Raadio kahe nädala plaat. Mick Pedaja, tere tulemast raadiosse.
Tere kaid aitäh kutsumast.
Aitäh tulemast ja palju õnne uue sooloalbumi puhul,
aitäh sulle.
Mitmes laadse nüüd on siis kui see filmi soundtrack suht
hiljutine soundtrack ka veel sisse lugeda,
disko krahv. Issand, ma pean Spotify'st väetama.
Ma, ta on tegelikult niimoodi, et viies sooloalbum koos ärgakeebeega,
ärgake, EP oli kõige esimene, siis tuli,
hingake sisa vaimus, pray eelmisel aastal
ja sooloalbumile, nüüd siis.
Sula. Millest selline nimi, kas laulust ja videost sulavõi on sul
veel mingisugused paralleel seid ja selliseid emotsioone,
millest tingis siis see valik? No näiteks läti keeles on sula, on ju mahl.
Aga see ei olnud mahlast inspireeritud, see oli jah,
pigem. Pigem pigem ikka sellest sula ja talveajast,
mis meil siin kogu aeg on.
Mitu lugu uuel plaadil on?
10. Mis aja jooksul sa nüüd 10 lõid nullist alates kujuni
Masterdamiseni välja. See oli. Ma arvan, et sihuke pool aastat pool aastat plussis,
üks lugu, mis hakkas kima seal suvelaivide ajal,
umbes kus ma liitsin ühele loole nimega tundra,
liitsin laivis, tuli selline improvisatsiooniline osa juurde.
Ja siis nüüd ma salvestasin sellega tundra peatükk kahena sisse. Milliseid instrumente sa oled kasutanud sulategemisel? Palju arvutiinstrumente analoogsüntesaatorid,
ikka kitarr, oma vokaale, igasuguseid kulinaid,
pudinaid, ämbient, helisid, et parasjagu selle,
seda, mis stuudios oli. Kuulame muusikat.
Aga alustame algusest juhuslikult tegelikult vist mitte juhuslikult.
Just on esimese pala tiitel algus ja rada number kaks
juustani vees ja teine on ehk juustuvees on täis lauluga.
Aga avapala nagu ka paljud muud neist 10-st on instrumentaalina. Jah, pooled on tegelikult, ma ise sain ka albumi kokku,
soetasin oota, enamus instrument, Taal, aga sa nagu ei
mõelnud arvestust, et 50 protsenti on ei,
ma ei teinud, ei teinud ja see tuli niimoodi kuidagi
juhuslikult kokku, aga algusega oli selline lugu,
et algus ja ma salvestasin tegelikult kõige viimasena sisse
ja ma läksin stuudiosse, mõtlesin, et hakkan miksima tervet
albumit ja, või naha, alustan miksimisega. Aga siis kuidagi tuli selline tuhin peale.
See oli selline esimene mõnus soe kevadilm.
Tegin rõduukse lahti, panin mikri keset tuba
ja lihtsalt pooleldi improviseerin selle tegelikult sisse,
et ta ongi selline mõnus unelaul alla Paimida lastele õhtul
peale panna. Ja kõik helid jäid ka nii-öelda seal mis backroundil tulid
kuskilt sisehoovis, seal Pärnu vanalinnas mingisugused linn,
esimesed kevadlinnud ja mingid tüübid kuskil kaugemal. Juustoni mees see on tegelikult üsna, ütleme nii kootilik või,
või selline kergelt Horlik.
Et, et, et noh või, või või mida see nagu sinu jaoks nagu
peegeldab täpsemalt see. Teksti sisu näiteks tegelikult see ei ole üldse horror,
pigem pigem see meie minu ja kalli abikaasa angeeliaga
kohtumise lugu.
Ja see tuletab mulle meelde seda, sellist suvist aega,
kus me käisime looduses palju ja tõlkisime lahemaal lobil.
Ja kuidagi see sai kuidagi seda lugu luues tuligi selline
nagu flash back või nii-öelda see tunne tuli meelde siis
kuidagi panin selle loo sisse ka. Raadio kahe nädala plaat. Stuudios on jälle Mick Pedaja keele uus sooloplaat,
sula on aktuaalne, raadio kaks nädala plaat Mikke kui
viimati vestlesime siis sai samuti sind intervjueerida
seoses nädalaplaadiga.
Ja, ja siis oli see album väga FB Pedaleglik taas
ning mida sa ise tunned, Mikke, et milline,
nagu vahe on sinu eelmise või, või siis eelmiste töödega
seoses siis uue albumi tegemisega näiteks tehnilises pooles. Et millised on need instrumendid, nagu sa eelmises intervjuulõigus,
mis oli eile siis saates, aga järelkuulamise juba praegu ütlesid,
et Kilinaia kulinaid oli niimoodi, et, et mis,
mis, mis pillid need kulina digilinud näiteks. No näiteks, ma kasutasin ühes loos, sändis vist oligi,
minu arust oli, meil on selline vaata kartuli kartulilõikamise,
selline nagu riiv, kus sa nagu lükkad selle keedetud kartuli läbi,
kui kartulisalatit teed ja siis seal ta,
ta näeb välja selline nagu kus on need noh,
nagu raam ja siis seal on sellised nagu kidrakeeled oleks
hästi väikesed.
