Ma avan ettevaatlikult silmad ning vaatan vasemale paremale,  otse ette, mida ma näen. Kas seda, mis maailmas on tegelikult olemas  või üksnes seda, mida ma olen õppinud nägema veel enam kas asjad,  mida ma näen üldse tegelikult eksisteerivad  või näen ma üksnes oma kujutlusi mõisteid? Näiteks on taevas üks mõiste minu teadvuses. Aga mõiste on reaalne, väljamõeldud värk,  mida ei saa näpu vahele võtta. Kui ma vaatan üles, siis kas ma näen seal oma mõistet  või näen ma päris taevast? Kas taevas on üldse olemas? Siduge mind igaks juhuks kinni. Palun. Tegelikult olen ma ammu ilma seotud nii jalust käsist silmist,  kõrvust kui ka ajudest seotud nii omaenese kui kogu  inimkonna kogemuste, teadmiste, uskumiste  ja ebauskumistega. Ja see polegi nii paha, sest need köidikud hoiavad mind koos,  aitavad mul olla inimene. Nendeta laguneksin ma laiali. Ma ei näe loodust lihtsalt silmadega, vaid minusse koondunud  miljoniaastase inimkultuuri ja kultuuritusega. Näen teda meele ja keelega mõistetega, et. Kivi puu, kollane, sinine seen, kana. Kana tuleks küll justkui sellest nimistust maha tõmmata,  sest meie tavateadmises ei kuulugi ta enam loodusesse vaid  hoopis linnuvabrikusse. Iseasi, kui ta pole kodukana kallus, kallus,  domestikus, vaid lihtsalt kanaline. Californias, keda on maailmas umbes 270 liiki,  näiteks metskalkun Teder põldvutt või laanepüü. Laanepüü on meie metsade kõige väiksem, kuid kõige tavalisem kanaline. Püü on muidugi tüüpiline suuremate metsalaamade linn,  mis ei tähenda seda, et talle meeldiks selline ühtlane  vanamets vaid nagu ma kirjeldasin, ikkagi see,  et mets oleks mitmes järgus, et oleks erinevaid puuliike. Selline suhteliselt vaheldusrikas puistu. Lopsaka alusmetsaga kuusikus ei ole tagasihoidliku  sulestikuga laanepüüd kuigi lihtne märgata. Enamasti saab selle ettevaatliku metsalinnu kohalolek aimu  alles tema äralennu, mida saadab iseloomulik parim. Kui meil on kõrva ja satume õigel ajal metsas jalutama,  siis on võimalik kuulda ka tema iseloomulik Lauluhäälitsust ehk siis vilistamist, mis tõsi,  võib küll väga kergesti porriga segi minna aga on  sellegipoolest kergesti äratuntav ja ei meenuta ühtegi teist  oma seltskonnakaaslast. Kui Teder ja metsis peavad kevadeti uhkeid pulmamänge,  siis Laanepüü pereelu on väga tagasihoidlik. Kevadisi mänge ei ole ja Laanepüü paar püsib koos  nii kaua, kui neil elupäevi on. Nad ka päeval ei tegutse kahekesi koos, kuigi nad  moodustavad paari, vaid nad hoiavad seda territooriumi. Aga paarid on püsivad. Baarid on püsivad ja mitmenaise pidamist esineb aga väga  harva ja see on selline, öeldakse selle kohta,  et see on selline. Mitte püsiv või lühiajaline, see tähendab seda,  et lihtsalt isaslinnu vilistamise peale masin läheb,  vaatab, millega naabrimees tegeleb ja tuleb  siis seejärel jälle oma territooriumile tagasi. Kuskohast laane püü siis talve veedab, et  ega ta ju lumehanges ei konuta? Ei, temale meeldib pigem mõni tihe kuusk nagu näiteks need siin. Kus ta siis saab tuulevarjus olla ja natukese See ka