Miksime erinevaid stiile, näiteks sellel aastal me miksime
Taagele kolm toru juurde, et aga ei ole üldse jazzbänd,
aga me paneme need asjad kokku ja, ja tegelikult
proovitsüklis selgus, et see on ikka päris lahe,
et, et selliseid lahedaid asju me proovime teha erilisi,
lahedaid asju.
Jaa jaa, muidugi rõhutaksin ikkagi seda ka veel,
et näiteks sellist kava, et nagu me teeme Kadri Voorandiga,
kummardus Riho Sibulale sellist asja, aga ma arvan,
et sellel suvel rohkem keegi näha ei saa,
et selleks on lihtsalt vaja tulla toffestile kohale,
et ise see järeldus teha. Kuidas tahvest erineb teistest? Mis džässmuusika puhul teile isiklikult selle kõige
võluvamaks teeb, et te olete pühendanud oma elu just sellele muusikastiilile? Ma arvan, et see on kuskilt maalt, on see nagu
sõltuvushaigus või kuidagi.
Et tegelikult džäss on ju selline keele rääkimine,
et see on nagu võõrkeel kellegile, kes sellest aru ei saa,
aga on ka täiesti kodune keel teatud publikule,
kes seal sellest aru saab.
Kes oskab seal sees laveerida oma mõtetes
ja kuuleb seda, mis päriselt toimub, et ja siis,
kui tekib selline tenniseefekt, et sa lööd laualt selle
palli ära ja see pall seal publiku seast tuleb tagasi siis
me juba mängime mängu ja siis see on see adrenaliin,
mis tekib tegelikult publiku ja muusikute vahel.
