Tere õhtust, Ukraina stuudio alustab. Nagu ikka, on meil saates kolm olulisemat suuremat teemat. Ukraina vastupealetung on pihta hakanud,  kuidas see on läinud, kuhu see on välja jõudnud,  millised on arengud? Seda me stuudios brigaadikindral Vahur Karusega. Ka Hova paisu õhkulaskmine on põhjustanud suure keskkonnakatastroofi. Kui suure seda räägime, professor Jaanus Terasmaaga  ja lisaks läheme vaatame Ukrainas, kuidas areneb ülesehitustöö. Kuidas siis täpsemalt ehitatakse üles taas jälle silda Eesti  abiga malõni linnas, sellest tuleb videoloos juttu. Aga enne, kui me nende teemadeni jõuame,  vaatame ära möödunud nädala video kokkuvõttes. Meie saate esimene külaline, brigaadikindral Vahur Karus,  tere õhtust. Tere õhtust. No see suur Ukraina vastupealetung on nüüd alanud,  kui tuua see võrdlus sisse, et seda ei tohi tegelikult  võrrelda filmiga, nagu me teame, ukrainlased on öelnud,  siis siiski esilinastus, justkui on toimunud esimesed märgid,  esimesed tegevused toimuvad. Kuidas teile tunne jääb, kas me juba näeme sellist suurt  ja võimsat ja pealööki või tegelikult on see veel siiski  selline eelmäng. Esimesed märgid, esimesed vastupealetungid  ja rünnakud. Ma arvan, et see, mida me praegu näeme, on pigem ikkagi see algusfaas. Ja see, kuidas ukrainlased on selle oma nii-öelda kaardid  välja mänginud, ehk siis nad on tegelikult Suurendanud survet terve rinde ulatuses,  me räägime nii põhjast kuni alla lõunani välja. Ilmselgelt ei luba ka Venemaal tegelikult kuhugile oma  reserve täpsemalt koondada, ehk siis see on täpselt üks neid põhiasju,  mida sa oma pealetungil üritad varjata võimalikult kaua,  ehk siis kus läheb sinu põhilöök. Teine asi on kindlasti see, et nüüd leida ülesse need nõrgad kohad,  kust on võimalik läbi nii-öelda hakata rohkem suruma. Ehk siis see nii-öelda see 20 brigaadi, millest siin on  avalikes allikates räägitud, mis on nii-öelda ette valmistatud,  et mitte kõik need ei ole lääne tehnika,  aga väga palju on ka ju korda tehtud nii-öelda Ukraina enda tehnika. Need üksused, noh, kui nüüd võtta üks selline suur löögisuund,  see oleks väga magus sihtmärk olnud Vene Föderatsiooni  vägedele kindlasti Ukraina on üritanud seda võimalikult  hästi maskeerida hajutada. Ja need tegevused, mida meie praegu näeme,  tuleb arvestada, need on tegelikult sellise rünnaku  võib-olla esimene faas, mida me ei tohi kindlasti ära unustada,  on see, et kui me nüüd võtame vähemalt pool aastat on  Venemaa väga selgelt näiteks lõunarindel rajanud  kaitserajatisi ehk siis tõkke, käid tankitõrjekraave,  kaevikuid, kõiki asju miinivälju ja sellest läbitungimine on  üks raskemaid operatsioone, eriti kui sa teed seda  ettevalmistatud kaitse vastu. Kui me miiniväljadest juba räägime, läheme natuke spetsiifilisemaks,  kuidas miiniväljast läbi minnakse. Üldjuhul on see nii-öelda siis ühendrelvaliigi põhine operatsioon,  kus sul on vaja, et õhk suruks maha vastase kaugtuleüksused  vastase õhutõrje. Ja seejärel liigutakse oma tuld siis nii-öelda nende  kaitsvate üksuste peale, samal ajal viiakse pioneeritehnika  manööverüksuste kaitse all selle miinivälja juurde nende  asja reaalselt kas siis mehaaniliste vahenditega  või nende