Stuudios on nüüd külas Eesti Rahva muuseumi muuseumiõpetaja
ajaloo populariseerija, hariduselt ajaloolane,
arheoloog, antilillak, tervist.
Meil on plaanis põhiliselt rääkida raamatust,
mille andis välja Eesti Rahva muuseum pealkirjaga ajalugu piltides.
Aga üks teema tuleb veel et tutvustada Rõuge muinastalu,
sest te olete selle meeskonna liige.
Aga alustaks siis raamatust, mida Eesti Rahva muuseumist
nüüd juunikuus on esitlenud. Nagu nimigi ütleb, ajalugu piltides on pildiraamat,
aga seal on ka kokkuvõtvad tekstid kolmes keeles.
Milleks see raamat on mõeldud, kuidas see sündis? Selle raamatu sünnilugu ulatub tagasi juba vähemalt
2016.-sse aastasse, kui avasime selle praeguse Eesti Rahva
Muuseumi hoone ja püsinäitusel kohtumised,
mis on pühendatud Eesti kultuuriloole igapäevaelule läbi
aegade valikutele, väljakutsetele püsinäituse keskel on
selline suur aktiiv või nagu me kutsume ruum tegelussaal
ja tegelikult oli üks suur osa, on pildid,
pildid kapi ustel alates jää lõpust, kuni siis sellesama
2016. aastani. Pildid valmisid siis suures koostöös Eesti Rahva
muuseumihariduskeskus eesotsas virve tuubeliga.
Siis olid siin rühmas ka ajalooõpetajad Liia viiend
ja Piret tänav arheoloog Tõnno joonuks.
Ja muidugi siis, kes need mõtted piltideks vormis.
Joonmeedia poolt kunstnik Siiri Taimla rannale.
Noh, muidugi juba nad alustasid selle eeltööd ka tükk maad varem,
aga kui 2016. aastal sai maja avatud ja need ka pildid
ilmarahvale silma alla, siis juba oligi,
et need võiksid leida tee ka raamatukaante vahele. Läks oma aeg eelmisel aastal siis vahepeal niimoodi siis
sealt nagu seisnud mõtte otsiti jälle nii-öelda välja Läks
kohe konkreetselt töösse, siis liitusin ka mina koostööna
Jannuxiga kirjutasime nendele piltidele ka lühikesed kokkuvõtted.
Ja siis tänavu kevade lõpus saigi see raamat valmis. Niisiis, needsamad pildid on tegelikult Eesti Rahva
Muuseumis seal. Jah, need on tegelussaalis, on kapiustel olemas,
kuigi kes võrdleb neid nüüd raamatupilte
ja tegelussaali pilte, siis kindlasti leiab erinevusi ka,
sest et kunstnik siirid oli vahepeal ka võimalust
ja kirge, need pildid veel detaili rikkamaks
ja selliseks soojemaks joonistada, nii et nad ei ole nagu
päris üks ja sama enam ja isegi sündmuste valik on
detailides juba natukene ka uuenenud. Küsisite, kelle jaoks see mõeldud on, et siis ütleks,
et ta kõigile nendele ajaloo huvilistele lugejatele,
olgu nad siis tõesti päris oma ajaloo huvi tee alguses lastele,
noortele kes kindlasti leiavad nendest nagu humoorikas
piltides noh, lihtsalt sihukest vahvat avastamisrõõmu.
Aga noh, mida vanemaks saame, seda suurem elukogemus ja,
ja ka vaade kaugemale minevikule.
Meile tekib nii, et ka ka vanem lugeja leiab siit enda jaoks
olulist ja põnevat. Milline on selle raamatu kontseptsioon, sisuline kontseptsioon? Raamat on üles ehitatud sedamoodi, et tegelikult siin
domineerib ainult kaks värvi, sinised pildid räägivad Eesti ajaloost,
Eesti ajaloos sündinud asjadest ja märgilistest juhtumistest
ja rohelised siis mis mujal maailmas on tähelepanu väärset
toimunud ja see ei ole niivõrd selline väga paljude
aastaarvude ja poliitiliste sündmuste kirjeldaja tutvustaja,
kuigi ka neid on omajagu.