röövloomade eest kaitset, sellepärast et  ega teda lihtne sellises kohas magamas tabada ei ole. Kui loom nüüd hakkab, peaks siit liginema,  siis ta tekitaks nii palju krõbinat, et lihtsalt laanepüü  lendaks minema ja röövlinnud ammugi ei saa ligi. Laanepüü teeb oma pesa maapinnale esimesed 10 päeva,  mille jooksul laanepüü pojad korralikku lennuoskust  omandanud on püüperele kõige kriitilisem aeg. Päevadel on ohtlik just see, et kui see pesakond lendu  aetakse õhtusel ajal siis pojad lendavad laiali niiskesse  taimestiku saavad seal märjaks, kaotavad kiiresti oma keha  soojuse ja kui nad piisava kiirusega emaslinnu juurde tagasi  ei lähe siis on nad hukule määratud, see tähendab seda,  et nad lihtsalt jahtuvad maha. Laanepüü ladinakeelne nimi Bona sa tähendab head praadi. Laanepüü on tänaseni jahilind, kuid teda kütitakse Eestis  väga vähe. Küll on aga püüpere oma arvuka järelkasvuga  paljudele metsaelanikele hea praad. Loomulikult on väga palju teisi elajaid,  kes neid süüa tahavad. Ja eks kanalite funktsioon teatud mõttes ökosüsteemis ongi see,  et olla teistele toiduks. Ka kukla taha tema nägemisnurk on 360 kraadi inimesel vaid 200. Putukad eristavad värve, mille jaoks inimesel pole nimesidki. Rändlinnud aga näevad mingil iseäralikul moel maa magnetvälja. Inimese trumbiks on see, et ta ei näe loodust üksnes  looduselt saadud silmade, vaid ka keelega. Mõistetega. Keel ei ole ainult inimeste vahelise suhtlemise vahend vaid  ka isemoodi transformaator, mis. Mille kaudu muutuvad need asjad, mida inimene näeb  mõisteteks ja siis hakkavad need sõnad mõisted omakorda  mõjutama seda, kuidas ta maailma näeb. Vanadel maalidel ja gravüüridel puudub ruumiline illusioon. Nad on lamedad lapikud alles siis, kui loodi  perspektiiviõpetus ning sõnastati sellised mõisted nagu silmapiir. Ja silmpunkt, mida looduses tegelikult pole olemas. Alles siis muutus ka maalikunst nii-öelda ruumiliseks. Nüüd me võiksime ütelda, et näeme kõik maailma Leonardo da  Vinci silmadega. Meie keeleline nägemine oleneb palju ka keelestruktuurist  ja sellest paigast, kus me elame. Mis on saar, seda teame me kõik, et laid on lihtsalt väiksem saar. Seda teame me ka enamasti. Aga mis on rahu? Väinamere ääres elavad inimesed teavad, et rahu,  see on lihtsalt väiksem laid nagu sedagi,  et nasva või näsu on väike rohusaareke, mis kaob suurema vee  korral vee alla. Aga mis on kare? Liivapaber on kare, raspel on kare, Kauks on kare. Kuid nüüd me vaatame, mis on kare, päriselt. Nimisõnana nominatiivis. Oleme jõudnud Hiiumaa kaitsealal ühele järjekordsele  pisikesele saarele, mille nimeks on langekare. Ja see saar on huvitav selle poolest, et siin võib kõikjal  rannas näha maas lebamas meie rahvuskivi paekivi. Kui siin nüüd niimoodi veidi ringi vaadata,  siis tundub üks selline veidi nagu jumalast hüljatud paik  olema suhteliselt noor ja, ja väike ka. Jah, see noorus ja väiksus on omavahel seotud  ja nendest saartest ilmselt üks, üks noorim on,  tähendab pealiskorra järgi kõrguse järgi,  aga kui me võtame geoloogiliselt, siis