nii-öelda miinivälja puhastuslaengutega väikesed  läbipääsud rajada, alles seejärel saab hakata sealt läbi  minema ja siis sa pead endiselt tegelema vastase  selle kaitsepositsiooniga uuesti. Ehk siis see on ütleme siis sõjanduses üks keerukamaid operatsioone,  mida üldse läbi viia ja see on väga selgelt seotud  tegelikult mõlema poole väga suurte kaotustega. Ja tõenäoliselt on seda ukrainlastel veel keerulisem läbi viia,  sellepärast et ütleme nii, et nende õhuvõimekus on üsna nadi hetkel. Ja samas kui me vaatame nii-öelda mõlema poole,  siis sellist õhutõrjevõimekust ma arvan,  et ja lõunas on ukrainlastel natukene kehvem olukord,  sest sinna on Vene Föderatsioon ilmselgelt koondanud rohkem  oma õhutõrjerelvastust kui nii-öelda itta. Ehk siis ju nad üritavad oma kopterite ja muude asjadega  seda siis nii-öelda kompenseerida. Üks oluline asi, mida me oleme juba nüüd näinud alates  eelmise nädala lõpust on ka sellised ilmselt Ukraina  luureoperatsioonide luurerühmade läbi viidud operatsioonid,  kus pannakse plahvatama erinevaid asju siin,  kas või tänane uudis räägib sellest, et meitopoli linna  juures on suures raudteesõlmes toimunud arengud. Kas see on ka üks osa sellise operatsiooni puhul pealetungi alustamisel,  et, et väga palju nii-öelda vaenlase tagalaste tungitakse ja,  ja seal saadetakse üht-teist korda. Ma arvan, et see on pigem igasuguse operatsiooni puhul,  et sa üritad võimalikult palju nii-öelda keerata kraani  kinni võimalikult allikate lähedalt. Ehk siis need üksused, kes sul juba ees on,  ehk siis see, mida me nimetame lähivõitlus,  eks selle nendega sa pead nagunii tegutsema  ja üldjuhul nendega saadakse ka hakkama. Probleem on selles, et sa tahad, et see pealevool Lõppeks ühel hetkel ära ja ma arvan, et Ukraina,  noh, tegelikult nad on terve sõja vältel,  mida aeg edasi järjest rohkem liikunud sinna,  kus nad takistavad kõikide võimalike vahenditega tegelikult  Vene Föderatsioonil oma reservide liigutamist  ja oma vägede liigutamist sinna, kuhu ukrainlased ei taha,  et nad satuksid. Kas see, et ukrainlased teatavad mõnikord poole kilomeetri  kaupa mõnikord pooleteist kilomeetri kaupa  või siis küla või poole küla kaupa, et nad on pahmutis  või sealkandis edasi liikund oma maa vabastamisel kas see on  olulise sõjalise tähtsusega või on see pigem  siis olulise sellise propaganda ja motivatsiooni tähtsusega? Ma arvan, et see on antud hetkel pigem selline  motivatsioonitähtsusega Samas see, et nad võtavad asju tagasi, see on nende jaoks  tähtis ühel, teisel või kolmandal eesmärgil Bahmuti juures. Arvatavasti see on see kurnamislahing, mis on nüüd pool  aastat seal kestnud, kui sa suudad selle uuesti kiiresti  nii-öelda venelastelt tagasi võtta see hakkab oluliselt  mõjutama kogu Ukraina nii-öelda motivatsiooni positiivses  suunas Vene Föderatsiooni oma arvatavasti oluliselt halvemas suunas. Aga eks neid nii-öelda teateid tuuakse ka sellepärast,  et, et mõnes mõttes noh, natukene vähendada seda survet,  mis kõikidel on selleks, et saada informatsiooni kätte,  et siis Ukraina, eks ta peab natukene ikkagi andma informatsiooni,  mis toimub lahinguväljal. Räägime sellest kaovka paisu purustamisest  ka siin ilmselt