Et mis me leiame ka ajaloo õpikutest. Kindlasti need sündmused on siin olemas üldiselt.
Aga põhivalik on selles, et näidata, millal on mingisugused
esimesed asjad meie ühiskonnas inimkonnas kasutusele võetud,
leiutatud siia nagu tulnud meie sekka, nii mõnigi asi,
mida me tänapäevalgi kasutame oma igapäevaelus.
Olgu selleks mõni tehniline uuendus või,
või uut moodi elamise viis, mõni uus idee.
Et sellel on omad väga-väga vana ajalugu taga
ja see raamat loodetavasti aitabki leida meie enda elu
ja meie enda maailma juuri. Tooge palun mõned näited ka. Meil on siin väga palju selliseid näiteid,
mul on see raamat minu enda ees ka, et siis ma saan kohe
konkreetselt välja tuua ühe näite.
Näiteks maailmas.
Traktor hakkas põldusid kündma aastal 1904,
nagu ma siit loen.
Esimene sisepõlemismootoriga traktor Eestis kündis Rakvere
mõisas põldusid aastast 1911, selline vahva fakt,
et juba üle 100 aasta on ka meil Eestimaa põllu peal hobuse
kõrval olnud traktor mängus. Olite üks, kes neid tekste kirjutas, mis ülesanne see teie
jaoks oli, kuidas neid lugusid tuli rääkida? See on selles mõttes nagu veidikene teistmoodi üles
ülesehituse või teistmoodi sünnilooga raamat,
et ma usun, et suurem osa teoseid kirjutatakse enne valmis,
et kõigepealt on tekst käsikiri ja siis antakse kunstnikule,
kes hakkab pilte juurde lisama, illustreerima,
aga meie Meie puhul oli nagu vastupidi, kõigepealt pildid
muidugi ka nende valmimisel oli väga palju niisugust tausta
lugemist taustakirjandust kokku kogutud. Aga konkreetselt selle raamatu tegemise jaoks siis tuli teha
nii-öelda nagu tekstiline illustratsioon piltidele
ja vastupidi, et tuli ära arvata, et mis on selle pildi
juures just see kõige olulisem ja kui nad tekstid tegelikult
on väga lühikesed, iga see sündmus, iga pilt on ainult mõne
paar-kolm lauset saanud juurde, et siis tuli väga väga
konkreetselt mõelda, et mis on oluline ja mis võib-olla
oleks veel see lisainfo, mis otseselt pildi peale ei kajastu,
et siis avada tausta juurde. Aga ütleks küll, et tekstid ei räägi kogu seda pilti ümber,
et kuna need pildid on niivõrd detailirikkad
ja kunstnik Sirje on pannud siia väga palju selliseid
vahvaid vimkasid trikke sisse, et siis kes on suurem sügavam
ajaloo huviline, siis tema jaoks on kindlasti põnev otsida
veel lisainfot kuskilt ümbertringi veel juurde,
et aru saada, miks mõni pilt on just selline,
miks need detailid sellised on? Kõike me ei ole ette rääkinud. Aga äkki te ühe pildi puhul kergitaksite seda saladuseloori
ja kirjeldaksite seda pilti räägiksite, mis detaile te seal
oma õppinud silmaga? Jah, ma otsin mõne sellise vahva näite, eks meil on ka,
on rõõmsamaid sündmuseid ja on süngemaid sündmused
ja ma ei tahaks sugugi näiteid tuua mõnest kõige nagu
süngemast asjast.
Üleüldiselt on siin ka mõned sellised vahvad näit,
et ühe sihuke pöördelise sündmuse siiski toome.
See on Eesti vabadussõda ja Eesti vabariigi väljakuulutamine,
see on lehekülg 182 ja aastat 1918 19 ja 20 olid Eesti
ajaloos kindlasti väga sündmusterohked. Väga palju erinevaid jõudusid poliitilise,
sõjalise, kõiki osapooli, kellel olid kõigil omad eesmärgid
ja kavatsused ja pildi peal võite näha, et need erinevad
siis sõjaväed ja need kõik toimetavad sellise malelaua
ruudustiku peal.
