Tere, Stiina.
Tere. Tere.
Sind ootab ees reis Tšiilisse. Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja imeilus pühapäev. Kahe kuulaja alustame rännusaadet reispass
ja nagu lubasin eelmises saates, siis seekord ei karju meile
taustaks munakivisillutisega kuskil kivide vahele kinni
jäänud seapõrsad ei sõida ilma summutit,
avamootorrattad või Moskvitšid, vaid istun raadio kahe
hubases ja mugavas Gonsiori tänava stuudios.
Aga mõttes oleme ikkagi reisiradadel ja.
Mul on stuudios külaline, kelle nimi on Stiina Kristal
ja kellega oleme teinud siin saadet umbes kaks aastat tagasi. Ja rääkisime Stiina pikkama matkadest Stiina matkanud radu,
mis on oma pikkuselt kilomeetreid mõõdetakse mitte sadades,
vaid suisa tuhandetes erinevaid erinevatel kontinentidel
suisa aja. Ja siis, kui me eelmises saates keskendusime
pigem Stiina kogemusele nendel rängematel pikematel matkadel
ja tema siis ellujäämis, oskustele, džunglis,
kõrgmäestikus siis tänases saates oleme veidi lokatsioonipõhisemad,
kui nii võib öelda. Sügisel hilissügisel aga nende suve alguses Just ja ja sellel Tšiili Tšiilist hakkamegi rääkima enne
eetrit sa täpselt küsisid ka minu käest,
et noh, et kas ma võiksin ise ka natukene Tšiilist rääkida,
mis minul ka selle kokkupuude häbiga tunnistan,
mul ei ole.
Et siis ongi mul hea võimalus sinu käest seda maad lähemalt
tundma õppida või asjus tervet maad, aga läbi sinu silmade.
Ja see, mille sa seal ette võtad. Igaks juhuks olgu öeldud, et me ei räägi asjadest tulevikus,
need kõik kohad on sulle tuttavad käidud vist rohkem kui üks kord,
võib-olla mõnigi neist No kuidas lugeda korda, ütleme korra mõttes ükskord,
aga me olime umbes neli kuud veetsime Tšiilis
ja ma võiks täiesti käsi südamel öelda, et see võib olla,
kattis ühe. Kaks protsenti Tšiilist ja vahemaad on tohutud.
Proovime siis traditsioonilisel viisil, kui sa valiksid
välja ühe koha paiga hetke sellel reisil. Siis, milline see oleks ja kui ma proovin ennast sinna
kohale viia, sulgen silmad.
Et mida ma enda ümber võiksin näha, mida võiksin tunda.
Tuleb sul midagi? Ja mul tuleb väga selgesti üks matkapäev meelde,
see leidis aset paarsada kilomeetrit Santiago'st,
ehk siis Tšiili pealinnast lõuna pool.
Ja me ronisime koos elukaaslasega mitte,
ronisime siis matkasime mööda mäekülge, kus rada kandiski
Tšiili keeles nime sedda, sest et kaugelt näha on koheson
sihuke tset tähe kujuline siksakiline kuni üles mäe kuruni.
See võis iseenesest ei olnud midagi väga kõrget,
võib-olla kaks, kaks pool 1000, et meetrit. Ja, ja ma mäletan, et me olime just juba nägime seda lõppu,
ehk siis seda nii-öelda mäeserva.
Ja järsku tulid meile vastu üks kohalikke kauboid,
ehk siis Karieerode perekond, kus oli ema,
isa ja eraldi hobuse peal oli tütar, sihuke nelja aastane
oli oma hobuse pela ja terve hunnik kotte
ja asju oli seal ja ja alguses ei vaadanudki,
et see on midagi väga erilist. Aga siis, kui me lõpuks sinna üles jõudsime
ja nägime, kustkohast nad olid tulnud üles nende hobustega
siis oli küll korraks nagu et nelja aastane oma hobusega
või no umbes nelja-aastane, et see võttis korra küll
sõnatuks ja noh, loomulikult see vaade, kui me selle lõpuks
üles jõudsime, et seal oli, kuna me olimegi,
siis nende, ütleme hiliskevadel, et seal oli veel terve
hunnik lund, kohati ja liustikud olid lähestikku
ja metsikud hobused olid seal. Ja noh, see vaade ja see kõik, mis, mis sealt avanesid,
see oli siuke ja maagiline ja kogu seda rühkimist
ja higistamist, mis seal kuumas on, need,
see oli seda väärt kindlasti. Ma unustasin ennist öelda, et sa ei lähe sellele retkele üksi.
Et kõigepealt on seal kaasas sinu kõikide matkade kaaslane,
sinu elukaaslane Kristjan.
Ja eelmine kord oli sama lugu, et tegelikult sa ütlesid,
et hea meelega räägiksite siin saates ka kahekesi,
aga see raadio järeltõlge on selline.
Kohmakavõitu ja reeglid ei luba inglise keeles saadet teha,
kahjuks et seetõttu oleme siin, pead minuga leppima. Aga, aga tegelikult sa lähed sinna reisijuhina
või matkajuhina, et mitte lihtsalt omapead. Just et me nüüd viimased võib-olla kuus aastat tuleb juba
kokku olemegi üritanud siis nii-öelda Inglise keeles vabandust,
on kar Virbivad ehk et nii-öelda muuta oma karjäärirada,
siis inseneridest matkajuhtideks ja nüüd kevadel said
meelest hästi olulised paberid tehtud.
