Aegade algusest on eestlase toidulaual trooninud liha  ja piim. Aga kas see kõik on muutumises,  sest tootjad tulevad järjest välja planeedisõbralike alternatiividega,  mis meie lauale trügivad. Võtame näiteks need taimsed, kebaabivardad,  lambamaitselised. Taimsed viinerid. Või ka kaerapiima ja taimse juustu. Kas seda kõike hakkamegi tulevikus sööma? Tervisespetsialistid räägivad toidupüramiidist,  tuleks süüa ohtrasti köögivilju ja teravilja  ja kõvasti vähem liha ja snäk. Mis on aga tegelik pilt. Ainult kaks protsenti eestlastest sööb piisavalt puu  ja köögivilju. Keskmise eestlase toidulaud ei näe välja nagu püramiid,  vaid nagu haamer. Alumist otsa süüakse kolm korda vähem, ülemist aga kolm  korda rohkem. Näiteks on selles king sais tublis kogu suhkur,  mida inimene päevas tarbida võiks. Ja suhkur. Kuigi eestlased söövad kolm korda rohkem liha kui soovitatud,  näib, et lihatööstuste rahakott jookseb tühjaks. Mullu oli lihatööstuste kahju üle 21 miljoni euro. Kindlasti on ettevõtteid, kellel läheb hästi,  aga tervikpilt paistab sektoris üsna nutune. Lihatootjate käive küll kasvab, aga samas tempos  või isegi kiiremini kasvavad ka kulud. Söötja väetised lähevad aina kallimaks. Kas tarbijad nõuavad ka Eestis muutust või tuleb sellist  muutust neile ikkagi piltlikult öeldes väikeste lusikate  kaupa serveerida, mis puudutab ka keskkonda tervist,  sest me ju teame, et eestlased tegelikult söövad liha liiga palju. Söövad liha tarbimine, värske tarbimine on küll väikses  langustrendis juba kolmandat aastat. Siin mõned aastad tagasi tarbis keskmine Eesti inimene üle  100 kilogrammi liha aastas, mida selgelt on palju. Noh, kui Rakvere ja talleeg sellele rongile hüppaks,  võiks ju neid toitumisharjumusi muuta ka lõpuks. No täna sööme viineripirukat homme hernevorstipirukat  brändiksite selle ära küll, ma arvan Seeneniidistiku filee kõlab väga seksikalt,  et mida ma võin kindlasti öelda, et me flirdime  selle ideega otseloomulikult. See on meie tulevik. Kuivõrd suurelt ta siis tegelikult hammustab lihatööstuselt tüki,  seda ei oska keegi spekuleerida. Eesti inimene, kui vaadata kasvõi rahvastikudemograafiat  ja meie rahvastiku demograafia on rohkem vanema poole kaldu. Et me oleme pigem rohkem traditsiooni austaja,  mistõttu ma räägingi, et viie 10 aasta perspektiivis ma  kindlasti ei näe liha kadumist. Liha alternatiivi toomine ja selle tootmine tegelikult  tähendab väga suuri investeeringuid kõikidele tööstustele,  sest see tähendab väga selgelt uut masinaparki,  et, et vältida ristsaastumist ja muud, et toode oleks  endiselt puhas. Kas seene niidistik tuleb lähima viie aasta jooksul? Ma pelgan ausalt tunnistama, et ei aga ta võib jõuda  kindlasti test faasi. No kuidas, ma ei tea, meie lihatööstus suudab kohaneda  tegelikult selle kiiresti muutuva maailmaga. Ma arvan, et nad tulevadki ka selliste alternatiividega kaasa,  noh muidugi, liha täiesti ära kindlasti ei kao,  aga ta muutub selliseks kallimaks, võiks öelda tulevikus  kaugemas tulevikus võib-olla isegi luksuskaubaks  nii kaugele ennustada on muidugi raske, aga näiteks on näiteid,  et tere, piimatööstus siis tõi enda brändi kõrvale  siis brändi teri, mis on tegelikult siis taimsed,  piimaalternatiivid, et tegelikult tööstused ise