ei ole enam mitte mingit kahtlust,  see oli venelaste kätetöö. Ametlikke andmeid ju selle kohta ei ole ja kas me saamegi  millalgi teada, kes selle lõpuks sooritas küll,  aga ma tooksin siin mängu sellise huvitava asja,  et et noh ka ise sõjaväelasena. Ma olen paar korda spekuleerinud selle mõttega,  et hersooni juures teha selline suurem üleminek  ja üritada otse minna nii-öelda Krimmi peale. Aga noh, see on selles suhtes see nii kõrge riskiastmega operatsioon,  sellepärast et nepri jõgi seal on ikkagi väga lai. Ehk siis ukrainlastel tegelikult ei olnud. Tundub, et ei ole mitte mingit põhjust, miks nad oleks  pidanud selle tammiga midagi tegema, arvestades  ka seda, et Ukrainale on lõunat vaja. Esiteks selleks, et saada sadamad uuesti lahti,  saada oma majandus käima. Ja mõjutada venelasi Krimmis nüüd kui see tamm on ära lastud,  see sai väga selgelt siis ainult tegelikult mängida  venelaste kasuks. Aga samas venelased ise justkui lõikasid endale  ka natukene näppu, sest me teame, et ka nende enda alasid  ujutas see üle, väidetavalt ka ka nende oma sõjaväelasi,  jäi selle üleujutuse nii-öelda kätte või,  või alla ka sellest allikad või või teated tulevad. See võib viidata ka sellele, et nad kõik ei olnud päris  hästi läbi mõelnud või on see selline vene korraldus,  juhtub. Sõjaväes sõjas on alati üks raskemaid asju on tagada see,  et sul üksused teavad informatsiooni, mis toimuma hakkab  ja millal. Kommunikatsioon võib nii kiiresti kokku kukkuda,  et lihtsalt oligi see otsus, tehti ära. Asjad pandi tööle üksustele, info ei jõudnud nüüd see,  mis puudutab näpulõikamist, noh teatavasti öeldakse  ka seda, et tegelikult sellesama tammi äralaskmisega  põhimõtteliselt lähiajal lõpeb ka veevarustus Krimmi. Sellepärast et see Krimmi nii-öelda veekanal sai sealt kogu  oma vee ehk siis saame näha, kuidas Venemaa kavatseb nüüd  selle olukorra ära lahendada. Antud juhul võis ikkagi tegu olla puhtalt  ka kohaliku komandöri initsiatiivi ga. Et see ei, ei pruugi olla selline otsus,  mis võis tulla Kremli müüride vahelt või kuskilt punkrist,  kus härra Putin veedab aega, äkki kunagi saame teada. Nii see võib olla, aga kas see, et kui see oli venelaste  kaalutletud otsus ja Krimm jääb nüüd veeta,  kas ühtlasi võib olla märka sellest, et nad siiski on valmis  lähiajal sealt Krimmist ka pagema ei taha  selle üle spekuleerida. Ärme siis spekuleeri, aga räägime läänetehnikast  ka see on olnud üks oluline moment. Ukrainlased on läänetehnikat palunud, nad on seda saanud. Väljaõpe on toimunud, see on kasutuses. Nüüd väidavad venelased, et neil õnnestunud neid Leopertanke  hulgi või hulgikaupa suisa purustada. Kas need need teated vastavad tõele? Noh, pildid on iseenesest sotsiaalmeedias olemas. Keegi ei ole ka ümber lükanud neid ja ma tulen tagasi  sellesama operatsiooni juurde, mis puudutab  siis venelaste kaitseliinidest läbiminekut. Me ei saa eeldada, et, et Ukraina teeb seda nullkaotustega  ilmselgelt arvestades ka seda operatsiooni keerukust,  on see loomulik, et asjad saavad pihta, asjad lagunevad  ja asjad lähevad katki. Sellest ei tasuks heituda, kui me näeme kas  või kümmet leopardtanki rusudena, neid on,  on rohkem ja neid osatakse