Ja, ja tegelikult ongi hästi kuidagi orgaaniliselt ka välja kujunenud,
see muidugi meile meeldib, ise kaovad käia matkamas aga üha
rohkem tekib seda arusaama, et nagu jagatud rõõm on palju kuidagi. Ma ei tea, tuntavam, et just see, et kui,
mida ma saan näidata võib-olla sotsiaalmeediast läbi piltide
või mingisuguste kirjeldustes ei ole kunagi see,
kui ma saan nagu päriselt live is anda ka inimesele selle kogemuse,
mida ma ise olen kusagil metsikus kohas või looduses saanud,
et see, see on.
Jah, see on mingi vajadus, võib olla sisemine majandus,
mis on ka tekkinud ajapikku. Väga lahe, oskan suhestuda ja meelel, võiksime vahetada veel mõtteid,
mis puudutab grupidünaamikat ja mäletan eelmine kord sinuga
siin kohtusime, siis.
Rääkisime natuke, küsisin, pookisin sind
kriisisituatsioonidega kuskil džunglis, et mida siis ette
võtta ja nii edasi.
Aga äkki teeme seda natukene pärastpoole.
Läheme veidi konkreetsemaks ja hakkame mööda seda Tšiilit astuma. Et ütle mulle, kus mu maandun, mis ma edasi teen,
kui ma sinuga sellele retkele kaasa tulen? Sina maandudki Chilli pealinnas ehk Santiagos väga-väga suur
linn tõesti, meie Eesti mõistes võib-olla isegi hoomamatu,
et mina ei ole käinud näiteks, mis on siis Mehhiko pealinn,
kus on täiesti noh, see on nagu veel homo matum,
aga ühesõnaga Santiago on võib-olla minu jaoks kõige suurem
linn aga uskumatult kuidagi lihtsasti liigeldav linn.
Ja kui esimene päev jääb võib-olla selliseks natuke linna tiirutamiseks,
siis juba teise päeva õhtul, kui mul nüüd see graafik
õigesti meeles on, on meil kavas juba teha esimene tipuvallutus,
et tegelikult seal linna külje all kohe muidugi linnast on
näha juba kõige suuremad vulkaanid ka tegelikult terve loomaaia,
mis seal on. Aga et juba teisel õhtul me nii-öelda võtame esimese tippu,
mis on väga järsk, aga me läheme sinna loojangut vaatama.
Ja kui sa kujutad nüüd seda hiigelsuurt linna pimedas öösel
nendes linnatuledes, siis see on kõige parem koht,
kus seda üldse näha.
Et see saab olema selline väga maagiline nii-öelda
sissejuhatus ja öösel pimedas pealambi valguses tuleme sealt
alla ka. Et see on jah, sihuke kiire sissejuhatus. Suurlinnad need on alati nagu niimoodi. Ühtepidi nagu hästi, põnevad, teistpidi teinekord on nii,
et noh, Buenos Aires, võiksin elada seal tükk aega liima.
No niimoodi, et seal mingid oma hullu seda ka ühel hetkel nagunii,
et kuule kamoon, aitab küll.
Kuidas Santiago on, kaua sa seal olla tahaksid? See on natuke ebaaus küsimus, sest et see väga oleneb inimesest,
et nagu me siin juba selgeks saime, me oleme mõlemad introverdid.
Et mina pigem ei ole suurlinnainimene, et mulle üldjuhul
piisab üks, kaks päeva, aga kuna seal on jah selliseid,
et me alati elukaaslasega käime kuskil linnas,
me võtame alati eesmärgiks võimalikult palju jala käia,
sest siis sa näed kõige rohkem ja saad kõik pargid
ja kõik kohad läbi käia, et selles suhtes seda võimalust on
Santiagos tegelikult väga palju, et ongi need mäed,
mis seal kohe külje peal on ja suured pargid
ja igasugused kõrgemal asuvad vaatepunktid
ja vaatamisväärsused nagu tegelikult annab panna täitsa
mitmepäevagraafikuga kokku ja noh, kes on muuseumi inimesed
saavad neid asju teha, aga ma olen jah, pigem niisugune
nii-öelda liikuv, et aga ma ei kujuta ette,
ma ei usu, et ma ise seal elada tahaks, lihtsalt,
eks ta ikka siuke ku sa. Me käisime ka seal nendel nii-öelda kõrgematel tippudel,
Missis Santiago'st on ära näha, aga kui sa vaatad tippudelt
Santiago poole, siis on tegelikult näha kogu see sudu
ja see selline, mida see nii-öelda tööstus
ja suurlinna värk sinna tekitab.
Tegelikult puhtalt tervise pärast, teine sellises suures
linnas elada. No aga ärme siis praegu Kaale, et läheme siis sealt linnast minema,
need, need paigad, mille sina siis omakorda oled sellest
neljast protsendist Tšiili pindalast, mida sa mitme kuu
jooksul oled läbi käinud, oled välja valinud,
siis on mägedes ja kõrbes. Just et tegelikult kaks sellist vastandlikku keskkonda võib-olla.
Kuigi Tšiili kliima iseenesest on nagunii kuum,
et see selline võib-olla kidur, taimestik meie Eesti sellise
rohelise kohati lausa džunglilise Woodusega on nagu
väga-väga erinev.
Aga, aga jah, et meie plaan on siis liikuda sinna suunda,
kuhu me liikusime ka koos elukaaslasega siis matkarada mööda.
Ja meil esimene sihtpunkt ongi selline koht,
mis oli meil ka rajal kuidagi väga oluliseks
ja märgiliseks sündmuseks. Kus me saime oma esimese tõelise Tšiili sõbra,
võiks öelda, kelle juurde me ka pärast oma matka Naasesime,
sest tšiillased tegelikult on väga külalislahked
ja sõbralikud, aga tema temaga siis isiku nimon,
Hozeebeedro on hobuste treener ja kasvataja selliste
dramatiseeritud võidusõiduhobuste ütleme,
nii-öelda tervendaja võiks öelda.