Ja siis munalõik ja justjust. Ja, ja siis ma mängisin seda on väga, tähendab väga ägeda sound'i,
kui seda Šuši pulkadega mängida, kuidas sa tulid,
siis ma ei tea, kas. Pärnus on nii igav, oli söömisrisu ja siis hakkas siis
toitus hankima umbes kartulisalatit.
Ei, tegelikult ma kuidagi nagu mäletan, kui ma selle ostsin,
siis ma juba sellel ajal vaatasin, et haa,
siit tuleb mingi hea saun, nagu, et ma pean selle ostma. Aga see on lahe, et sa vaatad mingisuguseid esemeid,
sealhulgas majapidamisesemeid muusiku pilguga,
kuidas, kuidas teha asjast instrument? Ja näiteks sobib ja just nagu live-ides ma ka nagu kui on
kuskil kontsert, siis ma lähen alati kuskile,
kus on kas mingi köök või mingisugune asi,
siis ma lähen varastan kokkadelt mingisuguseid igasuguseid
asju nagu ja ja live is, mul on ka võetud,
näiteks. Läksin enne sulatuuri minemist või noh,
tuurile minekut, läksin äia kuurist läbi
ja leidsin ühe ägeda sellise puidupitskruvi ja,
ja siis ämmalt võtsin lehter ja siis panin need kokku
ja siis tekkis selline pasuna moodi asi. Huvitav, kui tahaks kuulda sellist puhtalt niimoodi
ja siis ma saan nagu häälevokaaliga saan nagu tekitada seda heli,
siis noh, kuna ma ise mingit trompetit või asja ei oska mängida,
siis mul on, nüüd on, mul on võimalus seda teha laivis ka et
seda luupida ja, ja tekitada igasuguseid maastikke. Kas põhilised pillid on sõnad?
Mida, mis on sul traditsiooniliselt olnud ju tegelikult sa
ise mängid? Sina aga pigem ikkagi kitarrid.
Kidrad on mul sellised semu nagu kodupill,
et klaverit ma mängida ei oska. Pigem jah, aga mulle meeldib süntidega igasuguseid
Arpeediocid ja Arkaitsevad mu lemmikud.
Nendega nagu mängida. Kuulame muusikat ja olgu siis esmalt see sänd lugu mille
tegemist sa siis veidra improvisatsioonilised pilli ka äsja
kirjeldas a, kas sellele kartulilõikamise ristile või,
või kuidas seda nimetatakse nimega panid,
nagu pilli nimega panid, ei pannud siiani.
Ahah. Selle saab panna mingisuguse inimese
või looma nime. Ja saatke saatke meilile oma ideid. Ikka nimesid ja väga hea ja sandi järel sula
ja sulavideolaul.
Sula on vägeva videoga lugu enne kui muusikalisest osast
palun natukene kirjelda seda olukorda.
Ma loodan, et sa määratleda ka siis umbes päeva
ja kellaaja, mil sa soomaal seda videot väntasid.
Kes ülesi. Mattias Veermets, tema on üliandekas operaator
ja tuligi hommikul sinna kohale, sõitis tõrvast kohale
ja saime kokku.
Soomaal on selline koht nimega Lätti, Lätti luht Lätti luhal
Läti luhal saime kokku.
Ja seal kohe sealsamas lähedal ongi selline metsaalune,
kuhu me paar nädalat varem ühe hea sõbra fotograafi Priidu
Saart tiga läksime ja tema avastas selle koha,
nii et me sõitsimegi sinna Lätti lohale,
siis ta vaatas, et oo, lähme pärast sinna tagasi
ja siis me läksime siis seal oli palju tunduvamalt kõrgem vesi,
et temal oli kalamehe kummikud, minul tavaliselt mina ei
saanud nii kaugele minna, aga tema sai natuke kaugemale minna,
mina tellisin selle ääres ja siis ma juba vaatasin siia
tuleb tagasi tulla uuesti veel. Ja siis ma mõtlesingi, et filmiks seal muusikavideo.
Siis kui me Pärnusse kolisime, siis naabrid kinkisid.
Meile kaks sellist vana puust eestiaegset tooli,
millel tõesti need seljatoed on nii madalad,
et kas tõesti eesti inimene oligi nii väike,
kunagi need tõesti väiksed toolid.
Ja, ja siis ma võtsin selle kaasa ja panime sinna selle vette.
