27.-st 29. aprillini toimub traditsioonilise tantsu festival
sabatants kus saab nii elava muusika saatel tantsida kui ka
erinevatel seminaridel osaleda festivali eesmärkidest,
ideedest, esinejatest ja muust intrigeerivast,
räägib üks korraldajatest ja esinejatest Natalja.
Tere, tere.
Esmalt teeksime ehk natuke selgemaks, mis siis ikkagi on see
traditsiooniline tants ning mille poolest see nii eriline on? No võib öelda, et traditsiooniline tants on see,
mida vanasti külapidudel tantsiti või noh,
kuidas me oleme oma festivaliga tutvustanud tantsuõhtud nagu
kas siis simmanit või või vanad külapeod,
et niimoodi see on, et tantsimine mõnu pärast rõõmu pärast.
Tantsimine kui tore, seltskondlik sotsiaalne ettevõtmine.
Et see, see traditsiooniline tants ongi,
kas see eeldab? Ka põhjalikke eelteadmisi või saavad ka uustulnukat hakkama
ja kes näiteks esimest korda satuvad? Kindlasti saavad kõik hakkama, et meie festival on mõnda
aega üles ehitatud, et päeval on kaks õpituba,
kus saab siis tantsusammud selgeks õppida,
see on jõukohane ka neile, kellel varasem kogemus on vähene
või lausa puudub.
Ja muidugi kindlasti väga huvitav ka kogenumatele tantsijatele,
et sealt on palju uusi nippe ja trikke õppida.
Ja siis õhtul kell kaheksa algavad meil tantsuklubid mis on
siis pikk-pikk, tantsuõhtu mõnel õhtul lausa tantsuöö,
kus saab siis planeet päeval õpitud tantsusamme proovida ja,
ja siis praktiseerida. Kas traditsioonilise tantsukultuur elab muidu praegu Eestis
hästjeviga sabatants on sihuke ainus omalaadne,
kus seda niimoodi veel rohkem levitatakse
ja plaanis hoita. Sabatants on kindlasti ainus omalaadne festival Eestis.
Et miks sama tants kunagi loodi, oligi see,
et sellist festivali lihtsalt ei olnud varem Eestis.
Et kus just sellises formaadis niimoodi mõnusalt
seltskondlikult saaks tantsida.
Aga traditsiooniline tants praegu Eestis,
et meie festival on küllaltki tihedalt seotud tantsuklubi
liikumisega või noh, ongi suur osa või sellest
või side sellega tantsuklubid, mis on siis sarnaselt ka nagu
vanad külapeod, mis on nüüdsel ajal küll linna kolinud üle
kolmekümneaastane tantsuklubid tegutsenud juba Tallinnas
ja Tartus on siis ka sarnased tantsuõhtud nagu meie festivalil. Et inimesed tulevad kokku ja tantsivad rõõmu pärast elava
muusika järgi, see on ka muidugi väga oluline nüanss,
sealjuures. Kui kaua teie festival kestnud on ning kes on selle eestvedajad? Esimene sabatantsu festival toimus 2012. aastal.
Ehk siis möödunud aastal oli meil sünnipäev 10 aastat
sabatantsu ja sel aastal nüüd 2023 aasta.
Sabatants on siis meie 11. festival juba,
et vahepeal siin küll koroonaga jäi neid festivale ära.
Meil toimusid virtuaalsaba tantsud ja muud põnevat
ja üks aasta oli siin ka kaks festivali,
et meil oli 2018, aastal oli ka sügisfestival Tartus selline
väike eksperiment. Aga et nende aastatega ongi siis kokku kogunenud neid festivale,
nõnda et nüüd tuleval kevadel algab 11. sabatantsufestival
ja eestvedajatest korraldajatest kes siin festivaliga on
algusest peale seotud, olnud nende asutajad.
Festivali asutajad on siis Leanne Barbo,
kes on meie festivali programmijuht ja Jaan Sarv,
kes on siis festivali korraldusjuht, et nemad on ühed need asutajatest,
kes siiani festivali eest veavad. Ökos festivalil on ka väljund. Kujunenud mingit kindlat pillimehed või esinejad,
kes seal aastast aastasse on või kui palju üldse need varieeruvad? Alustaks sellest, et, et kuidas neid pillimängijaid
ja muusikuid valitakse.
Et meil iga aasta on kindlasti oluline osa festivalist see
et me kutsume ka välisesinejaid, ehk toome siia neid
välismaa tippude tipp ja väga ägedaid tantsumuusikuid,
et tutvustada siis erinevate rahvaste tantsutraditsioone.