Ja me sattusime üsna juhuslikult tema hoovi,
kui me üritasime ühte kirsiistandust mitte ületada,
aga sellest nii-öelda läbi saada, et kuna see oli kõik eramaas,
pidime seal inimeste käest küsima, et kust me läbi saaks
ja keegi juhatas meid siis Pedro juurde. Ja ta oli ka loomulik, loomulikult alguses natuke selline
mitte kriitiline, aga Spišes ma ei tea, mis kahtlustav jah,
võib-olla meie suhtes, et kes me oleme ja mis mõttes siia mägedesse,
kuidas üldse julgete mitte selles suhtes julgemaga,
et kuidas te hakkama saate seal, et, et see on ikkagi ohtlik
ja tema on seal noh, käinud aastaid ja ikka on ohtlik
ja meie lihtsalt lähme.
Et siis ta oli alguses loomulikult viisakalt näitas meile
kumb minema ja andis juhised ja nii-öelda edusoovid,
aga hiljem kuna me oli, hoidsime kontakti. Ja hiljem, kui ta nägi, et me olime juba mitu kuud matkanud,
siis ta sai aru, et oo, et need inimesed ikkagi teavad,
mis nad teevad ja siis kutsus külla ja lõpuks me olimegi
seal tagasiteel veel ühe nädala.
Et jah, meie reisi eesmärk ongi siis naasta sinna väikesesse külakesse,
mis põhimõtteliselt ongi andide jalamil ja mitte kusagil
lehti ütleme tavaline turist sinna ei satu,
sest seal ei ole midagi nii-öelda turisti jaoks erilist. Sellise, kes, kes tahab Instagrami fotosid teha,
võib-olla, aga see on selle sellepärast meie jaoks eriline,
et see on jällegi see koht, kuhu teised ei lähe,
kus sa saad olla üksi, sa saad nautida seda,
et mitte keegi välismaalt tõenäoliselt ei ole seal väga käinud,
et ja siis ühtib ka selle kohaga, milles,
mida ma siis sissejuhatuses kirjeldasin,
kus sedda ehk et, et sinna me siis lähme House,
Pedro juhtimisel, ütleme nii, et ta tuleb ka oma hobustega
sinna aitab meil kotid sinna mäegurule üles vedada,
et meile ja panni öelda üles rühkimise töö. Et jah, kuidagi sihuke hästi sulanduv meie enda kogemustest
ja just nendest kohtadest, mis meile väga südamesse jäid Väga lahe, teinekord ma olen kuulnud nagu kriitikat,
nii et kuule, räägid siin mingitest nendest kohtadest,
kus keegi ei käi, aga, aga noh, et umbes,
et inimesed käivad ju kohtades põhjusega.
Et kui sul on midagi, ei ole.
Et miks sinna võiks keegi üleval peaks, aga ei,
sa maalid selle pildi ilusaks, usaldan su valikuid. Ma arvan, et see tulebki jälle sinna selle ühe,
kahe kolme protsendi juurde tagasi Tšiilis on lihtsalt nii palju,
mida näha, et kui sa paned need tuhanded mäed kokku,
siis ükski neist ei ole võib-olla väga eriline,
et siis sa vaatad, Ohmisse on kõrgem ja mis on Santiago'l
lähemal ja mugavam minna ja noh, võib-olla tõesti Patagoonia
sinna vahele jääb ju veel 5000 teist mäge.
Ja, ja kui sul õnnestub sinna minna, nii et sa oledki ainus
inimene terve mäe peal võib-olla terve kuu aja jooksul,
sest võib-olla ainult kauboid tulid sealt kevadel,
kui lumi oli ära sulanud, tuli läbi, et see,
see tõesti, see on nagu eriline. Kuule, pinnime korrava veidi ajas ja ruumis,
kui me rääkisime sinuga juba siis ammu-ammu selle reisi mõte tuli,
siis, siis rääkisime ühtlasi ka, sa rääkisid sellest
lennukirusude juurde matkamisest, mis seal siis korrigeeri mind,
kui ma eksin, Talviste, Ecuadori jalgpallimeeskond,
Uruguay Uruguay, kes kukkus alla koos lennukiga andides
ja siis sellest on tehtud mängu. Kuulus kuulus film, sellel oli täitsa oma Uruguay flaids,
Ambding samuti, see oli vist jah, ragbi tiim,
kes tuli Tšiilis mingisugusele matšile, aga jah,
kukkusid ma ei tea, kogenematu piloodi tõttu kuhugi antides
maha ja tegelikult nad kukkusid Argentiina poole peale.
Paljud said muidugi surma kahjuks.
Ja kes siis on filmi näinud, siis need ellujääjad pidid ka
kasutama nii-öelda kannibalismi, et seal hakkama saada. Aga jah, ühesõnaga, miks see koht on kuulus,
et see on täpselt selle koha lähedal, kus siis meie hose
Pedro elab.
Ja lõpuks kuna lennukid seda vrakki ei märganud,
pidid kaks tükki sellest ellujäänute grupist ise sealt
mägedest välja matkama, nad matkasid siis Tšiili poole
ja lõpuks jõudsid kuhugi orgu, täiesti näljas
ja katkised ja mis iganes kannatanud inimesed. Ja saidki kellelgil kauboi nii-öelda kallas sellest
kaelusest kinni ja kutsusin abi.
