Tervist, tere.
Tere. Oleme juba kahel korral rääkinud rännak lavastusest
kogut infot otse nagu allikast otse inimeste käest.
Ja siis sellest sünnib see etendus.
Huvitav, mismoodi siis üle jõe on teid vastu võtnud praegu
ja mis lugusid ja sealt te olete saanud? Esimesel juunil on võimalik Tartus saada osa lavastusest
läbi linna Ülejõerännak lavastusi on toimunud juba kahel
eelneval aastal, oli Karlovas ja oli supilinnas
ja selle rännak.
Lavastuse läbiviijad on siinkohal Jaanika tammaru,
kes on üle jõe ideeline eestvedaja ja lavastaja.
Ning Kaija M külm.
Kes on dramaturg? Üle jõe on üks suur müstiline pundar.
Et kui me alustasime Carlavast, siis seal olid
sõbrad-tuttavad ees või kuidagi Karlova olemus on rohkem
käegakatsutav ja Supilinna mineku puhul oli oli sama,
et selline väga tugev kogukond ja identiteet on ees.
Ja siis me jõudsime ülejõele, alguses oli ikkagist väga suur küsimärk.
Vau, see tegelikult on nii, suurlinnaosa ei teadnud,
kus on piirid ja kui inimestega rääkima hakata,
siis need tunnetuslikult piirid on kõikidel väga erinevas kohas,
et on selline natukene hoomamatu väga kirju. Ja sama on vist nende lugudega, et need on justkui killud
väga erinevatest maailmadest, mis siis ülejõel on kokku
saanud või kõrvuti eksisteerivad.
Nii et, et see on selline väga lahe mõistatus,
kus me oleme saanud supelda. Kus need üle jõe piirid, siis on praegu teie jaoks. Noh, linnaosa piirid, ametlikult lähevad alt jõe äärest
ülevalt mööda Puiestee tänavat, siis Paju tänav,
Paju tänav, just mis puu see oli, mõtled.
Ja siis moodustubki selline üsna suur lahmakas
või noh, kohe alguses selgeks, et tuleb lavastuse jaoks
valida ikkagi mingisugune konkreetsem lõiku,
rääkida nüüd trajektooride, mis seal on võimalikud.
Üle jõe on lõigatud kaheks suure magistraali Narva maantee poolt,
et ühele poole jääb justkui üks ühele ja teisele poole teine. Nad ei ole väga sarnased.
Nad on üsna erinevad ja neid eraldab päris pikk vahemaa.
Nii et meie pidime ka tegema mingisuguse valiku. Kuidas lugude korjamine siis seekordki teil käis
ja kuidas õnnestus? Me tegime suve lõpus selliseid avalikke korjeid erinevates
kohtades mõelda, et kui meil on võimalik kasutada ühte kogukonnaaeda,
siis tegime seal oma eelmiste lavastuste kostüümide täika
ja samal ajal kogusime lugusid, mis andis nagu ühtemoodi informatsiooni,
sinna sattus ühtemoodi inimesi mitte kõiki ühesuguseid.
Ja siis kogusime ka näiteks laulupeomuuseumis.
Seal pargis on täiesti imeline olla ja seal sinna sattus ka
rohkem sellist juhuslikku rahvast ja oleme teinud ka
üks-ühele intervjuusid, natuke on kirjutatud
ja tore on see, et kuna me teeme seda projekti justkui
kolmandat aastat, et on ka inimesi, kes On reageerinud,
hurraa, te lõpuks olete selles kohas, kus ma olen üles kasvanud,
ma tahaks rääkida või ma tean, kellega sa peaksite edasi suhtlema. Et ma arvan, et iga aasta on natukene lihtsam läbi selle,
et meist juba teatakse ja teiselt poolt see informatsiooni hulk,
mis koguneb, on suhteliselt suur iga kord,
et sealt valikuid teha, tahaks, et oleks veel rohkem aega
veel rohkem inimesi, et just nimelt selliste avalikku
kogumist mis on tore võimalus tutvuda inimestega,
kes seal niisama mööda kõnnivad või leida inimesed üles,
kelleni me läbi sõprade ja tuttavate võib-olla ei jõua. Et tahaks, et oleks aega, inimesi rohkem. Aga väga suureks abiks on kindlasti olnud ka Tartu linnamuuseum,
kes juba aastal 2016 viis läbi projekti üle jõe,
mille raames nad samuti kogusid umbes 70-lt inimeselt pikad intervjuud,
need transkribeeritud ja see materjal on ka kenasti kättesaadav.