Et see oligi metsa vahel, kus kus oli siis nii-öelda vesi
tuli nagu suur v riismed nii-öelda veel,
et vesi ei olnud enam nii kõrge, aga, aga piisavalt,
et seal nagu tekitada see efekt nii-öelda,
kus oled nagu vee sees metsa sees. Ja, ja Mattias tuli ka muidugi oma kõige kallima kaameraga
sinna vee sisse ja ja seal noh, minul oli hea chillida seal,
mis siis, et vesi oli juba kummikus ja noh,
külm oli ja kõik kolm kraadi oli õues sooja.
Aga Mattias oli supertubli, et seal vahepeal ikka komistas
ja hea, et oma kaameraga sinna vette ei plahvatanud.
Et suur au talle.
Aga see video ja selle Monteerisin ise matis filmis. Ja, ja niimoodi ta saigi. Mis kuu ja ja kuupäev see umbes oli?
Kuu oli, kindlasti.
Vahetan korra.
Kevade aeg, see oli, see oli Keva.
Kas, kas selle kõige suurema suurvee aeg? Ta oli selle suurvee suur veelõpp, on?
Ma arvan, et see võis olla selline aprilli lõpus.
Ma arvan, et sihuke e aprilli alguses äkki mingi üheksas
aprill vä? Kuidas, kuidas seal soomaal tänavu kevadel sellel suur
ja tulvaveega lood olid, hoid selline tavapärasest vähem rohkemgi,
keskmine. Kõrgem vist oli jah, 10 aasta kõrgeim oli siiani,
et aga noh, ma, ma nägin seal sõprade juures,
kus me tegime ka sulatuuri ühe kontserdi karuskose talus,
kuhu saabki nagu üle rippsilla ainult.
Ja ta oleks pidanud nägema seda, kuidas,
kuidas me seda tehnikat sealt üle viisime.
See oli omaette kunst.
Ja seal on nagu üks vana suitsusaun, kus on siis sinisega
tõmmatud see kõige kõrgema veetaseme joon,
mis on olnud ja see oligi nagu poole maja peal,
umbes et see vesi, vesi tuleb neil ikkagi mingitel aastatel
tuppa ka, aga see aasta nad said kanuuga käia silla peale. Et see sild iseenesest ei olnud vee all,
aga et silla peale minna, pidi minema kanuuga. Mis mis kellaajal see video üles võeti, hommik
või õhtu või sellest aru ei saa valguse järgi nii väga. Ja ta oli ikkagi varahommik, ahah, et läksime päiksetõusuga
üks umbes sinna ja ja siis seal hommik otsa müttasime. See ei ole esimene ja oletan, et ka mitte viimane metsikus
looduses filmitud muusikavideo sinu karjääris tuleb meelde
üks varasem.
See oli talv.
See, see oli ka päris õudne ekstreemtemperatuuri üle
ja ja niimoodi ja, ja siis, ja siis üks kose video
või vesi langes. Ei ja niimoodi ja see oli vist lihtsalt liikuv pilt. Liikuv pilt oli täpselt just selline ja niimoodi,
et. Aga looduses mõtted otsa ei saa, kuigi Eesti maastik on selline. Päris ühesugune, aga siin on nii palju erinevaid ka,
et just nädalavahetusel olime Ruhnu saarel
ja sealsed künkad ja, ja noh, kõik see meri
ja noh, see on nii äge ja seal on nii roheline,
et läksingi just eile käisin seal metsa sees filmimas
ja nägin, ühe künka peal oli selline isane noor sokk,
kits, metskits, sarved olid ja sarved olid
ja ma läksin talle vaikselt niimoodi lähemale. Siis ta nagu vaatas mind, siis ma läksin veel lähemale.
Aga noh, ta ikkagi, ma lootsin, et äkki äkki äkki need Ruhnu
kitsad on sellised chillideta veel Suha solistid. Sellega lõpetame täna, et tagasi tulla intervjuu formaadiga
homses saates.
Aga seniks need kaks pala sulareisijana,
kuid esmalt sänd. Raadio kahe nädala pea ära. Jala stuudios Mick Pedaja, tere tulemast raadiosse taas.
Ei. Sul on selja taga plaadiesitlustuur,
justkui album ilmus mai alguses.
Siis sa läksid kohe turneele.
Kohe. Esimesel päeval ja augus esimene kontsert oli,
oli Kassari rahvamajas. Hiiumaal, õigemini parandan, ma tean seda asja sorry,
kassarlased Kassari rahvas peab end oma ääresaare rahvaks
Kassari muidu oligi kunagi saar ja oli veel suht hiljuti,
eks ole. Kui Rauli. Väga äge, see oligi selline väga, väga hea start,
tuuriks sai kohe ära tõmmata kuhugi kaugele Hiiumaale ja,
ja see oli niivõrd äge kogemus, et see oligi ka kindlasti
üks lemmikkontserte kohe sellel tuuril.