tähendab see põhi  väga vana, nii et aga Hiiumaa laidude kaitseala. See saaresti, mis läheb vette, tähendab Salinõmme  siis sinna. Saaremaa poole tähendab kagu suunas, et tegelikult me tulime  sellest saarte rivist, tulime nüüd otse põhja poole ja,  ja põhja poole umbes kuskil no seitse, kaheksa kilomeetrit. Ja niimoodi, et meil siin lähim saar olid hoopis juba  heinlaid ja ja Hiiumaa on Sarve poolsaar,  nii et et jah, see on teist tüüpi saar, see  siis siis ainuke nendest saartest, kus siis paljandub see alus,  põhjaline lubjakivi ehk baas, kui see kaitse alla kunagi  tehti 70.-te väga alguses 71 ta moodustati  siis noh, algul oli plaan nagu see rivi kaitse alla võtta,  aga see saigi nagu erandina siia juurde lisatud,  sellepärast et siin siis on see ainuke koht,  kus paljandub see aluspõhjaline baas. Aga praegu, nagu me näeme, on ta kiviklipuga kaetud,  nii et selles mõttes noh, me otseselt seda ei näegi,  aga muidu teine, mõni aasta praegu vesi suhteliselt kõrge ka,  nii et osa paepõrand jääb vee alla, siis siin on täiesti  ilus valge valge, selline vahepõrand ilusa,  selliste suurte lahtiste plaatidega. Veidi enam kui hektari suuruse saare niinimetatud selgroo  järgi võib oletada, et langekare on merest kerkinud umbes  kolm-nelisada aastat tagasi. Sellega on ta üks nooremaid Hiiumaa laidude kaitsealal  asuvaid laide. Siin ei ole ka asustust peal olnud, ainsad asukad on olnud  siis ilmselt linnud. Jah, ei, see nii väikest asustust ei ole kunagi olnud  ja eks ta niimoodi tuulevarjus siin on käidud ja,  ja peatatud, aga aga eks ta ole rohkem ikka lindu lindude  kodus olnud. Sügise algus on käes ja suhteliselt ootamatult  või oodatult on hakanud ka vihma sadama. Aga kui me siin langekara peal nüüd vaatame,  siis tundub, et linnukesed on selleks aastaks siit enamuses  ära läinud. See on siin luigepesa. See on siin tõesti luigepesa ja nagu me näeme,  see on üsnagi mahajäetud muljega juba. Ja luik on selline suur pesa küll, aga iga aastaga tuleb,  teeb uueks sellest, nagu siin näha. Ämber. S ei jää midagi järele, aga mõnikord ta selle noh,  aluse võtab küll ja aga värske ta tasi igal juhul siia  juurde küll. Hiiumaa laidude kaitseala loodi omal ajal väikesaartel  elavate ja peatuvate lindude kaitseks. Seega on kaitsealal olnud läbi aja seitse kontrollsaart,  kus igal kevadel loendatakse linde pesade järgi. Langekare on üks selliseid kontrollsaari,  mille asukate arvukuse ja dünaamika kohta ulatuvad andmed  juba 35 aasta taha. See tähendab, et muutused liikide pesitsuses on olnud  silmaga nähtavad. See lindude arvukus on ikka õudselt palju muutunud ja,  ja, ja erineva näoga, kui kaheksakümnendatel  üheksakümnendatel oli aha ja, ja hõbekajaka selline noh,  ütleme, uputus, öeldi, ja ma mäletan, kui ma tööle tulin,  siis veel öeldi niimoodi, et umbes sama nagu praegu  kormoranides oli, anti, jahipüssid, jagati laiali ja,  ja suuri kajakaid, nagu öeldakse, röövkajakaid tuli hävitada. Aga õnneks me seda küll ei teinud ja, ja,  ja nüüd on see aeg meil näha, et neid