Ja millal iganes Eestimaa peal on poliitiline võim vahetunud või,
või on siis mingisugune selline pöördeline sündmus toimunud
mõni sõda või et siis seda on just kujutatud siin nagu
siukse malemängu võtmes. Sellise nagu võrdpildina ja kes tähelepanelik on siis see näeb,
et nii mõnelgi puhul.
Ma isegi ei ole tähele pannud, kas kõiki vist ilmselt mitte
kogu raamatu vältel, aga mõnel pool on näiteks
raamatulehekülje ülaservast näha sellist sinimustvalget tausta,
mis näitab, et tegemist on siis ajalooperioodiga,
mil Eesti oli iseseisev vabariik siis esimene iseseisvusaeg
kui ka 90.-test alates sellised väikesed vihjed räägivad
meile siis sellest ka nagu tausta juurde. Lugedes oli ka lihtsalt meeldiv kogeda seda,
et seal on mõned asjad kirjeldatud niimoodi huumorivõtmes,
sest et ei ole võimalik pikalt rääkida ühestki asjast.
Mina suutsin selle huumori ära tabad just nagu selle selle
ajaga seoses, mis, mida ma ise olen näinud.
Aga tegelikult see hakkab ju väga-väga kaugelt peale
ja üks teema selle, selle raamatu juures on siis see ajajoon,
mis siis huvitavalt tuleb siin lõpus välja on,
on ka tegelikult ju ERMi näituse ajajoon,
et kuidagi on näidatud seda ERMi kujutis,
selle uue hoone kujutist koos selle tegelikult ohutusse
tohututes kaugustesse ulatuva ajajoonega. Jah, meil Eestis inimeste ajalugu on tõesti umbes 11000 aastat,
nii et meie, see püsinäitus ka kajastabki põhimõtteliselt
esimestest inimestest alates, kes siiamaale tulid.
Me ei tea seda, kuidas nad, kelleks nad ennast pidasid,
kuidas nad ennast nimetasid või kuidas nad nimetasid seda maad,
kuhu nad jõudsid, võib arvata, et nad kodunesid siin
ja nad pidasid seda, seda kanti kalliks.
Uuemad uuringud tõesti on kinnitanud, et nende geene leidub
ka meie rahvas, nii et tegemist oli meie otseste
esivanematega ka, aga tõesti pikk-pikk aeg on see
hoomamatult pikk, hoolimata sellest, et tänu jääajal ei ei
saanud need inimesed varem tulla, et paljudel lõunapoolsetel
maadel või, või näiteks Aafrikas võib seda inim ajalugu ju
veel isegi sadu kordi pikemaks venitada ja,
ja nemad räägivad sellest kõigest hoopis teises teistes mastaapides. Ja kui kaugele tulevikku see võiks olla.
Vähemalt see raamat tõesti võib-olla lõpeb natukene selliste
karmi tooniliste lugudega, et raamatu jaoks lisasime
koroonaajastu need aastad ja ka Ukraina vabadussõja teema.
Kui raamat, et kunagi jõuab kordus trükini,
siis loodetavasti me oleme jõudnud juba natukene lootus
rikkamates aegadesse ja saame midagi sellist veel
positiivsemat omakorda lisada. Nii et tulevikuinimestel, kes siis võrdlevad raamatu esimest
ja teist ja võib-olla veel rohkemaid trükke kuidas siis mida
aeg näitab, et nad saavad ka võrrelda seda,
kuidas nende olud meil on muutunud, et see raamat ise on ka
nagu selles mõttes oma ajaloolaps iseenesest juba ajalooallikas. Need pildid räägivad väga erinevatest aegadest kohtadest kas
oli ka mingisugust arutelu või piltide ümber tegemist.
Toetudes allikatele? Jah, natukene oli, suur töö sai tegelikult juba enne Eesti
Rahva Muuseumi hoone valmimist ära tehtud
ja minu meelest on imetlusväärne, kui, kui kunstnikud on
nõus nii palju nagu muudatusettepanekuid ära kuulama
ja ümber joonistama neid pilte ja niiviisi,
et see tulemus on siis kõiki neid autoreid kenasti rahuldav
raamatu tegemisel veidikene ka arutasime,
aga ma ütleks, et et nendelt sellised üsnagi pisikesed
kosmeetilised muutused. Mõnikord arutasime näiteks, et millal Eesti
talurahvaarhitektuuri jõudis siis selline nähtus nagu
kelpkatus näiteks unka augud, sellised pisikesed detailid.
