Üks sel nädalal aktuaalseid suvelavastusi.
Näitus on rumeenia prantsuse näitekirjaniku Jusiin Unesco
õppetund mille on tõlkinud Marius Peterson
ning teater Nuutrumi Altlavale toonud Priit Strandberg.
Lavastaja ja selle loo helikujundaja Priit Strandberg on ka
praegu stuudios külas.
Tervist. Kõigepealt räägiks sellest Nuutrum teatrist,
küllap on neid, kes seda tunnevad, aga need,
kes ei tunne, võiksid midagi teada sellest
ja mis taust on, kas see on selline projektiteater? Mulle on selline mulje. Seda ta on, et sellest kindlasti võiks kutsuda rääkima
Jaanus Nuutre, kelle teater see on, et et ma ei ole
siiamaani ise näinud mitte ühtegi teater,
nuturmi, lavastust, kuid ma saan aru, et Jaanusel tekkis
siin mõni aasta tagasi mõte, et võiks teha teatri
ja see tähendab ka tegi et nad on.
Ma saan aru, et Jaanusel on vainupeal suvekodu
ja see sai alguse kuskilt sealt tema suvekodu lähedalt,
kus need esimese lavastuse tegid. Ja nüüd on nad siis mänginud Tallinnas ja ma tean,
et vist ka eelmine aasta Elvas ja nüüd on selline Tartus on
need esimest korda, siis teevad Tartu linnas lavastuse
toovad välja produktsiooni, ütleme siis nii,
et lavastus südame välja meiega nemattuvad seda produtseerinud.
Aga teater nuttermi kohta kindlasti leiab internetist
informatsiooni ja ta ongi üpriski uus teater,
aga üha enam ennast kinnitab teatrimaastikule,
et nad on väga-väga tegevad ja produktiivsed. Ja see lavastuspaik on uus anatoomikum. Ja noh, ta on väga tähenduslik meie lavastuse kontekstis,
et et see oli ka, et Jaanus küsis, et kus võiks mängida seda materjali,
mis ise selle materjali välja pakkusin ja siis kargas pähe
see ringauditoorium seal, et kuna näidend Rimi on Lallessoo
ehk siis eesti keeles õppetund.
Ja see õppetund on üsna iselaadi, milliseks seal kujuneb,
siis tundus õppehoone, mis on väga stiilne
ja teatava atmosfääriga, kuna anatoomikumis teadupärast
lahati laipu siis ta on selline kõnekas ja loob kindlasti lisatähendusi. Mis selle Unesco draama juures paelus teid
ja kuidas te selle juurde jõudsite? Päris suure tiiruga, seekord oli niimoodi tema kõigepealt
valisin inimesed, kellega koos võiks teha Carol kontsel
Leena Lukse ja iiris Viru.
Küsisin, et kas nad sooviksid teha väikest suvelavastust,
et teater Nuutrumilt on selline pakkumine,
nad arvasid, võiks küll.
Ja oligi ka see mõte, mida repertuaariteatris on keerulisem teha,
et otsida materjal koos. Ja siis me lugesime mõningaid näidendeid.
Ma ise vaatasin päris palju näidendeid läbi,
aga selline koosseis juba lõi üsna selged raamid,
kaks naistegelast, üks meestegelane.
Ja siis kuidagi sattusin selle näidendi otsa tegelikult läbi selle,
et kuna ootas ees reis Prantsusmaale ja ma nägin,
et seal sellist asja mängitakse ja nägin,
et see mängukavas olnud pea 70 aastat seal see näidend siis
tekkis selle vastu huvi ja me lugesime seda koos inglise
keeles ja, ja see kuidagi paelus meid kohe. Ja mis see siis seal on?
Juan Eskoga enne varem noh, nii palju kokku puutunud,
et ma olen lugenud tema näidendeid ja, ja näinud mõnda
lavastust ja kunagi koolis katkendina teinud kiilaspäisest
lauljannast ühte lõiku.
Ja siis tekitas autor huvi, et, et saada temaga siis tuttavaks,
et mis asi see on.