Ja kuidagi need kohalikud seal see Kassari kohvik hõng
ja pererahvas, kes ise elab seal nii-öelda selle rahvamaja
peal ja siis ümberringi selle rahvamaja on,
igal pool on hobused, seal on üle 200 hobuse
ja noh, igal pool tõesti, ma lasin korra trooni selle
Kassari kabeli juurest õhku ülesse tähendab mitte siis noh,
oligi igal pool hobused ja need natuke nagu metsikud ka. Ja, ja noh, see andis nagunii suure kohe sellise inspiratsioonilaksu,
et nii hea oli sealt edasi minna. Kas hobustega tegelemise ja sealt edasi,
siis võib-olla loomuliku jätkuna ratsutamise huvi? Ma nagu pigem ei ole ratsutaja olnud ja pole erilist huviga olnud.
Aga kes teab kunagi äkki kunagi äkki on mitu kontserti tuuri
jooksul tegid täpselt kaheksa.
Ja tegelikult võib sinna liita ka isegi saarte mõttes võib
natuke liita sinna juurde ka Ruhnu, kuigi seal ma ei teinud
nii-öelda otsast lõpuni albumi kontserti,
vaid me olime, on keel ja ka terve aeg laval.
Aga, aga mis mulle väga veel meeldis, oli noh,
iga kontsert oligi nii erinev, et mõnes kohas tegin visuaali,
ega et Rapla kinos sai tehtud visuaalidega
ja Haapsalu kultuurimajas sai tehtud visuaalidega. Et Monteerisin selle jaoks eraldi kokku ühe sellise tund 30
seitsmeminutilise Lühidokki minut viimase aasta nagu droonikaadritest,
mis ma seal Eestis ja ka USAs filminud.
Et ja täitsa visuaal ja kuidagi foto ja,
ja kõik, see käib nagu hästi kokku minuga,
et ma tunnengi, et see foto ja video on nagu hästi noh,
nii-öelda üks loomingu osa lihtsalt, et ta ei ole enam hobi,
isegi et on täiesti nagu eraldi eraldi nagu kirg
või töö, isegi. Kuulame muusikat. Hommikul esimene pala tõenäoliselt sinu aeg ööpäevast.
Väga paljuski oled hommikuinimene?
Ei ole, ei ole.
Panin, panid irooniaga.
Aga, aga, aga nüüd aga järgmine pala tundra paart do
ehk tundra osa, kaks.
See nüüd on küll nagu sinu teema puhtalt. No see on küll ja ma ei ole kahjuks ise nagu käinud tundras,
mis on eriti ka irooniline, onju aga aga see lugu on
ja sündinud kontserdist kontserdite eest eelmise suve jooksul,
kus ma siis sain nii-öelda liitsin tundra peatükki ühele
ehk siis tundra esimesele kuidagi Livides improviseerin
juurde selle peatükk kahe ja salvestasin selle purgiga.
Aga see lugu on ja tavaliselt, kui me kontserditel angeelega oleme,
siis keele ütleb, et enne kui ma lavale tulen,
siis tee palun enne seda lugu. Et siis ma tunnen ennast ülihästi ja siis ta saab tulla nagu lavale.
Et see on kuidagi alati tema jaoks töötanud,
mis on mulle suur kompliment ja mulle meeldib seda väga mängida,
et see on ka minu lemmik instrumentaallugu.
Siiani ma arvan Raadio kahe nädala pea. Tere jälle Mick Pedaja Chow.
Album on sulatuur, on selja taga, aga kontserti on tulemas veel.
Aga enne, kui räägime neist ja veel mõnest muust asjast.
Ma tahaksin küsida nüüd selle traagilise sündmuse kohta,
mis hiljuti oli, mille eelse saatsid ühe vahva
ja armsa laulu ühelt soome-eesti tütarlapselt lapselt
väikeselt tüdrukult kes põdes vähki luuvähki
ja keda enam ei ole. Kahjuks jah, kahjuks teda enam ei ole.
Aga see, see lugu kuidagi jõudis meieni niimoodi,
et me olime sulatuuri teise kontserdi Saaremaal ära teinud.
Hommikul mõtlesime, et okei, naudime, lähme spaasse.
Ja siis mulle kirjutas üks tuttav, et tema,
tema, tema tütar on või noh, tema tuttava tütar on haige
ja selle Johanna on selle tüdruku nimi.
Ja, ja tema suurim soov on tema loost tehtaks kavereid. Et on varsti ära minema siit maailmast ja
ja tema suurim soov oleks siis, et, et keegi laulaks seda.
Ja on tõesti väga, väga andekas, hästi produtseeritud tema
vanuse kohta sellised sõnad.
Mis sa mõtled, et mõni ei mõtlegi, võib olla elu lõpuks
selliseid mõtteid.
Aga tema juba jõudis nii noorena selle nagu mõte
või tuumani, et, et me kõik, noh, see on küll klišeelik,
et me kõik hoiaksime, armastasime 11, et igas päevas,
et kas sa oled öelnud, et täna, et sa armastad. Et see, kui oluline osa meie igast päevast on
ja ja tema jõudis juba selleni.