kasutada. Ja. Ma arvan, et, Ukraina teab täpselt, mida ta teeb, ta kasutab praegu ka,  kui me vaatame Ukraina sõnumeid, kus nad ütlevad,  et ja asjad lähevad katki, aga nende sõdurid said nii-öelda päästetud. Ehk siis tehnoloogiaga on alati selline huvitav asi,  et kõige-kõige selline määravam või kriitiline faktor  tehnoloogia juures on alati väljaõppenud inimene. Kui need meeskonnad saadi tervena kätte,  siis on põhimõtteliselt järgmine masin ja see meeskond  tegutseb jälle edasi, et tehnoloogia on ikkagi lõpuks ainult  tükk tehnoloogiat. Meie jutuajamise kokkuvõtteks lõpetuseks läheme korraks pelgoroodi,  kas see, mis seal toimub, kas võib oodata,  et see, selline õrn leek võib seal paisuda millekski suuremaks,  ehk et ukrainlased hoiavad ka seda kollet üleval,  sellepärast et Venemaal oleks üks probleem,  mida nad peavad lahendama Pelgorodis ja tuleks vähem jõudu olla,  kasvõi näiteks Donetskis, Luhanskis või seal allpool veel  lõuna pool. Ma arvan, et see on selline nii-öelda natukene keebi Ja pistoda, mäng, kus nad üritavad teatud pettetegevusi asju  ja selles suhtes täiesti õige, nad kindlasti üritavad  Venemaale tekitada probleemi või vähemalt luua  ka Vene ühiskonnas seda narratiivi, et nad ei ole tegelikult kaitstud. Kuna nad on sõja valla pääsnud päästnud,  siis see sõda jõuab nende õue peale ka. Pluss see ilmselgelt aitab tegelikult ikkagi hoida teatud  üksused igaks juhuks reageerimas sellele,  mis seal võib tulla. Aga see, kas Venemaal selle tulemusena hakkab mingi  rahvaliikumine toimuma, ma arvan, et eile jagati ühte päris  head artiklit, mille mille nagu selline autor ei ole väga  optimistlik nende muudatuste osas Venemaa ühiskonnas. Aitäh brigaadikindral Vahur Karus selle jutuajamise eest Ka hovka paisust me juba korra rääkisime saates  ja õige pea räägime sellest veel sellest ökokatastroofist,  mis selle paisu õhkimine on tekitanud, aga enne veel vaatame hopistükkis,  kuidas Ukrainat üles ehitatakse ja eestlased on siin tublit  panust andmas, kas või näiteks Maalina linna silla  ülesehitamise käisin kohal, vaatasin usutluses. See on maalini linna sild, mida venelased pommitasid puruks  üsna sõja alguses siinsamas lähedal, muuhulgas on näiteks  siis paberivabrikus toodetakse ka grivnade jaoks paberit,  aga selle silla tõesti venelased pommitasid puruks. Eesti abist Ukrainale ja selle järgmistest sammudest rääkis  välisminister Margus Tsahkna ka teisel juunil,  kui Orutsi linnas avati esimese suure avaliku  ja erasektori koostööprojektina Eestist hangitud moodulast. Mis abi siin lähiajal sarnast ettevõtmist plaanis teha on? Täna allkirjastati siis silla taastamise projekt,  kus siis Eesti inimeste maksude eest kogutud rahaga  ja samasuguse ühisprojektiga tehakse korda sild,  mis on hävinenud. Nii et neid projekte tuleb järjest juurde ja,  ja järjest rohkem tuleb ka rahvusvahelist toetust. Ka seesama lasteaed, mis ehitati, sai ju tuge  ka näiteks Islandi riigilt, nii et siin need asjad lähevad  juba väga suureks ja Eestil on siin selline keskne roll. Mida ukrainlased veel nüüd abiprojekti mõttes Eesti käest on,  on küsinud? No kui me vaatame, kui hävitatud on Ukraina,  siis meil jätkub tööd, kõikvõimalikes