Sel aastal on meil näiteks külalised faire saarelt,
Taanist sealsed kohalikud külamuusikud ja samuti ka Bretoonid,
et siis uurida ja tutvuda lähemalt Bretoonide tantsu
ja laulutraditsiooniga, et need on meie nii-öelda välisesinejad,
suuremad välisesinejad ja igal aastal on ka välisesinejaid
meie lähedalt naaberriikidest, et Lätist
või Leedust. Et sel aastal on tulemas Britška ja tandari Lätist.
Ja peale nende välisesinejad on muidugi väga olulisel
tähtsal kohal ka meie Eesti parimatest parimad tantsumuusikud,
keda näiteks tuua meie festivali lahutamatu osa on kindlasti
Juhan Uppin vabariigi pillimees, kelleta festivalil enam
ettegi kujutada, et tema on alati kohal ja mängib rahvale
rõõmuks ja samuti ka Aivar Arak, kes on siis kandlemängija,
kes meie festivali juba aastast aastasse alustab. Mida muidu neil seminaridel õpitakse, kes lisaks
tantsusammudele saab teada ka näiteks ajaloolisi fakte,
on see selline nagu ülikoolilaadne seminar
või ikkagi väga praktiline? No eks see kujuneb vastavalt sellele, et kes meil seal
parasjagu rääkimas on nüüd tänavusel festivalil,
kuna meil on siis kahed kauged välisesinejad Taanist feno
saarelt ja siis Bretoonid.
Et meie seminarid ongi siis pühendatud nende tantsu
ja muusikatraditsioonidele.
Ja kindlasti need sellised tõsised, väga akadeemilised
seminarid ei ole, et vastupidi et hommikused seminarid on
see koht, kus siis juba oma eelmisest õhtust väsinud
tantsujalgu saab puhata ja oma meelt turgutada. On küll siis meil esinejad pallutad kõnelema,
aga samuti on kõik kuulajad oodatud aktiivselt kaasa mõtlema
ja küsimusi küsima ja arutlema, et võiks öelda,
et see seminar ongi selline koht, kus hommikul saab nagu
sissejuhatuse teemasse, siis sellele järgnevad õpitoad
ja õhtul on siis võimalik veel kõiki neid tantse tantsida. Aga näiteks seda triot, kus Teie konkreetselt mängite,
ühendab ju enne teist maailmasõda-Läänemaal Kirblast
tegutsenud pillimees Jaan Rand võib-olla illustreeriksite raadiokuulajatele,
kuidas üldse jõutakse mõne sellise märgilise isiksuseni või,
ja tema repertuaari, nii, ehk siis milline oli näiteks teie
teekond selle ligikaudu 100 aastat tagasi tegutsenud
pillimeheni ning kuidas tema loomingut ja mälestust näiteks
tänapäeval elus hoitakse? Jah, jutt on siis Kirbla pillimehest Jaan rannast,
kelle lugusid siis mina, Katariin, Raska
ja Leanne Barbo, mängime, oleme välja andmas plaati?
No tuleb kindlasti öelda, et suuresti tänu kõigile Eesti rahvaluulekogujatele,
kes on aastate jooksul folkloori kogumas käinud,
et samamoodi jõudsin ka mina nende Jaan Ranna lugudeni,
et kuulates siis Eesti rahvaluule arhiivis hoiul olevaid arhiivisalvestisi.
Sealt kuulasin ja proovisin oma pilli peale panna ja,
ja nendesse läks, et ja kuidagi niimoodi enamasti toimib. Kas siis võib ka öelda, et teiste esinejate puhul samuti,
et nii-öelda otseses mõttes korjatakse üles,
need viisid kusagilt kas siis arhiividest
või täitsa kohalike pillimeeste juurest,
et kui palju on üldse säilinud mingeid või olemas mingeid
noodistusid asju, et kuidas repertuaari leidmine käib? No eks on kindlasti igal pillimehel väga erinevalt,
et kes on siin pärinud lood võib-olla oma isalt,
näiteks Aivar Arakul on tugev see perekondlik traditsioon
seal taga. Et tänapäeval tudengid, kes õpivad
pärimusmuusikat suuresti siiski nende arhiivimaterjalide põhjal.
Aga eks ole nii ja naa, et ikkagi tänapäeval on õnneks ka
see võimalik, et kuuled kedagi kuskil mängimas
ja siis selle järgi õpid loo ära, et see siiski no ei taandu
eriti nendele noodistustel, et pigem see kõrva järgi
mängimine ja siis karvärgiga selle tunnetuse
ja kõige selle muu, mis sinna juurde käib haaramine,
et mitte ainult meloodia. Te mainisite ka, et teil on plaat valmimas.