Ja, ja me ei mõelnud ka üldse, et me tegime,
kõigepealt tegime talle eraldi sellise privaatse video,
kus me lihtsalt laulsime kidraga soome keeles
ja siis hiljem koos Toomas Siim salu ja siis selle tüdruku
ema ja koos angeeliaga.
Tõlkisime need sõnad eesti keelde ja lõime nii-öelda lauldavaks. Ja siis tegime sellest ka kohe Viljandis,
järgmisel päeval tegime sellest nii-öelda kohe esitasime
seda kontserdil ka niimoodi, et me tegime proovi vahepeal
metsas pidasime auto kinni ja tegime 15 minutit,
proovisin laulu, kui vana see tüdruk oli?
Ta oli 10 soome tüdruk. Mõlemad esitused, nii originaal kui teie versioone on
kuulatavad Youtube'is. Just et meie versioon oli sellest siin hetkes
ja Joanna versioon on sellest tame hetki. Teil on tulemas kontserdid.
Ma ütlesin, Mik juste meelega.
Mitmuses. Topelt ei näe, aga oma silme ees ma näen küll
ikkagi sind ja sinu saateansamblit.
Palju sul kollektiivis inimesi on ja mida nad mängivad
ja teevad ja mis nende nimed on? Ja ma igal võimalikul moel, kus ma saan kuskil postitustes
või kuskil kirjutada, siis ma alati toon oma bändiga välja.
Sest et. Nad on väga olulised mulle ja nendega on kuidagi nii hea
koos mängida, et nad on kõik täiesti omaette muusikud ka.
Ja mitte lihtsalt pillimehed.
Et minu bändis on Uku Kübar, kellega me oleme teinud juba
aastaid tegelikult koos ka muusikat ja alustasime
suhteliselt varajases eas sellist bändi nimega mitt sutsu.
Me ise hääldame seda nii, aga öeldakse, Mik kuku.
Me jõudsime välja anda koos esimese alb Pumi
ja teist me tegime. Ja siis mängib meie ansamblis Aivar Surva,
kes on ka Raplast samuti nagu hukkugi.
Ja Aivar on ka täiesti eraldi džässmuusik,
pianist, trummar, trompetist, ta mängib Flüügel,
Hornõia laulab ka tegelikult ja kidra passiga saab hakkama.
Et noh, täiesti multiinstrumentalistina Uku mängib ka
tegelikult tema põhipillanud trummid ikkagi mängib bändis
sünti ja klaverit ülihästi. Ja siis on kallis abikaasa angeel ja kes on voksidega? Tema pakid on ka alati ja noh, ma tahakski võtta seda,
et, et ta nagu bäkki laulja, sest et me kuidagi,
kui me oleme koos laval, siis me oleme alati nagu võrdselt.
Et ma ei võta kunagi teda, kui, nagu bäkki lauljana
ja angeeliast rääkides ka siis me esitleme
või noh, me tema teeb oma sooloplaati ja ta tema esimene
album kõlabki juba 20. juulil hoovusel.
Mis festivali me ka koos korraldame, sellest võib hiljem
veel rääkida natuke. Aga, ja siis on Karl Tammaru, kellel oli ka just hiljuti
sünnipäev ja palju õnne talle Karliga Me.
Varem mängis meil Indrek Mällo, nüüd on Karl Tammaru rohkem
ja tema on sellistes bändides nimega genors.
Siis on tamm, tamm, allianss ja vesi päästab. Viimast seda viimast vesi päästab orkestrit.
Ma vaatasin Tallinn Music Weekil kööke, kuidas mängisid
F-hoones üks öö ja niisugune väga tore, paljulubav.
Pehme indie rock. Ja mulle ka meeldib, neil on kuidagi selline sihuke vintitšuaib. Albumi esitlustuur on läbi, aga lisaks siis sellele
kontserdile festivalile, mida saab perega siin aastast aastasse,
suvest, suveööd, Vääna-Jõesuus jah?
Jah, et ehk siis sellele festivalile on sul üks suuremat
sorti festivali keika.
Samuti plaanis kapparoki. Ja ma ise hoovus oli esinejaga võib-olla tendiitšeti.
No ikkagi elu esimene elu, kolmas, võib-olla ei elu nelja
stiitšegi ikka.
Aga ma plaanin harjutama hakata. Kapparok tuleb jah, koos bändiga 10. juunil siis on täis
vägev proove ka juba või?
Barokk on ukse ees ja me teeme, teeme küll varsti,
tavaliselt meil on nagu mina elan Pärnus,
teised on Tallinnas, siis me saame tavaliselt kokku päevad
enne enne Livia, kuna kõik on tegelikult kuidagi,
me nagu tunneme 11 ja muusikalised teame,
siis ei ole, meil ei ole sellist nagu sisse elama,
mis aega vaja, et kohe, kui me mängima hakkame,
siis kuidagi ongi, kõik teavad, mis nad teevad
ja ja siis on nagu orgaaniline. Kuulame muusikat ja järgmised kaks pala loomulikult siin
uuelt albumilt on vastavalt fiil ja suurvesi kummassaamike
esimesena soovida natukene lähemalt.