Aga jah, sellest on väga kuulus ja väga hästi tehtud film. Mingi seitsmekümnendatel, kui see juhtus
ja võis küll olla siuke jah, ja siis ma saan aru,
et sinna nende, seda lennukeid ma ei tea,
kas päris rusude juurde matkatakse või siis on lihtsalt
sihuke memoriaal matc nagu. Jaa, rusude juurde ja sinna on pandud suur ausammas ka neile.
Aga tõesti, kui, kui sinna vaadata seda kaardi pealt
või kui tõesti kohale minna, et see on tõesti,
ütleme, siis pärapõrgus, et seal liustiku serval
ja selleks, et need kaks inimest, kes siis lõpuks selle
grupini nagu päästsid nad veel mitte ei läinud alla oru poole,
need kõigepealt ronisid üle mäe tippu, mis oli üle 4000
meetri kõrge ja siis vaatasid Ahku poole minna
ja siis läksid alla. Et, et jah, selline väga uskumatus vaibal story,
et aga jah. Kena kui võtame siit ühe mõttepausi selle. Ja kuulame ära loo, mille saaled siia meile välja valinud
Mobimento original preparaat, sa ütlesid,
et see on pärit üldse kosta rikast. Ma isegi täpselt ei tea, aga see minu jaoks tuletab meelde
neid Costa Rica aedaegasid.
Et jah, selline Ladina-Ameerika suvi, ma ei tea,
rand, niisugune tuleb kõik meelde. Kas sa ütlesid, et see Costa Rica ajal ja sinu jaoks nagu
esimene Ladina-Ameerika kogemusele? Ja, ja absoluutselt, ja seal me olime samuti pikalt vist
neli kuud olime Costa Ricas Nicaraguas, et et sealt ilmselt
ma selle pisiku sain, et miks, miks peab minema rohkem
tagasi sinna? Nii tihti juhtub seda Ladina-Ameerikaga,
aga meie oleme siis ka hetke pärast sinuga tagasi,
kallis kuulaja. Kallis raadio kahe kuulaja koos matkajuhi Stiina Kristeliga
oleme meie Tšiilis ja. Väga ketserlik küsimus, kas julgen üldse raadios öelda,
aga sina võid ümber lükata siis et üks põhjus,
miks mina ei ole seal Tšiilis nagu käinud,
on see, et kuigi ma tean, et seal on ka kõike metsikust
loodusest kuni Ma puhh hõimudeni, kes seal elavad ka
suhteliselt ekstreemsetes tingimustes, mis puudutab nagu
läänest standardeid või ja, ja, ja ei räägi hispaania keeltki,
siis üldjoontes on ta mul ikkagi jätnud sellise natukene
tsiviliseeritud mulje, noh majandus on heal järjel
ja nii edasi ja võib olla põhjus, miks minu siis selline
eksootika närv on otsinud mingisuguseid naaberriike,
seal pigem, onju. Aga miks sina, Tšiili läksid esimesena esimest korda siis
pärast kosta rikata? Meil oli, ütleme siis kaks põhjust, me olime täiesti
juhuslikult sattunud internetis järgmiseid nii-öelda matka
eesmärke otsides sellise raja peale, mille nimi on
Kreitherpategoniendwell mis algabki tegelikult Santiago'st
ja jookseb välja praktiliselt sinna alla alla tippu,
kus siis Argentiina ja Tšiili nii-öelda vaatavad
lõunapooluse poole. Niisugune rahulik 6000 miili. No ja, ja see on tegelikult ta ei olegi üldse.
Ta ei ole mingil moel ametlik, see matkarada,
et ongi täpselt see nagu sina räägid sellest nagu metsiku,
sest et kui sa oled matkaja, siis see on sinu jaoks metsik,
seal ei ole midagi märgistatud, põhimõtteliselt see on terve
grupi matkajate poolt nii-öelda üles kaardistatud
või lihtsalt keegi vaatas satelliidi peal hoogule,
siit tundub, et mingi rada läheb, davai,
teeme siia, et see on tegelikult radade võrgustik,
kus kokku on võib-olla 20000 kilomeetrit
ja osad lõigud sellest käivadki mööda jõgesid
ja järvi selle nii-öelda kaasaskantava parvega siis et see
oli meie nii-öelda üks eesmärk leida hädasti metsik matkarada,
mis jällegi tekitaks meile väljakutseid. Esiteks väljakutseid ja meie reisi nagu teine ots
ja eesmärk oli siis seotud võib-olla rohkem minu elukaaslase
ambitsioonidega siis ronida mõne kõrgema tipu otsa,
mida siis Tšiilis ja Argentiinas samuti on päris omajagu.
Et Atacama kõrb on siis koduks päris peaaegu seitsme
tuhandemeetristel tippudele seal, jah. Andide mäeahelik siis mööda Tšiili Argentiina piiri kulgeb just.
Kas me sinna Atacamas võiksimegi nüüd minna? Selles suhtes siit stuudiost on meil vabadus minna ükstaspuha,
kuhu et jaa, loomulikult.
Ühesõnaga minu eelnevas reisis Tšiilis matkasimegi terve,
ma ei tea, võib-olla poolteist kuud, Santiago'st hakkasime pihta,
jõudsime kuhugi allapoole, lendasime veel lennukiga allapoole,
et siis nii-öelda Patagoonia serv kaera katsuda.
Jällegi meie eesmärk seal oli leida kohtasid,
mis ei ole nii-öelda need Instagramis tuntud Patagoonia matkakohad,
vaid sellised täiesti ei, kusagil kulgevad asunike taludest
mööda minevad rajakesed, kuhu ei pääsegi muuga,
kui pole paadiga ainult Atacama asub siis Santiago'st uuesti
põhja pool. Ja täpselt siis jällegi Argentiina piiri vastas on need
kõige kõrgemad tipud.