mõõtmetes on need  praktilised ehitamised, on need sildade taastamised aga  ka näiteks e-valimiste teema kogu e-riigi teenused on need,  mida Eesti saab pakkuda, nii et meie jala jalajälg saab  olema siin väga suur. Nüüd seda taastatakse, taastatakse koostöös eestlastega  ja eestlased annavad selle silla kordategemiseks  uuendamiseks miljon eurot. Valmis peaks ta saama selle aasta septembris. Meil on nüüd siin stuudios külas Tallinna Ülikoolis  professor Jaanus Terasmaa, tere õhtust. Me räägime ka ovka paisu purustamisest ja eelkõige sellest ökokatastroofist,  mis sellega koos siis nüüd on, on tulnud. Kas see on Euroopa lähiaja suurim jõhkraim ökokatastroof,  nii nagu selle kohta on öeldud, mis te arvate? Noh, kui teda võtta sellise üksik suure keskkonnamõjuga asjaga,  siis ilmselt küll, et ei suuda nagu midagi sellist oma  mälusoppidest leida. Kui võtta sellises üldises inimese keskkonnamõjus,  siis noh, on ta lihtsalt jah, jällegi üks,  üks korraga lisandunud suurem mõju, aga,  aga hajub sinna ära. Aga jah, üksikjuhtumine tõesti, on ta pretsedenditu. Räägime nendest mahtudest ka või mastaapidest,  et aru saada paremini, millise õnnetusega on,  on tegemist. Mis selline Eesti hea võrdlus võiks olla? Kui mõelda selle vee hulga peale, mis siis sealt paisu  tagant nepri või niproojõe peal siis nüüd allavoolu on  liikvele läinud. Noh, kui vaadata kõigepealt umbes sama suurt veekogu,  siis Peipsi järv, Peipsi suurjärv sobib väga hästi  võrdluseks Peipsi on natukene suurem, nii umbes 600  ruutkilomeetrit ja maht on seal ka paar-kolm kuupkilomeetrit suurem. Aga kui vaadata teistpidi, et inimtekkelist mingisugust veesüsteemi,  siis noh, selgelt Eesti suurim selline rajatis on Tallinna joogiveehaare,  mis ulatub Poolde Eestis. Mitmed veehoidlad veel sellised tagavara Veekogud, ja kui me nüüd vaatame, kui suur on kahovka maht,  siis ametlik andmetel 18,2 kuupkilomeetrit  ja kui me nüüd liidame kokku kõik Eesti need Tallinna  veeaarde veehoidlad ja muud järvekesed, mis seal  siis on, mis ülemisse kokku tulevad ülemiste  ka siis nende maht on 0,0 76 kuupkilomeetrit  ehk et me räägime mitmetest suurusjärk dest erinevusest,  et see veekogus on tõesti selline hoomamatult suur,  mis sealt on valla pääsenud. See on umbes kui tõesti piltlikult ette kujutada,  nagu te tõite võrdluseks umbes Peipsi järve jagu vett,  on korraga siis läinud mööda seda jõge allavoolu teele  ujutanud üle need need alad seal jõe ümbruses. Tõenäoliselt seda katastroofi saab jagada kaheks. Üks on mõju nii-öelda inimkeskkonnale. Puhtalt inimeste eluasemel, joogivee küsimus,  üldse, selline puhtuse sanitaar, küsimus  ja teine pool on see looduskatastroofi pool,  kui palju seal võib olla seda, et on, on joogivesi. Reostunud, ütleme siis allavoolude põhjavett ilmselt nüüd  pikaajaliselt siiski ei reosta, et, et noh see vesi,  mis sinna jõuab, selle ajaga filtreeruda  või siis noh, läbi kaevude läheb ka otse. Et võrreldes kogu põhjaveega on ta ikkagi nagu noh,  väiksem kogus et mõju põhjaveele pigem on ülesvoolu  ehk et mõju on seeläbi, et selline suur veekogu,  mis on seal nüüd juba aastakümneid olnud,  eks ole, ootamatult ära, kaob. Ja see toob kaasa siis suure