Sissejuhatavalt juttu rääkida. Feel ja fiil on tehtud.
Ise loen praegu neid laulusõnu. Fiilen tehtud põhiliselt kitarriga ja jama kohe,
kui ma selle sisse mängisin ka.
Ma ei teinudki sellele ühtegi demoeraldi,
et ma tegingi, mängisin kohe kidra sisse
ja kohe tegin boksiga peale, et seal ei olnud nagu sellist
produ momenti väga, et kirjutasin loo valmis,
tegin loo sisse.
Et lihtne, selline hea, suhteliselt kiire protsess,
selle loo puhul, et mõne loo ka ongi niimoodi,
et on palju lihtsam. Mõni lugu tuleb lihtsamalt kohe sisse voolad aga mõne looga
peab hästi palju vaeva nägema, et kas bass kõlab seal trupis
ja et noh, kas asjad töötavad, kas sai liiga palju mingeid
instrumente ja viimasel ajal proovinud rohkem kuidagi
minimaalsemat joont hoida? Suurvesi on instrumentaalpala, tan albumi kõige lühem lugu
ja pigem selline Ongi sihuke üheminutiline ämbient.
Et kontserditel ma teen teda pikemalt natukene,
aga aga ta on jah, ka jällegi Soomast inspireeritud.
Et ja kui ma ausalt ütlen, siis see lugu sai tegelikult juba
palju varem valmis, kui ma sellele mõtte suutsin anda.
Aga tema nimi oli ämbientei üks. Raadio kahe nädala plaat. Stuudios taas Mick Pedaja, nii hea meel on sind näha üle
pika aja Mik tšau-tšau ja me jah, ega eriti hoid rehva
ja võimalik, et sel põhjusel mitte, et sa mitte,
et sa reede õhtuti väljas ei käiks.
Küll sa seal oma praeguses kodulinnas vast ikka käid,
aga jah, sa elad Pärnus ja just juba mõnda aega juba
mitmendat aastat vist?
Jah, ja me oleme seal juba kolm aastat ja meeldib endiselt
väga-väga läheb aina paremaks. Ja läheb küll, et esialgu, kui me sinna kolisime,
siis minule meenus ainult vanaemaga käidud
ja vanematega käidud nii-öelda need rannaperioodid.
Ja, ja noh, varasemalt ka nooruspõlves sai käidud Pärnus
mingi aeg selline pubeka eas.
Aga, aga ma ei olnud seal väga palju viibinud nii-öelda
talve ajal ja see talveaeg on just see, mis mulle väga väga meeldib,
et see noh, see on ülivaikne, sa lähed õhtul jalutama,
Rüütli tänav põhitänav on ju. Ja seal ei ole mitte kedagi, jälle paks udu on
ja merelt tuleb hästi tihti seda paks udu
ja see on ideaalne pildistamise materjal
ja kuidagi need inimesed ka ja, ja me elame sellises
rajoonis ka, kus on Meie peal elab näitleja siis kohe sealtsamast,
edasi elab Priit Loog, Meelis Rämmeld ja Kadri Rämmeld.
Ja, ja Andrest, help elab sealsamas lähedal
ja lavastajaid ja kirjanikke. Et kuidagi sihuke nagu elame sellises Pärnu kalamajas nii-öelda,
kui võib öelda, mis selle linnaosa nimi on.
Ta, ta ongi kalamehekvark. Nii sarnane jälle Mick Pedaja saab kodulinnast
suvepealinnast Pärnust inspiratsiooni peamiselt kõige
külmemal ja lumi samal ajal.
Aga, aga inspiratsiooniallikaid on sinu kodulinnas ikkagi
väga laias valikus nii Läänes meri ja Pärnu lahe saared,
Kihnu, Ruhnu Manilaid.
Kui põhjas metsamassiivi või seal Varbla sektor
ja kõik see asi siis lõunas imeilusad ja pikad rannajooned
kuni Lätini välja ja loomulikult kaugemalegi lõunasse veel. Ja siis idas on võimalik, et su kõige lemmikum kant siis
Pärnust rääkides.
Seekordses intervjuu seerias korduvalt jutuks tulnud Soomaa
ja et vett on igatahes kahel pool kindlasti
ja valikut on, et kui, kui, kui millegi peale ainult isu tuleb,
siis lähed vee äärde ja vahid. No just et vett on jalaga segada. Just nimelt.
Aga Mick Pedaja sündinud oled sa hoopis Raplas just
ja sündinud oled nüüd enam-vähem 30 aastat tagasi täpselt.
Ja sul oli hiljuti juubele kolm kuud tagasi.