Ja seal on selline hästi-hästi suur rahvuspark nimega dress krusses,
mis tähistab sellist suurt mäge, millel on kolm tippu.
Ja selle mäe jalamil on selline täiesti laguuni sinine heleroheline.
Nagu filmidest.
Filmides on näha vee silmake, kus aastaringselt elavad
flamingod ja mis on väga huvitav minu arustata gamma kõrbe
kohta on see, et seal tuleb täiesti lumi maha,
nagu meetrite viisi tuleb lund maha ja talvisel nende talvel
on siis tegelikult see rahvusfolkongi täiesti kinnine,
siis sinna ei pääse lihtsalt ligi. Aga need flamingod elavad seal ja aastaringselt koos selle
lumega ka, ma ei tea, kuidas see võimalik on,
aga nii on, igatahes. Ühtlasi olen ma kuulnud, et Atacama kõrb on maailma kõige
kuivem koht, et seal nagu ses tähendab Täitsa võib olla küll jah, aga mingid jõed sealt,
et ikkagi liiguvad siis tegelikult lund on seal üsna palju,
vähemasti mingi hetk sel hetkel, kui meie sattusime,
oli jõgedes täiesti vesi seesjalu sademete poolest
või midagi sellist. Jah, võib küll olla, ma ei tea, meie eseme seal nii rahet
kui kõike, aga me olimegi jällegi siis nende nii-öelda hiliskevadel,
kuna veel tuli sademeid ja seal on väga huvitavad,
sellised ei saa vist öelda pinnamoodustised,
aga ütleme siis lumemoodustised nimega Benitentes ma ei tea,
kas neil on eestikeelne nimi ka, aga need on sellised kuidagi.
Kui koobastes on siis kivimid niimoodi nagu allapoole teravad,
sellised nagu tagurpidi mäed, siis seal tekivad lumest
sellised skulptuurid. Tänu sellele, kuidas päike neid kuidagi sulatab nagu
sellisteks tornideks või. Vaid üks sellist alase tiit ja teine oli stalakmiidid.
Ei mäleta, kumb kumba pidi koonus oli. Sellised sarnased nagu moodustasid aga lumest
ja need asuvad siis keset kõrbe, seal kõrgemate mägede peal.
Aga seoses veel nende veekogudega, et jah,
seal on päris palju suuri järvesid ja mõned jõed ka.
Aga vesi nendes üldjuhul on soolane, et seal asuvad ka,
et võib-olla isegi on maailma suurim see mis ta siis on,
soola, Väliva. Jah, ta vist muidu on küll see ujuni, Boliivias öeldakse,
et äkki see on kõik, ta on kõik sellesama osa tasub ju samas
piirkonnas tegelikult, nii et selles mõttes vist on nagu ühe
mündi teine pool. Ja ühesõnaga on seal väga-väga palju seda nii-öelda. Looduslikku soola ja kuidas sa tahad Takamat,
seal tšillipool, ma tean, et Boliivias sama juuni on nii,
et noh, et seal käiakse mingite džiipidega ja,
või noh, tean isegi, käin korra, et ja siis on ta selline
paras kuu peal elu, et päeval on 25 kraadi sooja öösel kui
päike loojub, siis on 20 kraadi külma nagu
ja mingit soojustust seal kusagil ei ole,
et paks magamiskott ja ja siis mingisugune saviplokkidest hütikene,
kus siis ennast Küllilised visata, et kas Tšiili pool,
teades siis nende majanduslikku arengut,
on siis tehtud suured taevasse klaaskuplite lagedega kamin
köeb ja vaata tähti, punase veini Plups lahti. Ei, absoluutselt mitte, et see tuli minule ka suureks üllatuseks,
et juba see teekond sinna nii-öelda ülesse
ja eemal ehk siis sinna kõrbesse välja.
Selle koha nimi, see, kus sa lähed ülesel oru,
jõuad sellise suure, mis ei saa küll õigesti öelda,
tasandik, aga tasandik, millest siis nagu kõik need
vulkaanid välja kasvavad, on punakad punnatakkama. Alti plaanov ja ühesõnaga platool. Kuigi seal hiiglaslikud mäed, eks ju, et see teekond sinna
sa saad nagu kohe aru, et sa lähed ei kuhugi
ja tõesti seal kogu selles rahvuspargis vist on,
ma ei tea, kolm maja, et üks maja on siis see nii-öelda
piiri piiriületus, kus sa pead ära registreerima,
kui sa tahad Argentiinasse minna, siis on see üks pisike,
Refoogiamis asub Laguna Santa Rosa, kus need flamingod on
seal kõrval ja siis on üks veel mingisugune rahvuspargihoone
ja rohkem seal ei ole mitte midagi muud,
lihtsalt kuskil mingisugused liiva sees kulgevat teed
ja võib-olla mõni elektriliin kuskil on ja Ma isegi ei tea,
kuidas, kuidas seal kohati telefonile Vias minu arust ühtegi
masti seal ei olnud. Et tegelikult see on ikkagi täielik tühjus
ja seesamune Refoogia, mis seal on, see on ka ikkagi väga askeetlik,
et ma ei ütle, et need päris nii-öelda savist hooned on,
aga lihtsalt kuidagi on siin aastate jooksul mingid
puuplangud toodud ja midagi kokku klopsitud,
et väga selline. Ligi keegi seal otseselt ei ela nagu midagi,
mingit asja, nohu, mõtlen siis nii-öelda looduslikult
või et, et midagi ei kasva ja pole mõtet elada. Taimi seal tõesti nende jõgede servades,
võib-olla on siuksed, ütleme nagu meil tarnad,
sellised muru tutikesed, millest siis need Vikuniad
ja kohalik floora uimite floora auna siis toitub,
aga, aga muidu nii-öelda sellist mingit villapuid ei,