kohanevad  sellega samamoodi ja maailmast on näiteid  ka kus lihatööstuse toovadki enda brändi kõrvale  siis alternatiivide brändi, et nad saavad tegelikult väga  hästi kõik aru, et maailm on muutumas ja  kes seda nagu üritab nii ignoreerida, see jääb,  ütleme rongist maha. See burgeri vahele pistetud Pif võib tunduda nagu liha,  aga tegelikult on see taimemass. Kas see kotleti aseaine võib anda surmahoobi lihatööstustele,  näitab aeg aga nende majanduslik seis võib minna senisest  veelgi hapumaks, sest turule trügib ersats. Kuigi praegu on selliste alternatiivtoodete tarbimine veel väike,  On üha rohkemates toidukohtades võimalik võtta liha asemel  ka mõni sarnane taimne toit. Eesti ülikoolide teadlased prognoosivad,  et sajandi keskpaigaks võib loomse päritoluga toita toitu  olla viiendiku võrra vähem. Kõige hoogsama stsenaariumi järgi on koguni 40 protsenti  lihast meie tuleviku toidulaual toodetud laboris  või asendatud taimsete alternatiividega. Miks seda muutust vaja on? No eelkõige ikkagi keskkonnakoormuse mõttes,  et rohepöördest on kõik kuulnud, et tegelikult see on paratamatus,  et kliimamuutused toimuvad, koormus on suur  ja inimeste arv pidevalt kasvab, kõik tahavad paremini süüa,  nii et siin tuleb leida nagu natukene teistsuguseid lahendusi,  vähenema peavadki ilmselgelt ilmselt liha osakaal tulevikus väheneb,  tulevad siis alternatiivid sellele ja ma arvan,  et mis, ütleme siis kaugemale tulevikku vaadates on ikkagi  biotehnoloogia võidukäik. Et teadlasena ma muidugi seda mainin, et tulevikus on juba  praegu on võimalik kasvatada liha näiteks laboris ilma  siis looma kasvatamata, tüvirakust kasvatada,  aga seda lubatakse ainult teatud riikides praegu. Vähe veel, aga see ei ole mingisugune ulmevaldkond,  sest juba 2013 kasvatati esimene burger,  mis sel hetkel maksis üle 300000 dollari. Aga nüüd 10 aastat hiljem on võimalik juba teatud piirkondades,  noh näiteks Singapuris siis osta teda juba sellise mõistliku  hinnaga restoranis seda kasvatatud liha siis. No inimene on juba valmis seda hernevinkut ostma. Viis aastat tagasi tutvustasime oma sarjas pooltaimseid tooteid. Võimalik, et tol hetkel ei olnud turg selleks valmis. Ehk siis mis on minu sõnum? Vaatamata sellele, et hetkeseisuga Rakvere tallegi  sortimenti ei kuulu ükski puhas taimne toode ei tähenda see  tegelikult seda, et me kõrvalt seda loomulikult seda teemat  ei jälgiks, sest see õige momentum tuleb ära tabada. Oleme olnud sarnaste toodetega turul valel hetkel,  mis ei tähenda, et see hetk taaskord ei võiks tulla. Millised need keskkonnasõbralikud alternatiivid  siis olla võiksid, mis minu jaanipäeva šašlõki välja vahetavad? No päris palju võimalusi on, ma võin mitmeid näiteid tuua,  sa võid öelda, mis sulle kõige rohkem neist meeldib. Alustas, võib-olla siin lähiajal on olnud populaarne onus mükoprotein,  ehk siis selline seeneniidistiku mass, mis on valgurikas  ja hea selline liha asendaja. Mis asi see on, see näeb välja küll nagu natukene hakitud kana,  mis on ära keedetud. See on seene niidistik, kus see siin kasvab,  siis? Siin see veel ei kasva, et meil on küll plaan hakata siin  ka arendama seal teise nurga taga oma tehnoloogiat,  et seene niidistiku kasvatada, aga hetkel kasvatatakse seda Hollandis. Ma