Mida juubeli puhul ette võtsid? Tundun tumm, kutsusin sellised sõbrad külla,
keda ei olnud ammu näinud nii uusi sõpru,
vanu sõpru.
Vanemad käisid selline pigem chill. Oli sul juubeli masekas ka, mis tuleb paljudel inimestel peale,
kui saab üks aasta, 10 jälle täis 30 40 50
ja nii edasi. Ausalt öeldes oli küll, et tekkis kuidagi selline jah,
mingi muutuse tunne nii-öelda natukene, et kuidagi,
et 30 kuidagi natuke teistmoodi, et just nagu vaimses
plaanis oli see, et mm, et kuidagi tunne,
et, et nagu vanemaks saanud ja küpsemaks ka,
mis on, mida ma olen alati tegelikult oodanud,
et kuidagi vanemaks on alati minu arust hea saada.
Sa kuidagi tajud rohkem ja, ja kuidagi näed seda elu teistmoodi. Ja, ja kui ma vaatan vaatangi tagasi 20-sse,
siis ma saan aru, et okei, et olin ikka loll kyll. Heas mõttes heas mõttes, see on nagu hea tunne alati nagu kasvada. Mikk, ma tegin nädal tagasi intervjuude samuti ühe Rapla inimesega.
Vaiko Eplik on ta nimi, ehk siis ja tema teeb seal oma Rapla
lähedal maal endiselt muusikat, stuudio jätkuvalt seal,
kus sinu stuudion. Minu stuudio on, oli Pärnus öelda ühes majas seal malmi
tänaval aga nüüd ma kolisin koju tagasi,
et et kuidagi tundsin, et mul on kodus üks selline selline
lai suur koridor ja seal on nii hea saund lihtsalt täiesti
stuudio sound, et ei olegi vaja midagi heli kindlustada
ega midagi, et seal on nii hea ja kuidagi tundsin ka,
et see kodune kodune olek kuidagi mulle meeldib vahepeal,
et ma saangi minna mingil suvalisel hetkel ma lähen lihtsalt
sinna musa sisse, et ma ei pea minema stuudiosse selle jaoks,
et ma saan nagu kohe salvestada ja teha seal öösel kas
või et kuidagi see kodune tunne on nagu alati olnud,
parem. Aga jah, kunagi kunagi tahaks küll elada kuskil mere
ääres ja omada sellist eraldi väikest pisikest majakest,
kus on merevaade triim. Kas sinu parandan, teie kodustuudios?
Söönib ka peagi ilmuv abikaasa angeelia debüütsooloalbum. Ja just see nii, nii see käib, et mina sõidan pojaga mõneks
päevaks ära ja tema saab mõned lood jälle purkida,
et see teineteisele aja andmine on ka väga oluline,
et kuna me mõlemad oleme muusikud ja jah,
tema tegeleb veel maalimisega, mina fotoga,
et meil oli just hiljuti ühisnäitus ka Viimsi Artjumis,
mis on nüüd hetkel küll läbi, aga loodetavasti hoovusel saab
neid töid näha jälle. Et kuidagi ja me nagu anname üksteisele seda noh,
nii-öelda õhtuti ka, et kui kui lapsed magavad,
siis me saame tegeleda enda asjadega on keel
ja kas siis maalib või teeb muusikat või siis mina teen,
tegelen oma mingi fotoasjadega, et siis see käib niimoodi
vastastikku ja siis nii hea on vahepeal kutsuda kaaslane.
Kuula korra või noh, et tule vaata mu maali,
et kuidas on ja, ja me oleme väga ausad üksteisega,
et ei ole nagu sellist, et noh, ei, väga hea on vaid noh,
me, me ikka nagu, ütleme teineteisele, kui on,
kui on, tekib mingisuguseid häid ideid juurde lisada,
et siis me kuidagi saame üksteisele nagu nõu anda. Millal siis rahvas kuuleb?
Angeel ja soolomuusikat.
Aga ma arvan, et tulebki seal.
Juuni, juuni, ma tegelikult ma ei julge üldse lubada.
Ma ei ütle seda välja, eks, eks, eks siis näis,
aga hobusel kindlasti esitles, sa mängid mõnda vill igavesel. Ta salvestab seda ja produtseerib, see oligi tema eesmärk
teha kõike ise, ahnii eksis, ta nagu produb,
salvestab ja teeb ise, et mina saan aidata ilmselt teda
miksi ja masteri ka, ehk siis järeltöötlusega.
Aga, aga, ja et ta on siiani väga tubli olnud,
et harjutab iga päev mitu tundi pilli ja
ja kitarri ja, ja noh, kuidagi see areng on hästi-hästi suur
olnud praegu, et et hea meel Ootame põnevusega ja seniks aga kuulame loomulikult sinu
plaatija ja kaks laulu, eelviimane ja viimane albumit,
sula on siin intervjuu seerias veel kuulata jäänud,
aga enne kiiresti mic ka plaadi kaanekujundusest.
Pea, mille peal oled sina profiilis.
