Olen tulnud Tartu Ülikooli muuseumisse, kus tehakse
röntgenpilti kolmest erinevast kipsskulptuurist
ja kuna skulptuurid on suured ja rasked,
on maksu- ja tolliameti eksperdid tulnud Tartusse,
et pildid teha.
Muuseumis kohapeal röntgenpiltide tegemine tähendab aga seda
maja on teistele külalistele suletud, et vältida kiirgusohtu.
Uurin nüüd Tartu Ülikooli muuseumi teadusjuhilt Jaanika Andersonilt,
miks kipp skulptuure röntgenisse üldse saatma peab? Me tahame teada saada, milline on nende elukäik olnud
ja seda annavad teada.
Meile nagu selle kohta infot tegelikult kipp skulptuuri
sisemuses ja nii-öelda võib olla naha all olevad materjalid
või parandused, mida me palja silmaga ei näe,
kust need skulptuurid muuseumisse jõudnud on.
Meie koopiad ei ole tulnud mitte Itaaliast,
vaid hoopis Peterburist ja Peterburis. Kunstide akadeemias valmistatud ja nende valmistamistehnika
on ka kindlasti teistsugune kui Euroopa töökodades
ja lisaks 200 aastate restaureerimise ajalugu,
mida nad endas sisaldavad, see on põhjus,
miks muu maailm nende vastu ka huvi tunneb. Skulptuuride uurimine käib siis nii, et mõlemal pool kuju on tehnika,
millega röntgenkiired skulptuurist läbi lastakse.
Maksu- ja tolliameti ekspert eelika Brusman räägib lähemalt. Ühel pool on siis ekraan poolt nii-öelda siis tulistatakse
neetion kiirguse välja ja, ja siis tehakse see röntgenpilt
valgustatakse kujutis siis läbi, et igapäevaselt me ei
valgusta loomulikult kujusid, et selles mõttes on see kips
meie jaoks väga huvitav, sest et tavaliselt valgustame läbi
siis sõiduautosid näiteks või, või pakett. Kui röntgeni masin on valmis pandud, tuleb nurga taha minna,
kuhu on pandud üles sülearvuti, kust siis saab panna masinat
tööle ja sellega väldivad inimesed muidugi ka kiirgusoht.
Sülearvutist on näha ka umbes minuti pärast juba
röntgenitulemusi ja tundubki, et leiti seda,
mida sooviti, sest pildilt on näha skulptuuri nii-öelda
nahal peituvat kolme ühenduskohta.
Uurin Tartu Ülikooli muuseumi konservaatorilt Kristiina Ribeluselt,
miks avastus? Hea on? Otsima, et nad kipskujud on lahti-kokku käinud,
aga ühenduskohad on kinni pandud ja silmaga neid ei ole näha.
Tänu röntgen-ile me näeme, kus nad ühenduskohad täpselt asuvad,
aga mida selle teadmisega siis edasi teha saab?
Nüüd me saame edaspidi mõelda, kas taastada nende kujude
algne vorm, ehk siis teha nad jälle lahti käivateks
või mitte, et kas see on mõistlik mõte või ei ole?