Sest noh, on ju lugejaid, kes kindlasti teavad seda ajastut
veidikene ja panevad selliseid pisikesi asju võib-olla
tähele ka, et tuleb kindlasti ka nendega arutada.
Aga noh, kuna me tõesti nagu kõiki neid pildi detaile ei ole
lahti seletanud lugeja jaoks, siis pildid ise räägivad enda eest. Siit ongi selline küsimus, et kuidas seda üldse lugeda
ja kas, kas see on hea tegelikult lasta mõnel asjatundjatel
jutustada selle raamatu juures lugusid. Sõltub lugejast, ma usun, et on võimalik nii
ja naa, et raamat on ise jaotatud veel seitsmesse ossa.
Ja need osad vastavad meie püsinäitus, kohtumised aja raja
erinevatel ajastul, perioodidele, mistõttu nad ei ole ka
nimetatud sedamoodi, nagu me oleme tavaliselt ajaloo siis
perioodiseeringutes harjunud.
Näiteks keskaeg on meil nimetatud hoopis ristiusutulekuks
varauusaegne raamatu ajaks mingi selline seda ajastut
iseloomustav natukene poeetilisem siis nimi,
kiviaegne metalliaeg, tõsi on jäänud selliseks,
sest et need nimed ise on juba kunagi ajaloolaste
või arheoloogide poolt nimetatud ja, ja täpselt samamoodi,
et iseloomustamaks mingisuguse ühe nähtuse abil kogu seda
pikemat ajaperioodi, sest otse loomulikult ka kivi inimene
kasutas kõiki muid käepäraseid materjale mis loodusest
saadav oli. Kivi lihtsalt on juhtumisi nagu üks selliseid,
mis on kauem säilinud ja millest suuremas arheoloogilisi
leide on praeguseks.
Igas seitsme peatüki eel on siis selline sissejuhatav tekst,
mis räägib meile natukene, et mis siis eelkõige Eestis seda
ajastut iseloomustab, mis olid uued asjad,
mis tulid just sel ajal põlluharimine metalliaja jooksul sai
järjest levinumaks või siis näiteks alates taasiseseisvumise
ajast vabaduste aeg. Inimeste iseseisvate valikute võimalus.
Ja mitmekesisus on siin see ise loomustavaks.
Et ja muidugi võib seda kõike kirjutada ka teistmoodi,
valida teisi nähtuseid.
Ajalugu on hästi kirju selles osas iga inimese jaoks
võib-olla olulised, hoopiski erinevad märksõnad.
Ma arvan, et otseselt ei ole vaja kedagi spetsialisti siia kõrvale.
Et tõesti, kes lisahuvi tunneb. Küllap ta leiab meie väga avarast ka eestikeelsest kirjandusest,
olgu see siis raamatus või digitaalselt saadav.
Et leiab see lisainfo ka üles ja, ja võib süveneda niipalju,
kui, kui vähegi ise soovib. Miks te selle kolmes keeles kirjutasite eesti inglise,
vene? Meil Eesti Rahva Muuseumis ka tihtipeale me töötamegi mitte
ainult eestikeelsete inimestega, vaid ka teiste
kodukultuuridega ja keeleruumidest pärit inimestega on nad
siis siin Eestis lihtsalt korraks tulnud põgusalt näiteks
Tartud Tallinnat või teisi piirkondi külastama
või on nad siia sisse seadnud õppimiseks
või lausa aastakümneteks elu sisse seadnud.
Aga nad siiski on huvitatud väga, mis maa see on,
mis on selle lugu, miks need inimesed siin on sellised,
nagu nad on. Ja just sellepärast ka mõtlesime, et see oleks hea viis
neile ka sissejuhatuseks Eesti ajalukku Eesti kultuurilukuga.
Et küllap leiavad nad siit ka endale tuttavlikku mitte
ainult Eesti ajaloost, vaid siis need maailma ajaloo
sündmused annavad sellega konteksti kus meie olime samal ajal,
kui kuskil mujal maailmas juhtus midagi muud märkimisväärset.