Nina ja lõug veidi allapoole, aga nina mitte mingil juhul
norgus vaid selline. Ma ise keerasin, ise keerasin selle sirgeks tegelema,
pea oli ikkagi on allpool ja ma tundsin,
et kuidagi, et võib-olla liiga all, et siis ma nagu keerasin
selle püsti.
Aga fotograaf oli Sander Rebane, tema on siis ka Pärnus
resideeri resudeeruv kui öeldakse, resideeruv
ja resideeruv ja on näitleja ja hea sõber.
Ja kuidagi meil on seal, kuna Pärnus meievanuseid noori,
pigem seda skeenet on vähem. Aga, aga jah, me hoiame kokku ja, ja angeeli oli suureks
abiks ka disainile ja mina, mina tegin selle nii-öelda
lõppviimistluse või nagu töötluse. Millistel platvormidele, mis formaatides kuulata saab?
Plaati nimega Sulo? Hetkel on ta veel nii-öelda digitaalselt saadaval aga
sügisel tuleb ka vinüül ja teeme ka bändiga ilmselt eraldi
vinüüli preseka.
Ja, ja siis saab nii-öelda Ta täies mahus selle teile teile
välja ka. Kompositsioonid, mida järgnevalt kuulame vastavalt heinas. Jaan Gold on all, aita palun paar sõna juurde.
Heinas on selline Rapla lapsepõlve eest kuidagi see meenutas mulle,
kui ma lõin seda lugu, siis mulle tulid meelde need vanad ajad,
kus me lapsena sugulasega viskasime.
Vanaema, kõik keldriaknad sisse, sest et saund oli nii äge.
Ma ei tea, võib-olla sealt saigi alguses üldse need helide
kuulamised asjad, aga noh, sain neid aknaid sisse visatud Kehtnas,
kus ma põhiliselt ikkagi elasin, vanemad on mul Kehtnas. Et siis ja koolis käisin ka Kehtnas, et intervjuudes ma
räägin kuidagi palju vähem sellest, aga noh,
suviti ma olin hästi palju just Raplas siis seal kuidagi
tavaliselt need suved jäävad hästi meelde,
et kooliaeg on selline, sihuke peab koolis käima nii.
Aga Kehtna oli ka mulle väga on siiani väga armas
ja seal Ta on pärit palju lapsepõlvesõpru.
Ja, ja siis see heinas veel kuidagi sümboliseerib veel
sellise sõpruse. Jah, ta on selline sõpruse lugu, et kus me käisime sõbra
Jaaniga kalal Kuusikul ja ööbisime seal telgis
ja noh, sai esimesed õlled.
Ja sellised noh, sihukesed toredad momendid nii-öelda,
kus kus, kus ja oli, oli nii-öelda see lapsepõlve aeg.
Jaa, jaa. Jah.
Et Rapla on mul selle heinaga heinas heinasega. Aga lõpetuseks kuldne kuldne valgus, kuldne,
valge ja. Sa nägid midagi põnevat öösel või nägin unes midagi või,
või, või avastasid ennast pärnu tagant maalt öösel seismas,
käed laiali.
Ja kuidas sinna jõudsid, ei tea. Virmalisi pildistamas ja sa oled postitanud mingisuguse
pildi siis jälle mic on soomaal vaata või kuskil jälle soomaal.
Et ei olegi iga kord Soomaal igav, kord ei ole,
see seekord oli isegi seal Audru kandis põldude peal
käisingi talve ajal hästi palju virmalisi pildistamas,
nii et kui tuli teade, et täna võib tulla siis kohale angeelele,
kuule, davai, tšau, ma lähen ahah, et need olid niimoodi,
et tund aega ette võib-olla ja siis pead minema. Aga see noh, see lugu ei räägi otseselt virmaliste siis
tegelikult ta on pigem pigem selline sisemine nii-öelda
jällegi ärkamine, et meil on ju noh, klišeelik,
onju. Meil on sellised tumedad ajad, helgemad ajad,
et see on pigem selline sihuke hell noh,
helguse helguseni jõudmine ja, ja enamus lood on ka
tegelikult ikkagi pühendatud angeeliale,
kuna kuna jah, selle albumiga oli lihtsalt selline tunne,
et kõik sõnad, mis ma kirjutasin, kuidagi olid meie kahega seotud. Lihtsalt see kuidagi tuli välja ja, ja sai ka sinna kirja.
Et et jah, kuuldel, aitan ka nagu ka juusteni vees
ja ma tahtsin ka tuua tähelepanuloole juusteni vees bassi,
mängis sisse ka meie bändi bassimees Karl Tammaru,
et tema lõi selle sinna.
Sihuke Joni Mitchell Ivaibis passi, passi,
saund Fretlas passiga. Mick Pedaja, aitäh tulemast, aitäh olemast
ja veel kord, palju õnne uue albumi sula ilmumise puhul
aitäh sulle, Kait.
