas paika saab teha? Väga suhelda nad igatahes ei taha, keeravad kohe selja. Need metsikud hobused lasevad inimest päris lähedale  ja ei absoluutselt Hollandist ja tulid täpselt samamoodi  kahetraadi seest, nii nagu nad siin soomaal veel kahe traadi  sees on, et selle koha pealt need metsikud hobused ei ole  täpselt metsikud selles mõttes, et ta ei ole selline  looduses metsas vabalt ringi ja ei metsas kinni,  neid ei püütud niimoodi, et, et. Lassaga hollandlane käis ja püüdis neid kuskilt ATV seljast,  et ei kaugel sellest, et, et nad olid täpselt samamoodi  kaitseala del traadi sees nagu, nagu siingi. See peaks pisut lohutama ka Eesti hobusekasvatajaid,  kes konikute tuleku peale üsna murelikuks muutusid. Kardeti, et metsikud täkud on ohuks siinsete loomade tõupuhtusele. Nii küsis üks murelik loomapidaja internetifoorumis,  kas kohalike hobusekasvatajaid üldse teavitatud tõukarjade  läheduses hakkab ringi koondama kamp suguvõimelisi peldikuid. Säärase ütluse peale võiks solvuda isegi paksu nahaga  Hollandi hobune kui ta vaid eesti keelt oskaks. Aga tõsi ta on, et emasloomade peale on konikutäkud maijad küll. Mis seal praegu taustal toimub, kõva jooksmine,  kuna on toodud neljast erinevast karjast neli erinevat juhttäkku,  on siis täkud lihtsalt võitlevad territooriumi  ja märade pärast. Nii see käib, loodus, see ei jäta just väga rahulike hobuste,  muide, et kas need aiad ikka veavad neid. Jooksnud juba paar nädalat või. Midagi pole hullu juhtunud. Tähtis on, et territoorium oleks suur, et neil oleks ruumi joosta. Hobune peab liikuda saama. Ja nüüd need neli haaramit on siin suhteliselt pisikesel  alal on korraga praegu kõik koos ja loomulikult käib  jõujoonte ümbermängimine ja noored takud saavad indu juurde  ja juhtakud. Kindlasti püüavad teisi haarameid üle lüüa,  et selles mõttes käib niisugune klassikaline sõda. Eesti maatõugu hobuste kasvataja Peamine hirm on ikkagi see, et noh, et et põhimõtteliselt  sisse toodud uus tõug see uus tõug hakkab ju paljunema. Ta paljuneb siin 10 20 aastat, kuhu pannakse need juurde,  tulevad hobused. Ta on teil või riigil nendele küsimustele  siis ka vastuseid anda, et kas näiteks on mingi  keskkonnamõjude hindamine läbi viidud. Keskkonnamõju hindamist ka puhtalt seadusest tulenevalt ei  peagi läbi viima konkreetselt selle hobusetõu sissetoomisel. Aga juhul, kui nad liiguvad edasi Eestis,  siis see visioon Ikkagi see, et nad liiguvad ainult Kaitsealustele poollooduslikel, kooslustele ja,  ja, ja see niikuinii kogu see karjatamine on seal meil  nii reglementeeritud ja, ja silm on ka riigil peal  nii tugevalt, et need riskid on suhteliselt minimaalsed,  et see Eesti maatõugu hobune saaks solgitud näiteks konikuga  või midagi taolist. Aga miks ikkagi siis need välismaalased,  miks seesama Eesti maatõu ei võiks siin Soomaal seda  karjamaad puhtaks süüa? Ega minul ei ole ka Eesti hobuse vastu midagi,  aga kust neid võtta niimoodi, et ma saan 24 tükki  või 23 tükki korraga karjamaale lasta? Kuna Hollandis tulid need hobused siia sõna otseses mõttes  null krooniga et keegi ei pidanud selle eest midagi maksma,  siis seda enam ma arvan, et keegi Eesti maatõugu hobuste  omanikest ei oleks andnud oma karjas 23 hobust tasuta  kolmandale inimesele neid loomi siin karjatada Eestimaal on tuhandeid,  mitmeid mitmeid tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid  hooldamata poollooduslikke kooslusi. Eesti maatõugu hobune, konika on täpselt võrdväärsed  tööriistad looduskaitse käes, nende niitude avatul hoidmisel,  nii et, et vabalt võiks ka Eesti tuu maahobune siin soomaal olla,  kui keegi tuleks ja, ja, ja, ja karjatakse nendega. Siin aga on see karjatamine rahvuspargi üldilmet reaalselt  ka muutnud. Kindlasti on ka ainuüksi siinsamas tipu maantee ääres  karjatatakse mõlemal pool kätt siin neid heinamaid. Ma julgen väita, et üks kümme-viisteist aastat pole neid  siin üldse majandatud, selles