röövkajakaid  ja hõbekajakaid tähendab mõlemas hõbe ja merikajakas,  neid on nii väheks jäänud, et nad kadusid ikka ise ära. Haha arvukus on langekarel ja teistel Hiiumaa laidude  kaitseala kontrollsaartel kiikunud kord üles,  siis jälle täiesti alla. Mõned aastad tagasi, kõigi nende kontrollsaarte peal oli  ahka järele jäänud ainult niimoodi, et ühesõnaga ei jäänud,  ei ole peotäitki kuskil kümnekonna või ma ei ole küll  viimase aastat ise lugenud enam, aga igatahes väga vähe. Ja nüüd see aasta, kui me käisime uuesti lugemas,  siis, siis noh, öeldi, et nüüd hakkab stabiliseeruma,  et enam ei ole aha arvukus langenud, nüüd hakkab,  ilmselt on lootus uuesti uuesti tõusta. Mulle tundub, et, Siis need tingimused, mis siin valitsevad,  on lindudele päris soodsad. Jah, see ongi põhimõtteline vahe, kas on meil tegemist  metsalindudega või, või tähendab merelindudega. No merelindude hulka käivad siin siis ka kurvitsalised,  kes siis rannas pesitsevad ja siis kartlased  ja hanelised. Et neil ei ole seda maad tarvis, seda nagu mitte toitumise jaoks,  vaid neil on vaja põhimõtteliselt, et et on koht,  kus saab pesa teha ja mis oleks kaitstud  ja kaitstud oleks, muidu nad võiks ju metsas olla hea tuulevarjus,  hea rahulik olla, aga nii kui saar on suurem,  jääb peale rebane, kährik, koer või keegi niisugune rööv röövulukitest,  siis on pesitsemine välistatud ja seepärast nad tulevadki,  on leidnud oma pelgupaigas väikestele saartele,  kus siis tavaliselt suveks need ei jää peale ja,  ja, ja siis see ongi see põhjus, miks nad väikesaartel on  ja kuna nad siit ei toitu ei pea leidma,  siis neil on vaja ainult ruumi, kuhu pesa pesa ehitada. Toitu asub meil meres. Et see on niisugune, sellepärast on see kontsentratsioon  väikesaartel suur. Siis on aga aeg minna paadile ja sõita läbi vihma  ja tuule järgmisele väikesaarele mis kannab nime suur pihlakare. Kui ma nüüd nime järgi mõtlen, siis peaksin olema palju  pihlakaid ja näha on ka mõndasid juba. Jah, pihlakared on tõesti ja, ja siin on pihlakaid ka. Kunagi oli siin üks hästi suur pihlakas,  siin on praegu näha ainult ainult üks kuivanud ront  ja seal pihlakal oli selline kurb saatus,  et siin oli. Sügisel tuli tohutu torm ja kui oli lahe oli kuskil 10  sentimeetrit jääd, siis see jää sõitis üle kündis  selle suure pihlaka üle, nii et kõige suurem,  uhkem pihlakas on läinud. Aga muidu seal taga on pihlakaid küll ja,  ja ilmselt on siin kogu aeg olnud ja selle järgi on tõesti  võib-olla see nimi tulnud. Erinevalt langekarest on Pihlakarel mulda juba üsna palju. Tuleb välja, et tegu on sootuks erineva mullatekkeprotsessiga. Siin on ühesõnaga hästi madal meri või nagu kohalikud lambasita,  meri siin suuri laineid ei ole ja, ja siis see merest,  mis siia saare peale uhutakse, see vetikad  ja taimed ja, ja nad ühesõnaga jäävad ja ilusti ladestuvad  ja ühesõnaga see läbipesemist ei ole nagu suure seal teistel  saartel esineb. Ja, ja sellepärast ongi ta nagu kasvab kiiresti ja,  ja, ja, ja mida, mida rohkem ta uumust toodab,  seda, seda