saan aru, et plaan ei ole teha marineeritud  seeneniidistiku vaid plaan on teha sellest midagi,  mis võiks asendada minu laste lemmiktoidu. Mis on kana, pasta koorekastmes, see võiks olla kana selles toidus. Absoluutselt, ja ma väga loodan, et meie kana on tulevikus  sinu laste lemmiktoidu osa, et siin on nad toorelt täitsa  olemas ka katsuda ja ikka, et need on kana analoog  ja kala. Kas see on kana või see väike pätsike on nagu  siis kanafilee põhimõtteliselt. Miks ma seda üldse sööma peaksin? Seeneniidistik ise maitseb nagu mitte miski  ja seetõttu me soovime, et selline, et see tooraine,  mis oma olemuselt on väga tervislik, tal on kõrge toite väärtus,  tal on väga omastatavad hästi omastatavad valgud  ja meie anname gi talle selle kuju, et sa tahaksid seda  seeneniidistiku süüa. Paneme panni huugama. Kui kaua te selle seeneniidistikuga siin mänginud olete  ja kui lähedale te tegelikult olete sellele kana  või kalafileele nüüd jõudnud oma katsetustega? Ütleme, et see tootearendus tänaseks on meil kusagil  poolteist aastat kestnud Kanafilee kilo hind on seitsme-kaheksa euro vahel. Kui palju selle seenekana kilo hind võiks olla? Poes tuleb ta paraku see lõpphind hetkel ütleme siga kaks  pool korda kallim kusagil sinnakanti. Et esialgu kindlasti väiksemate mahtudega me sarnast  hinnataset saavutada ei saa. Aga miks te seda siis teete? Kana on ju väga tore toit, mida süüa? Miks ma peaks seent sööma kana asemel? Meie teeme seda sellepärast, et kui me vaatame numbreid  keskkonna mõttes, siis sellisel viisil kana  ja kala ja tulevikus me arendame ka teisi lihatooteid,  et ei saa kaheksat miljardit inimest niimoodi ära toita. Selliselt, et see ei tuleks kõik meie keskkonna arvelt  mingisugused muudatused peavad toimuma, me peame suutma  inimestele maitseelamusi ja toite väärtust pakkuda selliselt,  et liha osakaal meie menüüs ei saa olla nii kõrge,  nagu ta täna. Keskmise lääne inimese menüüs on. Nagu sidrunipipar Midagi siin on küll, see noorileht on üsna spetsiifilise lõhnaga. Meie eesmärk toiduteadlastena on teha need alternatiivid  siis võimalikult maitsvad ja samuti võimalikult tervislikuks,  noh, natuke ekstreemsem, näide, putukad,  mis on ka siin viimasel aastal kõlapinda tekitanud kaks  aastat tagasi Eestis tohtis hakata inimtoiduks kasutama  üldse putukaid, varem Eestis ei tohtinud. Hetkel veel ei ole nad suurt nii-öelda suurelt turule  kuidagi meile tulnud. Huvitav, miks? Ma ma arvan, et see põhjus on selles, et, See vack faktor eesti keeles jakk faktor inglise keeles,  et tal ikkagi see, ütleme, omaksvõtu aeg on kindlasti pikem  kui see seene mükoproteiini näiteks. Kui sa võrdled nüüd seda ritsikast saadavat valku  ja veisest saadavat valku, siis milline on nende,  ütleme, keskkonna jalajälje erinevus? No seal on ikka tuhandetes kordades see erinevus,  et tegelikult putukad on just ühed biomassitootmise mõttes  ja valgutootmise mõttes ühed kõige efektiivsemad. Lisaks neile sobib ka toiduks põhimõtteliselt see,  mis jääb näiteks meie toiduks jäägiks nii-öelda mõnes mõttes  näiteks kompost või toidujäätmed. Et nende kasv on ikka väga efektiivne, et seal jääb see  tuhandetesse kordadesse. Nii et putuka piv on roheline tee tulevikku. Ma arvan, et see on roheline tee