Tere, mina olen Mari-Liis Kalvik Eesti keele instituudist.
Räägin, millised on pärnajuured meie keelemaastikul.
Juunikuul on mitmeid nimesid.
Kõige tuntum on ilmselt jaanikuu, sest kuu teises pooles
tähistatakse jaanipäeva, millega alates 1934.-st aastast
kasvas ühtega võidupüha pühitsemine.
Juunit kutsutakse ka näiteks suvekesa piima
ja pärnakuuks. Miks just nimelt pärnakuuks?
Pärnal on mitmesugust väge.
Põline pärn on tamme ja männi kõrval olnud eestlaste peamisi hiiepuid.
Ta on tähtis meetaim ning ta on tarbepuuna olnud kasutusel
koore alumise kihi ehk niinimetatud.
Siit tuleneb ka seos juunikuu ning Niine vahel.
Vanarahvas teadis, et koort oli kõige hõlpsam kätte saada jaanipäevani,
mil ta oli veel lahti. Ja selle järgi, milliselt puult Niint üldse saab,
nimetati varem vanemat puud pärnaks ja nooremat niinepuuks
või lõhmuseks.
Lüganusel öeldigi, et noorelt on niin.
Kui suurest saab, siis on pärn.
Vändrazett kui pisike on, siis on Lõhmus,
kui suureks kasu on pärn?
Võru ja setomaarahvas kõneles, et noorest päästoll Lõhmus
vanast pääst pähen ning suur Pähn Tuut kista kursilt on teada,
et kolme tolliliselt puult saab väljent. Neljade oliline on juba pärn.
Niinest tehti paelu ja köisi punuti anumate põhjasid,
ida- ja Lõuna-Eestis ka viiske.
Suuri pakse pärnakoore tükke koskasid või koski kasutati
isegi saanikerede valmistamiseks.
Pärn on Põhja-Eesti ning Pähn Lõuna-Eesti sõna.
Niinepuud kani näpit teatakse rannamurdes Lääne-
ja Pärnumaal ning Kesk-Eestis. Lõhmus on olnud kasutusel Põhja-Viljandimaal mõnes Pärnumaa
ja Ida-murrakus ning Pöide Liam Muhus.
Mulgid kasutavad Lõhmuse kõrval ka lõunaeestilist
rööpvarianti Lõmmus.
Lõhmus panna ka Põhja-Tartumaa, Tartu ja Võru sõna Lõhmus
Saare- ja Hiiumaa.
Milline sõna kõige ligem ja suupärasem on aga igaühe
otsustada ja pruukida.