tõenäosusega põhjavee alanemise  selles piirkonnas, et ka Eestis isegi siin kui Sindi  paisjärv alla lasti siis ka seal ümberkaudsetes majades. Kaevu veetase läks alla, sest ei olnud enam seda  tasakaalustavat süsteemi, et inimesed on nist ära harjunud  selle aastakümnetega, kui see paisärv on,  et veetase on kaevus kuskil kohal, me ei pea kaevama  nii sügavat kaevu või puurima nii sügavat. Aga nüüd see kaob, ära, tuleb uus tasakaalupunkt  ja vett enam ei pruugi kaevus olla. Õnnetu. Puhul pean silmas kas või näiteks seda, kui tsunami on  tohutu koguse merevett kõigepealt toonud maismaa peale  ja siis jälle jälle tagasi merre viinud ja seal see see vesi  mõnikord seisab natuke kauem, mõnikord vähem,  on räägitud väga palju haigustest, mis tekivad nii-öelda sanitaarküsimus. Kas ka praegu seal Ukrainas on see sanitaarküsimus õhus  ja üleval? Ja vähemalt kohalike teadlaste arvates küll see on üks,  üks väga suur risk, et võivad seal hakata  ka haigused levima just seetõttu, et noh,  kõik käimlatest veepuhastitest, prügimäelt kõik see kantakse  kaasa ja bioloogiline elu leiab alati tee,  nii et et selles mõttes jah, ma arvan, et nüüd,  kui see vesi ükskord mööda saab, ma usun,  et siin nädal või teine veel läheb, et siis on  ka see paisjärv juba enam-vähem tühi. Et siis võtab veel aega, et nüüd päriselt saada need  veesüstis tööle ega kaevud puhtaks, et see mõju ei ole üldse väike,  aga noh, see on võimalik mingis hoomatavas ajaühikus ikkagi  korda ajada uuesti. Aga jah, ülesvoolu see alles tuleb, nii et,  et sellised nagu erinevad erineva ajadimensiooniga Mõjud on selgelt neil ees. Kas me teame, kui palju inimesi seal on hukka saanud või,  või kes on kadunud veel, sest tõenäoliselt sellised suured  katastroofid põhjustavad ka seda, et inimeste saatuse kohta  ei ole tihti andmeid. No vot praegu ongi see, et andmeid on üldse väga vähe,  et jah, et kuuldavasti mingitest kümnetest inimestest  räägitakse siiski õnneks, et, et noh jah,  tegu selles mõttes ei olnud nagu ka tsunamiga,  et, et kui see purunemine siis purustamine toimus,  et selleks, et see vesi jõuaks siis juba seal,  ma ei tea, suuremate linnadeni läheb natukene aega ikka,  et on võinud planeerida ja see vesi ei tule kõik korraga,  et et teist praegusel juhul, kui vaadata andmeid,  et siis Paisjärve tase on selline umbes meeter päevas alanenud,  et ta nagu jookseb tühjaks järk-järgult,  mitte kõik see 18 kuupkilomeetrit tule korraga,  et noh, et siis oleks tõesti väga suur katastroof,  kui see kõik korraga tuleks, aga ta tuleb aegamööda küll  rohkem kui nepri jõgi suudab korraga ära viia. Aga see on siiski prognoositav, et nüüd eilsetel andmetel  nii palju kui ma suutsin siis leida ja hinnata,  et kas nad on siis adekvaatsed või ei ole,  et tundub, et need on, on siis veehoidlatase langenud umbes  seitse pool meetrit, et noh, tänaseks võiks öelda siis,  et ilmselt seal kuskil kaheksa, kaheksa pool. Et eks see alanemise kiirus nüüd tasapisi ajas hakkab langema,  et vett jääb järjest vähemaks. Räägime looduse poolest ka siis looduskeskkonnale tehtud kahjust. Mis kõige rohkem teil paneb südant valutama. Oh, neid küsimusi on seal palju, et, et seal on  ka jälle kaks asja, et