mõttes tänu nendele loomadele  konkreetselt ongi nad majandatud. Ja loomulikult nende loomade lisandväärtus on see,  et ka neil on vaja talveks heina teha. Et me räägime siis teistest praegust eelkõige mitte ainult  see hektar, mis selle ühe teise poolt laias laastus süüakse  ühe suvega paljaks ei kaasne selle veisega siin,  vaid teise hektari, kuni kolme pealt tuleb talle  ka talveks heina teha. Nii et selle ühe lehma võlu majandatud niitude kogusummas on  circa neli kuni viis hektarit. Sooma niitude endi kogu pindala on circa 2000 hektarit  ja meie kaitsekorralduskava, mis hetkel on valmimas sätestab seda,  et kui me kunagi Suudame majandada, see tähendab hooldada circa tuhandet  viitesadat kuni tuhandet viitesadat sellest 2000-st,  siis me oleme omadega mäel ja, ja, ja võiksime olla väga  rahul ja hetkel on nende majandavate niitude pindala pealt  pealt 600 natukene, nii et, et meil on veel kõvasti arenguruumi. Toob inimesi seda asjandust vaatama ja selle peale  ka kõndima. Võiks ju muidugi neilt endilt küsida, aga mine tea,  mis nad kõik kokku räägivad ja seepärast ütlen parem ise ära. See on uudishimu. Eelmisest loost said kõik uudishimulikud teada,  kes on konik ja mida ta Eestis teeb. Aga kes on söll ja kes või mis on? Jääge meie rajale. Tänane osooni matk viib meid vitipalu rajale  ja väga meeldiv on tõdeda, et siinsamas,  raja alguses on olemas selline mõnus onnike,  kus väsinud matkaja saab keha kinnitada. Aga mina jätan oma võileiva pärast iseks  ning lähen nüüd seda rada mööda astuma. Meid ootab siis selline mõnus kõn. Teine on mitte päris selline laugema, vaid meil on  mõhnastikud siin ja mõnnastikud on siis sellised suured künkad. Et kuna me asume siin Otepää kõrgustiku lähedal,  et siis on künkaid ka meile jagunud. Ja nende küngaste vahel on sellised mõnusad väiksed metsajärved,  mida me ühte kindlasti näeme. Ja siis on üks kõrge vaatetorn. Et vaatetornist saab ülevalt vaadata, siis rist ümbritsevale maastikule. Ja me näeme ka ilusat ürgoru kallast ja võib-olla  ka kindlasti selliseid huvitavaid loodusnähtusi teisigi. Kui me siin nüüd ringi kõnnime, siis mõlemal pool on näha  üsna sügavaid lohke, mis need on? Me kutsume neid lohke söllideks ja võib-olla on see meie  Lõuna-Eesti eripära. Et nagu need mõhnastikud on see sõll ka samamoodi siin  jääajal tekkinud. Mõhnastikud tekkisid liiva ja kruusasetetest. Sölli koha peal aga laiutas muistsel ajal jääpank,  mille sulamise järel tekkisid ki lohud. Elva ümbrus on sõllide poolest rikas ja mõnegi iidse lohu  sisse on moodustunud metsajärv. Ma lähen huvi pärast, vaatan, et kui sügav see soll siin on. Ja see pakub alati kõikidele väga suurt huvi. Et tulemused on alati päris erinevad olnud,  et võite proovida. On mind veel näha siit. Ahah. Tundub päris sügav jah. Ta. See mäng on küll nüüd nii jäme, et sellest ei ulatu mina oma  kätega ümbert kinni võtma, et ütleb siin silt,  et on 167 sentimeetrit, on see ümbermõõt,  aga miks ta ära märgitud on? Seda me küsime tavaliselt oma matkajatelt  ka ja siis tulevad palju erinevaid vastuseid,  et kes arvab, et ta on eriliselt kõrge või eriliselt jäme,  aga tegelikult, kui nüüd siia ülespoole vaadata,  et siis sellel see mänd eristub teistest mängides  selle poolest, et tal ei ole tulnud sellist kaitsvat korpa peale. Et ta on nagu väikse puudega, tal on üks oluline kaitsepuudu ja,  ja ta on ka jäetud siia siis alles nagu seemne puu. Huvitav tõik antud männi puhul on seegi,  et sildil on puu nimetuseks antud Hong. Tuleb välja, et nõnda nimetas vanarahvas austust,  väärivaid puid. Ja siin ei tehtud liikidel vahet. Puu ise pidi kandma teatavat väärikust. Võib-olla astuks nüüd sellest sisse tallatud raja pealt maha  ja läheks metsikumasse ossa. See rada on siin tõepoolest üsna metsik,  aga selle eest ootab siin üks kena üllatus. Selline, mis ta on matkaonn, siis. Et just mõeldud nendele omapäi juitajatele,  kes on näiteks ööseks