tuleviku,  aga ma ei ole kindel, kas tarbijad ta kohe sellise nime alla  omaks võtavad. Aga mis on praegu väga hästi turul, ka Eesti tootjad on,  toodavad on siis taimevalkude, st konkreetselt näiteks  kaeravalk hernevalk, nendest siis liha asendajad. Et Eesti turul on päris mitmeid selliseid tootjaid,  kes siis tublilt ka meie kodumaiseid siis saadusi väärindavad. No kas te tunnete ka seda survet, et võib-olla peaks  sealihavorstikese asemel taimset vorstikest hakkama pakkuma  või kanafilee asemel seeneniidistikust valmistatud fileed? Seeneniidistikuni me ei ole jõudnud. Küll, aga meie portfellis on olnud taimseid tooteid. Taimsetest toodetest või siis ütleme, liha alternatiividest  on räägitud juba tegelikult väga pikki aastaid. Eelmisel aastal Skandinaavias ja Baltikumis tehtud uuring  tegelikult näitas väga selgelt, et Eesti inimene on endiselt  väga tugevalt lihausku. Ehk siis, kui keskeltläbi Eesti inimene sööb hetkel sirka 70  kilogrammi liha aastas siis taimset liha alternatiivi sööb  ta 50 grammi aastas. See on teie tegemata töö ka lihtsalt kui Rakvere viiner  oleks tehtud sojaubadest või noh, mis see Eesti kohalik  alternatiiv võiks olla hernestest näiteks te võiksite  ka inimeste toitumisharjumusi muuta. Rakvere viineri küll turult äravõtmine oleks väga  kardinaalselt karm samm. Hoop meie rahvuskehandile ja kultuurile. Väga hästi sõnastatud, et, et kindlasti ei ole meie ülesanne  eemaldada inimest niivõrd liha söömisest,  kuivõrd tegelikult tagada see, et me oleme väärindanud seda  liha õigesti. Ja ja samas loomulikult, kui me näeme ka kõrvalt,  et on taimsete alternatiivide pakkujaid ju olemas ju küll,  aga me oleme hetkel täna aastal 2003 siiski lihatootja. Viie palli süsteemis kui mahlane on see toode? Viiepalli skaalal ma ütleks kolm. Ma arvan, et minu lapsed ostaksid ära selle,  kui ma selle nagu makaronide ja koorekastmega serveeriks  neile No ütleme, et see on kindlasti üks suurepärane eesmärk  ja suurepärane saavutus, kui lastele meeldib,  et lapsed on ju teada-tuntud, ütleme, valivad toidu puhul. Et meie viis, kuidas me nüüd saame tagasisidet  ja anname hinnangu enda tehtud tööle on küll natukene teaduslikum,  kui see, kas lapsed sööksid, aga sellegipoolest on see väga  hea tagasiside. Kui kaua sellise toote valmistamine aega võtab,  ma ei tea, alates sellest, kui sa selle seeneniidistiku  kasvama paned. Natukene üle kuu aja ja võib-olla ütleme selline poolteist kuud,  umbes. Ja kuidas see ressursi mõttes on, mis sinna sisse läheb,  milline see keskkonnajalajälg on, kui palju ta vett energiat nõuab? Kui me võtame võrdluseks kanafilee, siis kasvuhoone gaasi  emissioon on sirka 80 protsenti väiksem ja veekulu on umbes  50 protsenti ja ütleme sööda ehk siis maakasutus on  samamoodi sinna 80 protsendi juurde jääb,  et ta on kindlasti oluliselt Väiksema ökoloogilise jalajäljega ja nõuab vähem ressursse. Eesti lihatoodangust tuli mullu 15 protsenti,  lehmadest, tapamajast jõudis toidulauale 11000 tonni. Veiseliha. On muidugi neid, kes ütlevad,  et noh, lehmake on armas, teda ei tohi süüa,  aga kes on valmis kotletist kliima pärast loobuma? Aga võib-olla peaks, sest ühe kilo veiseliha tootmisel jõuab  atmosfääri 60 kilo kasvuhoonekaasa. Mets ja potentsiaalne põllumaa