ei, seda ei saa, et teel sinna ta ka omal oli,
paar külamis jäi tee peale, aga tõesti paneb nagu imestama,
kuidas nad seal üldse hakkama saavad ja ma arvan,
et järgmiste põlvkondade jooksul nad ikkagi on sunnitud
samuti sealt ära kolima. Kas seal on sul ka mingid oma matkarajad
või mingi oma või oma Pedro, kes tuleb ja viib kuskile kohtadesse,
kus ei ole keegi kunagi käidud? No ongi täpselt need asjad jälle, mida, mida meie tegime
ja mida me nägime, et üldiselt seal vahemaad on ikkagi üsna suured,
et kui sa tahad jõuda, ütleme selle Refuugio juurest
järgmise järve juurde või selle Tšiili kõrgemale tipu jalamile,
et see on ikkagi kilomeetreid ja kilomeetrid täielikku kõrbe,
et sa oled sunnitud põhimõtteliselt nende neliveoliste
ikkagi liikuma, mis on ka omamete jällegi selline mõnus
vahepala seal liiva liiva sees niimoodi driftida,
ütleme ja, ja siis kohati n Argentiina piiri hakkab siis
selline noh, ütleme Euroopa standardite järgi väga uhke
asfalttee väga selline täiesti tutikas ja sa oled seal uhkes üksilduses,
saad seal oma neliveolisega kihutada täiesti sirget joont mööda,
et see on ka jälle omaette elamus. Aga jah, meie matkarajad läksidki siis kõigepealt selle
Nevadotress kruus säsi tipu poole ja aklimatiseerumise tipu
me tegime veel San Francisco ja lõpuks siis minu elukaaslane
koos ülejäänud tiimiga üritas siis tegelikult jõudsid ka
tippu selle chilli kõrgem tipp on siis ohostel salada,
mis on ainult?
Ma ei tea, 10 meetrit madalam, kui hakkan ka midagi sellist. Mis omakorda on siis mõned meetrid alla seitsme kilomeetri? Et et, et millegipärast kõik käivad hakkangaagol
ja oh, seal on väga-väga vähe inimesi, mis jällegi teeb
sellest nagu täiesti sellise erilise, erilise paiga,
et ja, ja neid mäge, mägesid on seal lõputult
ja võib valida, mida tahad ja ja väga huvitav on üldse
Tšiilis see, et sellised tipud, kuhu praegu ütleme,
lähevad kogenud mägironijad, noh tõesti kuus,
6500 või midagi, nende tippudes on mitme koha peal märke,
siis ma ei tea, tuhandeid aastaid tagasi elanud inimestest,
kes käisid seal üleval ohverdamas ja täiesti uskumatu,
mis varustusega või mis kliimas nad sinna üles jõudsid,
et see on täiesti müstika. Et sellist veidrat ajalugu leidub Tšiilis. Võtame siit kuulata järgmise laulu, kuuleme eelmises saates,
mis me sinuga tegime, kes nüüd ikka kuulaja vaevalt nii
täpselt mäletab, aga mängisime manu Chao küll.
Ja mõtlesid, et nüüd ka võiks seda teha,
et võtame mõne teise loo, ütlesid, et Klandestiino võiks olla,
see on manu Chao üks on kindlasti kadunud,
tuntumaid lugusi.
Aga mängime ette siis. Live versiooni ühest 2007. aastal toimunud festival,
tempo latiino.
No vaatame, kuidas kõlab.
Ja siis varsti jälle tagasi. Jaa, kallis raadiokuulaja, meie oleme Tšiilis koos Tiina
Kristeliga ja ja küsin selle pika matka kohta siis,
mis sa sealt läbi joonistasid, et kui raske see siis oli,
võrreldes sinu eelmiste 1000 või kahe või kolme
või 4000-st matkedega, siis USA-s või Armeenias
või kus iganes. Kuna me läksime sinna nii-öelda väljakutset ootama
või otsima, siis me kindlasti saime täpselt seda,
mida me tahtsime, ehk et see rada ei ole üldse kergete killast.
Aga meie ikkagi meie ootused oma tempole olid palju suuremad
kui see, millega me lõpuks saad koju tulime,
et mul elukaaslane ütleski täpselt, et see rada nii-öelda
võib-olla eesti keelde tõlgituna andiski meile sellise
jalaga tagumikku, ütleme tuletas meile meelde,
et me võib-olla ei ole nii Super Human või nii kiired
ja osavad ja uhked, kui, kui me eelnevalt arvasime oma suure kogemustepagasiga,
et tõesti on kohtasid, kus loodus ongi nii metsik
ja sa peadki liikuma aeglaselt ja sa ei tea,
kas seda jõge on võimalik ületada ja nii edasi
ja nii edasi, et et see kogemus oli omamoodi selline pluss,
kuna kuna ta ei ole ametlik matkarada, siis oli seal sellist
nii-öelda üle traataedade ja mis see siis on,
okastraatide ronimist oli, oli päris palju
ja nii-öelda proovimist kuskilt läbi hiilida,
et keegi sind ei näeks, loodetavasti sellist,
selliseid asju tuli ka päris palju seal ette. Aga aga jah, ühesõnaga meie oma reisile loomulikult ei lähe
koguste rada üldse tegema, et me nii-öelda valisime ikkagi
selle pärli, kuhu ta saab täiesti legaalselt
ja see asub rahvuspargis ja kõik on, kõik on nii-öelda
tehtav kohalike hobuste ja Arierrod abiga,
et näitame seda positiivsemat poolt võib-olla oma reisi peal. Kui mul jälle tuleb meelde meie tookordne jutuajamine
ja siis me rääkisime natuke varustusest ka sellest,
kuidas sa matkad, niiet su põhimõtteliselt ükshaaval loed
üle ka need suled oma magamiskotis, ükski poleks üleliigne
kaalu mõttes.