kiirem ta kasvab, nii et selles mõttes on ta siin  on see jah, mullatekke protsess, kiirem küll,  ja teistsugune kui teistel kaugematel saartel. Suur Pihla kare on üks väheseid kaitsealalaide,  kus on ka ehitis peal. Tegu on kalurionniga, mille sarnaseid kasutati vanasti  kalapüügi puhul ööbimiseks ja varjusaamiseks. Kalurionne oli ka siinkandis, neid oli ikka kümneid  ja praegust sellist taastatud ja sellist funktsioneerivat  ja kus saab sisse minna, ööbida siin rohkem ei olegi,  et tegelikult see on üks osa meie kalasta  ja ühesõnaga merekultuuriloos, nii et see on  ka üks põhjus, miks ta nagu taastatud sai Keset seda pihlakaret siin onni ees on nüüd selline korralik  reniitkivi kajakate poolt kenasti ära märgistatud. Mis lugu selle kiviga on? Sellega on taoline lugu, meil on siin merest  ja jääst juttu ka mitmeid kordi olnud ja,  ja see kivi tegelikult oli kuskil 80.-te alguses,  siis kui me seda onni ehitame, lesime või taastasime,  siis see kivi oli tegelikult seal ja, ja seesama siis,  kui see hästi suur torm tuli ja see jää üle laiu  praktiliselt sõitis, siis ta lükkas selle kivi,  niimoodi ta kaalus oleks, oleks natuke veel,  oleks ta onni kukkunud, nii et tegelikult ta on nüüd siit on  näha siis, kui, kui kõrgel ja kui suur kivi võib  siis see jää lükata ja mõjutada. Ja see siis oli niimoodi, et see jää lõikas  selle onni läbi, need palgid ka ja need terve see onn oli  jääd täis. Kalurionnid püstitati Hiiumaa laidudele eelkõige sügiseseks  siia püügiks, sest võrkudel tuli pidevalt silm peal hoida  ja vajadusel pidi kalur minema kasvõi keset ööd võrke päästma. Kaasajal on aga Pihlakare kalurionn lihtsalt mõnusaks kohaks,  kus ollakse kurja ilma eest varjul. Rünnaku siis jää või 100, kui ladinal vihma. Meie ajude kultuuri käärudes pesitseb arvamine,  et loodus on ilus. Paraku pole ilu, headus ega õiglus mitte looduse vaid hoopis inimkonna. Või kui soovite, siis jumala sünnita, sed. Meie ajukäärudes on ka arusaam, et kunstnik leiab oma teoste  ilu loodusest. Aga kas ikkagi leiab? Oskar Welt kirjutas oma essees valetamise allakäik. Kogu vilets kunst tuleb sellest, et pöördutakse tagasi elu  ja looduse juurde ning ülendatakse need ideaalideks. Valdi järgi. Realism naturalism, sotsrealism, kunstisotsiaalne sõnum,  kontseptuaalne kunst, kõik üks vilets värk. Teisal kirjutab vahel kunsti, õige eesmärk on valetamine. See tähendab ilusa ja tõele mitte vastava jutustuse loomine. Seega. Vähegi kunsti moodi asja tehes ei maali ma siin loodust vaid  oma kujutluspilti loodusest. Unistus. Teiselt poolt ega loodusest ei peagi tingimata kehva pilti tegema,  vaid loodusest näiteks pärnapuust võib teha  ka suurepäraseid tarbeesemeid. Tarbekunsti. Mitte kust kohast üldse pärna leida, et Pärnu on ikka  selline pargipuu inimeste jaoks, aga praegu me küll metsas täiesti. Pärn on pargipuu, aga Pärna leiab sellistel niitudel  ja jõgede ääres ja, ja talukohtadest. Pärna võetakse üldiselt ikkagi siis, kui tal on koor lahti,  et teda saaks nagu. Mitmeti kasutada. Et lusika tegemiseks