muudetakse karjamaaks  ja õhku lendab suures koguses metaani. Aga kui veis asendada kanalihaga jõuab tootmisest atmosfääri  10 korda vähem vaid kuus kilo, kasvuhoonegaase kalaga. Kolm ubadest juurikatest umbes üks ja pähklitest vaid 0,3 kilo. Kasvuhoonekaasa. Pool kogu maailma põllumajandusmaast on liha loomade all  kolmandik maailmas kasvatatud teraviljast kulub loomadele söödaks. Mida väiksem loom, seda soodsam on teda kasvatada. Ühe kilo lehmaliha tootmiseks on vaja umbes kaks 25  kilogrammi sööta ja 15000 liitrit vett. Tahaksid süüa mahlast karbonaadi. Enne peab seale selleks sisse söötma kuus  ja pool kilogrammi toitu ja andma ligi 6000 liitrit. Et üks kilo kanaliha nõuab 3,3 kilogrammi sööta  ja 4000 liitrit vett. Aga taimed, neile kulub ainult vett, väetist  ja valgust näiteks kilo õunte jaoks on vaja 820 liitrit vett  kartulile 287 liitrit ja meie kliimas sajab see reeglina taevas. Türi vanas meiereis käib kibe töö, et piimapakid täita  lehmade abita. Katre Kõvask on juhtinud Eesti suurimaid piimakombinaat  ja nüüd tõmbab ta käima ambitsioonika äriplaaniga kaerajoogivabriku. Kui palju teie siia investeerite? Meie investeeringu suurus on ligikaudu 12,  pool miljonit eurot. Natuke hirmus ka mõelda selle peale, et suhteliselt uus  ikkagi toiduvaldkond äkki ei võta tarbijad vastu. Noh, ma arvan, et kui sellise ettevõtmisega liituda,  siis need asjad tuleb suhteliselt algusjärgus enda jaoks  selgeks teha, et kui see risk on ikkagi väga suur  ja kuidagi õudselt hirmus on, et noh, siis ei tasu võib-olla  sellega tegelema hakata ja 20 miljonit liitrit,  mida me siin toodame, see on 20000 tonni noh,  kui tuua lihtsalt mingisugune skaala, et,  et mida see siis tähendab, et Baltikumi pluss Soome turg  kokku on 40 miljonit liitrit, nii et noh,  me oleme sellest turust pool, Poola turg on umbes 20  miljonit liitrit, täna aga väga kiiresti kasvav. Nii et noh, selle turu me suudaksime siis põhimõtteliselt täita. Ja kui me vaatame kaugemale, noh, siin ütleme,  Kesk-Euroopas tegutsevad suured jaeketid räägivad ikkagi  sellistest tarbimismahtudest üle Euroopa,  millel on veel üks, null lõpus. Nii et et see on nii ja naa Kaerajook mitte siis piima. Kui palju kaerajook tegelikult sellest traditsioonilisest  piimatööstuses või segmendist ära võtab? No eks ennustusi on tehtud erinevaid, kui me täna räägime,  noh, ütleme 10 kuni 20 protsenti vahemikust,  mis ta moodustab siis piima tarbimisest sõltuvalt riigist  ja sõltuvalt ka ajast, millal seda vaadatud on  siis noh, arvata on, et see kasv ikkagi jätkub. Kas ta nüüd jõuab sinna poole peale ja mis aja jooksul,  noh, see on muidugi selline tänamatu prognoosimistöö. Tegelikult teete kaerajoogitehase vana meierei nii-öelda. Vana meierei kõrvale, see on üks väga kihvt näide,  kuidas sellisele vanale meiereile saab anda nagu täiesti uue  elu täiesti uutmoodi tootmisega, nii et mõnes mõttes  võib-olla selline märgiline muutumine või,  või transformeerumine. Miks just peaks tegelema nagu kaarajoogiga,  mis need plussid ikkagi sellel on? Kui me räägime nüüd väga globaalselt üldse toidu tarbimisest ja,  ja eesootavast siis 2050.