Okei, ma natukene liialdan, siis sa mainisid ennem sellest
kaasavõetavat seda kummiparve.
Et mida ja oli selline asi teil kaasas. Meil ei olnud, et kuna meil väga palju kogemust ei ole v matkadega,
siis oma esimeseks katsetuseks me ei otsustanud neid lõike
ka proovida, aga teiste kogemusi vaadates
ja lugedes tundub täitsa täitsa huvitavaks viisiks,
kuidas jällegi näha neid kohtasid, kuhu enamus inimesi ei ei kipu.
Et jah, mingi torud ja jõed ja ja liustiku kõrvalt saad
minna oma selle parvega põhimõtteliselt mööda,
et see tundub väga maagiline. Et võib-olla kunagi, kuigi see jah, tõesti see teeb
seljakoti tunduvalt raskemaks ja suuremaks aga mõnele
inimesele sobib see meetod palju rohkem,
et hetkel, kui nii, kuni meil veel jalad all on,
siis võib-olla pigem kõnnime. Mägedes ja kõrbes olime kõhast kohtades,
nüüd kus Ühtegi teist inimest väga ei kohta,
aga võib-olla kõrguse tõttu, siis ulub veidi tuul
ja veidi poeb krae vahelt sisse.
Aga Tšiilis on ka terve suur mitmete tuhandete Ta
kilomeetrite pikkune ookeani rannik, et kui seal nüüd kohe
Tšiilist põhja poole minna.
Peruu on samuti ja ka terve rannajoon on selline. Ta ongi kõrb ja, ja liivane ja üldse ei ole selline
palmirannik nagu, nagu me umbes ette kujutama vaimusilmas,
et see edasi sealt minna Ecuadori ja ja Kolumbiasse,
siis algab selline postkaardi. Ma ütlen ausalt, mina ei jõudnud oma eelmise reisi jooksul
tegelikult randa, ma nii-öelda vaatasin ka neid postkaarte
ja sealt Ayotama mõtlen.
Aga me vist ikka käisime küll ja, aga jällegi me olime
sellise linnasisesel rannikul, kus jah, ei olnud,
ütleme neid palmipuid oli, aga ta ei olnud selline jah,
Boscardikas võib olla.
Aga nii palju, kui ma postkaartidelt olen näinud,
siis sealsamas Atacama ütleme sellest lähimast ligipääsu
linnast kopi apost, teisele poole jääb küll üks väga-väga
maagiline rand. Et aga jah, sul on täiesti õigus, et Tšiilis on sama palju rannajoon,
kui on neil neid mägesid, et see on täiesti müstiline.
Sihuke piklik. Kuhu me veel võiksime põigata saate lõppu?
Mitte nüüd küll veel lõpuminutitel, aga aga lõpuosas,
et mis veel võiks seal Tšiilis olla sellist,
mis, kas jääd nüüd sellel tulevikumatkal sinu teele
või on jäänud varem sinu teele soovitaksid minna? Tulevikku matkalõik on mul seal ikka tuhandete kilomeetrite
viisi teha ja see on meil kindlasti plaanis kas
või jupiti läbi matkata, aga kuna ma ei ole neid lõike teinud,
siis ma täpselt ei tea, seal on küll mingid piirkonnad,
kuhu ma tahan väga jõuda, ongi täiesti vihma,
metsalise piirkonnad ja seal lõuna pool,
kus ongi Mobutšijad ja ja ka lõpuks siis lõpetada seal
täitsa tipus, kus ongi ainult need nii-öelda asunikud. Et sinna ma tahan kindlasti jõuda ja mõne liustiku serva peale.
Aga kui see niimoodi küsisid sellist väga ebamäärast
küsimustes mul tuli, tuli meelde sellest lõigust,
mida ma enne kirjeldasin, sellest ütleme järgmine matkalõik,
mis viis meid naljaka nimega rahvusparki.
See on seitsmetassi, rahvuspark.
Miks sa niisugune nimi on, seda ma täpselt ei tea,
aga selles asuvad mitu suurt vulkaani, mille ühtseks nimed,
nimed on Descabessaado, ehk siis peata vulkaanid
ja need on täiesti aktiivsed, et mingi aeg siin isegi
võib-olla viie aasta eest oli täiesti kinni,
kuna seal oli mingisugune oht, et ta purskab. Aga meie sattusime nii-öelda rahuajal sealt läbi
ja me tulimegi sellest rahvuspargist läbi kuskilt tagumisi
radu mööda, mis ei ole üldse enamkäidavad.
Ja jällegi saime nautida tõesti seda, et me kolm päeva ei
näinud ühtegi hingelist, et see oli väga-väga maagiline,
kõik need päikseloojangut seal ja ja selline vee otsimine
ja üles-alla ja selline täiesti müstiline maastikke seal oli,
samuti oli veel täielik kõrb ja terve hunnik lund kuidagi
nagu kõrvuti ja siis samal ajal oli 30 kraadi kuuma,
et see oli selline väga veider kontrast ja kohati tuli
ületada selliseid aasasid, mis olid tegelikult veel vee all
täiesti mitte päris nagu meie Eesti raba,
aga niisugune ma ei teagi, nagu keegi oleks mingisuguse
põllu üle ujutanud, sellest põlvini vees sai läbi käia
ja ja siis seal oli muidugi hästi selliseid vulkaanilise. Mõtlen, ta ei olnud nagu keiser, aga selline noh,
purskav, mingisugune asjandus kust tulikuuma auru välja
ja said sõrme pista kuhugi sellisesse muna järgi lõhnavasse
väävli kus oli peaaegu keev vesi, et täiesti täiesti müstiline,
tõesti ainsad, keda me seal nägime, olid mingisugused
hoburatsanikud varieeruvad.