Ja sedamoodi võib-olla tekitab see see raamat ka,
aitab vähemalt kaasa sellele Eesti loo, kui isikliku loo
tekkimisele tekivad seosed, võrdlused. Aitäh, Anti lillak tutvustamast raamatut ajalugu piltides.
Olete selle üks autoritest.
Ja meil jäi kokkulepe, et me räägime veel ühest ettevõtmise eest.
See on Rõuge muinastalu.
Mina sain sellest teada just seoses teie nimega.
Ma valmistasin seda saadet ette.
Mida see endast kujutab ja miks see on loodud? Rõuge muinastalu idee on ka juba mituteist aastat vana,
selle eestvedaja oli Viire Pajuste Viire kobruseppi hilisema
nimega kes käies Taanis, kus see arheoloogia populaarse
realiseerimisel on väga ka pikaajalised traditsioonid,
et tuli mõttele, et meil võiks Eestis ka olla just selline koht,
kuhu huvilised võiksid minna, proovida ise mingisuguseid muistseid,
töövõtt, Teid proovida kasvõi soovi korral elada mõne päeva
sellises vanas ajas ja ära näha, et kas see on just selline,
nagu nad on ette kujutanud või mitte. Ja haaras härjal sarvist, tuli õppima Tartu Ülikooli
arheoloogiat seadmega, kohtusime temaga ja tal õnnestuski
koos siis sellised sarnaselt mõtlevate inimestega Rõuges
saada see see koht, kuhu ehitada meie oma siis rauaaja umbes
1000 aasta taguse õhustikuga ja töövõtetega selline selline talukoht,
kus oleks siis elumaja, laut, ait, teised vajalikud ruumid
näiteks sepikoda ja rõugekoht ei ole ka juhuslik,
sellepärast et seal ongi üks päris viikingiaegne linnusease
ja külaase. Ja elumaja, millest alustati, seda kogu seda projekti,
millest tal valmis ka seal diplomitööelumaja sai valmis 2011.
Ja nüüd on siis praktiliselt igal suvel on ikkagi toimunud
elu praegu seda asja pärast pärast viire lahkumist veab
edasi tema tema abikaasa Tiit kobrusepp,
kes on selle rõuge töörühma sihuke mootor võiks öelda.
Olles ise käsitöö, õpetaja väga selline osav just käelistes tegevustest,
siis ei ole see teema tema jaoks sugugi võõras
ja need materjalid on, on ka talle väga südamelähedased,
olgu see puitmetallivalamine. Aga spetsialistide abiga õpime ka näiteks seal toiduvalmistamist,
tekstiilitööd ja, ja nii edasi.
Sest et tõesti tänapäeva inimesel on neist muistsetest
aegadest õppida väga palju ja see on selline elukestev asi kindlasti.
Ja enamasti jah, just juulikuus on need töötoapäevad
või selline õpilaagrid.
Need on toimunud ka koostöös näiteks Tartu Ülikooli
arheoloogia õppurite, ka Tartu Ülikooli Viljandi
kultuuriakadeemia rahvuslike käsitööõppijatega
või Tallinna Ülikooli tudengitega, kes näiteks tööõpetuse
õpetajaks käsitööõpetajaks õppivad. Aga sealsamas kõrval on alati olnud ka teisi selliseid huvilisi. Nii et tore teada, et kui on huvi muinastöötubade vastu,
siis peaks Rõuge muinastalu üles otsima internetist. Jah, tasub ühendust võtta ja siis uurida,
millal täpselt, mis toimub ja kas seal on ruumi veel näiteks.
Et kampa lüüa ka selle suvel on tulemas nendesamade
muinashoonete remont, katused ju teatavasti ei ole igavesed,
eriti kui nad on sellised naturaalsetest materjalidest,
siis ikkagi loodus ja, ja ilmneid kulutavad
ja Nende nagu elushoidmine, värske hoidmine on ka pidev töö.
Ja plaanis valmistada uue asjana ka selline arhailine
veesõiduk ühest puust, nagu kutsutakse ruhe. Aitäh stuudiosse tulemast.
Anti lillak, ajaloo populariseerija, ajaloolane,
arheoloog, hariduselt,