metsa jäänud, veel telki pole ja,  ja kes juhuslikult teavad, et kuskil siinkandis selline  matkaonn on, et pole, kui sisse minna, siis on seal näha,  et on väikene, alumine ruum. Ja siis üleval selline lavats, kus on võimalik pikali visata. Ja see on tehtud täiesti. Sedasi, et on kõik käsitsi kohale veetud,  need palgid nummerdatud nagu vanasti palkmaja tehti kohapeal  kokku pandud ja, ja samblaga vahel topitud,  et oleks siis natuke soojapidav. Piibelehe marjad on metsas küll väga ahvatlevad,  aga suhu neid ei maksa. See ei pruugi hästi lõppeda. Ma vaatan, et siin on üks vahva seen, see näeb välja täpselt  nagu korall. Et kui mina seda seent esimest korda nägin ka,  siis ma selle koralli järgi nagu hakkasingi teda otsima  raamatust ja selgus, et ta nimi ongi korallnarmik  ja Eestis ta haruldane ei ole, aga mujal maailmas on küll  punases raamatus sees, et ta armastab kasvada põlismetsas  ja on üks selle indikaatorliik. Metsast väljudes võtab meid vastu kena platvorm,  millelt saab nautida järve. See on nüüd Viti järve üks meie esimesi sihtmärke täna,  et kui seda järve pisut iseloomustada ja milline ta on. Kui ma enne rääkisin, et, et on meil need sollid  ja siis mõnda kohta jääb see vesi pidama,  siis üks ongi see praegune viti järv, kus on,  mis on jää ajal ja mis on suhteliselt selline mudane  ja õõtsikulise kaldaga, et et turbasammal ümbritseb igalt poolt. Ja ta on nüüd näha ka, et hakkab vaikselt kinni kasvama. Et meie siin mõtlesime, et kuskil 100 aasta pärast võib-olla  seda kohta enam ei ole. Aga et me praegu saaksime siin ilusti käia  ja juttu ajada ja võib-olla siis kunagi suurema seltskonna  või sõpradega käia, siis me tegime sellise platvormi siia. Et saab. Ilma nagu seda õõtsikut kahjustamata olla siin järve peal ja,  ja vaadata, mis siin kõik huvitavat on. Sügis on käes, pähklid on varsti valmis saamas. Proovin hambal ka. Ai kõva lauaka, selle viib koju ja proovib seal taga. Me oleme nüüd siin Viti järve vaatetorni otsas,  aga ümberringi on tegelikult maastikukaitseala,  et mida siin kaitstakse. Me kaitsemegi tegelikult neid oma pinnavorme,  mille poolest siin eriline on, et see kaitseala sai siin  loodud kuskil 20 aastat tagasi. Selle üks eesmärkidest oli see, et Need ilusad kruusa  ja liivakünkad, et nad alles jääks, et neid ära ei  kaevandataks ja teiseks on siin ka palju neid kaitsealuseid,  taimeliike, mida kaitsta. Ja võib-olla sellist luhaheinamaid Vaatetorni tipust haarab pilk kaunist metsa  ning torni alt kulgevad Tartu maratoni rada  ja Viti järve. Kena ilmaga hakkavad silma ka Tõravere observatooriumi  hõbedased kuklid. Ümbruskonna kahte teist matkarada Vapramäge  ja Vellaveret silm küll ei seleta. Ent 24 meetri kõrguselt on paikond kui peo peal. Siin on siis näha selle matkaraja ühte võib-olla kõige  paremat kaunimat vaatamisväärsust, millega tegemist on. Meie kutsume seda enda väikseks taevaskojaks,  see on selline Elva jõe ürgorg ja siin see on tekkinud  sellise jää sulamisvete tagajärjel ja see,  see on üks selline objekt või mis ühendab tegelikult kõiki  meie kolme ala, nii vapramäge, Vellavere kui Vitipalu. Ta Helen rmest saab alguse ja voolab siin kaitsealade vahel ja,  ja tegelikult suubub siis Emajõkke. Nõnda 2,3 kilomeetrit Viti järve matkarada on läbitud. Ülesalla tõusmisi oli väga palju, aga vaatamist oli veel rohkem. Ja võileiva olen ma auga välja teeninud. Nii nagu Sven jättis matkaraja lõppu võileiva jätsime  ka meie saate lõpetuseks pisikese präänik. Või mis pisike see ikka on ajakiri, millel on maailmas 60  miljonit lugejat. National Geografic hakkas sellest kuust ilmuma  ka eesti keeles. Võime muidugi nüüd peljata, et äkki tõrjub see  kvaliteetajakiri välja meie oma loodusajakirja,  Eesti looduse. Aga ega ikka ei tõrju küll, nagu ei söö osooni välja  ka terve telekanal National Geograafik ja peotäis teisi  peale selle. Meid mahub selle päikese alla ikka üsna palju. Kolm osoon.
