Kunagi 70.-te aastate alguses, kui ma olin veel poisike,  koolipoiss, siis ma käisin tihtipeale vanalinnas vanalinnas  oli seda lääne hõngu, siin oli kootikat,  siin oli naturaalset kivi ja päris huvitav oli käia  ja siis ükskord sattusin siiasamma selle pühavaimu kiriku juurde,  kus parajasti käisid restaureerimistööd. Olin rokkmuusika fänn, siis möllas jura,  Heepja pelinn ja siis siin töötasid sellised karvikud. Ühe karvikuga ma hakkasin. Tal olid hästi pikad juuksed ja selline pael,  ega mina suurt ei teinud vahet usuhulludel  ja hipidel ja küsisin midagi ja siis ta hakkas rääkima  ja siis rääkis, rääkis maailma lõpust, et kõik hävib,  et kõik upub ära, kõik põleb maha. Ja maa jääb rusudesse. Ja siis ma kuulasin, kuulasin ja siis mingil hetkel väga  ebapoliitkorrektselt küsisin. Aga no milleks siis vaeva näha, ronida sinna hästi kõrgele,  see on ju hästi ohtlik ja. Restaureerida seda kirikut kui niikuinii  ka see kirik hävib. Ja milleks siis järsku see vend jäi tõsiseks,  vaatas mind alt kulmu väga morni näoga ja  siis ma ihmusin ära, ma olin väga noor ja mina ausalt öeldes  kartsin usuhullusid, mõtlesin, et nad on kõik agressiivsed  ja ja et nüüd midagi juhtub. Ja siis järsku ta vaatas mulle näkku ja ütles. Ah, tühja kah. Siin makstakse hästi.