-ks aastaks prognoositakse,  et inimkonna hulk maakeral on siis kusagil 10 miljardi  kandis ja kui me täna toidame inimesi selle põllumaa pealt,  mis meil on, siis inimeste hulk küll kasvab,  aga seda põllumaad enam juurde ei tule. Me oleme kasutusele võtnud kogu põllumaa,  mis meil on ja kui me tahame seda veelgi kasutusele võtta  või kuskilt seda põllumaad leida, siis tuleb maha raiuda  metsi või minna nii-öelda siis kõrgemale,  aga kui me teeme üht või teist, siis kindlasti ei ole see  kasulik keskkonnale. Ja loomulikult ei ole see põlluviljakus seal kõrgematel  nii-öelda meetritel ka võrdväärnegi sellega,  mis, mis täna kasutusel oleval põllul on. Nii et, et moel või teisel me peame leidma viise,  kuidas, kuidas nii-öelda toota alternatiivset toitu,  kuidas inimene saaks kätte proteiini, mida tal vaja on,  ja loomulikult ka kõik ülejäänud toitained. Nii et kaerajook on selleks üks võimalus,  kõik see, mis toimub ka näiteks taimse lihavallas,  väga-väga oluline ja noh, ma arvan, et me näeme siin paari  aastaga veel väga suuri muudatusi ja hüppeid. Aga tegelikult mõte on kõigil üks ja sama,  et tuleb leida lahendus, sest et praeguse praeguse tootmise  nii-öelda korraldusega me seda probleemi lahendab. Kes selle välja mõtleb, et kuidas nüüd ikkagi ühest  kaerahelbest saaks pakki jõudev jook? Sellele küsimusele tegelikult vastus on selline,  mida ilmselt ei oota, ei, ei teie ega, ega vaatajad,  sest et vastus on see, et meie esivanemad on seda kaerajooki  teinud juba sadu aastaid enne meid ja, ja see taludes oli  üsna tavapärane, et kuna alati, eriti talvisel ajal ei  pruukinud seda piima just väga palju olla,  et siis otsiti mingeid muid viise, kuidas  siis ikkagi sellist piima moodi toodet juua  ja seda kaerajooki tõesti on nii Soomes kui Eestis kui  ilmselt ka teistes lähedal asuvates riikides väga-väga  pikalt juba taludes tehtud. Kas sihtkoht ongi siis kaerajook või võime me näha  ka kaerakohupiima kaerajogurtit, kaera, kodujuustu? Ma arvan, et me võime näha taimseid, taimsed,  tooted täpselt nii nagu te ütlesite, suhteliselt kiire aja jooksul,  et ma tean, et mitte ainult meie, vaid vaid kõik meie  konkurendid teevad selle nimel väga palju tööd. Ja kas nad tulevad nüüd puhtalt kaerast või on sinna  kaasatud ka mingisuguseid muid taimseid ühendeid,  noh, eks seda näitab aeg, et see sõltub väga palju sellest,  kui hästi teadlased oskavad lahendada keerulisi küsimusi. Aga kindlasti nad tulevad ja ma väga loodan,  et nad tulevad ka sellise mõnusa maitsega,  et inimestel on neid lihtne tarbida ja, ja ei teki  mingisugust probleemi, et nad on kuidagi võõrad. Vaadates seda, et planeedi rahvaarv, eks ju kasvab,  tänane põllumajandus on suure keskkonnajalajäljega. Kas me hakkame kõik sööma, laboritoitu? Ma ei usu, et me sööme kõik labori toitu aga ma arvan,  et osa meie toidulauast tuleb küll laborist näiteks üks viis,  kuidas saaks vahendada, kuigi ei ole ainuke lahendus,  aga see oleks üks viis, kuidas vahendada seda  keskkonnajalajälge oleks kasutada täpisaaretust,  mis tähendab seda, et me saame muuta vaga täpselt viisil  konkreetselt järjestus selles taime genoomis,  nii et näiteks meie ei vaja nii palju pestitsiide. Meie ei vaja nii palju lämmastikku selleks,  et, et meie taimed kasvasid hästi ja me võiksime  ka paremal moel kaitsta taimi haiguste vastu. Et see on üks väga lihtne viis, et just panustada