No kui me vaatame NATO liitlaste investeeringuid kaitsesse
viimase 30 aasta jooksul, siis me näeme,
et võrreldes näiteks 40 aasta tagusega on need kaitsekulud
väga drastiliselt kukkunud ja oludes, kus me oleme Euroopas
sõjas ja 30 viimase aastaga on tekkinud väga suur puudujääk
kaitses eelkõige laske moonusega kalatehnikas,
siis on selge, et 10 aastat tagasi põhilises kokku lepitud
eesmärk kui kaks protsenti kõikidel NATO liitlastel on minimaalne,
vajalik, aga tegelik vajadus on kaks pool
või isegi rohkem. Ja, ja noh, kui me vaatame ka Eesti otsust,
siis Eesti on otsustanud.
Me investeerime kaitsekuludesse vähemalt kolm protsenti
sisemajanduse kogutoodangust, nii et eks me peame vaatama
reaalsusele otsa ja reaalsus on see, et Venemaa on jätkuvalt agressiivne.
Venemaa on jätkuvalt kõige suuremaks ohuks NATO-le ka tervik,
kuna ja seetõttu me püüame liitlasi suunata sinnapoole,
et kaitsekulud kõikidel liitlastel oleksid vähemalt kaks,
soovitatavalt kaks, pool protsenti. See seisukoht on olnud meil üsna mõnda aega juba
ja kui me vaatame siin eelkõige NATO idatiiba,
siis Eesti, Läti, Leedu, Poola on liikumas kolmele
protsendile ja isegi rohkem. See küsimus tuleb lavale Vilniuses tippkohtumisel. No eks riikidel on erinevad seisukohad ja loomulikult riigid
ju erinevaid oma positsioone kaitsevad ja,
ja meie meie ekspositsioonides see on, et kaitsekulud jah,
peaksid ja peavad tõusma, nii et seetõttu loomulikult meie
seisukohtades on ta ees, aga siis tippkohtumine peab näitama,
et kas me saame sellele ka toetuse või mitte,
et arvestame, et näiteks kahe protsendi tase lepiti kokku
kokku 2014 Wales'i tippkohtumisel ja jätkuvalt näeme,
et ainult kolmandik naatorit