ja, ja tööriistavarre tegemiseks Pärna  nüüd spetsiaalselt talvel ei võeta nagu teisi tarbepuid,  et teda püütakse võtta siis, kui see kasutusvõimalus on  kõige suurem. Edu kuil on metsaomanik ja puutöömees soomaal,  kes ühtegi puud ilmaasjata ei raiu. Mina mõtlen küll alati, et seda saaks maksimaalselt kasutada. Ja siis, kui mõelda sellist rituaalset tava,  siis ma tavaliselt nagu mõttes ikka küsin metsast loodusest. Luba ka ja tänan selle materjali eest, mis mulle antakse kasutusse,  et see on niisugune küll sisemine asi, aga. Aga kes seda teeb ja kes seda ei tee, mind on lapsest saadik õpetaja. Edu toob metsaservas kasvava pärna näiteks,  kuidas saab ühte puud maksimaalselt kasutada. Puukasutus algab lehtedest, pärnaokstest valmib metsas viht. Loomasööda viht võib olla pikem ja, ja mitte selline hea,  korrapärane, nagu nagu nüüd kasest tehtud saunaviht,  aga. Parem kui ta ongi selline araline, siis need lehed jäävad  sellise Üksteisest kaugemale ja kas lambal või metskitsel on teda  siis parem sealt nabistada, parem kätte võtta,  tõmbame siit jämedamast pärna oksast kohe ühe kooretüki ja. Ja siis on sellesama. Koorega teda ju. Hea kohe ka siduda, nagu näha, ta on hästi sitke,  kannatab juba täitsa tõmba nagu nahkrihma  või nööri, et. Ja siis, kui me Kodus neid tooteid hakkama. Siit on hea, võtad näpuga kinni? Puu ühele õlale ja viha teisele õlale. Tavaliselt talu väravasse istutati pärna kõrvale  ka künnapuu, et siis oleks nagu ka meestepuu äravas Künnapuu  kui künnipuu Pärnu nagu rohkem naiste puu,  noh, eks eestlastel võib öelda ka, on nii oma in  ja jang nagu, nagu tänapäeva moodsas selles. Õuede ja majade kujundustes aga eestlastel oma täiesti  uskumused ja oma oma kindlad reeglid olemas,  kuidas siis talu kujundati? Pärna tüvest valmib hanguvars kui tüve kõige alumisest  ja jämedamast jupist nikerdab edu kaks supilusikat. Aga mida veel Pärnus tehti nagu talumajapidamises peale lusikate? Pärn on üldiselt väga laia kasutusalaga puumajapidamises olnud. Nüüd me lööme sellise tooriku siit. Tooriku lusiku tooriku valmis. Pärnu on väga hea töödelda, ta on selline pehme puu aga kui  ta ära kuivab, siis tal on töökindlust ja sitkust küll,  et. Et ka näiteks Hargi või anguvarrena vastu pidada, selline kõver tööriist  on siis lusikanuga ja ja sellega on siis hea õõnsus teha. Siia sisse. Lusika nikerdamine on mitme tunni töö, kuid edu on veendunud,  et just meistri käsitöö annabki lusikale hinge  ning pärnast voolitud lusikaga süües on supil hoopis teine maitse. Tulemus on juba siin, meil mõned on enne olemas. Siin on veel päris päris lõpust natuke puudu,  et siin on nüüd öelda, kui ta kuivab, siis läheb lihvimisel  ja see varre ots lõigatakse ümmarguseks ja päris  lõpptulemust näeme. Siin on üks selline nii-öelda supilusika suurune juba juba  käibes olnud, näed töötanud, mis hirmus juba pragu otsagi tulnud. Me oleme täna palju pärnapuust rääkinud ja puidust,  aga tavaline inimene tunneb ju Pärna eelkõige just nimelt  Pärnaöite kaudu, et siia pärnapuu nikerdamise kõrval