Et nad küsisid väga sarnaseid küsimusi sellele,
mis meid huvitab, nii et nende seitse aastat tagasi tehtud
töö on, ma arvan ka meid väga palju aidanud,
et kui enne küsisite, et kuidas on vastu võtnud,
siis ma arvan, et see Tartu linnamuuseumi panus on
tegelikult selles mõttes väga suur, et keegi,
kes on juba püüdnud sellel suurel linnaosal,
millel puudub niivõrd selge identiteet, keegi on juba
püüdnud seda kuidagi vormida või, või sellest aru saada. Sest jah, üle jõe põliselanikke tundub olevat,
neid muidugi on, sest linnaosa on ju suur.
Aga, aga et see on ka ajalooliselt olnud suuresti selline,
kuidas öelda linna kolijate linnaosa, et seal on alati olnud
palju üürikortereid, palju sellist läbirändavate rahvast,
et sellist inimest, kes ennast põliselt kinnitab ülejõele
ja seob ennast just sellega, et teda on ikkagi üsna raske leida?
Ma arvan. Kadena. Ja linnamuuseum on ka täpselt keset seda üle jõe piirkonda. On, et see oli väga tore, et tegelikult linnamuuseum võttis,
võttis ühendust läbi linnaga juba ammu, aga ka seetõttu,
et nendel on plaanis teha selline linnaosade näitus,
kus nad samamoodi tahaksid, et tutvustada erinevaid
linnaosasid ja tundus, et me ajame suhteliselt sarnast asja,
et mõistlik oleks vahepeal koondada oma tegemised samale rajale,
et see seda on oodata ja 2024. aastal, kui Tartu
kultuuripealinn Aga nüüd ma tahaks küll, et te jagaksite mõnda lugu ka
seoses selle üle jõega, mis teil, mis teil on sõelale jäänud? Kui ma algselt astusin ülejõele, kus ma ise olen ka kaks
kahel korral elanud, aga teadvustamata, et ma olen elanud ülejõel,
nagu on ka paljudes lugudes välja tulnud kas see on ka
ülejõe aa, siis ma olen elanud ülejõel.
Siis mul alguses oli natukene kurb ja eksinud tunne,
sest mulle tundus, et kui ülejõel ringi jalutada,
siis et on kuidagi keeruline pihta saada
või et kõik majad on hästi erinevad või midagi on rääma jäetud,
midagi ehitatakse stiililiselt, ta hüppab ühest ajast teise. Ja siis, kui nende lugudega kohtuda, siis tundus ka,
et kõik nad on nagunii eriilmelised, et mingil hetkel
justkui kangastus, vähemalt selle mõttega ma edasi läksin,
et üle jõe ongi selline mosaiik või kaleidoskoop,
kus ongi võimalik see, et, et on eriaegruumidest väga
tugevad tunded ja ükski pole õigem kui teine,
vaid et see on üks selline koht, kus need kõik koos eksisteerivad,
siis olenebki, et kelle käest kuuled, et kui räägib keegi,
kes on elanud Mordoris siis üldse Mordori,
ehk siis ühika kurikuulsa ühikalugudest võiks teha täiesti
eraldi lavastuste sarja, et seal on väga-väga värvikaid lugusid,
aga see ei ole ainus asi, mis iseloomustaks ülejõed
või et, et kui kui keegi räägib oma noorusajast suurest
Bermuda kolmnurgast, kus on siis Atlantis illusioon
ja klapp Tallinn või klubi, Tallinn, ma ei tea,
kuidas seda on kõige parem öelda, et, et see on ka
mingisugune kiht, mis eksisteerib osade jaoks,
aga praeguste noorte jaoks või kes iganes soovivad peol käia,
et nende jaoks see pole kõige suurem osa üle jõe identiteedist. Või et kui kui tahaksite lihtsalt minna jõe äärde istuma,
siis pruugigi isegi teadvustada seda, et kui ma lähen üle jõe,
siis ma olen ülejõel ja et näiteks lodjakoja juures
või seal promenaadil olles tegelikult oleme ülejõel.