noh, ühelt poolt,  nüüd haaratakse sealt. Järvest kaasa suur hulk seal juba kohanenud elama harjunud elustikku,  kalad põhjaloomad ma ei tea ilmselt ka ka linnud linnupesa,  mis kõik tee peale ette jäävad. Teised jälle jäävad kuivale, et seal pilte ju liigub,  kus on? Kalasid täis on ju, et kõik ei jõua kaasa liikuda,  osad lähevad kaasa, kus nad lõpetavad, osad lõpetavad  kindlasti ka nende ümberkaudsete linnade tänavatel seal,  kuhu siis Veevol kannab siin ka üksiklipiku kobras kuskil  linnas seal otsis, otsis uut kohta, et kuidas ta nüüd sinna  sattunud on. Kindlasti jõuab mingi hulk mageveeelustikku  ka musta merre, mis ei ole jällegi nende jaoks sobiv elukeskkond. Nad ei ole soolases vees kohastunud. Teistpidi. Ikkagi korraga tuleb selline suurem kogus magedat vett sinna  Musta mere lahte, et ilmselt ka seal see soolsus muutub. Ma küll ei julge nüüd arvata, et, et see saaks kuidagi väga nagu. Suure mõjuga olema musta mere elustikule,  must meri on ikkagi veel veel kordades ja kordades  ja kordades suurem aga ka siiski, et me ei tea,  mis sealt veel kõik kaasa tuleb. No seal on räägitud kütteõlist, mida oli seal tonnides,  nii et või sadades tonnides. Et see tõenäoliselt noh, põhjustab teatud määral kahju  siiski kas ja kui palju see sodi, mis on juba välja jõudnud  Odessa randadessegi mustas meres kogu see,  mis vesi endaga kaasa viinud, kui palju see probleem põhjustab? No eks ta jääb sinna mõneks ajaks neil seda põhjustama,  et noh, üks on silmaga nähtav sodi, et noh,  okei, saab kokku korjata või noh, osa n ka ohtlikud,  nagu siin on räägitud miinidest ja, ja ma ei tea laskemoona,  st või mis iganes. Aga selline silmale nähtamatusodi, et kas  või needsamad sinna paisu taha aastakümnetega kogunenud setted,  mis sealt nüüd minema uhutakse, kuhu on akumuleerunud toitained,  igasugused põllumajanduslikud, mürgid on räägitud siin  ka Ternobõli Plahvatuse mõjust, mis on ka sinna setetesse jäädvustunud,  mida ta kindlasti ongi, et sete igal aastal tuleb juurde  ja niimoodi ta vaikselt kasvab. Et mis mõju need omavad jällegi üsna prognoosimatu. Nagu selline tulemus võib olla Meie jutuajamise kokkuvõtteks kui pikkadeks aegadeks,  kui pikaks ajaks jääb see probleem seal jätkuvalt õhku isegi siis,  kui vesi on juba taandunud. Aga see mõju keskkonnale on siiski olemas. Noh, allavoolu ma arvan, et, Selline otsene kiire mõju nüüd praegu toimub sellel  ja järgmisel ja võib-olla veel kolmandal nädalal ära. Siis toimub teatud aeg taastumiseks, natuke aega on seal  siis pinnas rikutud. Üht-teist minema uhutud, aga noh, loodus ilmselt seal saab  nagu paremini hakkama ülesvoolu jah, need probleemid alles tulevad,  sest ilmselt seda paisu ei suudeta taastada siin niipea,  see võtab aastaid ja aastaid ja ja seal see põhjaväetasem  alanemine toob kaasa ka ilmselt väga suured moed ökosüsteemile,  mitte ainult põllumajandusele ja, ja inimesele. Aitäh, professor, terasmaa täna õhtul meiega siin Ukraina  stuudios liitumast. Ukraina stuudio uus Ukraina stuudio juba järgmisel esmaspäeval,  aga tänase saate lõpetuseks kaadrid sellest,  kuidas ukrainlased lisaks sellele, et nad aitavad omi inimesi,  aitavad ka omi loomi rahulikku õhtut teile.