vist  sobib teed juua täitsa. Jah, enamus inimeste tutvus pärnaga just algabki võib-olla  pärna õite kaudu ja pärnaõie tee kaudu, et et. Muud asjad on võib-olla palju võõramad. Kuid eriti ihaldatuks tarbepuuks tegi vanarahva hulgas pärna  koorealune niin. Niit kasutati sidumiseks ja punutud esemete valmistamiseks. Siit ka Pärna. Tavapärane nimetus niinepuu. Mõni oksa koht ka, ole hea, Kristo, võta otsast kinni,  siis mul on parem. Ma ei pea käpuli maha jooksma. Ja mis sellest koorest nüüd teha saab? Sellest koorest nüüd saabki teha nüüd erinevaid asju. Et. Siin on meil sellised jalanõud ehk viisud. Selle ma nüüd olen püüdnud siin ise ise ise valmis teha,  eks, esimene asi on ka ikka ei tule see eriti nägus just välja,  aga aga ma usun, et noh, aga ikka üle õue kannatab minna  küll juba. Viiskeme punuma ei hakka, lähme lihtsama  ja praktilisema niine kasutamise tee. Edu näitab, kuidas pärnaniiet igaüks endale sauna nuustiku  võib valmistada. Kõige lihtsam toode, võib-olla kõige kiirem toode oleks  siis sauna nuustiku. Näiteks, et vaata, nüüd vanutame natuke seda. Seda nii, siin siis ta läheb selliseks kiuliseks  ja pehmeks, vaata kui vahva. See on nagu tekstiil. Nüüd me peame natuke. Ootama, kui ta ära kuivab. Aga siin on päris hästi näha, et tuleb üks üks selline vahva nuustik,  et on piisavalt pehme ja. Ja tal on Noh, ju see võimalus, et looduse värk läheb mustaks  või rääsub ära näiteks see nõudepesunuustik  ja viska ta siis pliidi alla ja põleb ära  ja ei jäägi nagu midagi järgi. Ei pea prügimäele saatma ja ei pea. Mingisugust maksu maksma ega muretsema, mis tast nüüd saab,  kas ta nüüd kõduneb või kaob ära ja ja kuhu teda panna,  lihtsalt tulla ja annab sooja ka veel sutsu  ja ja jääb järgi tast ainult. Suits tänapäeval tuntakse Pärna pigem pargipuuna,  Pärna puidutööstuses peaaegu ei kasutata. Küll peavad Pärnast lugu käsitöömeistrid. Ma julgeks isegi praegu öelda, et pärnapuu kasutus ampluaa  on võib-olla isegi kõige laiem sest teiste puude koortest noh,  võib-olla saunanustikat ei saa ja nii edasi,  et. Ja õites teed ei keeda, et. Et sellepärast on pärn meil üks hästi selline selline vahva  ja vajalik puu meie metsas, kuigi teda meil selliste  saludena lausa ju ei kasva. Kliima on natuke külmavõitu. Siit jäi üks jupp nüüd pärnast küll kasutamata. Ja. Ma arvan, et, Viise korsetsile õnge ridvaks. Kes enam tänapäeval pärnapuust õngeritva teeb? Ikka pihlakast ja kadakase pitsiga, oleks mulle võinud  hoopis uue pintslivarre teha. Nii, aga valmis on? Ei saa aru? Väga lihtne ju. Ma kandsin lõuendile inimkonna ühe suurima unistuse,  et meie peade kohal oleks alati pilvitu sinine taevas. Et kuskohast siis vihma tuleb, jah? Ei nojah, võib-olla tõesti, jah. Tuleb saade ilmselt lõpetada lausega, mille kuulsin kunagi  Juhan Viidingult. Muide, televaatajad võivad seda lauset kasutada sama edukalt  ka ministriakadeemiku, looduskaitse mõjude hindaja  või kasvõi saatejuhi kohta. Niisiis ka loll võib kunstnik olla, ainult et loll kunstnik. Eks nädala pärast püüame paremini.