Nii et see on selline.
Kui küsida nagu ühte ühte lugu ülajõe kohta,
siis ma tunnen ka seda, et ükskõik millise valiksin,
see teeks liiga kõigile nendele lugude jagad jatele
või nendele lugudele, mis ka seal koos eksisteerivad,
küll aga ülejäänu on hästi tugev, mingisugune mis ta
ajalooliselt on olnud, et selline hõng, mälestus,
kelle jaoks isiklik mälestus, kelle jaoks vaatan fotosid
ja imetlen selline tunnetuslik mälestus. Et kuigi me vist oleme iga linnaosa puhul jõuad vanemate lugude,
niisiis mõtled näiteks hobuste peale, siis noh,
näiteks ülejõel on nende nende hobustega natukene rohkem
pistmist olnud, vaid mulle väga meeldib näiteks lugu sellest,
kuidas ühe vanema proua lapsepõlve mälestus oli seesama hoov,
kus me parasjagu viibime, et siin oli üks roosa hobune
ja siis saime targemaks, et tõepoolest on olemas sellised
selline liik hobuseid nagu roosad hobused. Aga noh, see ongi, räägin selle killukese ära,
siis jääb võib-olla ülejõest mingisugune üks mulje,
aga ta on 1000 kildu kõik kokku. Jah, et ülejõega on seotud ja ka ikkagi paratamatult kõik inimesed,
kes on elanud nõukogude ajal, et nendega,
nendel seostub sellega see sõjaväeosa Raadil
ja lennuväli ja kogu sellega seotud rahvustevahelised,
rahvustevahelised konfliktid ja müra ja kõiksugused hirmud.
Et ka see on ülejõe.
Kuigi nüüd seda juba mitukümmend aastat seal seal ei ole,
aga ometi see kuidagi nagu, nagu hõljub seal. Et aga ma arvan, et üle jõe inspireeribki just selle nagu
Jaanika ütles kihtide paljususega või sellega,
et seal on, need ajad on nii nähtaval, et kuskil kohtades,
kus on identiteet juba väga selgelt välja kujunenud,
ongi justkui üks viis kuidas läheneda, aga seal sa võid iga
maja juures vaadata seda kõike kuidagi hoopis teistmoodi,
et see tulevikude paljusus minu meelest,
mis ülejõel on hetkel olemas, see on väga huvitav
või väga kuidagi perspektiivikas. Ja lisaks sellele on üle jõe muidugi väga võluv oma selliste
mütoloogiliste kohanimede poolest, nagu Jaanika juba ütles,
et klubi illusioon atlandil, fortuuna tänav kõiksugu sellised,
ma ei tea, laulupeomuuseumi labürint, mingisugused salapärased,
mingisugust jah, metoloogilist kihistust peitvad nimed on need,
mis on, ma arvan lavastuse mõttes ka meie fantaasiat päris
palju käivitanud. Sest see tunnetus ülejõel, et kui sa niisama seda läbid,
sa ei pruugigi teada või märgata, missugused salasopid või,
või salamaailmad seal koos eksisteerivad,
et mütoloogilisesse võtmes sul on vaja seda kohalikku giidi
või siis mööda saada mingisugusest väravavalvurist,
et sinna väikesesse salasopi seda maailma vaatlema sattuda.
