Mina olen Hendrik Toompere. Ma loen teile jutu.
Suvesupleja autor Andrus Kivirähk. Ilm oli väga palav ja Madis oli tulnud koos ema-isaga mere äärde,
et seal päevitada ning supelda.
Ema ja isa muidugi ainult päevitasid.
Nad laotasid liivale rannalina kreemitasidentsisse
ja lamasid siis täiesti liikumatult, lastes päikesel end praadida. Madisele tundus, et ta kuuleb isegi vaikset särinat,
umbes sellist, nagu teevad viinerid, praeahjus.
Madis ise päevitada ei viitsinud.
Igav oli niisama vedeleda ja hirmus palav hakkas ka.
Suplema minek tundus palju toredam.
Meri oli hästi sinine ja virvendas.
Aga Madis oli juba suur poiss, kolm aastat koolis käinud
ja ta teadis, et meri näeb suvel küll väga ahvatlev välja. Aga tegelikult on ikkagi üsna külm.
Eriti keeruline on nende esimest korda vette kasta,
see võtab lausa kananaha ihule.
Aga midagi polnud parata, sest kui sa juba kord oled suvel
mere äärde tulnud, siis lihtsalt Peab ujuma minema,
olgu vesi nii jahe kui tahes. Madis sammuski vapralt ette värises natuke,
keksis ühelt jalalt teisele ja võpatas iga kord,
kui laine naba puudutas. Lõpuks pigistas silmad kinni ja kükitas vette. Ta hakkas kiiresti koera ujuma ja õige varsti oli tal juba
palju soojem.
Madis oli enesega rahul.
Ta ujus veel koera ja siis natukene kanna
ja siis veidi aega selili ka.
Ta oli seda kõike koolis ujumistunnis õppinud
ja nüüd suvel oli hea võimalus oma oskusi meres järele proovida.
Siis aga nägi ta, et randa tuleb onu Elmo. Onu Elmo elas madise kõrval suvilas.
Tal kasvasid ninal paksud vuntsid ja ta oli talisupleja.
Madis mäletas hästi, kuidas ta jõuluvaheajal rannas suusatas
ja korraga nägi, et keegi ujub meres.
Jääaugus. Algul arvas ta, et see on hüljes
sest jääkarusid ja pingviine ju Eestis ei ela.
Aga ükski teine loom pole nõus talvel vette minema.
Aga kui ta lähemale jõudis, nägi ta tuju joon. Onu Elmu Madisel hakkas juba ainuüksi onu Elmo vaatamisest külm.
Aga onu Elmo polnud häda midagi.
Ta ujus rõõmsalt ringiratast ja hõikas Madisele. Hüppa vette.
Tead, kui mõnus on?
Ei, aitäh. Vastas Madis viisakalt.
Kas siis mees jällegi püüdis onu Elmo ja naeris Madis
katsuset rannast minema, sai täna neis onu Elmo aga hoopis murelikum.
Ta kõndis ettevaatlikult mere äärde, laskus põlvili,
katsus vett näpuga ja hakkas siis merele peale puhuma,
nii nagu jahutatakse taldrikus kuuma suppi. Madis jättis ujumise ja jäi onu Elmo imelikku tegevust vahtima.
Onu Elmo märkas teda ja krimpsus nägu.
Minusuguse vana talisupleja jaoks on sees suvine merevesi.
Liigat tulide ütles ta virilalt.
Ta tõusis siiski püsti ja astus aeglaselt vette.
Ai, ai, ai, ai, ai, ai, hädaldas ta ja tõmbas ühe jala veest välja,
jäädes seisma, nagu kurg küll kõrvetab.
Nüüd oli madise kord naerda. Minu meelest on mõnus, ütles ta ja sumas kätega,
nii et pritsmed igasse kaarde laiali lendasid.
Hüppaga vete onu Elmo, kas sa siis mees ei olegi?
Aga onu Elmo muudkui halises ja siputas oma jalgu,
kuni korraga libises ja kukkus istuli vette,
mispeale ta röökides püsti kargas, nagu oleks kogemata
lõkkesse istunud ja põgenes.
Aga Madis ujus veel tükk aega ja tundis end soojas vees suurepäraselt. Tare on olla suvesupleja.