põllumajandusele. Nii et, et see Euroopa Liidu rohelepe oleks saavutatud. Aga seesama Euroopa liit, needsamad poliitikud,  nad tõstavad käed püsti, nad ütlevad, issand,  te tahate meile hakata sisse söötma mingeid GMOsid,  see tähendab, et tomati sees on edaspidi kalageenid. Ennekuulmatu, midagi sellist ei tohi lubada Euroopa liitu. Täpselt nii ja aga me ei ole ka ootanud lootust,  sellepärast et see vastab tõele, et Euroopa Liidu GMO  direktiiv on väga range, see tuleb aastast 2001  ja kahjuks viis aastat tagasi. Euroopa kohustus otsustas, et ka täppisaretus on GMO  direktiivi alla aga tegelikult hetkel seda vaadatakse üle. Ja täpselt sel aastal peab Brüssel ütlema,  kuidas hakkab olema reguleeritud Euroopa liidus just täppis  muutmise abil toodetud taimed, nii et me ootame. Kuidas me saame olla kindlad, et kui geene muundatakse,  ei ole see meile kuidagi ohtlik. Niikuinii ma söön geeni, eks ole, ja iseenesest midagi ei  muutu minugeenidega, et, et mis on tähtis,  on aru saada, et alati alates põllumajanduse algusest,  mida me võime öelda, et see juhtus kuskil 10000 aastat  tagasi oleme meie inimesed muutnud taimegenoomi kogu aeg,  et lihtsalt see viis, kuidas me seda võime praegu teha,  on täpsem, kiirem, efektiivsem. Kui keegi tuleb nüüd mulle ütlema, et ma enam jaanipäeval  šašlõkki süüa ei saa võib juhtuda, et ma muutun väga kurjaks,  kas ma ei jaksa seda šašlõke edaspidi osta  või on see lihtsalt poe lettidelt kadunud? Tulevikus ma arvan, et seda reguleeribki lihtne asi nagu hind,  et kui see liha on ikkagi kallim kui need  keskkonnasõbralikud alternatiivid, siis,  siis need valikud muutuvad. Aga viie aasta pärast ma ennustas, et sellist väga suurt  muutust ei toimu. Vürtsikilu on ikkagi vabariigi aastapäeval laual,  jaanipäeval ilmselt ka saslõkk, eestlased teatavasti on liha armastajad. Et ilmselt ka see, aga ma arvan, et seal kuskil 10 20 30  aasta pärast see ikkagi hakkab kardinaalselt muutuma. Kui ma peaksin ütlema sulle, et, et alates järgmisest  aastast ei ole sinu laual enam mitte ühtegi lihavalku,  vaid on kilgid, siis ma arvan, et sa nõustud minuga,  et see tundub üpris utoopiline. 10 aasta pärast lihatööstuse sulgemine ei näe seda kindlasti juhtumas,  aga oleks kindlasti oluline, et vaadatakse,  kuidas mõõdetakse rohelist jalajälge sest oleneb  ka väga palju, et, et kus tegelikult on sinu liha pärit. Me ise kasvatame oma loomad ja linnud. Me teeme ise oma loomade, lindude sööda siis tegelikult see  roheline jalajälg tänu sellele on juba väga-väga väike. Võrreldes, kui kilgijahu tuleks näiteks Lõuna-Aafrikast,  siis on tema jalajälg. Tunduvalt pikem? Et me peame vaatama põllumajandus ja toidusüsteemis  tervikuna see tähendab seda, et kõik osa selles protsessis  on tähtsad selle selleks, et see keskkonnajalajälg läheks alla,  eks ole, et mitte, mida me külvame, kuidas me kasvatame,  aga siis kuidas on see protsess toimunud,  kuidas lõpuks see toiduprodukt tuleb ja kuidas lõpuks  väärindame need toidujäägid, eks ole, sest et me ei tohi unustada,  et see kõik ei ole see, et me peame rohkem tootma. Vot see, et me peame oskama ka kasutada,  mida me toodame, selle sellepärast, et praegu 20 protsent  läheb raisku 20 protsenti on toidujäägid,  millega me ei tee mitte midagi.