Et jah, täiesti uskumatuid kohtasid leidub jällegi see on
nii vähe külastatav rahvuspark võrreldes ma ei tea,
Patagoonia või mis iganes teise kuulsa chillikohaga,
et. Lihtsalt seal riigis on nii palju, mida avastada,
täitsa täiesti hoomamatu. Nii, aga ma tean, et korra ikkagist pinnin jälle meie varasemale.
Siis sa mainisid, et sa oled pigem selline kiire kõndija,
et sulle meeldib kiiresti matkata ja, ja siis sa tunned
ennast hästi, kas nüüd selle Tšiili? Nagu noh, kui me niikuinii seda ühte protsenti ainult läbime,
onju, et kuidas sinu sabasse rütm ja tempo tegelikult on,
et kas meil on aega nagu niisama kivi otsas kaugusesse passida? Absoluutselt, ja kuna me ikkagi öelda lähme,
siis natuke kõrgemale, siis, ega tegelikult ei tohigi seal
kiiresti liikuda, peabki andma aega kehale ka aklimatiseerud
ja mis mulle tegelikult matkajuhi, ütleme siis,
et ameti juures väga meeldib, ongi see teistega käies,
ma olen sunnitud ise aeglasemalt käima, et ma kui minu jaoks,
kui eraisikule, ütleme, on matkamine pigem sport,
ma teengi seda selleks, et tunda, et ma olen hästi tugev
siis teistega koos seda kogemust jagades ma olen nagu
sunnitud ütleme siis rahulikumalt võtma,
rohkem tšillima ja, ja ma teengi seda, mida ma olen vahepeal
ära unustanud, et rohkem nagu vaadata ringi
ja rääkida ja jagada seda kogemust, teha pilte Moilutada,
mis on väga oluline. Et, et selles suhtes minu sabas, kui ma nii-öelda olen
selles rollis, siis ei ole kindlasti võimatega raske üldse käia,
et pigem mõnes mõttes on siis nii-öelda minuga koos matkajad
ka minule võib-olla matkajuhiks natuke.
Et toovad minuga maa peale tagasi. See eelmine saade, mille ma siin kogu aeg viitan,
et kui kuulaja tunneb huvi, mismoodi Stiina üldse vahetas mõlemad,
siis Kristjan siga ikkagi kontoritöö selle töö vastu,
mis kuhu süda kutsus ja ühendada hobi ja töö siis oli meil
eetris kaheksandal mail 2022 vahi täpselt aasta ongi umbes
umbes täpselt. Panin taastaga mööda.
Enne sõitsid. Sõitsin kaks aastat.
No vot, näed, mul on mingid asjad minevikus,
minevikus. Täpselt täpselt ei tea, aga kuidas sul siis
selles mõttes läinud on, et kuidas sinu follow your triim on
nagu seniseid, nagu toidab ära? Toidab ära võib-olla väga hästi öeldud, et kuna see on ka
selline hooajaline töö, siis jah, see on niisugune väga
fifty-fifty ja, ja kuna me saime teatud kvalifikatsioonid
alles see kevad tehtud, siis see on pidev selline progress.
Et nüüd on hästi palju bürokraatiat meil ees,
kus tuleb meil tööõigusi asju taodelda veel erinevates alpiriikides.
Et tegelikult jah, kes iganes siis mind ja Christian siit
tahavad nii-öelda toetada, siis tulge tõesti meiega matkale,
et nii minu, Eesti projektide läbi antud reisis,
millest me siin rääkinud oleme, toimub Amazonas reiside raames. Et, et jah, see on suurim suurim abi, mis meid saab meie
unistuse täitumisel võib-olla toetada, et et ei ole lihtne. Mul on hea meel, kui saame anda siin oma väikese panuse
ja loodame, et keegi ei pahanda.
Aitäh sulle, Stiina, et sa teed seda, mida sa teed.
Ma mõtlesin, et et kui ma seda eelmist saadet siin vaatan,
siis üks lugu, mida me seal mängisime, lubasid tookord minul
ka valida, said lugusid, oli siis ka manu Chao
ja ja üks tema selline võib-olla vähem tuntud lugu,
sime Tassa ele hir ja mulle see nii lihtsalt nii väga meeldib,
et ma mõtlen, et me võiksime seda mängida. Meie lõpulooks. Kuule, aga siis, sellisel juhul ongi meie pargis meil siin
purgis aitäh, kallis kuulaja, et olid selle Tõnni meiega,
ma loodan, et suutsime tekitada sinus huvi. Kui mitte Stiina ja Kristensi matka vastu,
siis vähemalt Tšiili vastu ja, või üldse reisimise vastu.
Ja tuletan meelde, et üldse kõik reispassirännakud,
mitte ainult viidatud varasem sademeid üldse kõik on igal
hetkel sinu kõrvaklappides suvila raadios
või automakis, kui avad oma telefonis podcasti,
programmi või ERR-i äppi või isegi raadio kahe äpi.
Stuudios oli Stiina Kristal mägimatkajuht,
ekspeditsiooni juht. Ja mina olen imatusetterkin, saadan reispass,
värske, vaba raadio kaks.
Ja kauni kohtumiseni. Järgmisel pühapäeval.