Et kuidagi mitte otseselt kinnine linnaosa,
aga see selline tunne, et sul on, sul on vaja teada
või sul on vaja kedagi, kes teab selle jaoks,
et jõuda sinna, kus on midagi päriselt toimumas. Ja tõepoolest, ülejõel on ju Tartu kõige esimene kõrghoone,
mis on need Narva maantee ühikad, Helmi Sakkovi
projekteeritud ja samal ajal seal pikal tänaval on siis need
täitsa ma ei tea, maa alla vajunud majad,
et nad on nii vanad juba.
Mäletan, et mulle lapsest peale nagu imestasin,
et kuidas saab maja olla võrreldes tänavaga nii sügaval maa
all ja kindlasti on seal veel väga palju siukseid vastandeid. Ja see on hästi põnev ka, et kui Karlova tunnetuses on ka
seda kõrgust ja supilinn on nagunii madal,
kui vähegi võimalik kohe seal jõe kõrval siis see kõrgus ja,
ja jõe lähedus sellised nagu vastandid võib-olla et kõrgusi
madalus korraga on ülejõel esindatud.
Ja on tõepoolest, et on hästi kõrgeid hooneid,
hästi uusi hooneid ja siis on selliseid hooneid,
mis on pooleldi juba maal või 50 aastat juba vaikselt
vajunud ja vajunud mööda seda ebakindlat pinda. Aga kuidas te selle siis kõik lavastusse vormitte? Tahaks öelda elektriliselt, et me oleme praegu läbimängudes,
et eks näis, kui mitut kihti.
Me jõuame päriselt näidata ilma selleta,
et publikul täiesti silme eest kirjuks läheks.
Aga seda, et kui palju erinevaid identiteete
või võikihte ülejõel on kõike, tahaks selliselt suurelt avada.
Kaleidoskoopiliselt, see on vist vastus küsimusele,
et kuidas me üle jääle läheneme ja kuidas me seda publikule näitame. Vormiliselt saab selles mõttes ka lihtsamalt sõnastada,
et, et me ikkagi publik kohtub endises pärmivabrikus oma teejuhiga,
kes viib neid umbes poolteist kilomeetrit,
kaks kilomeetrit pikale retkele mis lõpeb ühes teises kohas
kui pärmivabrik ja loodetavasti saavad nad selle retke
jooksul kõndides vahepeal natukene kiiremini minnes vahepeal
isegi maha istudes kogeda väga palju erinevaid,
üle jõe siit, nii nagu meie oleme seda näinud. Pärmivabrik on kohtumispaik. Pärmivabrik on kohtumispaik.
See on järjekordne müstiline koht, mille jaoks paljudel on
omad isiklikud mälestused.
Aga praeguseks ta on üks võimas hoone, millel on oma ajalugu,
aga ega me sinna sisse ei pääse, selline müstiline,
natukene suletud, kui sul ei ole teejuhti
või ära räägitavat väravavahti ja sealt me siis alustame. Tore aitäh Jaanika tammaru ja Kaija M külm.
Me rääkisime lavastusest läbi linna ülejõe,
millest saab osa võtta alates esimesest juunist.
Kas peaks täpsustama, kus kohas seda infot otsida või? Võib vaadata Labi linnapunkte ja oleme ka sotsiaalmeedias,
võib otsida meid üles näoraamatust ja Instagramis näiteks
abilinna Tartu.
Sealt igast allikast peaks leidma viited
ja kuna tegemist on rännak lavastusega, siis
ega väga palju koos teejuhiga korraga ei mahun. Ja kuigi lavastada saab palju, siis ilma lavastada pole võimalik,
nii et publikul palume riietuse valida ikka vastavalt sellele,
mida nad juba kodus aknast näevad.
Ja jalanõud sammuti.
Aitäh ilusat ilma teile siis.