Ja noh, tagantjärele on seda huvitav mõtestada,
et mis selle absurdi juures siis siis paelub,
et et ta loob või näitab sellist sellist elu,
elu, absurdi või seda, kuidas ja just siis läbi keele. Kuidas me mõistame 11 väga erinevalt ja kuidas me ei suudagi
kunagi 11 mõista?
See on ajatu, see on praegu, eks ole, on sõna armastus
ja siis vaadata, et kuidas armastusest räägitakse
ja missugused ideoloogiad põhinevad või väidavad ennast
põhinevat armastusel.
Aga kui erinevad need on, et k natsism võib põhineda justkui
armastusel või, või kommunism või, või mis iganes,
et et see on selline huvitav nähtus ja, ja ka see,
et kuidas läbi keele läbi filoloogia, mis teadupärast
palvimani Unesco sõnul on võimalik võimalik luua katastroofi
täielikku segadust ja kui raske on meil 11 mõista
ja ja meil on palju lihtsam tegelikult 11 mõista,
ma arvan näiteks koos tantsides ja lauldes,
kui suheldes juttu rääkides ja, ja tema näidendit ongi
selline keeleline katastroof on selle nimi
ja ta näitab jah, sellist üpriski üksikut maailma ilma
jumalata maailma kus inimene ise proovib olla jumal,
aga ta teeb seda läbi mingi teatava huumori,
et, et see on mingisugune põnev kombinatsioon,
et tegelikult ajab see naerma. Ja samas on kuidagi õudne. Milline see lavastuse ettevalmistamise kogemus on olnud? Väga teistmoodi, kui varem see näidend ei ole pikk,
lavastus kestab 80 minutit tund 20, siis et materjal ei ole
väga pikk. Meil oli aega natuke üle kahe kuu,
aga väga niimoodi hüppeliselt, et me saime teha niimoodi
umbes kaks või kolm proovi nädalas selliste väga
ebastandardsete aegadel ja ma ei ole kunagi teinud nii
väikese trupiga, on mul siiamaani on olnud alati üpriski siuksed,
suured trupid. Et see on olnud väga teistmoodi selle koha pealt,
aga väga otsinguline, kuna meil kõigil on,
noh, ei ole sellist sügavat kokkupuudet selle autoriga olnud
on olnud väga otsinguline.
Hästi palju on olnud sellist katsetamist
ja proovimist ka sellist, mida võib-olla siiamaani pole teinud,
et, et kuidas äratada ellu see materjal,
et ta ei ole selline orgaaniline, ta on ta nõuab mingit
teatavat tõstetust, teistmoodi tõstetust,
nihestatust, et on olnud selline väga mänguline
ja lõbus ja samas kuidagi ka üpriski kiire,
et et nüüd ongi esietendus käes ja see protsess saab läbi. Aga, aga on olnud väga huvitav.
No ma usun, kõigil näitlejatel ka teistmoodi. Mida võiks veel esile tuua? Noh, ma arvan, ta pakub näitlejatele, lavastajale ka,
aga näitlejatele ka mingi sellise täiesti teistsuguse
võimaluse hoopis teistmoodi mängida, kui me seni oleme harjunud.
See on väga suur väljakutse, sest tekst on kohati seostega
ja kohati seosetu absurdne.
Et selle lihtsalt ka selle teksti päheõppimine meelde
jätmine nõuab näitajatelt väga suurt pingutust,
mille nad on ka teinud. Aga kui see tõuseb ka lendu, siis temast saab selline
tekstimuusikal või, või selline, kuidas,
kuidas sõnadel mingil hetkel on tähendus
ja mingil hetkel enam ei tähenda mitte midagi.
Et see on, ma arvan juba näitlejate pärast maksab seda
kindlasti vaadata ja saada see kogemus, et ta on kindlasti
teistmoodi vaatamine.
Aga kuna Unesco kuulub ikkagi kirjandusklassikute hulka,
siis kindlasti ta rikastab meie maailmapilti,
tema kogemine ja, ja nägemine. Aitäh, Priit Strandberg, me rääkisime teaternootrumi
lavastusest õppetund, mida kantakse ette 18. juunini.
Tartu Ülikooli uues anatoomikumis.