Kuidas üldse on meil rahva ja tantsumuusika plaadistamisega lood,
kui nüüd see noodistamine korraks kõrvale jätta,
et kas sabatantsu festival ongi selles mõttes ainulaadne,
saab elavas ettekandes kuulata, sest et ka plaadistusel nii
palju ei ole neid. Võib-olla jah, et just selline vähem seatud tantsumuusika
jõuab Eestis nagu plaadile harvemini kui siis selline
võib-olla rohkem seotud või, või tuunitud
või kuidagi tänapäevaseks muudetud muusika.
Aga noh, kindlasti saab elava muusika järgi tantsida
kõikides nendes tantsuklubides ja tantsumajades
ja et seda võimalust on.
Võib-olla jah, et plaadile see nii sageli ei satu. Aga teie olete sabatantsufestivalil nii korraldaja kui ka
esinejana juba mõnda aega tegutsenud.
Kuidas sabatantsul võrreldes eelnevate aastatega üldse läheb,
on huvi kasvanud või just vähenenud, on seal märgata mingeid erinevusi? No eks see koroona siin vahepeal pani põntsu ikka mõnevõrra
või noh, et esimene festival, mis meil oli pärast seda epideemiat,
oli siis 2021. aasta sügisel erandkorras,
kuna kevadel polnud võimalik pidada, siis korraks küll oli
selline tunne, et mõnevõrra keeruline, aga ütleme,
et eelmise aasta festivaliks, mis meil oli juubelifestival,
oli küll tunda, et kõik on taastunud.
Et rahvast oli palju, vist saime oma külastajate rekordi kätte,
et et seda huvi ja rõõm on ja inimestel on vaja seda
tantsimist siin rasketel aegadel, et et see on miskit,
mis lahutab meelt, kergendab südant ja pakub siis ka seda
eneseväljendamise liikumisrõõmu. Kas see tõesti suurepärane väljendusviis on populaarne ka
just nooremate inimeste seas, et kust nad avastavad selle
näiteks või teil käib ikkagi pigem nii-öelda juba kogenud kontingent? No tuleb öelda, et et meile endale vähemalt tundub,
et, et see sabatants on ikkagi mingil määral küllaltki
selline nišivärk.
Et ega sinna võib-olla nii kergesti nagu niisama ei satu
või et et mis tast nagu sabatantsu eristab teistest meid
ja rahvatantsuga seotud festivalidest, on just see,
et ta ei ole nagu rühmadele laval tantsimiseks
ja nagu teistele vaatamiseks, et, et see on just selline
nagu osalusfestival, kus kõik saavad õppida
ja tulla ja lihtsalt rõõmust tantsida. Et natuke sihuke Nižikas ole.
Aga eks muidugi kindlasti sinna satub ka väga palju rahvatantsijaid,
jaga noori tantsurühmadest, et see on väga tore,
et nemad on teiega sinna leidnud ja et neid ka nagu rikastab
ja pakub huvi.
Et kindlasti pole see mingi vanainimeste festival,
et meil on väga palju erinevas vanuses seal külastajaid
ja nii lapsi, noori, keskealisi ja vanemaid,
et see on ka väga tore, et tekib selline nagu suure pere tunne. Et kuna see kogukond on, käib koos, iga aasta tuleb
sabatantsule ja mingid inimesed näevad seal muidugi ikke
korduvad ja, ja see on nagunii tore, et see on nagu suur kokkusaamispidu,
seal on. Igatahes tundub, et traditsioon elab jõuliselt edasi
ning sabatantsujaks ei rauge veel niipea. Ja ma usun küll, vähemalt mulle endale on selline tunne,
et iga aasta ikkagi, kui festival on juba käima lükatud siis
on tunda seda, et, et jõuab kohale see arusaam,
et miks seda sabatantsu ikka ikka on vaja
ja kuidas ilma selleta tõesti ei saa. Ma arvan, see on väga optimistlik, aga samal ajal ka
üleskutsuv noot, millega lõpetada ning meenutan ka meie kuulajatele,
et siis juba peatselt alates 27.-st aprillist toimub
traditsioonilise tantsu festival sabatants,
kus saab siis nii tantsida kui ka seminaridel osaleda?
Jaa, festivalist rääkis tänases saates üks korraldajatest
ja esinejatest Natalibunetajev.
Aitäh. Aitäh.
